Autori . postitused

Vaene mees ja õnn

Üks vaene mees kes hauku kaevas,
Hüi’s õnne appi omas vaevas,
Et tuleks jõuukaks tegima.
Õnne tema palvet varsi täitis:
Kaks kulla pakku kaevanduses talle näitis.
Mees rumal õnne tabama;
Neid vase tükeks pidas ta
Ja andis vähe raha eest nad teisel ära,
Siis palus õnne veel, et annaks enam vara.
“Sa narr!” õnn hakkas rääkima,
“Miks piinad mind? Must eemal’ tõtta!
Kes oleks rikkam oln’d, kui sa,
Kui oleks mõistnud õnne kinni võtta?

Gellerti järele J. Leppik.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 525

Talve öö

Nüid lill ja lehed lume all
Ja vaikind linnu lauulud,
Metsloomi nagu leinaval
Sa koidul nuttma kuuled.

Tuul aga tuleb vaiksel ööl,
Puud liigutama tasa;
Puu ladva lahhti teeb sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta unekujus kevade,
Roht, lill ja lätte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

Josef von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 523

Juhatused elukombetes

Anna andeks!

Mikspärast leiavad need sõnakesed nii vaevaliselt oma teed üle huulte? Nad oleks tihti kui päeva kiired, kes kõvat jää-koort, mis ennast tugevalt ja ikka tugevamalt soja südame ümber pannud on, ärasulataks. Kui tihti ei haava mitte üks järelemõtlemata välljaräägitud sõna ligimese õrnemaid tundmusi; kui kerrgelt ja ruttu ei parandaks mitte üks lepituse sõna jälle neid haavasi! –

Aga meie inimesed otsime ikka pareme ligimese vigasi ja eksitusi ülesse, ennem kui meie isienesele otsekoheselt ja õiiglaselt tunistame, et meie enda juures süid on. Sellepärast: ära iga vale toreduse ja vale trotsimisega, – antke üheteisele ilma kaua järelemõtlemata leppimiseks kätt! Katsugu üks teisele pallvega; “Anna andeks! ette jõuuda! – Jah:

Oh, armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, kui sa saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Oh pia hoolt, et sojaks jäeb su süda,
Et armastust ta hoiab, kannab teal,
Nii kaua kui tall armastuses vastu
Võib tuksu mõni teine süda veel!

Ja kes ehk meelt sull alaliseks annud –
Oh mis sa võid, tall meele heaks tee!
Tall iga tunndi rõõmsaks püia pöörda,
Oh ära kurvasta tend iialge!

Ja hoia, hoia oma keelt! Kui ruttu
On lahhti kurja sõna sidemed –
Oh Jumal, süda küll sull kurrja mõtelnd,
Kuid – teine kaebades käib oma teed!

Oh armasta, nii kaua kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, iial saab!
Kui pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Siis põlvili ta risti ääre maha
Sa langed, märjad silmad katad sa,
Ei teist nad iial enam näha jõua –
Küll surrnu-aja niiske rohuga.

“Oh vaata ülevalt mo pisart, keda
“Su haua ees näed nutvad! kaebavad:
“Oh anna andeks, et sind kurvastanud,
“Ei kurrja ju, oh Jumal, mõtelnd ma!”

Küll tegi seda ta, tõest ammu juba,
Oh aga mõni palav pisaras
Su pärast, sinu sõna pärast langes –
Ja nüid ­– ta magab rahul Issandas.

Oh armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, kui kaua iial saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Saksakeelest. L. Koidula.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 514, 515

Vahisoldati laul

Kui seisan pilksel pimel ööl
Siin üksi välljas vahi tööl,
Mu mõtted käivad kaugel ra’al
Mu kullakesel kodumaal.

Kui väele läksin, langes ta
Mu rinna na’ale nutuga;
Siis panni lindid lehhvima
Mu kübaral truu Kaunila.

Ta oli nii taltsa, tasane,
Ja armastab mind kindlaste,
Sest tuksub rind ka külma käes
Mull ütlemata vaimu väes.

Ehk kurdad kambri nurga sees,
Sull kustuv küinal voodi ees,
Teed palvet puhhtast südamest
Nüid ohhvriks oma peiu eest.

Su põsel nutu pisarad,
Et halvad ajad allgavad:
Jäe vait, ja maga mureta,
Ei Jumal Eestlast uneta!

Ja kõlab kell, ju tuleb tund,
Mis rõhkust toob ja magust und.
Oh kanna, kallis, magades
Mind oma vagas südames.

W. Hauffi järele vabalt –d.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 508

Kas kunagi?

Ma Ölimäel olin palvel,
Ja nutsin sääl pisaraid, verd,
Ma viibisin öösel valvel,
Et päästa saaks pattudest sind
Oh, kas ka kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kandsin kibuvitsa krooni,
Mind peksti piitsadega,
Mu keha täis vermeid, jooni –
Ma mötlin siis alati sind,
Oh kallis, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kannatin pilget ja teotust,
Sain pölatud igalt poolt,
Ma tundsin piina ja raskust,
Et selle eest päästa sind.
Oh armas, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Veel surres ma palusin: Anna,
Oh isa, andeks ta süü!
Ja taevasse teda kanna –
Sest armus mötlesin sind.
Oh vend, oh öde, kas kunagi
Seda tunned, ja mötled mind?

Maad, taevastgi täitis valu,
Kui kannatin sinu eest,
Ma sellega maksin su völa,
Ja päästsin vande alt sind.
Oh hing, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Sa patune, kallis olid mulle,
Veel taevas Su eest palun ma,
Sääl ase on valmistud Sulle.
Sääl aina ma mötlen sind.
Oh inime, kas kunagi sina
Seda tunned, ja mõtled mind?

Soomekeelsetel ainetel.

Linda nr. 11, 20. märts 1897, lk 173

Testament

Lermontovi järele J. Parv.

Paar sõna, sõber, sinule
Mul oleks ütelda,
Sest vähe aega minule
On antud elada!
Sa oled juba koduteel,
Pea meeles siis – oh, tühja veel!
Kes loeb liiva merel
Ehk küsib m i n u järel?

Kui siisgi mõni küsib vast,
Kel pole ununud,
Siis ütle: rinnast rasedast’
Ma olen haavatud …
Et auusast surin Tsaari eest,
Ei tohtrid terveks teinud meest,
Ja et ma kodumaale
Veel tervist saatsin sa’ale!

Mu isa, ema elussa
On raske leida sul.
Ja päris kahju oleks ka
Neid kurvastada mul.
Kui elavad, siis ütle sa –
Laisk kirjutama neile ma, ­–
Et polk läks teiste linna
Ja kodu ei saa minna.

Seal naabri-piiga – ammu me
Ju pole üksteist näind!
Ei küsi ta mu järele –
Ükskõik, mis läind on läind!
Sa räägi talle sula-tõtt,
Las valab vähe silmavett!
Miks tühja hinge hoida,
Tal kerge teist on leida!

Linda nr. 11, 18. märts 1894, lk 174

Sinililleke

Üks ilus lillekene
All vainul vagune,
Ta silm on nagu taevas,
Nii sellge siinine.

Kui näen kahhte sillma
Nii sellget sini täis,
Siis mõtlen lille peale,
Mis halljal vainul seis’.

Ei tea ta palju rääki,
Ja kõik, mis ütlebgi,
On ikka üks ja sama:
Ma sinililleke!

Ei tea siis ma ka rääki’
Kuid süda ütlebgi
Nii kartlikult ja tasa:
Sa sinililleke!

Heinrich Hoffmann von Fallerslebeni järele J. Kunder.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 488

Pärdik

Ehk sa küll rassket vaeeva näed.
Auust, tänust siiski ilma jäed,
Ja palgaks leiibagi ei anta, ega kallja,
Kui sinu töö ei too tulu ega nallja.

***

Mees koidikul, kuis külas viis,
Läks kärmest tööl adra taha
Ja kündis nõnda virgalt siis,
Et higi voolas pallgelt maha.
See eest, kes iial mööda läeb,
Tall soovib jõuudu, pikka iga.
Kõik seda pärdik pealt näeb
Ja mõtleb: Mis ka minul viga
Niisama saada auustud
Ja kõigest rahhvast kiidetud?
Ta võtab nõuuks tööle minna,
Ning tallub suure paku sinna:
Kord pärdik pakku sellga seab,
Siis mööda maad tend vahel veab,
Kord katsub teda tandsitada,
Kord mööda muru veeretada,
Kord pakku kõrvalt pigistab.
Ahv isi hirmsast higistab.
Ja lõpeks olli ta end jõuutuks väsitanud,
Kuid kiitust kellegilt ta siiski veel ei saanud.
See ime pole ka va’ kaim!
Sa vaevled kangest küll, kus aga tulu taim?

Krõilovi järele M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 481, 482

Kaks talumeest

Mats ja Madis heina ajal
Piipu seades künka najal –
Vestsid vilja saagist juttu.
“Oh mu Jumal! Miks nii ruttu
Saadad Sa ju ahastusi,
Nällga, kattku, viletsusi?
Ohkas Madis – eemal vaates,
Pillku taeeva serrva saates.
Mats tall vastu: ““Vend, mis sunnil
Ohkasid ja nüidsel tunnil?””
– “Tulemas on palju paha!
Rahe lööb kõik viljad maha!
Kõik mei’ lõikus läheb nurrja:
Vaata pilv seal tõstab turrja!”
– ““Ära ehhmu enne aeega;
Pilv ju alles kauugel praeegu,
Ja ta rind meil vihhma kannab,
Mis mei’ viljal jõuudu annab.””
– “Ehk sind usk’ma ma ka’i sunni,
Siiski proovin: ära punni!
Oota veerand sööma-vahet,
Kükk siis näed, et sajab rahet.”
– ““Rahet teragi ei tule,
Ütelda võin kindlast’ sulle.””
– “Ära vaidle enam m’uga,
Muidu tülli lähen s’uga.”
– ““Narrida ma ka ei taha,
Kauem tühhja vaidlust teha.””
– Kes on narr, ma tahan näha?”
Nõudis Madis, – isi päha
Väänis Matsil tugevaste
Rusik-hoobi nobedaste.
Mats tall tublist ära tasus,
Äge riid sealt vällja kasus.

***

Möödas ju pool sööma-vahet,
Ei veel vihhma, ei veel rahet.
Küll on aga juukste tutta
Maas – ja näul vere jutta.
Mehed väsind, puhustavad,
Riided lõhhki, lipendavad;
Pilved aga lahkusivad,
Teiise küllgi kadusivad.

Venekeele juttukese põhjusel M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 479, 480

Elevant metsavanem

Kui mõnel auu ja vägevust
Ning peas rohhkest rumalust,
Siis sant, kui säärases ta on veel headust.

***

Kord osaks elevant sai metsa valitsust.
Ehk muiste elevant küll targaks loomaks loodi,
Kõik sugu ju ei ole aga ühte laadi;
Mei’ valitseja vaat’ mis moodi:
Ta kehast paks,
Seal juures siiski saks;
Ja mõttes ta ka krpsel’ õiigust tegi.
Seal hea valitseja nägi,
Kuis lammbad hun’te peal’ kord kohhtus kaebasid
Ja metsa vanemalt siis kaitsmist palusid.
“Te’ kelmid!” elevant noomib hunta juba,
“Kes röövida teil andis luba?”
Kuid hundid paluvad: ““Meid isand vabanda!
Ehk mäleta, et kasuk-nahhku meile
Sa lubasid ju lammbalt pärida.
Sest midagi ei ole viga neile:
Üks ainus lammba pealt on tarvis nahake!
Kas tõeste liiaks siis piaks olema neil see?””
“Kui nii, siis ühe ainsa naha
Teil’ luban iga lammba käest,
Kes leppi sellega ei taha,
Sell’ rohhtu leian omast väest.”

Krõilovi järele. M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 474, 475.

Tuul ja laene

Hiilgavalt läigib laente voog
Ja liigub lahedalt,
Ja vete pinnal tuule hoog
Tall laulab mahedalt.
Tuul suut’leb laeneid hellaste
Ja räägib meelites,
Pea vaikind õhk – ju kaugele
Tuul läinud lennates.

Nüüd laene hüppab ülesse
Ja vaatleb vahutes:
Kas armsa musu, tervise
Ta näinud une sees?
Ta tormab talle järele
Ja leiab valuga,
Tuul kaldal ümber roosik’se
Käib höögva armuga.

“Et vaata siin ju rändajad,
Kas see su truudus näib?
Sa armu varmalt vahetad,
Sest kahetse su süid.”
Tuul murrab roosi laene eel
Ja viskab vette ta:
“Seal on ta nüid! noh ütle veel,
Et truudust murdnud ma.”

(I. Wolff’i järele.)

Linda nr. 10, 9. märts 1891, lk 162

Rändaja

Kus oled sa, mu armas maa?
Sind otsin, aiman tundmata.
Oh maa, nii haljas lootuses,
Kus minu roosid õilmetes?
Kus minu sõbrad kõnnivad,
Mu surrnud üles tõusevad?

Oh maa, kes räägib minu keelt,
Kus oled sa, kus jääd mu eelt?
Ma rändan üksi, kurb mu meel,
Kus oled? küsib õhkel keel.
Mul vastutab kui vaimu heal:
“Kus pole sind, õnn asub seal!”

Ümberpannud Elise Aun.

Linda nr. 10, 1. oktoober 1889, lk 423

Kassandra

Rõõmu rohhkelt Trooja rajas
Enne linna langemist;
Vägev lauluviis seal kajas,
Kuuldi kannelt kullalist;
Rahvas puhhkamas, kõik väsind,
Mööda hirmus sõja sõit;
Kuulus Pelide on kosind
Priamuse õrrna õit.

Rahvas rõõmsas pidu ehhtes
Tõtvad lauldes templisse,
Altar loorberite lehhtes
Haljendama pidule.
Kära kerkib viina võimul,
Tänavates tandsu heal.
Üksi õnnetuse aimul
Ainus hing on vaevas seal.

Rõõmuta seal rõõmu süles,
Maha jäetud üksine,
Astub kurb Kassandra üles
Jumalate hiiesse.
Hallja puude lehhte taha
Peidab ennast nägija,
Peidab preestri ehhte maha
Otsatumas valussa.

“Kõik siin õnne päivi ootvad,
Kõigil meeled rõõmustud.
Vanad vanematki lootvad,
Õde õnnel ehitud.
Lein on üksi minu rinnal,
Ahastus mull sigineb;
Näen kuis hukatus sell’ linnal
Linnutiivul ligineb.

Tuletonnti näen loitvat,
Ei See ole pulma läik,
Pillvedeni kuma koitvat,
Ei see ohhvri suitsu käik.
Igaüks siin rõõmsalt võtab
Pidule end ehtida.
Mina näen, kuis jumal tõttab,
Kes kõik lõhub armuta.

Ja neil naer mu nutu pärast,
Minu kaebtus pilgatud.
Kõrrbesse siit rõõmu särast
Põgeneks ma piinatud.
Hallbu sõnu võtvad anda,
Uskmata neil häda aim.
Rassket antsid mulle kanda
Pythias, sa paha vaim!

Su Orakli kuulutajaks,
Miks oh valisid sa mind?
Tuleviku teadustajaks
Nõder liiaks on mu rind.
Miks sa antsid mulle näha,
Mida ei või muuta ma?
Hirmutajaks õnnetulle –
Hävitus piab sündima.

Loori tõsta sellge valu,
Kussa varjul õnnetus.
Eksitus on meie elu,
Sellgus surm ja viletsus.
Võta ära kurblik teadus,
Silmist vari verine!
Igavene tõe teadus
Hirmus surelikule.

Anna, tagasi mull anna
Minu pime, rõõmus meel!
Kui su kuube ma ei kanna,
Laulab lahhkelt jälle keel.
Tulevat mull antsid tunda,
Olevikku võtsid sa,
Võtsid rõõmust õnne unda –
Võta vale and mult ka!

Mõrsja pärjal oma pääda
Iialgi ei ehi ma,
Sest a’ast, kui ma võtsin jääda
Sinu kurva altrilla.
Mõru olnud minu elu,
Minu noorus nutune,
Iga omaksete valu
Tungib mulle südame.

Kõik mu sõbrad rõõmu tujus,
Arrmus, õnnes hõiskamas,
Minu rind nii kurrvas kujus,
Süda rasskelt leinamas.
Kena kevadine ilu
Ehib asjata mull maad;
Ei siis õnnista sind elu,
Kui ta põhhja tunda saad!

Õndsaks kiidan, et siis ootab
Polyksene õnne eest,
Armu joovastuses loodab
Omaks kuulsat kreeka meest.
Uhhkelt tuksub tema süda,
Tema õnn on piirita,
Ta ju sammub taeeva rada
Õntsas unenäussa.

Ja ka minul ühte valib
Igatsedes omaks rind.
Tema pilk nii örnalt palub
Arrmus abikaasaks mind.
Heal meelel ma ka tõttaks
Kaasa kaenlas kodusse,
Kui me vahel maad ei võttaks
Vari must ja vihane.

Kõik need kujud mulle vasta
Alt maailmast tulevad,
Kuhu ma ka tahaks astu,
Vaimud ette illmuvad.
Ka mu rõõmsa noorus-mängil
Tungimas see hirnatus,
Rahu mull ei une-sängil,
Oh mis hirmus segadus –

Näe, kus surma oda särav,
Röövli silmad põlevad.
Igal pool mull kinni värav,
Kuhu vaene pögened!
Ei ma pöördagi või vaatust,
Teades, nähes, muutma
Pian ma, täitma oma saatust,
Piean vöersil langema.

Veel ta kaebe sõna kajas –
Kuule! heal nii segane
Kuulda kuulsas templi rajas.
Maha löödud kanglane!
Eris näha ja ta ussid,
Põgenemas jumalad.
Rasskelt müristaja pilved
Linna kohal ripuvad.

Schilleri järele Elise Aun.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 388, 389, 390

Lättel

Chamisso järele.

Meie lätte puude varjul,
Kaunis kaugel majast ta;
Keda seal küll linnud laulvad,
Seda ei või ütelda.

Neiu tulli lätte juure
Lumi vallge ämbriga,
Tahtis jälle kodu minna,
Noort meest lättel nägi ta.

Kaua nad vist jutustasid,
Neid jäi hiljaks tulemata.
“Armas ema, ära nuta,
Sinu kässku täitsin ma.

“Ämber olli kerrge minnes,
Rasske olli tulles ta,
Kuida seal ka linnud laulvad,
Ema, tõest’ ei tea sa.”

J. Leppik.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 371

Viimne soov

Üks kord veel tahaks üelda sulle,
Et armastan sind lõpmata,
Et ilmas kõige kallim mulle
Sa oled üksi, üksinda.

Ei vastust sinult saada taha.
Mu peale vaata lahkuses,
Löö kaunid sinisilmad maha
Ja seisa mõnda vaikides.

Siis palvetades tasa, käed
Pea peale sulle paneks ma,
Et annaks rahu taeva väed
Sull, mis mult oled riisund sa.

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Linda nr. 9, 2. märts 1891, lk 145

Kuule

Kuu tõuse ju!
Päev läinud loodile,
Ta heitis merrde magama.
Ja pimedaks lä’äb mets ja maa.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Teekäija uinub ka.
Lill oru põhhjas uinub nüid,
Oh tule anna talle suud!
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Sind hüiab künni-lind;
Ta südant sulataval suul
Sind kutsub lauldes lehe puul.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ka hõbe täheke
Sealt vaatav armu silmaga,
Ja une rahust räägib ta.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ja tõtta teele nüid.
Seal sini väljal sõua sa
Ja koidu poole jõua ka!
Kuu, tõuse ju!

Hermann v. Kampi järele J. Kunder.

Linda nr. 8, 15. september 1890, lk 315

Kaukasia Vang. (Järg).

Vene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

“Oh venelane, üksi sulle
End ohvrisin; küll tundmata
Su südames kõik olli mulle;
Ei tea, kas kaua sinuga
Õnn, ihaldatud, seldsiks olli;
Kas kaua ootsid, õnnekaid
Su arm sull seldsiliseks tulli,
Ehk kadus sult kõik sedamaid;
Kas iial teda uuest näed,

Ehk igavest tast kaugel jäed! –
Sa oleks, vang, küll petta võinud
Mu noorust, alles lapselist,
Kui usaldusega ma käinud
Sull seldsiks, saatust vaevalist
Ja kannatust sull kergitama.
Seks jätsin une, unustes
Kõik hädaohhtu, magusama
Ma tuntsin tunni sinu ees.
Ei taha mind sa, … kes siis tema,
Su ainus lootus, lilleke?
Sa armastad? Armastad sina!
Pilk tõttab järgi temale!
Ma mõistan kõik, mull andeks anna,
Mu kurbdust ära naeruks kanna!”

Ta vaikis. Ohked, pisarad
Vaest neiu rinnda mulljusid,
Ta kuuled ilma sõnata,
Need värisesid tundmuseta,
Veel vaevalt hingas, langes ta,

Vang tasa käega tõstis teda:
“Miks nutad,” lausus ta, ka mulle
On saatus valu valmistand’,
Veel näitas karedama külle,
Kõik piin mu päralt üksi jäänd.
Ma armastasin, – vastust saada
Mu arm ei jõudnud, kustun ma,
Kui suitsev taht, mis elita.
Siin võeras steppis, tundmata,
Siin kaugel igatsetud raalt,
Kui väljaaetud kodumaalt
Saab üksik haid mull kalju vahel,
Luid, konnta katma roostend ahel.”

Öö varrju virvendasid tähed
Ja näitsid kaugelt taeeva alt
Mäe latvu, kellel lume ehed.
Peat kummardes, pilk tumedalt
Nad lausumata lahkusivad.
……………………………………
Kurb vang sest ajast hullkumas
Auuli ees on üksi näha.
Koit taeeva kaares, palavas,
Üht päeeva saadab teise taha,
Öö oma säetud teed ka käib,
Vang priiust igatsema näib.
Ja hüpab hirv siit läbi võsa,
Ehk piirab shaakal pimedas,
Ta kuulab, healitsedes tasa,
Kas kasak kuskil luuramas.
Auulis ööse tüli looja,
Ta hüiab … Ümber kõik on vaga,
Kosk üksi kohab kalju ees,
Loom aga tormab tuhinaga,
Et inimestel ligines.
Kord kuulatab ta mäe piirelt,
Et sõja kässku antaks kiirelt:
“Tabuunid kokku!” Jooksvad kõik,
Ja keeb ju ümberkaudne paik.
Sõa riistad läitvad päikse vallgel
Ja hobused on sadulas:
Ju tormavad kõik kärmel jallgel;
Kui jõe laened langemas,
Mäe ladvult rutavad nad maha
Kubani kõrge kallda taha.

Auul on vaikne; päike kadund.
Öö vahid noored, vallatud,
On lussti, lusti järgi ladunud,
Mis ajaviiteks mõista muud!
End vanad isad rinngi säevad,
Suits piibust tõuseb sinades;
Salk neiusid neil laulmas ees,
End vanadgi kui noored näevad.

Tserkesside laul.

“Jõe vette vaub tume vall,
Öö vaikus ujub mäe rajal;
Kasak ju väsind, suigub all,
Ta tuetab end oda najal:
Kasak, mis magad pimedas,
Tshetschen* jõe taga luuramas!

Kasak on lootsikuga mees,
Jõe põhjal võrrku joonde seades;
Kasak, sa viimaks upud, mees,
Kui noored lapsed meie maades:
Tea ujumas on sellel a’al
Tschetschen seal varrjus vahu peal!

Jõe kalldal, igatsetud veel,
Kus külad rikkad stepi õitel;
Ringtants neil rõõmus Donni eel.
Ju vene lauljad, jookske meitest,
Siit jookske kodu rutuste,
Kus vees Tschetschen ei varitse!”
Nii neiud laulsid. Kallda peal,
Und võidus venelane näeb,
Kuid ahel, hirmus, ees tall seal
Ja sügav jõgi jooksma jäeb.
Sell ajal pimeduse süle
Ju ujub steppis, mägedes,
Kuu vallge urtsikute üle
Veel valendad auuli sees.
Ju hirved suikvad vete kõrval
Ja kotka kisa vaikimas,
Mäel tambib tumedamal serval
Tabuuni kari pimedas.

Siis midagi vast kuulda olli …
Öö varrjus kaetud kogu käis,
Nii kurb ja kahvatanud, tulli
Neid vangi juure, tasa täis.
Huul nähti sõnu otsimas,
Pilk, piinlik, vajus mures maha,
Juuks lahhtiselt tall laenetas,
Vaus rinna ette, selja taha.
Viil kiirgas temal ühes käes
Ja teiises põue oda läikis,
Just näitas, nagu jullgus’ väes
Neid vallmis olli sõja käikis.

Ja vangi peale vaadates:
“Nüid jookse!” neiu kõneles,
Tscerkess ei varitse siin rada.
Sest rutta, aeg on kiire küll!
Siin võta oda – jällgi sull
Ei või nüid ükski tunistada!

Ja hoidis väriseva käeega
Ta viili, maha kummardas.
Ehk ujus silm küll pisaras,
Kett katkes varsi, jõuutsa väega
Raud ahel langes kolinaga.
“Sa vaba oled, astu nüid!”
Ta sõnas; venelane aga
Ta peale vaatas, häda hüid
Sealt paistis, mure meeletuses;
Tuul hulus mööda pimeduses;
Täis torrmi venelane hüidis:
“Mu sõber, hauani see rind
Su oma on; see hirmus pind
Siin jätame ja lähme koos!”
“Ei, venelane kõik on läinud,
On kadund elu magusus;
Kord õnne illma olen näinud,
Nüid ottsas kõik, jälg tundmata.
Sa oled vaba, leida ka
Võid oma paleuse üles, –
Mis kurdan ma veel mure süles,
Mis kasuks mull kõik kannatus?
Jäe Jumalaga! Sinu ligi
Mu õnnistuse soovitus!
Mull andeks anna, vaeeva, higi
Kõik unusta … Mull anna kätt
Veel viimast kord …..”

Tcsherkessi neiul omad käed
Vang lautab, süda läheb ka lendes,
Ja side, keda ilma väed
Ei murra, kinnitab end nendes.
Nad käsi käes jõe laentele
Siit liginevad vaikseste –
Ju venelane laente vahus
Vett lõhub võimsalt ujudes,
Ta ees end laene jautab lahus,
Ju seisab kalldal kalju ees …
Ta taga äkitselt seal kohas
Jõe vesi … astub kalldale,
Siit vaatab tagasi, vaht uhas –
Veel kallas paistis sellgeste:
Tscherkessi neiut nähtaval
Ei ole seal, ei mäe all …
Kõik surnud … Kauge kallda kaisul
Veel hulub kerge tuule ving.
Kuu vallgusel, jõe voode paisul
Ka kaub keerlev vahu ring ….
Kõik mõistis – andeks andval pilgul
Ta vaatab kohhta viimselt veel:
Auul seal on: kuu kahvata’nd vilgul
Veel paistab aed, kus istus eel
Seal kingul, kui ta ranndi kandis:
See jõgi päeval niiskust andis:
Seal mägestikkus laulis ka
Tscherkess nii vabalt, võitmata.
Koit võttis pimeduse üle,
Päev valgustas ju oru süle.
Vang vabalt kannget rada käis:
Tall rõõmus meel, sest läbi udu
Ju venelaste laager näis:
Ja künnka harjal kasakad
Healt teretuseks tõstsivad.

(Lõpp.)

* Kaukaasia rahvas, kasakate verivaenlane.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 314, 315, 316, 317, 318, 319

Linnukene

Puschkin’i järele Leeni.

Linnukene, ei ta tea
Hädast ega muredest,
Vaevates end, ei ta sea
Kauakestvat pesakest.

Uinub oksal ööde sunnil,
Päike tõuseb hiilgades;
Lind siis püha koidu-tunnil,
Laulab, Loojat tänades.

Kevaditi iludusi
Suvi palavuseks toob;
Torrmi, marumuljutusi
Hilja sügise ilm toob.

Inimestel meeled rasked:
Üle mere lindab lind,
Kuni kevadised kassted
Kenast kodust hüidvad sind.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 302

Võrdlus

Betty Paoli järele Elise Aun.

Näe, vihma tilgakene kiigub
Puu paksu, kare koore peal.
Kui hõbe-helme ehtes liigub;
Kui kukub, siis saab mudaks seal:
Kui’d teda jälle ülestuua,
Et kuumaks nagu koidu-viir,
Ja ilu ehteks ümberluua
Võib ainukene päikse-kiir.

Nii elupuul ta heljunemas
Õrn süda tuule tormi väes
Ja võitlus vaevas värisemas,
Jõud nõrkeb, langemine käes!
Tall õnnerikast abi anda,
Et eksiteel saaks püha piir,
Ja põrmust hiilgvalt üleskanda,
Võib ainukene armukiir.

Linda nr. 6, 20. mai 1888, lk 202

Kaukasia Vang (Järg.)

Vene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes.

Ta vastasele tormab sellga
Ja võidab süita kasaka.
Virk hobu on ta vara, rikkus,
Truu seldsimees, sell teede pikkus
Ei suuda jõudu vähenda.
Ja kaval ratsanik ta turjal,
Kui näeb teekäijat, lennul mäelt
Ta seisab seal: “Võit heal ehk kurjal!”
Hoop rasske langeb tema käelt.
Teekäijat, kes veel imeks peab,
Kui tuul arkaaniga ta veab.
Ta virrka hobust sellel teel
Ei keela kuristik, ei mägi,
Siin soo, seal tihe padrik eel,
Kõik võidab nagu ime vägi.
Ta võiitu näitab näitab vere rada,
Mis steppi võtab punastada.
Ees jookseb jõgi vahutes;
Ta tormab sisse! Vangil mõttes:
Und viimast otsi voode sees,
See tühi kiirelt läbi tõttes
Neid kannab tugev loom kui nool,
Jo kallda peal nad teisel pool.

Ehk ujub vees üks okste kand
Mäelt alla, mis ehk takistada
Tserkessi võib, jõest läbi saada:
Ta haarab seda; stepp ja rand
On tume, öösel kuud ei ole.
Tserkess nüud kännu arudel
Sõa riistad riputab, siis annab
End voode hooleks; kiiusel
Voog vahutes kõik alla kannab
Ja udu peidab. Kose heal
Küll kuulda, midagi ei näha.
All laagris jõe kallda peal
On ksssakad. Vee rüppe maha
Nad vaatvad; vahus pimedas
Tserkesse jo sõja riista võttmas.
Mis, kasak, mõlgub nüid so mõttes?
Kas lahing, kus sa teiste reas
Said kiitust, vaenlast vastu võttes,
Ehk kodu, omaksete seas?
Kõik tühi uni! Jumalaga
Sa jäta vaba kodu pind,
Donn, isamaja lõbus, vaga,
Sõa tee ja armukese rind:
Tserkess jo ronis sala randa,
Ta vibult vuhiseb jo nool;
Jo langeb kasak, – kalmu hool
On, verist ohvrit vaikselt kanda.

Kui aga istub puhke ajal
Tserkess auulis, lustitas;
Ta seda sõidus vaenu rajal
On tuha hunik õõgumas:
Kui rändaja siis hilja, tõttes
Öö varrju otsib väsind teel,
Siin kartes näeb ta tule eel,
Siis lahkusega vastu võttes
Hoolt peremees nii ellalt kannab.
Ja suitsund telgis vaiba all
Teekäijat ootab magus uni,
Kus puhkab keigist homikuni.
Siis tõttab uuest teele ta,
See lahkus jäeb tal mäleta.
Kui olli lustiline pidu
Mäe lastel, noortemeeste salk
Siin mängis. Vahvus, võidu idu
Neil olli mängu parem palk;
Ja nähti kotkast kõrges õhus,
Siin vibu nool jo vuhises:
Õnn sell, kes saagi maha rõhus.
Siis jälle mäele ridades
Nad hüppasid kui hirve kari,
Mis keegi ei või taltsitada;
Pea kohal kerkis tolmu vari,
Kus tõt’sid sõbrad seldsiga.

Kuid igav sündmus sõjalastel
On mäng ja elu ühtlane,
Ei võitnud arva toorel astel
Siin valjus õrna tundmuse.
Ja meeletumas vallatuses
Siin tollmu veersid orrhe pead,
mis noored võitjad uhkustades
Veel rõõmu kisal kiidavad.
Kõik seda mitmet karrva mängi
Siit venelane silmitses.
Kord olli aeg, kus kuulsus sängi
Ka tema leekvalt jänunes.
See aeg jo ammu olli läinud,
Kus sõbradega seltsis ta,
Ta olli rohket rõõmu näinud:
Surm ees veel seisis oodata.
Ta mõtles sellest mitu tunndi,
Küll mäletas ta endsest a’ast.
Kus tundis õnne sooja sunndi;
Nüid varjud ainult pimedast
Tal virvendavad pettes sillma.
Nii tähelpannes vaatles ta
See lihtsat, esialgset illma,
Mis metsikult siin täitis maa.
Kõik mõtted vaikses südames
Ta peitis, uhkelt vankumata.

Ta seisis kindlalt teiste ees.
Tserkessid vaatsid imestades,
Neid liigutas ta raudne meel,
Nad kinkisid tall elu veel,
Kui orrje tappes aeega viitsid
Ja oma saaki uhkelt kiitsid.

Teine jagu

Sa tuntsid seda õrrna nägu
Ja pillku puhtas helluses,
Kust hoovas arm ja süita tegu,
Kui põlvitas ta sinu ees;
Ta öösel istus, õnne kandes,
Suud palavalt so suule andes.
Ka kuulsid sa ta õrrna healt,
Kui lausus: Vang, mo armsam illmas,
Kui kaua tagad tumedalt
Veel ohata? Oh lase sillmas
Õnn hiilgadda; ta unusta
Su kodu koht, su isamaja:
Mo rinnalt rahu leiad sa,
Meil paradiis ka kõrbe raja,
Ma suga ilma ottsa läen!
Veel pole iial minu sillmi
Tserkessi huuled musutand,
Ta öösel mööda varju illmi
Mo ligi pole aset saand.
Ma kuulus kui üks armuta
Neid ilma õrna tundeta.
Mu elu saatus on mul teada:
Mind isa, vennad tahavad
Auulis, võeras, paari panda,
Sest kulla eest mind müivad nad.
Ma põlgan teda! Paluda
Ei vennda, isat suuda ma,
Kui lõpeb lootus, elu võtma
Ma kihvti, odana saan tõt’ma.
Sind aga üksi, võeras mees,
Ma suudan kanda südames …
Vang vaatas tummalt, kahetsedes
Kirgliku neiu pallgeli,
Ta süda seisis rasskes mõttes,
Kui märkaks neiu tundmusi.
Kõik unustas ta; lendval käigil
Läind aeg tal ilmus sillme ees,
Kord hiilgas silm tal niiskel läigil,
Kuid nagu tina südames
Tal armu valu vastamata.
Ta viimaks neiul rääkis ka,
Mis pidand kannatama ta.

“Mind unusta, su auustust võita,
Ma arrmu vastata ei saa.
Miks minule end tahad köita:
Teist noortmeest omaks nimeta,
kes seda aset küllalt täidab,

Kus minu süda kurb ja külm,
Kell sinu õrrnus õnne näitab,
Su pehhme pilk kui püham ilm,
Kes aru saab su armsaid sõnu,
Neil tunneb taevaliku mõnu! –
Ma aga ilma lootuseta
Siin närtsin kiirde ohvrina,
Need jäljed hinge torrmidest,
Mis näed, õnnetu armastusest.
Mind jäta – ja mu kurrba saatust
Sa osavõttes kahetse!
Miks ennemalt su õrrna vaatust
Ei ilmutanud minule, –
Miks siis, kui kuristiku kohal
Vaim, lootust kantes, värises,
Kui tuul mind kandis maru mühal
Ei illmunud sa minu ees!
Siis piiga heal veel elustanud
Mind oleks hauas, pimedas;
Siis uskusin ma lootust veel
Ja joovastavaid vaimustui,
Siis mere kohin, linnu keel
Mu meelel tõivad mõlgutusi, –
Nüid aga hilja, kõik on jäenud
Must maha mures, igavas:
Külm, kivistatud nüid mu tundmus,
Kus sureb iga õrnem sundmus.

Kui rasske on see surnud huultel
Veel elav musu vastata,
Õrn õhk sealt lahkund tormi tuultel,
Silm peidab valu pisara!
Kui asjata on, uinund tundes
Veel äratada elustust,
Kõik ihaldus sealt läinud lendes,
Ei ava iial elavust! …

Kui aeega mööda, siiski õrnalt,
Su suu mo huultelt musu joob,
Ja kui sind kutsub minu kõrvalt
Tund, mis sull lahkumist m’ust toob,
Sul armu aeg nii ruttu lendab, –
Siis mina mõttes, arm mind piinab,
Kui unes, oma ees siis näen
Üht kuju, armsat igavest;
Tend hüian, siiski kurvaks jäen,
Ma vaikin, kandund ta mu eest.
Ma unustuses sinus, teda
Mu kaenla võtan suruda,
Tal pisaraid siin valan ma.
Ma üksi, siis mu kõrval ta,
Mind igal pool ta vari saadab,
Mu vaeese hinge vaeva vaadab.

Mu ahelad sa aga jäta
Mu kanda üksi, südames
Las’ valu aimdus puutumata
Veel ennast tröösti silmavees.
Mu valu jauta on sul karm,
Sa seda jõua – lahkumiseks
Mul kätt veel anna. Naiste arm
Ei leina kaua lahkumist, eks
Ta kaub pea, loob igavust,
Õis nõuab uuest armastust!” –

Huult avades, kuid pisarata
Neid istus noormehe ees;
Ta tume pilk, nii eluta
Käis vangi peale noomides.
Kui vari kahvand, vangi kätel
Külm käsi seisis, viimaks ta
Sai vahet tunndeil haledatel
Ja alga kurva kõnega:

(Pooleli.)

Linda nr. 6, 15. juuli 1889, lk 273, 274, 275, 276, 277

Mis ma teeks

G. Scheurlini järele.

Ma ta nime kirjutaksin
Iga meelis-lilledesse,
Tindi asemele võtaks
Kuldse tähe-hiilguse;
On ju sinised ta silmad:
Minu truudus sinine,
Sinine kui terve taevas,
Kust ei õndsus alane,
Tema pildi maaliks mina
Selge taevavõlvile.
Nõiuks roosipuna palge
Nelgi-lõhna huultele:
Roos on punane kui tuli.
Minu arm ka punane.
Mis ta roosi okastega
Kirjutas mu südame.

Märt.

Linda nr. 6, 10. veebruar 1895, lk 95, 96

HaaVad

Mu noores rinnas nüid põlevad
Sult saadud sügavad haavad:
Kuid oota, küll kevadine õhk
Teeb, et nad kord terveks saavad.

Siis ronin mägede otsa ma,
Kust loodus kena on vaata,
Sealt oma valu ja kurvastust
Võin talvega ära saata.

Kuis igatsen lõu laulu ma
Sesr lahkest kevade õhust,
Oh haljas metsas ta kõndides
Mu rind tõest peaseb sest rõhust.

Siis voolab kõikide hingesse
Uus rõemus, soojendav elu,
Mull vaesel, haigel lapsel siis ka
Piab otsas olema valu. –

Pia kevade õrn elustav õhk
Käib üle metsa ja aasa,
Käib üle neiu haua ja viib
Sealt tervisid kallile kaasa.

Saksakeelest Helene M.

Linda nr. 6, 9. veebruar 1891, lk 95.

Meelespea

Mu kodus haljal aasal
On õitsmas õieke,
Ta silm on nagu taevas,
Nii selge, sinine;
Ta räägib väga vähe,
Et palju tema tea,
Kõik, mis ta ala lausub
On ainult: meelespea?

Kui vaatan sinu silma.
Mis selge, sinine,
Siis tuleb mulle meelde
Mu aasaõieke.
Siis kaob mu kõnevõime,
Suu muud ei sönaks sea:
Mu eluõnn, oh kallim,
Mu arm, mind meeles pea!

Hoffmann v. Fallerslebeni järele M. Pukits.

Linda nr. 6, 2. veebruar 1899, lk 93