Ebalootus

Venekeelest Mereschkovskij järele.

Ehk lootsid sa, et kahvatanud palgel
Su juurde tulen ma kui kerjaja
Ning palun luba nutta sinu jalgel,
Kes sa mind eemal lükand’ valega?
Oh tühi mõte! kas sa veel ei tea,
Kõik ilmas alati ei pidu pea.
On kusgil võitlus, töö ja auusad püüded,
Sääl väärtuseta on su iluhüüded.
Mull’ avab suureilma hele viir:
Mu päralt on veel suremata loodus
Ja uhke vabadus ning lehkav noorus
Ja Rafael ja Dante ja Schekspiir.

Küll lootsid sa, et ma ei jäta nuttu
Vaid ägan, ohkan sinu jalge ees –
Ei, häbi on mul olla silmavees,
Mind unusta, kuis unustan sind ruttu!
Oh mõistuseta, edev lapsuke,
Mu vihaväärt sa pole tõeste!
Võiks mõista sina, määrne jõud ja vägi
Siis oli alandlikult sinu ees,
Kui sinu silm su jalge ees mind nägi,
Kus mängisid sa mu’ga armast’es,
Et pärast ära-anda kerguses:
Siis häbipuna sinu palet kataks
Ja armastust, mis sa nii halvaks pandsid
Ning truudust, mis nii kergelt hauda kandsid
Ei mitte mina, vaid küll ise sa
Meelt äraheitva valuga
Ja tummas ahastuses taga nutaks.

G. E. Luiga.

Postimees nr 191, 28. august 1892, lk 2.