Rubriigiarhiiv: 1891

Akosa-puu

India laul.
Tartu prof. L. v. Schröderi j. A. Grenzstein

Kuis nii imelises ilus
Sinu õied säravad!
Ons mu armuke su vilus,
Õied tema varjajad?

Raputawad õitsvad pead
Nagu poleks teda näind;
Oh akosa, küll sa tead,
Sest ta on sust mööda läind.

Kui ta möödaminnes puutus
Sinu lehkvaid lehtesi:
Leht sääl õitsvaks õieks muutus,
Seda tean selgeste!

Ilma temata sa sära
Poleks sündind ilmale:
Oh akosa, ütle ära ­­–
Kuhu läks mu armuke?

Olevik nr. 3, 21. jaanuar 1891, lk 61.

Sinule

Oh, kõik lilled tahaks keita
Sulle üheks kimbuks ma,
Ja Su ümber pärjad heita,
Naerdes waataks wällja Sa.

Sull’ kõik linnud tahaks püida,
Kõik, mu meele järele,
Kui nad okstes mõtsid hüida,
Juhtisin nad Sinule.

Oh, kõik warandused kanda
Mulla põuest tahaks ma,
Et ma Sull’ nad wõiksin anda,
Suur ja rikas oleks Sa!

Oh mis on mull, ja mis wõin ma,
Waene ma kui sinagi.
Mis mull olli, Sull’ ju tõin ma,
Ja mind ennast pealegi.

Julius Wolf’i järele: Leeni.

Linda nr. 30, 27. juuli 1891, lk 485

Linnupoeg ja poiss

Kas sa tahad kinni wõtta,
Poisikene mine?
Küll ma näen, sa’i taha jätta,
Sull on armas lind.
Aga mõtle, poisikene,
Et mull hella ema ka,
Kellel marja meelekene,
Kellel kaunis, kaunis ma.

Mõtle, kui üks rööwel tahaks
Ema sülest sind,
Kas sa talle kätte lähaks
Nagu wäeti lind?
Kui ei kuuleks kaebamise
Kurja rööwli kurja süda,
Paneks poisi paeladesse, –
Kas sul oleks hea see häda?

Isa andis mulle elu,
Nagu sinulgi,
Ja ka nagu kõik mu ilu,
Priius minulgi.
Wäljas priius, mets ja wilu,
Wäljas tunnen ilma ilu.
Mis mull Isa annud kingiks,
Tohib poiss see teha wangiks?

“Ei ma iial sind ei püia,
Lahke linnuke;
Ei ma emalt taha wiia,
Mis tall marjuke.
Saaad suled suuremaksa,
Õpi lendma, õpi laulma;
Jaksad laulda, mulle jaksa,
Lööd sa lugu, luusin kuulma.”

Leith’i järele J. Kunder.

Linda nr. 29, 20. juuli 1891, lk 468, 469

Sõsar – sa asjata armastand!

Sõsar, sest a’ast ma sind wiimati näind
On waikne walu su üle tõest käind?
Su hiilgawa silmade hele läik
On warjatud nagu pilwega päik.
Su heales on wärisew wõeras toon,
Su huultela heljumas kibe joon.
Su süda nooreke tormi on saand –
Hea sõsar – sa oled armastand!

Su kahwatu palge, su kerkiw rind
On awaldand mulle, mis liigutab sind.
Sa üksinda nagu unenäu sees
Käid sõnata kohawa hallika ees.
Ja metsa sind meelitab halelik heal,
Mis kajab kui käinud aegadest seal ­–
Su pilku on pisarad pimestand –
Oh sõsar – sa asjata armastand!

Wait, waene laps, mu südame naal,
Sest waewast puhta, mis näinud sa seal.
Ära kadunud õnnest kõnele sa,
Läin’d lootust ära tagasi hüia sa –
Oh puhka su walust su kodumaal
Ja nuta truu sõsara rinna naal.

Inglis luuletajanna Felicia Hemens’i laul, saksakeelse tõlke järele Elise Aun.

Linda nr. 23, 8. juuni 1891, lk 370

Kui lahkuwad kaks südant

Emmanuel Geibel’i järele: Leeni

Kui lahkuwad kaks südant,
Kes kord end armastand,
Siis tundwad walu hirmsat,
Kuis pole suuremat.
Mis kurbtust kõlab sõnadest:
Jäe Jumalaga igawest!
Kui lahkuwad kaks südant,
Kes kord end armastand.

Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus:
Siis just kui kauks päewa
Mull päik’se heledus.
Mull kõlas kõrwus imelest:
Jäe Jumalaga igawest!
Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus.

Kui kewade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid,
See huule, mis mind suut’lend,
On tumm ja külm ju näib.
Üht sõna kuulsin weel selgest:
Jäe Jumalaga igawest!
Mu kewade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid.

Linda nr. 18, 4. mai 1891, lk 293

Waba!

Oh wali saatus! rõhu peal mu rinda,
Mu südamesse wiska walu tuld,
Mind muredega keida põrmu pinda,
Mind peta, piina, waewa armutult.

Mind ustawatest lase ära anda
Ja häwita mu julgust, rõõmustust!
Ja rautse ahelasse lase panda
Mu toimetust, mu rõõmust tegewust.

Jääks muuda sõbra südameid mu wastu,
Mu armsatelt mind lase wihkada.
Mu elu puult sa raiu laastult laasin,
Mu rinnast riisu wiimne wara ka.

Ei pia mind mitte siduma see side,
Ma tõusen ikka jälle jalgele,
Mu waba waimu ümbert langeb pide,
Ta waatab kõrgelt alla ilmasse.

HIng üles lendab armastuse tiiwul,
Siit püha walgusele läheneb,
Ei julguseta seisa walu wiiwul, –
Kui ka kõik elu õnned kadunud.

Ja usklikult ma aiman armu wõitu,
Mu rinnas elab minu paleus.
Ma näen waimus uue elu koitu,
Mis igas piinas minu rõõmustus.

Saksakeelest –e. –n.

Linda nr. 17, 27. aprill 1891, lk 271

Looda

Oh looda! kui ka ilmas siin
Ei ükski hing s’ust aru saa,
Kui üksi rändma piad sa seal,
Kus muidu üks käib teisega.

Ka iga halja kõrre jauks
On lasteks pärli tilgake,
Ja igal oksal metsa sees
On pesa ehtiw linnuke.

Ja igal kaljul walge pilw
Ta halli otsa mu’sutab,
Ja igal jõel üks sügaw järw,
Kuhu ta laened weeretab.

Oh looda! ükskord omiti,
Su rajal wastu tuleb ta;
Ta tuleb tõest, ja kui see piaks
Su wiimsel tunnil olema.

Su kustund silmad kinni teeb,
Su wiimast pärga punub ta,
Su haual nutab armuga –
Ta tuleb tõest – sest looda sa!

Saksakeelest Leeni.

Linda nr. 12, 23. märts 1891, lk 192

Tuul ja laene

Hiilgawalt läigib laente woog
Ja liigub lahedalt,
Ja wete pinnal tuule hoog
Tall laulab mahedalt.
Tuul suut’leb laeneid hellaste
Ja räägib meelites,
Pea waikind õhk – ju kaugele
Tuul läinud lennates.

Nüüd laene hüppab ülesse
Ja waatleb wahutes:
Kas armsa musu, terwise
Ta näinud une sees?
Ta tormab talle järele
Ja leiab waluga,
Tuul kaldal ümber roosik’se
Käib höögwa armuga.

“Et waata siin ju rändajad,
Kas see su truudus näib?
Sa armu warmalt wahetad,
Sest kahetse su süid.”
Tuul murrab roosi laene eel
Ja wiskab wette ta:
“Seal on ta nüid! noh ütle weel,
Et truudust murdnud ma.”

(I. Wolff’i järele.)

Linda nr. 10, 9. märts 1891, lk 162

Wiimne soow

Üks kord weel tahaks üelda sulle,
Et armastan sind lõpmata,
Et ilmas kõige kallim mulle
Sa oled üksi, üksinda.

Ei wastust sinult saada taha.
Mu peale waata lahkuses,
Löö kaunid sinisilmad maha
Ja seisa mõnda waikides.

Siis palwetades tasa, käed
Pea peale sulle paneks ma,
Et annaks rahu taewa wäed
Sull, mis mult oled riisund sa.

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Linda nr. 9, 2. märts 1891, lk 145

Haawad

Mu noores rinnas nüid põlewad
Sult saadud sügawad haawad:
Kuid oota, küll kewadine õhk
Teeb, et nad kord terweks saawad.

Siis ronin mägede otsa ma,
Kust loodus kena on waata,
Sealt oma walu ja kurwastust
Wõin talwega ära saata.

Kuis igatsen lõu laulu ma
Sesr lahkest kewade õhust,
Oh haljas metsas ta kõndides
Mu rind tõest peaseb sest rõhust.

Siis woolab kõikide hingesse
Uus rõemus, soojendaw elu,
Mull waesel, haigel lapsel siis ka
Piab otsas olema walu. –

Pia kewade õrn elustaw õhk
Käib üle metsa ja aasa,
Käib üle neiu haua ja wiib
Sealt terwisid kallile kaasa.

Saksakeelest Helene M.

Linda nr. 6, 9. veebruar 1891, lk 95

Mu süda, sinult küsin!

Halmi järele.

Mu süda, sinult küsin:
Oh ütle, mis on arm?
„Kaks hinge ja üks mõte,
Kaks südant ja üks löök!“

Ja kust see arm siis tuleb?
„Ta tuleb ja on seal!“
Ja ütle kui ta kaob?
„Mis kaob, pole arm!“

Mil arm on kõige puhtam?
„Kui ta end unustab.“
Mil on ta kõige õrnem?
„Siis kui ta vaikne on.“

Mil on ta kõige rikkam?
„Kui ennast annab ta.“
Ja kuidas räägib tema?
„Ta ainult armastab!“

Gr.

Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

Mis mind Sinu ligi tõmbas

Berni järele.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Polnud silmad säravad,
Polnud Sinu kuldsed juuksed,
Ega Sinu kaunis laad.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Oli Sinu armas heal,
Mis kui ööpik mulle hüidis
Ilutsedes ilma peal.

Oli Sinu kahva pale,
Sinu silmapisarad,
Mis mul öelsivad, et hinges
Valujõed Sul voolavad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

Luik, haug ja vähk

Kui selsil ühendust ei ole,
Ei mingit asja välja tule,
Vaid asjata siis nähtaks vaeva;
Ka kahtlane – kas saadaks taeva….
Kord kui ja vähk ja vana haug
Üht koormat merel viia võtsid
Ning seega randa minna tõtsid.
Kas nahast välja tirivad,
Ei paigastgi tad tõmba nad!
Luik tahab koormat pilvel’ kanda;
Seks teised ei või järel anda
(Siin ühendus on üsna laug):
Vähk tagasi – las sõralt killud! –
Haug edasi – ei nalja olnud!…
Kes süidi neist – ei meie kohus,
Vaid koorem juba mere rahus.

Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 29, 3. august 1891, lk 3

Kvartet

(nelja healega laul.)

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma võita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõverjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – viulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude varju.
Seal võttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, vennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarvis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti vastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsivad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu väed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle viisist luhta.
„Ei nõnda lähe vaprad mehed:
Teil viltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kvartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proovi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraavi..
Siin juhtus ööpik neile võeraks.
Kõik lauljad tõstsid palve heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid valest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega võidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kaval lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Vabalt Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3

Lõvi ja hunt

Kord tegi lõvi suure palli,
Kus ainult naabreid võeti salli;
Ei kutsik kartnud lõvi viha:
Ta kääpas laualt tükki liha;
Tsaar vihastas see peale palju;
Ei siiski näitnud kutsul’ valju…
„Või nõnda pehme lõvi süda?!
Siis ’pole vähimatgi häda
Kui napsan lamba kähku
Ja tuhat-nelja panen plehku?“
Nii mõtles hunt, pea lamba varas,
Ta Tsaari laualt võtta haaras –
Oh! saagi püik läks üsna rappa:
Hunt, mehike, sai lõvilt tappa.
„Tsaar kuule minu palve heale!
Ja vaata enne pitsu peale?“ …
„Ah sina, kaval pisuhänd,
Nii püiad vabandada end?
Tea! – kutsikal on rumal meel:
Tall’ andeks anda võis küll meel;
Kuid sina, vana rasva’ rauk,
Lä’ed minu kõhtu nagu mauk!“
Veel korra tegi kriim-silm: näuks!
Ju lõvi kõhus – kaval kräuks.

Krõilovi järele A. O. Olea
Eesti Postimees nr. 21, 1. juuni 1891, lk 3

 

 

Kevade-hommik

Oi, kui ilus on kõik ümbrus!
Oi, kui rõõmus on kõik loodus!
Mitmet karva lilli ehtes
Naeratavad meile luhad!
Nagu hõbe helme lehtes
Läig’vad lastest metsad, kohad;
Nagu siidi laente voodes
Nurmed liig’vad tuulte hoodes.

Kust see iludus kõik sünnib,
Et nii rõõmul’ ümbrust sunnib?
Millest laulab pillidena
Meile õhu-koorikene?
Mis seal õrna lilledega
Sõnab mahe tuulekene?
Mis seal tuulte hoode süles
Sõudvad jõel alla – üles?

Lapsed! hommik ilmus juba –
Pühitsust täis ’ilma tuba;
Öösest sündides, ta peab
Oma sündimise päeva.
Nagu peremees ta seab
Korrale kõik maa ja taeva,
Tõuseb üles taeva läiki,
Hüiab loodust pidu-käiki.

Kiitus’ga kõik tõst’vad lisa
Vastu oma päeva isa:
Tere! meie elu tooja,
Kes sa meile kingid rammu. –
Ärka üles! vaata! – looja
Meile liginenud ammu;
Ööse vari katab teda
Jälle – üles! – kartke seda –

Jumal andis rõõmu peale
Meile päeva ja ka heale:
Laulge linnud! Laulge vennad!
Lahutage endid – lillid!
Rõõmus kihisege väljad!
Kõlagu meil metsas pillid!
Rahvas, armastage vendi,
Sõpru, nagu – ise endi!“

Mersläkovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 19, 18. mai 1891, lk 3

Hunt ja kurg

Kord vana kriim-silm, lamba varas
A’as kondi kurku… Paras! paras!
Ju surma kutsar kiirel sammul
On liginemas hundi kannul…

Seal astus pika-noka pappi,
Kurg, ahnepäitsukesele appi:
Ta ajas hundil kurku kaela
Ja tõmbas välja luise naela.

Nüid enam hunt ei ähkin’d valus;
Tal tohter vaeva palka palus.
„Ve-he! või see eest vaeva palka?
Oot’, oot’, sa, tänamata!… malka!

Või tema seda veel ei teagi,
Et mina kink’sin talle peagi? – “
Nii tõstis kriim-silm riidu, kära:
„Kas ükskord ju saad emal ära!…“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt

Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

Hunt ja karjane

Hunt lauda ukse taga silmas,
Kuis karjus, Jukku, tappis lammast.
„Ei õigust ’pole siinses ilmas!“
Nii mõtles hunt ja ihkus hammast;
„Kui mina oleks teinud seda,
Mis praegu karjus võtab teha,
Siis… tulge appi… Not’ge teda!…
Vaat’, jälle siin – ta põrgu-keha!“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

Ahv ja peegel

Ahv silmas peeglist oma varju
Ja võttis karut laita karju:
„O, vaad’ke! küla Triinud, Liisud,
Tal kõrvad nagu vanad viisud;
Kui hirmsad, korbalised põsed,
Just nagu vana kase kosed!
Eh, eh hee! lõhki naeraks mina:
Va’ karul lossus, longus nina;
O, minu armsad suguvennad
Vaat’, käpad nagu pudru männad!…
Kui mina karu sugust oleks,
Ei ma siis metsast välja tuleks:
Kõik rahvas naeraks minu välja,
Kui mõnda ilma komet-nalja!“
Va’ karu seisis peegli taga;
Kõik kuulas pealt ja oli vaga.
Kui ahv ol’ lõpetanud laimu,
Siis karu maanitses va’ kaimu:
„Nii palju ära laima, vend:
Sa naersid välja ise end’!…“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

 

Lõvi saagi pea

Kord neli sõpra ühte lõivad,
Mis peale klaasid kokku jõivad.
Et metsast loomi kokku a’ada
Ja ühe võrra ära ja’ada;
Need olid: lõvi, reinuvader,
Koer ja ka hunt, kes jooksma – ager.
Rein-vader sokku kinni püidis
Ja oma sõpru ja’ama hüidis:
„Hei, naabrid, sõbrad, tulge kokku,
Ma püidsin ühe rasva’ sokku!“
Kõik naabrid, sõbrad, jooksid sinna,
Kus ohvri lõhn neil puutus ninna.
„Vaat’, reinuvader, kulla veli,
Meid sinuga on kokku neli;
Eks ole õige: rasva sokku
Me’ ja’ame täiest’ nelja jakku!“
Nii kaval lõvi juttu algas
Ja ühist sõprust maha salgas:
„Siit otse ajan läbi vagu,
Sest muidugi see – minu jagu;
Vaat’, see on mu, e lõvi mina – –
Te’ tohi sinna pista nina;
Ka kolmas jagu – täitsa minu,
Seepärast, et kõven olen; –
Kes neljat jagu püiab kääpa,
See enam oma jalal – lääpa. –

Vabalt Krõlovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 13, 5. aprill 1891, lk 3

Hiir ja rott

Hiir: Kuule vana roti pappa,
Kass on saanud mehist tappa!
Nagu külas kuulda kära:
Müinud Lõvil naha ära!
Mis nüid viga lusti lüia,
Sahvris potist maiust süia!

Rott: Seda ära usu sugu
Vana sõber, nii pol’ lugu,
Kui ta kassi küisi sattus:
See tal silmad kriimuks katkus.
Kas sa seda veel ei teagi, –
Kassist kõvem pole keagi?

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 7, 20. veebruar 1891, lk 3

Tuvikene

Tuvikene, vaga lindu
Kurdab öösel päeva aal,
Valu kipub tema rindu:
Kallis viibib kaugel maal.

Ei tal enam söök ei maitse,
Ega laulu laula ta:
Leina pisaraid ei kaitse,
Laseb vabalt voolata.

„Tule, tule, tule ruttu!
Igatsus ju vaevab mind;
Vaigista mu leina nuttu!“
Lausus tuvi, lein’ja lind.

Ootab, ootab… aga seda
Pole näha kuskilt veel;
Ikka ootab kodu teda, –
Aga veelgi viibib teel!

Mure tuvi rindu asub,
Kurvemaks läeb oot’ja meel;
Lein’ja südand lõhkma kasub, –
Ikka kallis viibib teel!

– – – – – – – –

Korraga, tuianna rändas
Tagasi, sealt kaugelt teelt.
Oma kalli haual’ lendas,
Kus ta ära heitis meelt..

Vabalt Venekeele järele. O. Neufeldt.
Eesti Postimees nr.4, 30. jaanuar 1891, lk 3