Schilleri järele F. F (?).

Oh, et selle oru õhust
Oleks välja minekut.
Sellest külma udu rõhust. –
Oh, kuis saaksin õnnistud!
Sääl ma silman kena mäge,
Haljendab tall eluviin!
Oleks tiivad, oleks väge:
Mägedele rändaksin!

Armsat kokkukaja kuuldes
Aiman taeva rahuhäält.
Kerged hood toovad tuuldes
Lõbust lõhna mulle säält.
Kuldset vilja valminevat
Näen ma lehte lautusest.
Lilled, mis sääl õilmitsevad.
Ei saa kantud talvedest.

Oh, mis ilus päevapaistes
Võib sääl olla kõndida.
Ja see õhk, sääl kõrges seistes,
Oh, küll see võib karasta!
Aga mulle sõõrdu taevad
Ette voolvad jõe vood.
Mis sääl vahel kohisevad.
Hirmu täis mu hinge hood!

Kiikuma ma näen üht vene,
Aga pole juhtijat!
Astu sisse, inimene:
Tema purjed elavad!
Võta usus ennast anda
Issandale kaitseda:
Küll üks ime võib sind kanda
Kena imemaale ka.

Oleviku Lisaleht nr 26, 11. juuli 1883, lk 2.