Rubriigiarhiiv: saksa luule

Haua ääres

Me’ seisame haua ääres.
Sääl lehwis õrn lillede lehk
Ja hauarohuga tasa
Weel mängis õhtune õhk.

Sääl rääkis ta kartlikult, tasa:
Kui ilmast kord lahkun ma,
Ja minu mälestus waewalt
Weel elab su laulusse;

Kui üksinda kaugel ilmal
Sind igawus kurwastab.
Ja ainult öösise unes
Mu waim sind musutab:

Siis tule mu laua juurde,
Mis õitega ehitud.
End kummarda kalmule alla,
Kui oled wäsinud.

Ja kimbu lõhnawaid õisi
Tood ühes sa minule;
Mind äratab sügawast unest
Su tasane ast’mine.

Siis sosistan suuga tasa,
Nii hellalt ja salaja.
Kui seekord, mul südamesõbrad
Me olime sinuga.

Kui läheb keegi mööda,
Ta mõtleb, et see on tuul,
Mis õrnalt õitega mängib
Ja kahistab lehti puul.

Kõik, kuidas sa ilmas elad.
Pead mulle sa teatama.
Ja mina jutustan sulle,
Mis unes sust nägin ma.

Kui tähed siis särawad taewas
Ja tulnud on hiline tund.
Siis soowime üksteisel tasa
Hääd ööd ja magusat und.

Siis waiksel hämarus-walgel
Läed trööstitult koju sa
Ja oma lillede warjus
Jään jälle ma magama.

Ed. Ferrandi järele M. Pukits.

Linda nr. 27, 29. juuni 1899, lk 442

Armujoowastus

Truus armus lööb mu süda sala,
Oh neiu, sulle lõpmata;
Ma sinu poole ihkan ala,
Mu ülem siht, see oled sa.

Su nimi õndsas pühaduses
On minu rinnas asumas
Ja kõiges auus ning iluduses
Su pilti näen ma säramas.

Arm wõrsub wälja õrnast idast.
Ta õied ei löö närtsima.
Oh neiu, õndsast õnnepidust
Mull’ unenäodes räägid sa.

Ma julgelt wõtan kandli kätte,
Sest waimususest paisub rind,
Ning minu woolaw laulu-läte,
Ta nimetab siis ainult sind!

Mul taewaks on su waga waade,
Su rinnanaal mu paradiis;
Sa minu õnne ülem aade,
Saaks omaks sind … ma õnnis siis!

Ma lauldes rõõmus, walus hüian,
Täis igatsust on minu rind;
Ma elus õnne kätte püian
Ja igawesti ihkan sind!

Th. Körneri järele Märt.

Linda nr. 19, 13. mai 1894, lk 302, 303

Kui lahkuwad kaks südant

Emmanuel Geibel’i järele: Leeni

Kui lahkuwad kaks südant,
Kes kord end armastand,
Siis tundwad walu hirmsat,
Kuis pole suuremat.
Mis kurbtust kõlab sõnadest:
Jäe Jumalaga igawest!
Kui lahkuwad kaks südant,
Kes kord end armastand.

Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus:
Siis just kui kauks päewa
Mull päik’se heledus.
Mull kõlas kõrwus imelest:
Jäe Jumalaga igawest!
Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus.

Kui kewade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid,
See huule, mis mind suut’lend,
On tumm ja külm ju näib.
Üht sõna kuulsin weel selgest:
Jäe Jumalaga igawest!
Mu kewade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid.

Linda nr. 18, 4. mai 1891, lk 293

Waba!

Oh wali saatus! rõhu peal mu rinda,
Mu südamesse wiska walu tuld,
Mind muredega keida põrmu pinda,
Mind peta, piina, waewa armutult.

Mind ustawatest lase ära anda
Ja häwita mu julgust, rõõmustust!
Ja rautse ahelasse lase panda
Mu toimetust, mu rõõmust tegewust.

Jääks muuda sõbra südameid mu wastu,
Mu armsatelt mind lase wihkada.
Mu elu puult sa raiu laastult laasin,
Mu rinnast riisu wiimne wara ka.

Ei pia mind mitte siduma see side,
Ma tõusen ikka jälle jalgele,
Mu waba waimu ümbert langeb pide,
Ta waatab kõrgelt alla ilmasse.

HIng üles lendab armastuse tiiwul,
Siit püha walgusele läheneb,
Ei julguseta seisa walu wiiwul, –
Kui ka kõik elu õnned kadunud.

Ja usklikult ma aiman armu wõitu,
Mu rinnas elab minu paleus.
Ma näen waimus uue elu koitu,
Mis igas piinas minu rõõmustus.

Saksakeelest –e. –n.

Linda nr. 17, 27. aprill 1891, lk 271

Öösel

Nüüd mööda päewakära
Öö pime tuleb eel.
Ja kõrgel taewas rändab
Kuu tasa oma teed.

Sean rõõmsalt käsa kokku,
Ma tean, Sa walwad mind!
Mu Jumal ja mu Isa
Näen enda ligi Sind.

Sa waatad läbi tähte
Mu kambri sisse ka,
Ei öö sind tohi keelda,
Sest w a l g u s oled Sa.

Sa näed mu südamesse,
Tood troosti rahuga.
Mu palgelt pisart pühid
Nii õrnalt, salaja.

Saksa keelest Maarja.

Linda nr. 14, 10. aprill 1897, lk 216

Tütarlapse laul

Karl Busse järele –i.

Mu ema ikka waatab mu pääl –
Oh paha ju ei tea mu meel.
Kuid järgesti töötada ma ei saa,
Käed koos, jään mõtetes istuma:
Mu nooruse päewad lendawad,
Mu silmad waatmisest wäsiwad –
Mu unenägude kuningas,
Mil tuled, ma ammu sind ootamas?

Eile kesk öösel, unenäo sees
Kui kõlinat kuulsin ma ukse ees:
Su wankrit ma arwasin weerewat –
Pääst jalani tundsin ma wärinat.
Siis palja jalu hüppasin ma,
Et ainus kord aknast sind waadata
Oh petlik uni! – ei kedagit näind ­–
Siis aeglaselt woodi ma tagasi läind. –

Mu kuningapoeg, kust leian sind ma?
Mu waene hing igatseb otsata!
Mil ehin end mirdililliga,
Mil wiid mind sa pulmapilliga?
Ei emalt ma usalda küsida
Ja õekest mul ei olegi ka.
Sest tihti walusalt nutan ma
Mu kuningapoeg, mind päästa Sa!

Linda nr. 13, 24. märts 1898, lk 219

Looda

Oh looda! kui ka ilmas siin
Ei ükski hing s’ust aru saa,
Kui üksi rändma piad sa seal,
Kus muidu üks käib teisega.

Ka iga halja kõrre jauks
On lasteks pärli tilgake,
Ja igal oksal metsa sees
On pesa ehtiw linnuke.

Ja igal kaljul walge pilw
Ta halli otsa mu’sutab,
Ja igal jõel üks sügaw järw,
Kuhu ta laened weeretab.

Oh looda! ükskord omiti,
Su rajal wastu tuleb ta;
Ta tuleb tõest, ja kui see piaks
Su wiimsel tunnil olema.

Su kustund silmad kinni teeb,
Su wiimast pärga punub ta,
Su haual nutab armuga –
Ta tuleb tõest – sest looda sa!

Saksakeelest Leeni.

Linda nr. 12, 23. märts 1891, lk 192

Eesel ja koer

Üks eesel kõndis tasa teel,
Hunt jooksis tema taga, eel:
Üks rada mõlemil on minna.
“Miks,” ütles koer, “nii laiiskled sa?
Ei paigaltki sa ära saa!”
Ta isi jooksis siia, sinna
Ja jälle kuni eesleni;
Ta eeselt pillkas alati,
Kui juure jõuudis temal,
Ja jooksis ruttu jälle eemal’, –
Mäest käisid alla, ülesse
Ja üle wainu, üle wälja,
Kuid eesel ikka tasaste,
Koer jookstes tegi nallja.
Koer hüppas, jooksis hulluste,
Et poole tee peal wäsis ära
Ja maast ei saanud ülesse;
Laisk eesel aga jõuudis wara,
Kus pidi tema olema:
Kumb wälemaks neid piad sa?

Nicolai järele J. Leppik.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 526

Waene mees ja õnn

Üks waene mees kes hauku kaewas,
Hüi’s õnne appi omas waewas,
Et tuleks jõuukaks tegima.
Õnne tema palwet warsi täitis:
Kaks kulla pakku kaewanduses talle näitis.
Mees rumal õnne tabama;
Neid wase tükeks pidas ta
Ja andis wähe raha eest nad teisel ära,
Siis palus õnne weel, et annaks enam wara.
“Sa narr!” õnn hakkas rääkima,
“Miks piinad mind? Must eemal’ tõtta!
Kes oleks rikkam oln’d, kui sa,
Kui oleks mõistnud õnne kinni wõtta?

Gellerti järele J. Leppik

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 525

 

Talwe öö

Nüid lill ja lehed lume all
Ja waikind linnu lauulud,
Metsloomi nagu leinawal
Sa koidul nuttma kuuled.

Tuul aga tuleb waiksel ööl,
Puud liigutama tasa;
Puu ladwa lahhti teeb sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta unekujus kewade,
Roht, lill ja lätte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

Josef von Eichendorfi järele J. Kunder

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 523

Juhatused elukombetes

Anna andeks!

Mikspärast leiawad need sõnakesed nii waewaliselt oma teed üle huulte? Nad oleks tihti kui päewa kiired, kes kõwat jää-koort, mis ennast tugewalt ja ikka tugewamalt soja südame ümber pannud on, ärasulataks. Kui tihti ei haawa mitte üks järelemõtlemata wälljaräägitud sõna ligimese õrnemaid tundmusi; kui kerrgelt ja ruttu ei parandaks mitte üks lepituse sõna jälle neid haawasi! –

Aga meie inimesed otsime ikka pareme ligimese wigasi ja eksitusi ülesse, ennem kui meie isienesele otsekoheselt ja õiiglaselt tunistame, et meie enda juures süid on. Sellepärast: ära iga wale toreduse ja wale trotsimisega, – antke üheteisele ilma kaua järelemõtlemata leppimiseks kätt! Katsugu üks teisele pallwega; “Anna andeks! ette jõuuda! – Jah:

Oh, armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, kui sa saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Oh pia hoolt, et sojaks jäeb su süda,
Et armastust ta hoiab, kannab teal,
Nii kaua kui tall armastuses wastu
Wõib tuksu mõni teine süda weel!

Ja kes ehk meelt sull alaliseks annud –
Oh mis sa wõid, tall meele heaks tee!
Tall iga tunndi rõõmsaks püia pöörda,
Oh ära kurwasta tend iialge!

Ja hoia, hoia oma keelt! Kui ruttu
On lahhti kurja sõna sidemed –
Oh Jumal, süda küll sull kurrja mõtelnd,
Kuid – teine kaebades käib oma teed!

Oh armasta, nii kaua kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, iial saab!
Kui pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Siis põlwili ta risti ääre maha
Sa langed, märjad silmad katad sa,
Ei teist nad iial enam näha jõua –
Küll surrnu-aja niiske rohuga.

“Oh waata ülewalt mo pisart, keda
“Su haua ees näed nutwad! kaebawad:
“Oh anna andeks, et sind kurwastanud,
“Ei kurrja ju, oh Jumal, mõtelnd ma!”

Küll tegi seda ta, tõest ammu juba,
Oh aga mõni palaw pisaras
Su pärast, sinu sõna pärast langes –
Ja nüid ­– ta magab rahul Issandas.

Oh armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, kui kaua iial saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Saksakeelest. L. Koidula

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 514, 515

Wahisoldati laul

Kui seisan pilksel pimel ööl
Siin üksi wälljas wahi tööl,
Mu mõtted käiwad kaugel ra’al
Mu kullakesel kodumaal.

Kui wäele läksin, langes ta
Mu rinna na’ale nutuga;
Siis panni lindid lehhwima
Mu kübaral truu Kaunila.

Ta oli nii taltsa, tasane,
Ja armastab mind kindlaste,
Sest tuksub rind ka külma käes
Mull ütlemata waimu wäes.

Ehk kurdad kambri nurga sees,
Sull kustuw küinal woodi ees,
Teed palwet puhhtast südamest
Nüid ohhwriks oma peiu eest.

Su põsel nutu pisarad,
Et halwad ajad allgawad:
Jäe wait, ja maga mureta,
Ei Jumal Eestlast uneta!

Ja kõlab kell, ju tuleb tund,
Mis rõhkust toob ja magust und.
Oh kanna, kallis, magades
Mind oma wagas südames.

W. Hauffi järele wabalt –d.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 508

Sinililleke

Üks ilus lillekene
All wainul wagune,
Ta silm on nagu taewas,
Nii sellge siinine.

Kui näen kahhte sillma
Nii sellget sini täis,
Siis mõtlen lille peale,
Mis halljal wainul seis’.

Ei tea ta palju rääki,
Ja kõik, mis ütlebgi,
On ikka üks ja sama:
Ma sinililleke!

Ei tea siis ma ka rääki’
Kuid süda ütlebgi
Nii kartlikult ja tasa:
Sa sinililleke!

Heinrich Hoffmann von Fallerslebeni järele J. Kunder.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 488

Tuul ja laene

Hiilgawalt läigib laente woog
Ja liigub lahedalt,
Ja wete pinnal tuule hoog
Tall laulab mahedalt.
Tuul suut’leb laeneid hellaste
Ja räägib meelites,
Pea waikind õhk – ju kaugele
Tuul läinud lennates.

Nüüd laene hüppab ülesse
Ja waatleb wahutes:
Kas armsa musu, terwise
Ta näinud une sees?
Ta tormab talle järele
Ja leiab waluga,
Tuul kaldal ümber roosik’se
Käib höögwa armuga.

“Et waata siin ju rändajad,
Kas see su truudus näib?
Sa armu warmalt wahetad,
Sest kahetse su süid.”
Tuul murrab roosi laene eel
Ja wiskab wette ta:
“Seal on ta nüid! noh ütle weel,
Et truudust murdnud ma.”

(I. Wolff’i järele.)

Linda nr. 10, 9. märts 1891, lk 162

Kassandra

Rõõmu rohhkelt Trooja rajas
Enne linna langemist;
Vägew lauluviis seal kajas,
Kuuldi kannelt kullalist;
Rahvas puhhkamas, kõik väsind,
Mööda hirmus sõja sõit;
Kuulus Pelide on kosind
Priamuse õrrna õit.

Rahvas rõõmsas pidu ehhtes
Tõtvad lauldes templisse,
Altar loorberite lehhtes
Haljendama pidule.
Kära kerkib viina võimul,
Tänavates tandsu heal.
Üksi õnnetuse aimul
Ainus hing on vaevas seal.

Rõõmuta seal rõõmu süles,
Maha jäetud üksine,
Astub kurb Kassandra üles
Jumalate hiiesse.
Hallja puude lehhte taha
Peidab ennast nägija,
Peidab preestri ehhte maha
Otsatumas valussa.

“Kõik siin õnne päivi ootvad,
Kõigil meeled rõõmustud.
Vanad vanematki lootvad,
Õde õnnel ehitud.
Lein on üksi minu rinnal,
Ahastus mull sigineb;
Näen kuis hukatus sell’ linnal
Linnutiivul ligineb.

Tuletonnti näen loitvat,
Ei See ole pulma läik,
Pillvedeni kuma koitvat,
Ei see ohhvri suitsu käik.
Igaüks siin rõõmsalt võtab
Pidule end ehtida.
Mina näen, kuis jumal tõttab,
Kes kõik lõhub armuta.

Ja neil naer mu nutu pärast,
Minu kaebtus pilgatud.
Kõrrbesse siit rõõmu särast
Põgeneks ma piinatud.
Hallbu sõnu võtvad anda,
Uskmata neil häda aim.
Rassket antsid mulle kanda
Pythias, sa paha vaim!

Su Orakli kuulutajaks,
Miks oh valisid sa mind?
Tuleviku teadustajaks
Nõder liiaks on mu rind.
Miks sa antsid mulle näha,
Mida ei või muuta ma?
Hirmutajaks õnnetulle –
Hävitus piab sündima.

Loori tõsta sellge valu,
Kussa varjul õnnetus.
Eksitus on meie elu,
Sellgus surm ja viletsus.
Võta ära kurblik teadus,
Silmist vari verine!
Igavene tõe teadus
Hirmus surelikule.

Anna, tagasi mull anna
Minu pime, rõõmus meel!
Kui su kuube ma ei kanna,
Laulab lahhkelt jälle keel.
Tulevat mull antsid tunda,
Olevikku võtsid sa,
Võtsid rõõmust õnne unda –
Võta vale and mult ka!

Mõrsja pärjal oma pääda
Iialgi ei ehi ma,
Sest a’ast, kui ma võtsin jääda
Sinu kurva altrilla.
Mõru olnud minu elu,
Minu noorus nutune,
Iga omaksete valu
Tungib mulle südame.

Kõik mu sõbrad rõõmu tujus,
Arrmus, õnnes hõiskamas,
Minu rind nii kurrvas kujus,
Süda rasskelt leinamas.
Kena kevadine ilu
Ehib asjata mull maad;
Ei siis õnnista sind elu,
Kui ta põhhja tunda saad!

Õndsaks kiidan, et siis ootab
Polyksene õnne eest,
Armu joovastuses loodab
Omaks kuulsat kreeka meest.
Uhhkelt tuksub tema süda,
Tema õnn on piirita,
Ta ju sammub taeeva rada
Õntsas unenäussa.

Ja ka minul ühte valib
Igatsedes omaks rind.
Tema pilk nii örnalt palub
Arrmus abikaasaks mind.
Heal meelel ma ka tõttaks
Kaasa kaenlas kodusse,
Kui me vahel maad ei võttaks
Vari must ja vihane.

Kõik need kujud mulle vasta
Alt maailmast tulevad,
Kuhu ma ka tahaks astu,
Vaimud ette illmuvad.
Ka mu rõõmsa noorus-mängil
Tungimas see hirnatus,
Rahu mull ei une-sängil,
Oh mis hirmus segadus –

Näe, kus surma oda särav,
Röövli silmad põlevad.
Igal pool mull kinni värav,
Kuhu vaene pögened!
Ei ma pöördagi või vaatust,
Teades, nähes, muutma
Pian ma, täitma oma saatust,
Piean vöersil langema.

Veel ta kaebe sõna kajas –
Kuule! heal nii segane
Kuulda kuulsas templi rajas.
Maha löödud kanglane!
Eris näha ja ta ussid,
Põgenemas jumalad.
Rasskelt müristaja pilved
Linna kohal ripuvad.

Schilleri järele Elise Aun.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 388, 389, 390

Lättel

Chamisso järele.

Meie lätte puude warjul,
Kaunis kaugel majast ta;
Keda seal küll linnud laulwad,
Seda ei wõi ütelda.

Neiu tulli lätte juure
Lumi wallge ämbriga,
Tahtis jälle kodu minna,
Noort meest lättel nägi ta.

Kaua nad wist jutustasid,
Neid jäi hiljaks tulemata.
“Armas ema, ära nuta,
Sinu kässku täitsin ma.

“Ämber olli kerrge minnes,
Rasske olli tulles ta,
Kuida seal ka linnud laulwad,
Ema, tõest’ ei tea sa.”

J. Leppik.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 371

Wiimne soow

Üks kord weel tahaks üelda sulle,
Et armastan sind lõpmata,
Et ilmas kõige kallim mulle
Sa oled üksi, üksinda.

Ei wastust sinult saada taha.
Mu peale waata lahkuses,
Löö kaunid sinisilmad maha
Ja seisa mõnda waikides.

Siis palwetades tasa, käed
Pea peale sulle paneks ma,
Et annaks rahu taewa wäed
Sull, mis mult oled riisund sa.

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Linda nr. 9, 2. märts 1891, lk 145

Kuule

Kuu tõuse ju!
Päew läinud loodile,
Ta heitis merrde magama.
Ja pimedaks lä’äb mets ja maa.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Teekäija uinub ka.
Lill oru põhhjas uinub nüid,
Oh tule anna talle suud!
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Sind hüiab künni-lind;
Ta südant sulatawal suul
Sind kutsub lauldes lehe puul.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ka hõbe täheke
Sealt waatav armu silmaga,
Ja une rahust räägib ta.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ja tõtta teele nüid.
Seal sini wäljal sõua sa
Ja koidu poole jõua ka!
Kuu, tõuse ju!

Hermann v. Kampi järele J. Kunder.

Linda nr. 8, 15. september 1890, lk 315

Mis ma teeks

G. Scheurlini järele.

Ma ta nime kirjutaksin
Iga meelis-lilledesse,
Tindi asemele wõtaks
Kuldse tähe-hiilguse;
On ju sinised ta silmad:
Minu truudus sinine,
Sinine kui terwe taewas,
Kust ei õndsus alane,
Tema pildi maaliks mina
Selge taewawõlwile.
Nõiuks roosipuna palge
Nelgi-lõhna huultele:
Roos on punane kui tuli.
Minu arm ka punane.
Mis ta roosi okastega
Kirjutas mu südame.

Märt.

Linda nr. 6, 10. veebruar 1895, lk 95, 96

Haawad

Mu noores rinnas nüid põlewad
Sult saadud sügawad haawad:
Kuid oota, küll kewadine õhk
Teeb, et nad kord terweks saawad.

Siis ronin mägede otsa ma,
Kust loodus kena on waata,
Sealt oma walu ja kurwastust
Wõin talwega ära saata.

Kuis igatsen lõu laulu ma
Sesr lahkest kewade õhust,
Oh haljas metsas ta kõndides
Mu rind tõest peaseb sest rõhust.

Siis woolab kõikide hingesse
Uus rõemus, soojendaw elu,
Mull waesel, haigel lapsel siis ka
Piab otsas olema walu. –

Pia kewade õrn elustaw õhk
Käib üle metsa ja aasa,
Käib üle neiu haua ja wiib
Sealt terwisid kallile kaasa.

Saksakeelest Helene M.

Linda nr. 6, 9. veebruar 1891, lk 95

Meelespea

Mu kodus haljal aasal
On õitsmas õieke,
Ta silm on nagu taewas,
Nii selge, sinine;
Ta räägib wäga wähe,
Et palju tema tea,
Kõik, mis ta ala lausub
On ainult: meelespea?

Kui waatan sinu silma.
Mis selge, sinine,
Siis tuleb mulle meelde
Mu aasaõieke.
Siis kaob mu kõnewõime,
Suu muud ei sönaks sea:
Mu eluõnn, oh kallim,
Mu arm, mind meeles pea!

Hoffmann v. Fallerslebeni järele M. Pukits.

Linda nr. 6, 2. veebruar 1899, lk 93