(Lermontowi järel.)

Ma lamasin vist Dagestani kalju pinnal,
Kus päike paistis väga palavast’;
Seal auras sügav haav siis minu rinnal
Ja ikka tilkus veri maha tast.

Nii lamasin ma üksi võeral rajal,
Ja mustad kaljud ümberringi teal,
Mis tulikuumad lõuna paiste ajal –
Ma magasin, kui surnud seal.

Ma nägin und, et küinla tule valgel
Üht pidu peeti kaugel kodumaal.
Seal mõni uhke neid, kell puna palgel,
Ka naljatades mõtles minu peal’.

Ja kuna teised tihti nalja tegid
Ja rõemsalt siia, sinna käisivad,
Üht kurvalt istuvat seal nemad nägid,
Ja õhkades ta rinda tõusevat.

Ta nägi vaimus kaugel kalju pinnal
Üht surnu keha kuuma liiva peal,
Veel auras sügav haav seal tema rinnal –
Ah, tuttav oli tall see surnu seal.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 40.