Lahkumisel

Süda, sa pead jõudma kanda,
Mis ju ammu teadsid sa;
Sa pead jõudma äraanda
Kallima sult valuga!

Lahkumine mõlgub meeles
Õhtul, öösel, hommikul;
Kurbtus meeles, kurbtus keeles
Rõhub igal viivikul.

Kuis küll jõuad maha matta
Armastust nii leekivat?
Kuis küll jõuad kaugel jätta
Õnne-aega hiilgavat?

Huuled kõrgelt ühinevad
Lahkumise musule,
Silmad nutul pisarnevad –
Koorm jääb siisgi hingele!

Miks sa rääkida veel katsud,
Keel on sul ju sõnata –
Süda, miks nii valjult tuksud
Süda, miks ei lõhke sa?

Robert Prutzi järele vabalt F. Karlson.

Postimees nr 100, 10. mai 1894, lk 2.