Ülestõusmise püha hommikul

Saksa keelest Mart Tamm.

Ju puhtel tõusis Lihavõttes
Üks lõokene õhusse;
Säält kõrgelt – sini laentes tõttes ­–
Ta laulis alla rõõmsaste.
Ja kui nii helkis lõo laul õhust,
Siis kõlas tuhat häälel ilm:
Oh tõuse maa, sind surma rõhust
Ju päästnud Looja armu silm!

Oh tõuske, tõtke vetesooned
Ja kiitke kohal Issandat!
Sa tõuse mets, et päikese jooned
Sind haljendama panevad!
Te tulge kannikesed, eeli
Nüüd ootjal ilmal ütlema
Ja kuulutama lille keeli:
“Nüüd eluvaim käib läbi maa!”

Oh tõuske, roidund inimesed,
Kes talveunes oigate,
Kõik vangis vaibund hingelised,
Kes mure paelus soigate.
Maist puhub Looja vägi läbi,
Oh laske sisse eluõhk!
Kui Simson, saatke vang häbi
Ja hingest eemal mure rõhk.

Oh tõuske, leinariides vaimud,
Kel lootus hauda langenud,
Ja teie nutma jäänud ainud,
Kel armsad surma suikunud
Ning teie, meelest juhmiks jäänud,
Kes eksiteedel hulgute –
Oh tõuske, – ilm on uneks saanud:
See ime on, oh märgake!

Sest eluväest vast rõõmustate,
mis teie üle oovanud;
Jah loodus-kevadene saate
Ka vaimudesse voolanud:
Mis kuiv, see haljendada püiab
Mis surnud, ärkab elama
Kui Looja Vaim me üle hüiab:
“Nüüd hommik tulnud – tõuske ka!”

Olevik nr. 16, 20. aprill 1891, lk 338.