Näkk

Lermontovi järele Vene keelest J. T.

Näki neiu kuu kumava valguse käes
Ujus jõe vee voogude väes;
Kunni kuuni ju pilduda laenete päält
Tahtis hõbetud vahtu ta säält.

Jõgi kohas ja liigutas sügavas vees
Udu pilvi, mis paistsid ta sees;
Näki neiu see laulis; ta halelik hääl
Kostis vastu jõe kallaste pääl.

Tema laulis: “Siin põhjas, kus voogude viir,
Päeval virvendab päikese kiir;
Kala karjad siin käivad, kui salased väed,
Läikvat kristallist linna siin näed.

Jõe liivasel voodil siin vaikuse sees
Magab pillirool varjatud mees,
Magab võeramaa vägimees magusat und,
Mida saatnud on laenete sund.

Aga musu, – oh häda, ei tea, miks nii, –
Tal külmust ei ära tali vii;
Tema magab – ei sõnagi kõnele keel;
Ta ei hinga, ei ärka ka veel!…”

Nõnda laulis näkk läikiva laenete pääl
Sala valuga haledalt sääl;
Jõgi kiigutas keereldes sügavas wees
Udu pilvi, mis paistsid ta sees.

Oleviku Lisaleht nr 44, 26. oktoober 1882, lk 2.