Vene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

Annetuseks.

Teil, Eesti neiud, tahtsin kanda
Üht lugu kõrrvu läinud a’ast;
Siin suudan Teile ette panda
Ma pillti kaugelt võeralt maast.
Ja Vene võimsalt luuletajalt
Ma lainan kannelt salajalt!
Heal helljuv tema viisi kajalt
Mind avateles ägevalt,
Neid õiisi Teile näha tooma,
Mis kangelane korjand sealt,
Kaukaasi orust, kalmu pealt.
Saaks lugu Teile lõbu looma
Ja meele tuletama ka,
Et meie veike isamaa
Ka oma poeegi saatnud sinna, ….
Kus, keeldes vägivaltselt tööd,
On Vene kotkas rajand linna
Ja kautand pimeduse ööd,
Kus eluaset õnnelikku
On leidnud mõni Eesti pere;
Nüid üle stepi lagendiku
Nad sagest’ hüidvad meil “tere!”

Ei või me’ olevikkus ka
See kurva juhhtust unusta,
Et vale tuul veel meie maalt
Nii mitu sõpra sinna kandis,
Ja kelle õnne varajalt
Ta vilu kalmu varrju pandis
Suhhumisse, kas seda lugu
Võib unustada Eesti sugu?

See luule aga, oleks ta,
Teil nagu õrnas algus ehtes,
Kaukaasi õiites, loori lehtes,
Mis sidus pärja punuja!

J. Jänes

Esimene jagu

Auulis*, oma ukse lävel,
Tserkessid pidulikult itk’vad.
Kaukaasi pojad juttu vestvad
Siin mässust, kautud lahingist,
Nad kiitvad, karme ratsu turjal;
Nad mäletavad end’sest ajast,
Kus võit neid ootas heal ja kurjal,
Ehk pettis päälik kavalast.
Neil meeles omad piigid, kangid,
Ka noolte mõju, nobedus,
Ja küla rikka hävitus,
Ja sõstra silmilised vangid.

—

Jutt kostab pimeduse kudus,
Kuu, kahvand, ujub õhtu udus.
Tserkess seal häkitselt neil ees,
Ta ratsul on. Arkaani** sees
Noort vanngi kiirest siia viab:
“Vot venelane!” lausub ta.
Auul end kisades ju seab
Ta ümber uudis’ himmuga.
Vang seisab külmalt, köitmata,
Peas juuksed segi sasitud,
Ei kuule ta, et vihas suud
Tall ähvardusi piiramata
Siin vihas ette karjuvad.
Kui kivistatud surrnu keha
Ta seisab, kujud, koledad
Tal riisund viimse loots’ eha.

Noor vang siin kurja jalga ees
Veel lameb kaua rakstel tunnil.
Päev kõrvetavalt kiiredes
Ju pea kohas, janu sunnil
Ta ärkab, kuivand huulte peal
Saab kuuldavaks nõrk ohke heal.
Ja tõuseb õnnetu siit tasa,
Pilk uidab nõrgalt ümbruses.
Seal näeb ta lumes mäe ladvad,
Siin ümberkautsust onnid katvad,
Kus röövli sugu asub sees.
Tserkess siin oma priiust hoiab.
Noor vang nüid mäletada püiab,
Mis hirmus saatus osaks tall.
Ta tõstab jallga, kõlinal
Raud ahelad ta käiiki keelvad,
Hirm, jälestus ta jõuudu neelvad,
Ja lausub: Jumalaga kõik,
Mu priius, püha kodu paik
Ta on …

Kalju kingu taga,
Kus hallik selle ümber aed
Ta üksi, vahilt luuramata.
Auulis, kuuleb ta, kõik vaga,
Tserkessid põllul; kõrged mäed
Ja lagendikud rohelised
Tall sellgelt paistvad silma ees.
Seal mäe külled kivilised,
Neil ladvad lumes valendes,
Sealt vahelt käib üks kitsas rada,
See meelt tall võtab vangistada.
Rind elavamalt tuksub tall:
Üks müte tasa tõuseval …

See kauge tee viib Venemaale:
Seal koht, kus leek’vas nooruses,
Tall uhkelt elu hakkas peale,
Kus rõõm tall roosi õiedes
End armu pallgel eesmalt näitis,
Kus pilv ta õnne taeva täitis
Ja saatus karistuse tujul
Tall lootust, rõõmu ära viis,
Ja õnne mälestuse kujul
Ta närtsind süda varrjas siis.

Ta proovis illma, inimesi,
Ta truuduseta elu hind
Tal näitas, et ta sõbra rind
Tõi äraandeid vainulisi;
Ka armastuse sõita tund
Tal näitas meeletumat und.
Seal igavuse ahelates
Ei jõuudnud vaenlust, valeteelt
Ta kauem kanda; ettevõttes
Üks teine kuju täitis meelt:
Siin seda tühhjust jätta maha
Ta loodust omas ehtes näha,
Sest kaugele ta igatses,
Et õnne leida priiuses.

Jah, vabadus! See olli veel
Ta ainus soov siit ilmast leida,
Seks ammu juhtus mõte, meel
Siin igatsustel igavatel,
Kes okast kunagi ei peida.
Ta tahtis ella huule kätel
Ta südamliku pallvega
Priiuse hiiel ohverda.
Kõik kadus … Lootus’ tähe ees
Tal illmas midagi ei näe;
Ka viimse paleuse päe
Tal kadus umb’se udu sees.
Nüid ori ta – siin kivi naale
Ta kummardab ja ootab veel,
Mil vaub päike piina teel,
Mil kuuleb haua külma heale.

Jo kadus päike mäe taha,
Kui kaugelt kõmin kuulukse:
Salk ligineb auulisse.
Nad põllul vilja niitsid maha,
Nüid tullid, ast’sid majadesse;
Aeg ajalt õhtu vaikusesse
Kaub kära, uue hõllma nad,
Väe prisked lapsed uinuvad.
Kõik on nii vaikne, mäe jalal
Veel purskab hallil sädemes,
Kaukaasi harjad kandvad õlal
Öö varrju, pilve vaiba sees.
Kuid, kes kuu kahva’nd paistusel
öö vaikuses siin üksi uidab
Käib isi vaikselt varvastel?
Jo ärkab ainlane. Ees
Tal tummalt, ellas õrnuses
Tserkessi neiu seisab, vaates.
Vang kahtleb, pillku ka peal saates
Ja mõtleb: vale uni see,
Mis ilmub väsind tundele …
Kuu kiirtelt vaevalt valgustud,
Siis neiu kummardab end maha
Ja, jootse vangi janus suud,
Ta kuivand huultel’ õrna käega
Kumõssi*** pakub, vaevalt see,
Täis imestust ja õnne väega
Võib kuulda, kuida kõrvale
Ta mahe heal ja kõne kõlab.
Ehk võeras viis küll sõnades,
Tal kostab õrnal kõrrvades:
Veel ela! Vang ka uuest elab.
Kõik viimast jõuudu kokku võttes
Ta tõuseb, kruusist elu ta
Joob tugevuse tundega.
Siis uuest, vaigistatud mõttes
Ta kalju naale maha heidab,
Ilus lootus igavust talt peidab.
Veel kaua tummalt tema ees
Õrn neiu istub vallvades,
Kaastundmist avaldab ta pale,
Vist vangi saatus on tal hale,
Ka huuled vahest teadmata
Küll kõnet tahtsid alusta,
Kuid ohkas, pisar pallgel näitas,
Et kaastundmus tall südant täitis.

Päev kadus päeva ees kui vari,
Vang seisis veelgi ahelas,
Kus mägestikkus hoiti kari.
Keskpäeva leeki jahutas,
Tal niiskus külma koopa sees.
Kui lumes mäe ladva taga
Kuu paistis kahvand kiiredes,
Kui uinus kõik auulis, vaga,
Siis jala astel ilmus siin
Tserkessi neiu; väljast toitis
Kumõss ja karastaja viin.
Ta surnud sädamesse loitis
Ilus elu; Sest õrn neiu heal
Küll sosistas tal võeraid sõnu,
Neil ollo siiski armas mõnu.
Nii sala jagasivad seal
Nad õhtu sööki, õrna juttu
Silm, märgid seletasivad.
Ja neiu õrnad huuled kantsid
Ta kõrrvu laulud lõbusad,
Mis õnnelikkus Gruusias****
Mäe lastel ajaviitust antsid.
Sest neiu põues salajas
Üks õnnis aimdus ammu asus,
Arm võimata sealt vällja kasus.
Noor vaenlane eluteel
Ju olli kautanud õrrna tundmust,
Ju ammu enam kare meel
Ei tunnud lapselikku sundmust.
Ei arrmu võind ta vastata,
Mis neid tall pakkus varrjamata –
Võib olla, kartis mäleta
Ta armu õntsust unust’mata.

Ei närtsi korraga meil noorus,
Ei rõõm veel lükand ära sind;
Veel mõni kord meid ootab voorus,
Veel mõnda rõõmu leiab rind,
Kuis teie elustavad kujud,
Kes joovastasid esmalt meid,
Te esialgse armu tujud,
Ei iialgi enam näe me’ teid.

Nii näitas, et vang lootuseta
Ja harjus kurva eluga.
Ta ilma valutundmuseta
Võis vabalt ümbervaadata.
Kõik muret, mässu unustes
Ta kaunist lootust silmitses:
Mis ilu näitas õhtu eha,
Mis luule tööd võis homik teha,
Kuis mäedel kõrged hiigla kogud
Seal lume vaibal valenedes,
Siin mitmet karrva värvi segud,
Hall, sinine ja punane;
Nii mäe ladvad määratumad
End muutsid vaatja sillmadel,
Kõik värvirikkad, kirjud kumad!
Seal läigib jää, siin kalju eel
On nagu seisav pilve ahel,
Ja Elbrus uhkelt teiste vahel
Peat tõstab taeeva sina sees,
Kui algus aja vägimees.

Kui mürises nii õõnsalt mägi,
Kui tõuusid tormid huludes,
Vang kaljul istus – jallge ees
Ta mustad kogud keermas nägi
Ta stepist tõuusis lendav aur.
Siis aset otsma kalju varrju,
Ta nägi jooksvat hirve karrju,
Hirm igal hingelisel suur.
Ka kotkad tõuusid kalju urrkast.
Tabuunid***** otsvas kodu kurkast.
Seal äkitselt vihm, rahe koos,
Pilv keerleb pikse tule hoos:
See on mäe tormiline sadu!
Mäelt kiva alla kolistes
Ja vihas vahhtu küliti
Käib oja, nagu keerlev madu.
Ja üksi vang veel ootas aeega,
Siin vee ja rahe valljus käes,
Mil päike uuest lahhke käega
Kõik valljult keelab loomu väes;
Kui oleks nalja-mäng tall ees.
Nii tormi tööd ta silmitses.

Europa elaniku sillma
Siit rahhva kombe võeras viis,
Mis kujutas nii ise illma,
Siin puutus. Neis ta nägi siis,
Neil teine usk ja teine tegu,
Ja elul lihtsas algusnägu.
Neil võitlus’ himmu soonte sees,
Prii veri kiirust, jõuudu annab;
Ja võera eest ta külades
Tserkess nii lahkelt hoolt ka kannab.
Ta seda nägi, armastas.
Tunndide kaupa nende käiiki
Siit mäelt vabalt vaadates
Ta tähel panni, välist läiiki.
Tserkess siin kiire traavliga
Käis lennul üle lageda,
Ka üle mäe ja lõhe kandis
Tend rattsu, kell ta voli andis.
Tserkess ka sõja ehetes
Tall näitas uhket lõuuna läiiki,
Sest lapsest saadik nende sees
Ta harjund teha röövli käiiki.
Seal armsaks seldsimeheks ollid
Arkan ja oda lühike
Kubani vibu, võidule
Nad nendes sagedaste tullid,
Neid kanda vaev neil harjund viis.
Teel takistust Tserkess ei pelga,
Kord ratsub, kord kui jalamees

(Pooleli.)

* Kaukaasi elanikkude küla.
** Silmus, metshobuste, ka vangide püidmiseks.
*** Karastav jook mära piimast.
**** Üks Kaukaasia ilusamatest maadest.
***** Mets hobuste karjad.

Linda nr. 5, 30. mai 1889, lk 205, 206, 207, 208, 209, 210, 211