Kas kunagi?

Ma Ölimäel olin palvel,
Ja nutsin sääl pisaraid, verd,
Ma viibisin öösel valvel,
Et päästa saaks pattudest sind
Oh, kas ka kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kandsin kibuvitsa krooni,
Mind peksti piitsadega,
Mu keha täis vermeid, jooni –
Ma mötlin siis alati sind,
Oh kallis, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kannatin pilget ja teotust,
Sain pölatud igalt poolt,
Ma tundsin piina ja raskust,
Et selle eest päästa sind.
Oh armas, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Veel surres ma palusin: Anna,
Oh isa, andeks ta süü!
Ja taevasse teda kanna –
Sest armus mötlesin sind.
Oh vend, oh öde, kas kunagi
Seda tunned, ja mötled mind?

Maad, taevastgi täitis valu,
Kui kannatin sinu eest,
Ma sellega maksin su völa,
Ja päästsin vande alt sind.
Oh hing, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Sa patune, kallis olid mulle,
Veel taevas Su eest palun ma,
Sääl ase on valmistud Sulle.
Sääl aina ma mötlen sind.
Oh inime, kas kunagi sina
Seda tunned, ja mõtled mind?

Soomekeelsetel ainetel.

Linda nr. 11, 20. märts 1897, lk 173