Rubriigiarhiiv: Postimees

saksa luule,Adelbert von Chamisso,Mihkel Neumann,1892,Postimees

Vali saatus

A. Chamisso järele.

Tõesti oleks väga palju
Minust siin maailmas saan’d,
Kui mind ‘poleks vali saatus
Igalpoolel takistan’d.

Tahtsin küll ka kuulust nime
Sõjariistul teenida,
Aga lahingusse minna
Üksgi kord ei julgen’d ma.

Laulukesi luuletada
‘Pole hakan’d katsuma;
Targaks meheks oleks saanud
Kui ma oskaks lugeda.

Naeste ees ma oleks õnne
Kätte saanud muidugi,
Kui nad mind ei oleksivad
Väljanaernud alati.

Ammu oleksin ma elan’d
Kui üks sündin’d rikas mees,
Kui mul oleks pisut raha
Iial olnud kukru sees.

Vürstidele kohut mõista
Oleks mulle passilik,
Kui ei oleks minu isa
Olnud väike-kodanik.

Tõesti oleks väga palju
Minust siin maailmas saan’d
Kui mind ‘poleks vali saatus
Igalpoolel takistan’d.

M. N.

Postimees nr 223, 5. oktoober 1892, lk 3.

ungari luule,Sándor Petőfi,Mart Pukits,1893,Postimees

Mu armuke

Oh kui ihkades ma ootan
Õndsat õnne tunnikest,
Mil ma esimest kord võtta
Rinnale võiks armukest.

Kes küll olema saab tema?
Ja mis omadused tal? –
Kõike sarnast tema üle
Teada sooviks õhinal.

On tal juuksed mustad, koldsed?
Silm kas must või sinine?
Kas ta sale on või tüse,
Jäme, pikk või lühike? –

Armuväärt on neiukesed,
Kui nad õitsvad iluväes,
Ja kui iluga neil hinges
Voorus elab käsikäes.

Sarnast andku Jumal mulle,
Muuga rahul olen ma:
Olgu tüse ta või sale,
Olgu suur või väike ta.

Petöfi järele M. Pukits.

Postimees nr 220, 2. oktoober 1893, lk 2.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Peeter Grünfeldt,1892,Postimees

Mis laenab?…

Mis laenab iludust päik’sele
Ja roosile magusat lehku?
Mis särab ja hiilgab tähtedest
Ja magusaks muudab õhku?
Mis kõlab ööpiku laulu seest
Nii igatsedes ja ilul?
Mis kohiseb voolavast oja veest
Ja särab kuupaistest öö vilul?

See üksinda a r m, mis südames..
A r m laenab magusust roosil,
Ja lehvib õrnasti õhu sees
Ja kõlab ööpiku laulust.
Ja laenete tants kui õhu voog,
Kuupaiste ja sätendav päike,
Kõik tunnistavad selgeste:
Arm üksinda ehib me käike.

Saksa keelest Linnuke.

Postimees nr 214, 24. september 1892, lk 2.

vene luule,autor määratlemata (vene),Hindrik Ostrat,1892,Postimees

Küllus

Küll õnnes sull tuksumas rind
Kui omas Sul ainuke kenam,
Kuid otsas on õndsuse hind,
Kui omaks neid sinul on enam!

Noor olen –  täis armastust –  tuld
Mu elu –  lustilik süda – 
Kuid kahju –  tast kadunud väärtuslik kuld,
Kuus armukest piinavad teda.

Kui hommikul punetab taeva sõrv,
Pean Meeril ma viibima võõrsil – 
Ja lõunaaeg kuulatab Annette kõrv
Ning õhtueel Kathake –  kõer-silm!

Ja õhtul ma jälle pean viibima
Su juures –  mu tuvike –  Sohvi – 
Oh –  –  otsa mul lõppemas tervis – ja – –
Denushka –  millega ostan ma kohvi!

Vene keelest H. Ostrat.

Postimees nr 211, 21. september 1892, lk 2. 

Clotilde Von Schwartzkoppen?,Elise Aun,1895,Postimees

Nii elu lääb

Nii elu läeb,
Kõik vaiksed rõõmud, valud ajas kaovad,
Me elu küünlad tasa alla vaovad.
Me näeme und siin ühest, teisesta
Ja kaotame kõik aated ajaga –
Nii elu läeb,

Nii elu läeb,
Kui sala kalju mere laente vahus
Võis laeva lõhku, kesse rändas rahus,
Nii suured valud meie elu lõhkvad,
Et surma ahastuses hinged õhkvad –
Nii elu läeb.

Nii elu läeb
Ja kuni õhkukene kätte jõuab
Hing ehmatades endalt otsust nõuab:
Mis eesmärk oli sinul silma ees,
Mis püüdsid eksitava elu sees?
Nii elu läeb.

Nii elu läeb
Ja äkist öö on käes, ilma hoolimata
Me hauast mööda sammub oma rada  –
Oh igavene ilma Juhtija,
Kas nii me saatust oled loonud sa?
Nii elu läeb,

Nii elu läeb.
Oh kohkvel süda, miks nii küsid sa,
Su Loojad, ligemest sa armasta;
Sel käsul eesmärk, õnnistus on sees.
Las elu jääb, meil paradiis on ees,
Meil Jumal jäeb.

Alide v. Schwarzkoppen’i järel Elise Aun.

Postimees nr 210, 20. september 1895.

saksa luule,Leopold Feist,Peeter Grünfeldt,1892,Postimees

Liig hilja!

Su pääle kurvalt vaatan ma
Ja vaatan südame,
Ma näen, ma tunnen – süda su
Nüüd tuksub minule.
Ka sind kord kalliks pidasin,
Ei meeldinud sull’ see  –
Ja nüüd – ! – Mis pean veel tegema
Liig hilja, hilja see!

Oh, kudas kord nii palavalt
Sull’ tuksus minu rind!
Kuis ööd ja päevad otsata
Ma ihaldasin sind.
Oh, Jumal teab, kuis sinu eest
Ma palveid õrnaste
Siis tegin, olid armas mull’,
Nüüd hilja, hilja see!

Nüüd unustatud olgu kõik,
Kuis armu palava
Su vastu omast südamest
Meeltheites kisk’sin ma.
Ilm oma ilu kaotas
Ja päike hiilguse,
Kõik hääks sa oleks muuta võin’d  –
Nüüd hilja, hilja see!

Roos õieilus säramas
On päik’se paistuses:
“Kes on, kes tahab murda mind?
Ma suren kuumuses!”
Ja alles hilja eha-a’al
Sa astud aiasse  –
Roos juba närtsin’d vaiksesti  –
Liig hilja, hilja see!

Ja südame ja silma sull’
Ma vaatan kurvasti,
“Oh v õ i k s i d sa, sa hüüaks mind:
“Oh tule tagasi!”
Kuid asjata  – leek kustun’d on,
Ka viimen söeke…
Las hinata, mis surnud on,
Sest  – ah!  – liig hilja see!

Leopold Feisti järele Linnuke.

Postimees nr 210, 19. september 1892, lk 3.

ainetel (lähteteksti viiteta),Anna Haava,1891,Postimees

Unenägu

(Võõrast keelest.)

Üks raske unenägu
Mind öösel ehmatas:
Üht mirtipuud mu aias
Ma nägin õitsemas.

Kuid surnuaed see oli,
Haud lillepeenraks mul;
Ja puudelt murdis ladvad
Ja puistas õied tuul.

Küll korjasin need õied
Kõik kuldse kausisse;
See aga kukkus käest,
Läks katki murule.

Ja kausist pärleid veeres
Kui verepisaraid.  –  –
Mis tähendab see uni?
Mu arm, kas surma said?

A. Haava.

Postimees nr 209, 30. detsember 1892, lk 2.

Mönch,Anna Blumenfeldt,1892,Postimees

Kannike

All aasal rõõsas rohus õis,
Tad otsiv silm sääl näha võis.
Tad õite ehteks hüüan küll,
Nii üliväga meeldib mull’.

Jah, väike lill tõest’ küll on,
Kuid ilus, õrn – mu valu, õnn,
Ta’s õigel moel vast leian ka
Ma ilu, armsa lõhnaga.

Oh ole laps nii, kui see lill,
Õrn, alandlik, – siis ilu küll
Sul, nägemata õitse pääl
Kuis k a n n i k e all aasal sääl!

Mönch’i j. vabalt –a. –dt.

Postimees nr 209, 18. september 1892, lk 2.

vene luule,Nikolai Nekrassov,Jakob Tamm,Määratlemata,1897,Postimees

Niitmata põld

Hiline sügis… ju kured* on läinud,
Lehtpuud on paljad: külm üle neist käinud.

Niitmata seisab üks põld aga veel…
Vaatad sa teda, sul kurvaks saab meel.

Viljapäid sääl nagu rääkimas kuuled:
“Juba siin puhumas sügise tuuled,

Painduma sunnivad põrmuni meid,
Terad on valmis; tolm rikub ju neid.

Öösel on hulkuvad linnud meil kallal,
Lõhuvad seda, mis seisab veel jalal.

Jänes meid tallab, torm peksab meid väes,
Kus meie kündja, mis töö on tal kaes?

Kanname teistest ehk kõhnemat vilja,
Et meid veel põllu pääl hoitakse hilja? –

Teri kui teisedgi oleme täis,
Kelle pool ammugi niitja ju käis…

Ega meid selleks vast külvatud siia,
Et meie tulu tuul mulda võiks viia.”

Tuul aga kostab: “Aeg muutuse tõi:
See, kes teid külvas, ei aidata või.

Küllap ta teadis, miks külvama tõttis,
Tööd aga ülejõuu omale võttis;

Nüüd on ta haige, ei söö, ega joo;
Tervis ei tule, ei kergitust too.

Nõrgad need käed on, mis kündsivad vagu,
Töödest nüüd enam ei saa nemad jagu;

Silmad on tunid ju otsas on hääl –
Laulu ei kuulda nüüd väljade pääl,

Nagu vast enne, kui tervise rammus
Atra siin juhtides kündja veel sammus.

* Vene keeles on грачи – väiksed, mustad varesed; aga et need meil tundmata linnud on, kirjutasin ma “kured”.

N. A. Nekrassovi järele Jakob Tamm.

Postimees nr 208, 17. september 1897, lk 2.

rumeenia luule,Carmen Sylva,Peeter Grünfeldt,1892,Postimees,sonett

Naeste töö ja kohus

Meil naestel kandmiseks on jõudu antud,
Kui rasked mured rõhuvad me rinda
Ja kibuvitsad eht’vad murupinda,
Kust läbi käima meid on elus pantud.

Mees peab püüdma välimises ilmas,
Meil kodu vaiksesti on talitada,
Mees julge, kui ta varitsemas häda,
Meil aga süda arg ja pisar silmas.

On näha, töö meil väga lihtne, väike,
Kuid pole nii, meil palju, palju teha:
Meil ilusamaks muuta mehe käike.

Meil õrnal armul ehitada maja
Ja koidust pääle kuni kustub eha
Kõik muretseda, mida õnnel vaja.

Carmen Sylva j. Linnuke.

Postimees nr 208, 17. september 1892, lk 2.

serbia luule,autor määratlemata (serbia),Mihkel Kampmaa,1891,Postimees

Kuusk ja roos

Serbia muinasjutt.

Kaugel Serbia mägisel pinnal
Nuttis oma kauni peiu rinnal
Ennemuiste kena Serbia piiga,
Sest et tema kallikese kaisus
Surmav tõbi päevast päeva paisus
Tehes põdejale valu liiga.

Neiu otsis mõndasugust rohtu,
Vähendada ei võinud üksgi ohtu,
Suureks kurvastuseks see siis hinge heitis,
Keda tema armastan’d nii kaua –
Sõbrad tulivad ja kaev’sid haua,
Mis ta keha muru rüppe peitis.

Eemalle säält neiu ei saan’d sammu,
Leinamises närtsis tema rammu,
Langes viimaks surnult haua sõrva;
Uuest’ haud veel kord lahti aeti
Ja siis neiu surnukeha maeti
Oma armsa kallikese kõrva. –

Ajad läksid lennul. Nooremehe
Haua pääle asus kaunis ehe:
Kena kuusepuuke hauast tärkas,
Ning ta kõrval kosutavas vilus
Neiu kalmukünkalt imeilus
Roositaimekene mullast ärkas.

Kui siis kumbgi ajajooksul suurdus
Sala sõprus nende vahel juurdus,
Nähti endist armastuse paela:
Kalmukünkal kasvav roosineiu,
Tundis ära oma kuusepeiu,
Langes armastuses tema kaela.

Nüüdgi Serbias kuuse ümber keerleb
Roos, puud kaisutades üles veerleb
Ja ei taha lahkuda tast sugu.
Kalmukünkad kadun’d, ei tea kuhu.
Ainult aga Serbia rahva suhu
Jäänud hale armastuse lugu.

M. Kampmann.

Postimees nr 204, 21. detsember 1891, lk 2.

vene luule,Mihhail Lermontov,August Krikmann,1891,Postimees

Täht

M. Lermontovi järele A. Krikmann

Täht särab kõrgel taeva all,
Kui sala sinisilm.
Ta paistab üksi üleval
Just nagu ilu-ilm.

Mu kambri aken väikene
Vist tähel’ armsam tee,
Sest õhtu hilja vaikseste,
Ta paistab kambrisse.

Kui taevas vahest pilvine,
Et katab tähed, kuu,
Siis iha tähe järele
On hinges otsatu.

Täht seega sõbraks salaja
Mull’ saanud armsamaks.
Nii vaatlen teda rõõmuga,
Ei aeg lä’e igavaks.

Postimees nr 200, 17. detsember 1891, lk 2.

vene luule,Aleksandr Puškin,Otto Grossschmidt,1893,Postimees

Ma armastasin sind!

Ma armastasin sind: veel arm võib hinges olla,
Ta kustunud veel pole koguni;
Ei taha ma sind enam eksitama tulla,
Ei kurvastada ma sind taha ialgi.

Ma armastasin Sind, nii lootuseta, vaikselt,
Nii arglikult, kuid väsimata ka;
Ma armastasin sind nii palavalt ja õrnalt –
Ei nii sind keegi armastada saa!

Puschkini järele O. G.

Postimees nr 197, 6. september 1893, lk 2.

vene luule,Ivan Nikitin,Otto Hinzenberg,1897,Postimees

Sauna rahvas

Õhk on halb ja suits nii kibe,
Põrand prügine,
Laud on toidust, rasvast libe,
Lagi nõgine.

Leib ja vesi jatkuks toidul,
Kare nende jutt;
Juba varajasel koidul
Kuulda laste nutt.

Puudus, vaesus eluaja –
Surm kord päästab sest.
Oh, neist õppida meil vaja
Usku, kannatust.

Nikitini järele O. Hinzenberg.

Postimees nr 195, 2. september 1897, lk 3.

vene luule,Apollon Maikov,Otto Hinzenberg,1896,Postimees

Koltunud lehed

Maikovi järele.

Taat silmitses koltunud lehti,
Mis vahtralta varises tuul;
Tal pisaraid silmades nähti,
Ehk kaebel ei avanud huul.

Ning pojapoeg lehtedest teadis
Küll punuda vanikut hääd;
Ta vaniku korrale seadis
Ja ehtis siis taadikse pääd.

Taat imestas ilusat ehet,
Ning huuled tal naerule lõid,
Ta unustas ära, et lehed
Tal surma teaduse tõid…

O. Hinzenburg.

Postimees nr 193, 3. september 1896, lk 2.

Oskar von Redwitz,Määratlemata,1894,Postimees

Kaste-tilk

(O. v. Redwitzi järele.)

Sa kaste-tilk, kui vaatlen sind,
Mul pisar ilmub pilgussa
Kuis armastad sa lillekest,
Nii tahan üks kord armasta.

Küll lahutab sind päeva a’al
Su armsast päik’se palavus.
Kuid õhtul jälle ilmud sa.
See on tõest’ truuim armastus.

Kui sureb kallim päik’se käes,
Sa sured ta’ga rõõmsaste!
Ma vaatlen sind ja mõtlen siis,
Kui õnnis surm võib olla see!

Postimees nr 193, 3. september 1894, lk 2.

Oskar von Redwitz (1823–1891)
saksa luule,Adelbert von Chamisso,Mihkel Neumann,1892,Postimees

Asjata ootus

A. Chamisso järele.

Ju enne kui koidupuna
Meil’ päeva kuulutas,
Ma kartes akna all olin
Säält välja vaatamas.

Kui lõunaaeg kätte jõudis
Siis nukraks läks mu meel,
Mul jooksivad pisarad jõena,
Kuid lootsin: ta tuleb veel!

Nüüd öö on ju kätte jõudnud,
Mu ootus jäi asjata,
See päev mu elust on kadund,
Kust rõõmu ootsin ma.

M. N.

Postimees nr 187, 24. august 1892, lk 2.

austria luule,Nikolaus Lenau,Mihkel Neumann,1892,Postimees

Tuul

Lenau järele.

Ma vaat’sin kord veel tagasi
Kui pidin ära rändama,
Ta suu ma nägin liikuma
Ja käega näitas midagi.

Vist hüüdis armsast’ tema huul
Mul mingit trööstiks järele,
Ei kostnud see mu kõrvusse,
Sest ära viis ta vali tuul.

Et armukesest lahkun ma
Oh tuul! kas ‘poln’d sest küllalt sull’
Et ära riisud veelgi mul
Ta viimse tervituse ka?!

M. N.

Postimees nr 186, 22. august 1892, lk 2.

vene luule,Aleksandr Puškin,Mihkel Neumann,1892,Postimees

Teekäigu kaebtused

A. Puschkini järele.

Kas mu tee ei saa veel otsa,
Kaua pean ma rändama
Vahel vankris, vahel ratsa,
Vahel jala hulkuma?

Suguvõsa haua sisse
Ei mind maha maetud saa,
Sest et Jumal seadis ise
Maantee pääl mind surema.

Kas ma hooste jalgu kukun.
Või kas vankri alla jään,
Kas ma kraavi ära upun,
Lagun’d sillast alla läen?

Kas mind katk saab suretama,
Või kas külm mind kõvaks teeb.
Vanasoldat lasipuuga
Kogemata pähe lööb?

Ehk kas metsa pimeduses
Röövlinoast ma surma saan,
Laatsaretis igavuses
Oma päevad lõpetan?

Kas pean meelepahanduses
Ma veel kaua paastuma
Ja sääl juures igatsuses
Lihaprae pääl’ mõtlema?

Paigal olla kena oleks,
Harvast välja sõita ka
Ja kuis kosja minna tuleks
Aega olles mõtelda!

Kena öösel maitseks uni,
Ülestõustes jooksin theed,
Nõnda elaks rahul, kuni – –
Noo, las’ käia hobused! . .

M. N.

Postimees nr 185, 21. august 1892, lk 2.

vene luule,Mihhail Lermontov,Mihkel Neumann,1892,Postimees

Vaigistus

M. Lermontovi järele.

Las’ inimesed põlgtusega
Me ühendusest räägivad,
Las’ usalduse valega
Su vanematelt võtvad nad – –

Ei ebajumalatel’ ilmas
Ma oma põlvi nõtkuta;
Ilm ‘pole armas minu silmas,
Ei teda liiast’ vihka ka,

Su kombel püüan lusti, rõõmu
Ja läbikäin ma kõigiga,
Kas targad nad või lollid olgu,
Mis mul sest asja küsida.

Me õnne ei saa kalliks panna,
Ei ilma rahvast surmasta,
Me teineteist ei ära anna,
Ei teised meid ka petta saa.

Kesk rahva summa sõbraks saime
Ja lahku läh’me viimaks ka.
Kui armastades kurvaks jäime,
Siis ‘pole raske lahkuda.

M. N.

Postimees nr 184, 20. august 1892, lk 3.

saksa luule,Friedrich Schiller,Jaan Leppik,1898,Postimees

Mõistatus

Küll igamees madu vist silmas,
Ei maa pääl sündinud ta,
Kes kõigist kiirem maailmas
Ja kõigist vihasem ka.

Kuis tormab koledal kajal
Ta saaki tabama,
Ja surmab reisi rajal
Küll rüütli ratsuga!

Tal armas kõrge hari.
Ei lukk, ei riivgi või
Ta käigil olla vari –
Raudrüüd ta juurde tõi.

Ta nagu kuivan’d kõrred
Puud murrab korraga:
Ta rauda hõimust õrred
Võib põrmuks purusta.

Ei kaks kord ähvardanud
See ime elukas –
Ta tules surma saanud,
Ta suri surmamas.

Fr. v. Schilleri järele J. Leppik.

Postimees nr 183, 19. august 1898, lk 3.

vene luule,Dmitri Merežkovski,Georg Eduard Luiga,1892,Postimees

Ebalootus

Venekeelest Mereschkovskij järele.

Ehk lootsid sa, et kahvatanud palgel
Su juurde tulen ma kui kerjaja
Ning palun luba nutta sinu jalgel,
Kes sa mind eemal lükand’ valega?
Oh tühi mõte! kas sa veel ei tea,
Kõik ilmas alati ei pidu pea.
On kusgil võitlus, töö ja auusad püüded,
Sääl väärtuseta on su iluhüüded.
Mull’ avab suureilma hele viir:
Mu päralt on veel suremata loodus
Ja uhke vabadus ning lehkav noorus
Ja Rafael ja Dante ja Schekspiir.

Küll lootsid sa, et ma ei jäta nuttu
Vaid ägan, ohkan sinu jalge ees –
Ei, häbi on mul olla silmavees,
Mind unusta, kuis unustan sind ruttu!
Oh mõistuseta, edev lapsuke,
Mu vihaväärt sa pole tõeste!
Võiks mõista sina, määrne jõud ja vägi
Siis oli alandlikult sinu ees,
Kui sinu silm su jalge ees mind nägi,
Kus mängisid sa mu’ga armast’es,
Et pärast ära-anda kerguses:
Siis häbipuna sinu palet kataks
Ja armastust, mis sa nii halvaks pandsid
Ning truudust, mis nii kergelt hauda kandsid
Ei mitte mina, vaid küll ise sa
Meelt äraheitva valuga
Ja tummas ahastuses taga nutaks.

G. E. Luiga.

Postimees nr 191, 28. august 1892, lk 2.

ainetel (lähteteksti viiteta),Peeter Friedrich Kõiv,1891,Postimees

Lained

Ainetel.

Suur piksevihma tegu:
Täis oja ääreni.
Säält ingel-ilus nägu
Käib läbi jaluli.

Ja kui ta keset voogu
Sääl võitleb vete teel,
Siis räägib mõnda hoogu
Mis kole laente-keel.

Pea ütleb sääl üks laene
Täis kadeduse tuld:
“Meist ilusam see naene,
Neid noor, kui elav kuld.”

See pääle – kõrge sina –
Teeb sõna teine hoog:
“Ju hukkaksin ta mina,
Ma ise, – ta mu roog!”

“Oi, sõbrad,” hüüdis kolmas,
Miks viivitate veel?
Eks eila armsa hõlmas
Meid trotsin’d tema keel!”

Kui kolmas laenepeiu
Sai vaevalt sõnanud,
Siis oli ilus neiu
Voovalda maetud.

P. Fr. Kõiv.

Postimees nr 178, 20. november 1891, lk 2.