Puschkin’i järele Leeni.

Linnukene, ei ta tea
Hädast ega muredest,
Vaevates end, ei ta sea
Kauakestvat pesakest.

Uinub oksal ööde sunnil,
Päike tõuseb hiilgades;
Lind siis püha koidu-tunnil,
Laulab, Loojat tänades.

Kevaditi iludusi
Suvi palavuseks toob;
Torrmi, marumuljutusi
Hilja sügise ilm toob.

Inimestel meeled rasked:
Üle mere lindab lind,
Kuni kevadised kassted
Kenast kodust hüidvad sind.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 302