Sa ära talla ussikest,
Kes elu saanud Looja käest;
Kas sina tema elu tõid,
Et seda temalt võtta võid?
Ka lase lillel õitseda,
Neilt õisi ära murra sa,
Siis lõhn neilt kaob, ja valuga
Nad saavad surmal närtsima.
Üht südant ära kurvasta,
Et peab su pärast leinama;
Sa võid küll elu lõpeta:
Tad’ jälle anda sa ei saa.
Ainetel J. Gentalen.
Linda nr. 23, 2. juuni 1898, lk 394, 395
Kui tuleb öö nii vaikse rahuga
Ja väsind silmadele une toob,
Siis pika unenäo kanga koob
Mu armastus, mis ilma piirita.
Ja kui siis päike tõuseb iluga,
Kus iga taim ta purpurpuna joob.
Siis minule ta ohkamisi toob
Ja palgele toob uue pisara.
Ja kui ta oma kuldselt troonilt saadab
Ju otse oma imekiired maha.
Siis valjumaks läeb minu kaebamine.
Sest minu taevas kalgilt mu pääl vaatab,
Mu Anna minu häält ei kuulda taha
Ja sellep on mu laul nii kaebeline.
Cervantes’e järele P. Jakobson.
Linda nr. 23, 1. juuni 1899, lk 379, 380.
Pisarad, pisarad, ilmas miks ala
Jooksete vara kui hilisel a’al?! –
Jooksete teadmata, jooksete sala.
Lugemata, lõpmata põrmlaste ra’al;
Otse kui sügis’ ööl vihmade sajus,
Jooksete teiegi, pisaraojad! …
Venekeelest E. Martinson.
Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 361.
Käin uulitsal, kus kära ikka.
Või rahvarikka templi sees.
Kas istun noorte meeste sekka –
Mul ikka unistused ees.
Ma ütlen: Aastad mööda läevad,
Ja viimaks surmavalla all’
Kõik kaovad, keda silmad näevad;
Nii mõnelgi lõpp ligidal.
Silm üksi seisvat tamme vaatis.
Ia mõtlen: “Metsa kuningas.
Kes minu isad hauda saatis,
On pärast mind veel olemas.”
Last väikest meelitelen mina.
Ia mõtlen: “Anna andeks mull’!
Ma kustun, aga ela sina,
Ma enda koha annan sull’.”
Nii läevad mõttelennu sunnil
Mul mööda päevad, aastadgi;
Küll tahaks teada ma, mil tunnil
Surm tõstab oma vikati.
Kus kohas surm mu pääle tõttab.
Kas merel, reisul, lahingis?
Ehk naabri-org vast kaissu võtab
Mu külmaks jäänud põrmu siis?
Ehk külmal kehal küll ükspuhas.
Kus paigas tuleb puhata.
Kuid ometegi armsas kohas
Ma tahaks ennem hingata.
Las’ haua uksel rõõmupalgel
Noor elu lustil mängida.
Las’ loodus hiilgab võimsal valgel
Sääl igavese iluga.
Puschkini järel I. Fr. Meyer.
Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 359.
Örn roosike puhkemas puhmiku sees. –
Sääl sammalde pehmemas sängis.
Ta hellasti kiikumas tuulekse käes.
Ta punetab õõtsuvas mängis.
Ka künni-lind mahedast tõstab ju häält,
Sääl haljama kaasiku vilust.
Hääl kajamas orust ja mägede päält –
Vist laulab ta armust ja ilust.
Roos õitsema läinud ja vaikinud lind,
Mul aga jääb mure ja ootus:
Mil’ tuleb ju tundi, mil’ troostitaks mind.
Kus täide läeb lauliku lootus! –
Tõlkinud A. Suurkask.
Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 354
Kui näed üht hinge kannatavat valu.
Ja leina, häda ilma otsata –
Kes teab, kuis löpeb kord ka Sinu elu –
Talt ära pööra uhkelt palet sa.
Kui tal ka süüdi omast önnetusest,
Oh ära möista kohut teravalt,
Kui ka tad juhtis toorus, trotslik meelsus,
Tal näita halastust veel heldemalt.
On see siis tema süü, et noores hinges
Ju lapselt pattu külvas kuri ilm?
On sinu tegu, et su elukoidul,
Sind valvas vaga ema armusilm?
Kui vöid sa mõista saatus-juhtumisi
Mis tumedalt ja kirjult kujutud.
Kust tead vaese hinge viletsusi
Mis eksiteele teda törjunud?
Ümberpannud E. Aun.
Linda nr. 21, 6. juuni 1896, lk 322
Kuulge, mereneitsikesed,
Kas mu peigmeest nägite?
Misukene, armas neiu,
Oli sinu peiuke?
Ilus poiss, kel valged põsed,
Kullakarva juuksed ka.
Oh sa armas neiukene,
Merepõhjas hingab ta,
Liiv ta valgeid põski uhab,
Vesi mängib juukstega.
Läti keelest Märt.
Linda nr. 20, 19. mai 1895, lk 322
Truus armus lööb mu süda sala,
Oh neiu, sulle lõpmata;
Ma sinu poole ihkan ala,
Mu ülem siht, see oled sa.
Su nimi õndsas pühaduses
On minu rinnas asumas
Ja kõiges auus ning iluduses
Su pilti näen ma säramas.
Arm võrsub välja õrnast idast.
Ta õied ei löö närtsima.
Oh neiu, õndsast õnnepidust
Mull’ unenäodes räägid sa.
Ma julgelt võtan kandli kätte,
Sest vaimususest paisub rind,
Ning minu voolav laulu-läte,
Ta nimetab siis ainult sind!
Mul taevaks on su vaga vaade,
Su rinnanaal mu paradiis;
Sa minu õnne ülem aade,
Saaks omaks sind … ma õnnis siis!
Ma lauldes rõõmus, valus hüian,
Täis igatsust on minu rind;
Ma elus õnne kätte püian
Ja igavesti ihkan sind!
Th. Körneri järele Märt.
Linda nr. 19, 13. mai 1894, lk 302, 303
Ch. Fr. Eppleri järele.
Kevad’, magus taeva laps,
Tulnud sa meil jälle?
Hõljud tasa, mahedast,
Mäekingust alla?
Astud oma kõrgusest
Vaba ilma pääle,
Et kõik sinu iludest
Rõõmsalt tõstvad hääle?
Nüüd kõik rõõmsad laulikud
Jälle meile sõudnud,
Pidu auuks ööpikud
Ka ju siia jõudnud;
Vana, talve mure-laul
Vaikind nende elul,
Loodus kevadisel auul
Ärkand uuel ilul.
Aga süda – kudas siis?
Oled sa ka ärgan’d?
Sääl, kus kõigil lahke viis,
Õitsele kõik tärgan’d?
Kas sa omast une-rüüst,
Omast mure-mõttest
Tõusnud, tunned kevad’ hüüst
Rõõmu, tema tõttest?
Alles siis võib kevade
Tõsist rõõmu tuua,
Kui ta ka me südame
Uneks võinud luua,
Kui ta mahe armu-õhk
Sinu meeli täitnud,
Siis sul elu-kevade
Õieti on koitnud.
Eestistanud Leili.
Linda nr. 19, 12. mai 1895, lk 307
Sa olid nagu M ä r t s i kuu
Kui tuttavaks me saime
Nii külm, nii kalg, nii kahvatu
Et kurvalt vaiki jäime.
Siis olid jälle kui A p r i l,
Kord tume ja kord selge:
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord valge!
Nüüd ole M a i! Pung puhkeneb,
Öis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd armul ka on mahti.
Tõlkinud J. Parv.
Linda nr. 18, 18. mai 1896, lk 279
Emmanuel Geibel’i järele: Leeni
Kui lahkuvad kaks südant,
Kes kord end armastand,
Siis tundvad valu hirmsat,
Kuis pole suuremat.
Mis kurbtust kõlab sõnadest:
Jäe Jumalaga igavest!
Kui lahkuvad kaks südant,
Kes kord end armastand.
Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus:
Siis just kui kauks päeva
Mull päik’se heledus.
Mull kõlas kõrvus imelest:
Jäe Jumalaga igavest!
Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus.
Kui kevade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid,
See huule, mis mind suut’lend,
On tumm ja külm ju näib.
Üht sõna kuulsin veel selgest:
Jäe Jumalaga igavest!
Mu kevade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid.
Linda nr. 18, 4. mai 1891, lk 293
Oh vali saatus! rõhu peal mu rinda,
Mu südamesse viska valu tuld,
Mind muredega keida põrmu pinda,
Mind peta, piina, vaeva armutult.
Mind ustavatest lase ära anda
Ja hävita mu julgust, rõõmustust!
Ja rautse ahelasse lase panda
Mu toimetust, mu rõõmust tegevust.
Jääks muuda sõbra südameid mu vastu,
Mu armsatelt mind lase vihkada.
Mu elu puult sa raiu laastult laasin,
Mu rinnast riisu viimne vara ka.
Ei pia mind mitte siduma see side,
Ma tõusen ikka jälle jalgele,
Mu vaba vaimu ümbert langeb pide,
Ta vaatab kõrgelt alla ilmasse.
HIng üles lendab armastuse tiivul,
Siit püha valgusele läheneb,
Ei julguseta seisa valu viivul, –
Kui ka kõik elu õnned kadunud.
Ja usklikult ma aiman armu võitu,
Mu rinnas elab minu paleus.
Ma näen vaimus uue elu koitu,
Mis igas piinas minu rõõmustus.
Saksakeelest –e. –n.
Linda nr. 17, 27. aprill 1891, lk 271
Kui sügis suve ilu peitu viib,
Ia ilma katab kare kõlma tiib –
See seob sidemesse vete pinna.
Kui kurbtus, mure, rusub raskelt meelt,
Ia peidab tähed meie eluteelt –
See talve moel teeb külmaks meie rinna.
Kui kevade siis õhku soojendab,
Ia vete külma kaane sulatab:
Siis kallis pidupäev on laente pinnal.
Kui arm on õrnalt täitnud südame,
Sääl aate-voolud ärkvad elule:
Uus elu, rõõmu laene liigub rinnal!
Iuho Vixta järele –ts.
Linda nr. 17, 20. aprill 1899, lk 276
Venekeeles.
Hilja õhtul aasal kõnd’sin
Meeletuska lahutin.
Ühte lille, mis küll tundsin
Kallimal’ seal otsisin.
Kaua, kaua ma seal viitsin
Juba kustus päikse loit.
Palju, palju lilla leidsin,
Mitte otsitavat õit.
Nukral meelel majajätsin
Aasa õitsva armsama,
Koju teele jälle tõtsin
Mõtted lendsid vankuval.
Aga koju-kopli jõudes
Leidsin lille kallima
Oja kaldal ta seal õitses
Taeva-säral kaunimal.
Ja siis kohe kiirest jõudsin,
Lille ülesvõtma ma
Õrnalt ettevaates püüdsin
Teda juurtest lahuta.
Siis ta hellalt koju kandsin
Kohe saatsin kallimal,
Et ta sell’ mu tahtel ütleks:
Oh mind meeles, meeles pea!
Miina Karlson.
Linda nr. 16, 22. aprill 1894, lk 254
Ei enam ole ma, mis varem,
Kus kirge armastasin ma:
Ju läind mu elukevad’ parem,
Ning kaunis suvi jäljeta.
Sa Ime, noore-ea jumal,
Su truuim ori olin ma:
Kui uuest’ sündiksin ma rumal.
Sust hoiaks eemal hoolega.
Puschkini järele H. Annila.
Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 231
Tõlkinud J. Parv.
Oh öö, oh vaikne öö,
Nii magust rahu täis,
Su vili magamine,
Ja uni sinu õis!
Sa tüve ümber hinged
On vaikselt magamas;
Su ladva läbi tähed,
Kui vahid valvamas.
Kui täht su okste läbi,
Ma tahaks särada
Ja tema nägu näha,
Kui unes uinub ta.
Kui täht ma langeks taevast,
Öö pime piirisse
Ja kustuks tema ette,
Kui ärkab ülesse!
2.
Ma armastust ei palu
Su ees nii hingeväest,
Üht üsna väikest asja
Ma palun sinu käest.
Roos rinnast kingi teisel
Väärt teda pole ma:
Ja oma juuksepalmik
Kel’ tahad, anna sa.
Su naeratus, nii magus!
Su käsi, väikene,
Su süda, musud, vanne, –
Kõik anna teisele!
Sa teisele, kes parem,
Kõik mis on, anneta,
Kuid mulle ja mu armul,
Üks pisar kingi sa.
Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 216.
Sul seisku südames ja silmas:
End teistest ära eralda!
See suurem kurbtus on maailmas
Kui seisma pead ü k s i n d a.
Ja pea see võibki juhtuneda
Et kõigil oled ununud.
Sest püüa sa ning mõtle seda:
Kes armastab, saab armastud!
Franz Volfi j. H. Annila.
Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 234
Enne.
Siis lõpuks joogem tervist isamaale!
See vilets mees, kes põhjani ei jaksa! –
Ei tubli tegu palju vaeva maksa.
Eks kõik ju soovi oma maale õnne? –
Kuid – oli kokkujoodud viimne tervis,
Vaat, vaprad kaitsjad olivad kõik kraavis!
Nüüd.
Lõpku kihvtijoojad, rahva surujad!
Nüüd põhjustame kõrge aatevalla
Mis vabastab maad joomakombe vandest.
Kui rahvas karsked aated omandab
Ja salatuhandatena end ühendab;
Siis Eestis õnnepäike paistma saab.
Soome keelest A. Suurkask.
Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 232
Nüüd mööda päevakära
Öö pime tuleb eel.
Ja kõrgel taevas rändab
Kuu tasa oma teed.
Sean rõõmsalt käsa kokku,
Ma tean, Sa valvad mind!
Mu Jumal ja mu Isa
Näen enda ligi Sind.
Sa vaatad läbi tähte
Mu kambri sisse ka,
Ei öö sind tohi keelda,
Sest v a l g u s oled Sa.
Sa näed mu südamesse,
Tood troosti rahuga.
Mu palgelt pisart pühid
Nii õrnalt, salaja.
Saksa keelest Maarja.
Linda nr. 14, 10. aprill 1897, lk 216
Mag. M. Heleniuse luuletus.
Eesti keelde H. Prants.
Sulle näitasin oma vara,
Selle ainu, mis omaks mul on.
– Ta Looja enese loodud,
Suurem kunstnik ta teinud on.
Ja kui seda näitasin Sulle,
Siis näitasin ennastgi ka.
Sul avaldasin õrnemad tunded,
Mu hinge võisid näha Sa.
“Sääl järv, mis kujutab ta vast,
Ta ümbrus nii vagune, vait,
See kõik on mulle nii kallis,
Ta ainus mu vara-ait.
Kuid siisgi – veel kallimad mulle:
Mu unenäod, tunnete ilm,
Mu kodukoht ja tunded on mulle
Kõigest kallim, mis anda võib ilm.”
Aga Sina – “suures maailmas” küll peagi
Selle lombikse unustad.
Ja siis ka unustad kohe,
Mu tundedgi, õrnemad!
Linda nr. 13, 31. märts 1895, lk 204
Karl Busse järele –i.
Mu ema ikka vaatab mu pääl –
Oh paha ju ei tea mu meel.
Kuid järgesti töötada ma ei saa,
Käed koos, jään mõtetes istuma:
Mu nooruse päevad lendavad,
Mu silmad vaatmisest väsivad –
Mu unenägude kuningas,
Mil tuled, ma ammu sind ootamas?
Eile kesk öösel, unenäo sees
Kui kõlinat kuulsin ma ukse ees:
Su vankrit ma arvasin veerevat –
Pääst jalani tundsin ma värinat.
Siis palja jalu hüppasin ma,
Et ainus kord aknast sind vaadata
Oh petlik uni! – ei kedagit näind –
Siis aeglaselt voodi ma tagasi läind. –
Mu kuningapoeg, kust leian sind ma?
Mu vaene hing igatseb otsata!
Mil ehin end mirdililliga,
Mil viid mind sa pulmapilliga?
Ei emalt ma usalda küsida
Ja õekest mul ei olegi ka.
Sest tihti valusalt nutan ma
Mu kuningapoeg, mind päästa Sa!
Linda nr. 13, 24. märts 1898, lk 219
(Osast Dr. I. Krohni aate järele).
Põhjalas pikk oli öö!
Pilkane pime kattis sind ju kaua,
Tee sul käis nagu läbi surnuhaua,
Valjud olivad vaevad ja raske töö.
Pikk oli Põhjalas öö!
Öö oli lahkuma visa!
Kuussada aastat oli ta ju kestnud,
Põlved põlvedele olivad vestnud
Kõnet ta kangusest – andnud uut lisa.
Siis tuli Peastja Isa!
Põhjalas hommik koitis.
Ja sõna käis: Et lõpku tondi-talgus,
Ilmugu uue, vaba aja algus.
Mu Põhjala rahvastel’ saagu valgus!
Ja – valgus siis loitis.
Ning näe! Pime Põhjala,
Sai valgustatud; uue päikese sära,
See peletas öö ja udu sealt ära.
Ja vägev valgus äratas unesta
Kaleva rahva ka.
Aastaid kolmveerand sada
Ajaveerul sest nüid mööda on läinud.
Vabaduse valgel Põhjala käinud
Vabana õnne ja õnnistust näinud.
Alganud uut rada.
Pikk oli Põhjala öö!
Kuid kevade päike ju talvek võitnud.
Ta kust’mata kiired võimsasti loitnud.
Veel suvetund tuleb, kui aja täitnud:
Päevaks üsna saab öö!
Õnnistud, Õnnis Keiser!
Europa Isa, rahvaste rahutooja.
Kes Sa Põhjalassegi saatnud sooja.
“Õnnistud” Su nimi, valguse Looja,
Sa Suur A l e k s a n d e r!
H. Prants
Linda nr. 12, 25. märts 1894, lk 177, 178
Vaikne järve hõbe pinda
Katab tume uduviir;
Rõõmsa nooremehe rinda
Varjab valus valukiir.
Udu jälgil, tormid tuuled
Toovad rasket hävitust;
Kaua, kaua kaeb’vad huuled
Noorel mehel – kurvastust!
A. Tolstoi järele E. Kitzberg.
Linda nr. 12, 23. märts 1891, lk 197
Oh looda! kui ka ilmas siin
Ei ükski hing s’ust aru saa,
Kui üksi rändma piad sa seal,
Kus muidu üks käib teisega.
Ka iga halja kõrre jauks
On lasteks pärli tilgake,
Ja igal oksal metsa sees
On pesa ehtiv linnuke.
Ja igal kaljul valge pilv
Ta halli otsa mu’sutab,
Ja igal jõel üks sügav järv,
Kuhu ta laened veeretab.
Oh looda! ükskord omiti,
Su rajal vastu tuleb ta;
Ta tuleb tõest, ja kui see piaks
Su viimsel tunnil olema.
Su kustund silmad kinni teeb,
Su viimast pärga punub ta,
Su haual nutab armuga –
Ta tuleb tõest – sest looda sa!
Saksakeelest Leeni.
Linda nr. 12, 23. märts 1891, lk 192
Üks eesel kõndis tasa teel,
Hunt jooksis tema taga, eel:
Üks rada mõlemil on minna.
“Miks,” ütles koer, “nii laiiskled sa?
Ei paigaltki sa ära saa!”
Ta isi jooksis siia, sinna
Ja jälle kuni eesleni;
Ta eeselt pillkas alati,
Kui juure jõuudis temal,
Ja jooksis ruttu jälle eemal’, –
Mäest käisid alla, ülesse
Ja üle vainu, üle välja,
Kuid eesel ikka tasaste,
Koer jookstes tegi nallja.
Koer hüppas, jooksis hulluste,
Et poole tee peal väsis ära
Ja maast ei saanud ülesse;
Laisk eesel aga jõuudis vara,
Kus pidi tema olema:
Kumb välemaks neid piad sa?
Nicolai järele J. Leppik.
Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 526
140853904