A. N. Maikov.
Eila oli ilm veel vilu,
Täna – oh kes loota võis:
Päike, linnud, õnn ja ilu, –
Sirelilgi lahti õis.
Laps, sa oled unemaias,
Magad alles… Aga pea!
Lähen murran õisi aias –
Ega tema neid veel tea.
Võib ta küll ehk pahaneda,
Kui saab kaela kastevett…
Õnn mul teha rõõmsaks teda,
Kuulutades kevadet.
Ümberpannud Jakob Tamm.
Postimees nr 115, 29. mai 1898, lk 3.
Hermann Kletke järele.
Kuis kevadisel õndsal tunnil
Käib kohin läbi metsade,
Kui küsimine armusunnil,
Kui hüüehääled üle vee;
Üks vaikne sosin, rõõmus nali,
Kui südamete löök nii vali –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!
Alt orupõhjast kostab üles,
Siit sulin, rõõmus kõne säält,
Just nagu tõstaks peiu süles
Ta neiu häbenedes häält.
On nagu tahaks kiviriikgi
End tõsta laulikute liiki –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!
Ja kõnnib vaiksel metsarajal
Üksteise seltsis armas paar,
Siis hõiskete ja laulukajal
Neid võtab vastu iga saar;
Ja linnud, lillekesed, lehed
Sääl valmistavad mõrsjaehet –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!
Linnuke.
Postimees nr 114, 28. mai 1892, lk 2.
I.
Kondilahja hobu seljas
Mööda kuulust Venemaad
Sõidab julge ratsaline,
Tutvad temal rahvas, ra’ad.
Kaetud musta närudega,
Viisud jalas lagundgi,
Napsi pudel ripneb taskus,
Rändab, hõiskab alati:
“Tulge vana, noor, suur, väike,
Kes te’ murest vaevatud,
Tulge siia, mehed, naesed,
Võtke viina, väsinud!”
Kõiki tema passib üles,
Raha ta ei tahagi;
Soolal, leival vastu võtvad
Teda mehed, naesedgi.
On ta rauk, või on ta noormees
Kellel tuleb meelde see?!
Kaklus, nälg ja haigus käivad
Tema kannul järele.
Kes on kord ta napsi maitsnud,
See ei järel jätagi;
Januseid ta kõrtsi juhib
Traavi sõidul kiiresti.
Klaasid ringi kõlisevad,
Viin sääl voolab lainetes.
Talupojad kõrtsi kandvad
Viimist vara pantides.
Kannud kähku kõlisevad,
Unustusse vaev kõik jääb;
Juudid paksuks, rikkaks läh’vad
Rahvas lahjaks, vaeseks läeb.
II.
Koju kroonu teenistusest
Tuleb soldat põdema;
Sugulased napsi juures
Hakkavad nõuu pidama.
Nemad teda teretavad,
Joovad, laulvad kooris tal.
Viin saab jooksma mööda sooni,
Segab aru üleval.
“Kõige vanem oled, ütled –
Mis sa oled töötanud?
Meie endid põllul vaevand,
Ilma saad sa jätetud.”
Metsik vaen ja tüli tõuseb,
Naesed pistvad huluma;
Soldat kähmab püssi, sihib,
Teised ängvad kirvega…
III.
Noor ja usin kunstnik maalis
Pilti pühast Mariast;
Kunsti elust enam pidas,
Troostis ennast vägevast.
Tema tegu hästi sigis:
Juba vaatel ilusal
Naeratas pilt vastu talle
Lubas kuulsust õnne tal.
Kord kui väga mures oli,
Otsis troosti klaasi seest
Nõnda kaua, kuni unus
Tema võime viina eest.
Kunagi ei saa ta kaineks,
Pintselt ta ei vaatagi; … –
Upsak, närus ratsa sõitja
Ajab Venes edasi.
IV.
Põldu harib talu rahvas,
Higi helmes otsa pääl, …
Ratsanik neil annab peekri,
Ringi käia käseb sääl.
Viina pudel ringi rändab
Talumehed istvad koos,
Viin neil mööda sooni voolab
Pähe sõuseb täies hoos.
Adrad seisvad, rihma otsas
Kivi kukutavad nad, –
Tühjas kohas tee pääl öösi
Rikast kaupmeest luusivad.
V.
Vaese vanemate poega,
Otsis õnne teadusest;
Jalgsi rändas ta päälinna,
Kurvalt lahkub omastest.
Ei ta anna endal rahu,
Siisgi palk on väikene,
Kannatab küll nälga, külma,
Ligi eesmärk nähtakse.
Ühel sügisesel õhtul
Külmas õudses tänavas
Ajab ligi ratsasõitja,
Sopane ja räbalas.
“Tere sõber! Mis sa kurdad?
Oh kui haige, armetu!
Joo! Su terviseks Rossia!
Joo, ja teadus elagu!”
Ära külmada või nälgi,
Üks tal oli valida!
Aga ära uppund viina
On ta oma aatega.
VI.
Ratsamees ei maga ial,
Vilistades ümber a’ab;
Kus ta mära püsti ajab,
Sinna varsti kõrts ka saab.
Miljon kolm sada maksvad
Juudid renti selle eest.
Kolmlekümnel hõbetükil
Müüsid juudid Võitud meest.
Nõnda mitmed Pilatused
Juutidega kauplevad,
Risti löövad Lunastajat,
Müüvad ära isamaad.
Ringi kõlisevad klaasid,
Pidamata voolab viin.
Mööda küla, läbi linna,
Terves riigis jooma kiin!
Emad müüvad tütred ära,
Venna vaen teeb mõrtsukad,
Valjumalt kui laul ehk vanne
Viina klaasid kõlavad.
Uhkelt oma mära seljas
Sõidab nelja ratsanik,
Viskab aukse mütsi maha,
Seljast pudub närustik.
Sääl nüüd sõidab kondikogu,
Pääluu katteks kole kroon;
Tirisejad klaasi tükid,
Läiklevad kui ussi joon.
Aukussilmne pääluu naerab:
“Tehtud minu töö on siin:
Ülikallis Venemaale
Maitseb minu odav viin!”
A. Suurkask.
Postimees nr 113, 28. mai 1896, lk 1.
Ma karmi aja kaasaline,
Sa vanaeit, mil näen ma sind!
Sääl männimetsas, mureline,
Sa ammu, ammu ootad mind…
Sa aknast vaatad, loodad, kardad,
Sa valvad nagu vahi pääl:
Aeg-ajalt kudumise vardad
Käes jäävad sinul seisma sääl.
Pilk lendab väravate juurde,
Käib mööda maanteed otsimas…
Kurb aimdus, alaline mure
On sinu rinda rusumas.
A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.
Postimees nr 113, 26. mai 1899, lk 1.
Franz Grillparzeri järele.
Eks ma pidan’d vabastama
Südant nendest sidemest,
Kui ta jalge alla tallas
Minu armu auusalist?
Miks siis veel nii kuldses kujus
Seisab ta mu silma ees?
Miks siis veel nii ihaldades
Tuksub süda rinna sees?
Oh! Küll tuhat armast tundi
Mõlguvad mu vaimu ees:
Nool see küll on välja kistud,
Haav on alles südames…
Linnuke.
Postimees nr 112, 31. august 1891, lk 2.
E. Geibeli järele.
Oh las ma ilmast lahus
Veel viibin une rahus,
See ajab igavust!
Talv matab õite ilu,
Talv on ka kõik mu elu,
Mis ammu ihkab armastust.
Kord läbi surnud aia
Ja üle aasa laia,
Küll sammub kevade,
Nii ta ka mulle jõuab,
Mu südamesse sõuab,
Kõik äratades õitsele.
Kuid kui ka kevad’ võidab,
Mind siisgi karmilt köidab
Veel tali tuisune,
Sest las ma kõigist lahus
Veel seni uinun rahus
Kui äratab mind armuke.
V. Grünstamm.
Postimees nr 112, 27. mai 1896, lk 1.
A. N. Maikov.
Luhad õitel laenetavad,
Valgus voolab ilma üle;
Lõokeste laulu kõlast
Täis on sinav õhusüle.
Vaade upub päikse läigis –
Ei või leida laululinda…
Nende lootusedgi noored
Kutsel meelitavad rinda.
Aga kust see kutse kõlab!
Asjata on arvamine…
Kuulatades rõõmsalt vaatan
Sinna, kus on taevasine.
Ümberpannud Jakob Tamm.
Postimees nr 112, 23. mai 1898, lk 3.
“Küll sina, kukeke,
Võid laulda valjusti!”
“”Mu kägu kuldane,
Sa laulad ilusti
Kui mõni moosekant,
Ke’l lauluks kõrge and!””
“Kui aga laulad sa –
Sääl hõljuks ingliviis;
Kui aga kuulan ma –
M’us asuks paradiis!”
“”Sa oled künnilind,
Tõest’ – laulu-vägimees,
Ke’l määramata hind
On auuga oota ees!””
“””Oh kägu, kukeke!”””
Nii sõnas varblane,
“””Te üksteist kaitsete
Siin oma kiiduga –
Ja sellest maitsete,
Mis teilt veel kaugelta!”””
—
Mispärast kiitis kägu kukke?
See pärast, et kukk kiitis kägu.
Vabalt Krõilovi järele A. O. Uuspõld.
Postimees nr 111, 29. august 1891, lk 2.
Meile on järgmine kiri avaldamiseks saadetud:
Kurva meelega olen mitu korda lugenud, kudas mõni mees kadunud suguvenna J. Kunderi vaimurikast tööd oma nüri mõistusega tuhnib; nüüd aga lõpeb mu kannatus seda nähes, et mõned ju nii julgeks läevad ja ilmunud Kunderi tööd oma nime all hakkavad ajalehtedes ilmutama. Sarnase inetu, ühtlasi ka kardatava katse on keegi C. Kuusik Valguse lisalehes № 26 sees 1889 aastal ära teinud, kust ta J. Kunderi Lermontovi järele ümberpandud laulu: Ingel (Ангель) mis 1884 aastal “Oma maa” № 5. sees ilmus, oma nimel trükkida laseb. Et lugejad asja tõsidust ise näeks, siis panen ma mõlemad laulud, J. Kunderi tõlke ja C. Kuusiku ärakirjutuse, siia ülesse.
J. Kunderi ümberpanek: Ingel (Ангель)
Kesk öö ajal taeva all ingel käis
Ja vaikselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.
Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel, –
Ja jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.
Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnasse hingesse ingli viis sai,
Ta kõrvusse kõlama jäi.
Ja kaua veel lapsele helises ta
See ingli viis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi hääl taeva all.
Ingel!
Venekeelest C. Kuusik.
Kes öö ajal Ingel seal Taeva all käis
Ja vaikselt ta laulma näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises Ingli suu.
Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel,
Ja Jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.
Ta südamel soonis *) üks hingekene
Seda hällis ta ilmale,
Ja õrnasse hingesse i n g l i **) viis sai
Ja kõrvasse kõlama jäi.
Ja kaua veel lapsele helises ta
See Ingli viis sõnadeta
See Ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi sääl t a e v a **) all.
*) Mis Te “soonite” siin, hr. Kuusik?
**) See on ilus, et siin ingli ja taeva väikeste alustus-tähtedega kirjutate, just nagu Kundergi; on loota, et edaspidi ärakirjutuse kätte õpite!
Postimees nr 111, 2. oktoober 1890, lk 3.
M. Lermontovi järele M. Kampmann.
Kui ränk, et eluteed pean tõtma,
Siin ilmas ainu üksinda,
Kõik valmis rõõmust osavõtma,
Ei keegi kurbtust jagama.
Neid päevi minu silmad näevad,
Mis oksal näeb üks üksik lind;
Kuud, aastad, nagu unes läevad,
Kuid ikka kurtma jäeb mu rind.
Nad jälle tulles paistvad kuldsed
Ning haljaks lööb end elunurm,
On käes, ei paremad kui muldsed. –
Mind ootab üksik haud, kurb surm.
Kas paranevad saatus-haavad,
Kas hoolib ilm mu kaebtusest?
Mu surmast enam rõõmu saavad
Tõest’ nad, kui minu sünd’misest.
Postimees nr 110, 29. september 1890, lk 3.
Et ammu ju, armas, Sind ihkas mu meel,
Ei ütleda seda veel julgenud keel;
Ma ootasin paremat tundi
Mill’ avaldan südame sundi.
Ei parem tund tulnud, Üks julgem m’ust näis
Ta aegsasti armust Sull’ rääkimas käis
Sa ütlid: “Sind ootsingi, usu!”
Ja andsid seejuures tal musu.
Et hästi ja õrnalt ta armastab Sind,
Ka seda küll aimab ju minugi rind, –
Kuid truimalt mind küll tema
Ei saa ta sind armatsema.
Reinicki j. – berg.
Postimees nr 104, 21. august 1891, lk 2.
(Heine järele).
Kus mühab öösi kohutav rand,
Üks noormees seisat’leb;
Rind ärdalt tal tuksub, pää kahtlustest kihab
Ja tumedal huulil ta laenetelt pärib:
“Oh öelge, mis tähendab elu?
Seda muistest mõistatust mõistke,
Mille kallal ju mitu pääd end on murdnud,
Pääd, mida Egiptuse kaabud on katnud
Ehk Türgi turbanid, pigi mütsid:
Parukapääd ja tuhat teisi
Vaeseid auravaid inimese päid. –
Mis tähendab inime, öelge!
Kust on ta tulnud? Kus läheb ta?
Kes elab sääl kõrgel kuld tähtede piiril?”
Rand ümiseb vana harjunud viisi,
Tuul kohab ja pilvede rünkad rändvad,
Osavõtmata külmalt säravad tähed,
Ja üks narrike ootab vastust.
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 103, 12. mai 1895, lk 2.
Lermontov’i järele M. Pukits.
Avage mu vangimaja,
Andke päevahiilgus mull’,
Nägus neitsi armastaja,
Hobu valmis minekul:
Neitsit tahan enne seda,
Magusasti suuteleda,
Pärast hobuseljas ma
Lendaks laande tuulena!
Aga siit ei saa ma lahti –
Akan kõrgel seina sees;
Ukse taga peetaks’ vahti,
Ehk küll raske taba ees.
Nägus neitsikene kaugel
Uhkes majas, rõõm ta laugel;
Hobu hüppab aasa pääl
Vabalt lusti lüües sääl.
Olen üksi – rõõm on ära:
Tühjas kambris vangis ma;
Kurvalt kumab lambisära
Kustuneva tulega.
Ainult kuulda: ukse taga
Nagu loetud sammudega
Kõnnib vaikse rahu sees
Tumm ja vali vahimees.
Postimees nr 103, 12. mai 1893, lk 2.
Kes vägevamast oma tuppa võtab,
See pärast ise nuttes välja tõttab.
“Pai naabri ema! Kas Sa võiksid anda
Mul pisut ruumi oma majasse?
See paik mul näitab üsna vagune,
Siin võiksin omad lapsed ilmal’ kanda.
Ei mina taha tüliks olla Sulle,
Ei toanurgast ial välja tule.”
Nii palus alandlikult siili eit.
“Pai õeke! Vist Sinu soov ei lähe.
Mu majake on vaene, lagunud,
Siin võiksid saada ainult piinatud,
Siin mõlemile ruumi väga vähe. –
On siisgi meele järele see tuba,
Siis astu sisse, selleks annan luba.”
Nii vastas vabandades lahke mutt.
Siil tuli tuppa, ennast nurka peitis,
Paar päeva elas üsna vaikseste.
Kui tuli õhtu, jäi ta rahule
Ja tasakesti toanurka heitis.
Kuid pärast tuli muti majas muutus,
Vist naabrinaene pereeite puutus,
Et toast kostis kogin, kostis riid.
Siil viimaks majas palju paha tegi,
Ööd läbi kuukas ümber rahuta,
Kui pere-eit tad püüdis noomida,
Siis ajas viha pärast okkad segi.
Mutt kaebas: “Sina teed mull’ paha
Sind kauem majas pidada ei taha,
Võid minna, kus Su end’ne elupaik!”
“Kell’ siin on paha, see võib minna,
Kus elu parem näitab temale,
See onnike on paras minule,
Mul pole elupaigaks mõisat, linna.
Ei armasta ma ilma uhkust,
Siin leian kontidele parast puhkust.”
Nii saatis siiliema muti minema.
Ainete järele Jakob Liiv.
Postimees nr 102, 19. august 1891.
Vabalt Kirchneri järele.
Üks hing, kes mu’ga ühendub,
End juhiks kaitseks annab mull’,
Kes igavust mul lühendab,
“Seesama arm, seesama viha Sul!”
Kes rõõmsat mu’ga ühel näol
Et vale kaoks ja et keidis
Meid kinnitaks siin armu jõuul,
Et ühendud meid surm ja torm ka leidis
Ja teed oh Issand juhi Sa!
Jume.
Postimees nr 102, 9. mai 1892, lk 2.
Süda, sa pead jõudma kanda,
Mis ju ammu teadsid sa;
Sa pead jõudma äraanda
Kallima sult valuga!
Lahkumine mõlgub meeles
Õhtul, öösel, hommikul;
Kurbtus meeles, kurbtus keeles
Rõhub igal viivikul.
Kuis küll jõuad maha matta
Armastust nii leekivat?
Kuis küll jõuad kaugel jätta
Õnne-aega hiilgavat?
Huuled kõrgelt ühinevad
Lahkumise musule,
Silmad nutul pisarnevad –
Koorm jääb siisgi hingele!
Miks sa rääkida veel katsud,
Keel on sul ju sõnata –
Süda, miks nii valjult tuksud
Süda, miks ei lõhke sa?
Robert Prutzi järele vabalt F. Karlson.
Postimees nr 100, 10. mai 1894, lk 2.
(Anastasius Grüni järele).
Neid, kas nägid, kuis ma nutsin?
Vaata, naeste pisarad
On kui taeva-kaste tilgad,
Mis sääl õites säravad.
Kas neid ööne pime nutab,
Kas neid hommik naerdes toob,
Ikka lille kosun’d ärkab
Sest tad kaste uueks loob.
Aga mehe pisar näib mull’
Hele vaiku ida pool,
Sügavamast puude rinnast
Harva käib ta vaba vool.
Lõikama ta koore sisse
Südameni pead sa,
Kuni selge märg säält hoovab
Hele kuldse kiirtessa.
Peat ta vool ehk kuivab,
Puuke uuest puhke läeb,
Tervitab veel mõnda suvet,
Aga haava-lõige jääb.
Mõtle, neiu, puuk’se haava
Kaugel ida piirilla.
Mõtle ka see mehe pääle,
Keda nutvat nägid sa.
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 99, 5. mai 1895, lk 2.
Kellel palju on, see saab
Palju rohkem juurde saama,
Kellel aga vähe on,
Sellestgi saab ilma jääma,
Pole sull aga midagi,
Ah, siis las’ end matta maha,
Elu õigus, naru kael
On siin ainult sell, kell raha.
Heine järele G. E. Luiga.
Postimees nr 98, 30. august 1888, lk 3.
Ei kummagil meil pole süüdi,
Et mu käsi teisel müüdi.
Oh sa tead ju, kallike,
Miks müüdi käsi teisele.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa tead ju kallike –
Ei leia sõnu valule.
Mull’ olid armas, tõotin sulle,
Väga armas olid mulle –
Oh sa tead ju, kallike,
Kui kallid olid minule.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa tead ju, kallike, –
Pean truudust vandma teisele.
Ma nopp’sin õisi ilusaida,
Pun’in pärjaks kaunimaida. –
Oh sa tead ju, kallike,
See pidi saama sinule.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa ju tead, kallike,
See pärg, saab nüüd teisele.
Oh poleks tõusnud ial päike
Selleks päevaks! – Ärka äike!
Lõhu lõhki saajatee,
Ehk tõsta meid su tiivule!
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Kutsu äikest, kallike,
Et päästetud saaks pääsuke.
Küll tuksub süda – jumalaga!
Viimast korda – jumalaga!
Viimast korda, kallike,
Veel vaatan sinu silmisse.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Viimast korda… kallike?!
Oh õnn! ju hüüab äikene.
(Vabalt ühe Saksa rahva laulu järele.)
Anna Haava.
Postimees, nr 97, 27. august 1888, lk 3.
Kui sa tahad liigutada
Inimeste südameid,
Hüüa valu viisida,
Mitte lusti lugusid.
Ilmas leida küll ehk mõnda,
Kes ei ühtegi rõõmu näind:
Asja ta sa otsid venda;
Kell ei valu võõrsil käind.
Rükerti järele Miina.
Postimees nr 97, 26. august 1889, lk 3.
F. von Matthison’i järele E. A.
Läki nüüd suplema!
Lilleliselt kaldalta
Alla läikiva laentesse.
Päikese paiste ees
Hiilgava veevoole sees
Kui näkid me hulgana ujume.
Oh rõõmu, kui ilus
Vee voole siin vilus
Su tuksuva rinnala laenatab.
Õhk heljub nii mahe
All jahutav jahe –
Oh sõbrad, kudas see karastab.
Käe kärmuselt sõudes
Ja võitu veest nõudes
Veepisarad pilvini pilguvad.
Kord alla, kord üles
Siis laenete süles,
Et juuksed ja palged veest tilguvad.
Kus järved ehk jõed
Oh tõtake õed
Ja supelge suvisel ajal,
See vaimu ja keha
Võib tugevaks teha
Ja teritab tervist me rajal.
Postimees nr 97, 12. august 1891, lk 3.
Mis rikkus naabri rahva rahu pidu?
Kas teine tahtis endal teise maja
Ehk ajas kündes pisut üle raja
Kuid nende vahel võrsus vaenu idu.
Nad läksid võitlusele julgel sammul
Ei keegi suutnud vihavaenu keelda,
Vaid tahtis venda järsku ära neelda,
Seks seisid mõlematel lõuad hammul.
Ja nende võitlus tegi hirmust kära,
Ei kumbgi tahtnud võidus järel’ anda
Ehk põgeneja põlgtust, häbi kanda
Ja neelasivad üksteist hoopis ära.
Plats oli võitlejatest jälle vaba.
Nad olid ise hoopis hukka läinud
Ja vaatajad on imestades näinud:
Maas võiduplatsil mõlemate saba.
Ainete järele Jakob Liiv.
Postimees nr 92, 15. august 1889, lk 2.
L. Uhlandi järele.
Eluaeg on käsi käinud
Ebatähel veidrasti;
Tihti oleks korda läinud
Karva päält tal mõndagi;
Õnne-tähed oleks parem
Naeratanud temale,
Oleks teda tunni varem
Ilmal toonud emake.
Ta suur sõja kangelane
Oleks olnud viimati:
Julgel mehel tulevane
Suu ju paistis selgesti;
Juba oli sõja käras
Tema tõusev võidumees,
Kui tal tormi-jooksul säras
Rahu-lip just nina ees.
Ebatähe pulmad ligi,
Pruut kui roosi oksake,
Kuid sääl tegi häbi-higi
Keegi rikkam temale.
Õnne pidi saama tale
Veelgi leses emandas –
Kohe ilmus lagedale
Surnuks peetud abikaas.
Rikkaks oleks ta veel saanud,
Kaubaga Amerikast.
‘Poleks torm ta laeva a’anud
Karile veel sadamast.
Ise tabas laentel laua,
Ujus seega mäele säält –
Siisgi leidis meres haua
Libisedes kalda päält.
Kahklemata pidi taeva
Saama vaene õnnetu,
Aga veel tal tegi vaeva
Vanapagan, paraku,
Kes just tema tee pääl valvas,
Mõtles: läheb tarvis mull!
Kõrgist temal kinni salvas,
Jooksis põrgu nii kui hull.
M. Neumann.
Postimees nr 91, 24. aprill 1896, lk 2.
Laula, kellel laulu antud,
Meie luule laanessa!
Siis on ilu, siis on elu,
Kõlab igalt oksalta.
Laul ei ole ial ainult
Üksikute osada,
Välja külvatud ta seeme
Üle kõige isamaa.
Sinu hinge ihkamistest
Laula lustil lõbulla!
Armastusest heldelt hellast,
Vihast maru müraga!
Kui ei laula eluaega,
Laula noorussegi sa!
Ööpikud ka ainult hüüdvad
Kevadise ajaga.
Kui ei saa ka raamatusse
Kõik, mis kirjutanud sa;
Lase lendvad lehed tuulde,
Noorus tabab kinni ta.
Jumalaga, tuuletargad,
Sortsid, sõna sõbrad ka!
Kuju ial meid ei köida,
Vaid me kunst on luulessa.
Kallid meile kõrged vaimud,
Aga nimed hinnata;
Kallid ka hääd luuletajad,
Aga luule – vaba ta!
Ei sääl külmas kividessa,
Ega tumes templissa,
Vaid me’ tore’s tammikussa
Laulujumal asuda.
(L. Uhlandi järele G. Öis.)
Postimees nr 91, 12. august 1889, lk 2.
(Heine järele.)
Tasa läbi südame
Lehvib heli mahe
Kiigu, liigu kaugele
Laulukene mahe;
Lehvi sinna mejasse,
Kus on lilled puhkel,
Leiad sääl siis roosik’se,
Tervist hüüa uhkel’;
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 89, 22. aprill 1895, lk 2.