Rubriigiarhiiv: väljaanne

vene luule,Ivan Krõlov,A. O. Olea,1891,Eesti Postimees

Kvartet

(nelja healega laul.)

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma võita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõverjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – viulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude varju.
Seal võttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, vennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarvis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti vastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsivad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu väed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle viisist luhta.
„Ei nõnda lähe vaprad mehed:
Teil viltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kvartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proovi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraavi..
Siin juhtus ööpik neile võeraks.
Kõik lauljad tõstsid palve heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid valest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega võidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kaval lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Vabalt Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,A. O. Olea,1891,Eesti Postimees

Lõvi ja hunt

Kord tegi lõvi suure palli,
Kus ainult naabreid võeti salli;
Ei kutsik kartnud lõvi viha:
Ta kääpas laualt tükki liha;
Tsaar vihastas see peale palju;
Ei siiski näitnud kutsul’ valju…
„Või nõnda pehme lõvi süda?!
Siis ’pole vähimatgi häda
Kui napsan lamba kähku
Ja tuhat-nelja panen plehku?“
Nii mõtles hunt, pea lamba varas,
Ta Tsaari laualt võtta haaras –
Oh! saagi püik läks üsna rappa:
Hunt, mehike, sai lõvilt tappa.
„Tsaar kuule minu palve heale!
Ja vaata enne pitsu peale?“ …
„Ah sina, kaval pisuhänd,
Nii püiad vabandada end?
Tea! – kutsikal on rumal meel:
Tall’ andeks anda võis küll meel;
Kuid sina, vana rasva’ rauk,
Lä’ed minu kõhtu nagu mauk!“
Veel korra tegi kriim-silm: näuks!
Ju lõvi kõhus – kaval kräuks.

Krõilovi järele A. O. Olea
Eesti Postimees nr. 21, 1. juuni 1891, lk 3

 

 

saksa luule,Heinrich Heine,Julie Wilhelmine Ederberg,1886,Eesti Postimees

Kui teaks

Kui teaks need lehkavad lilled,
Kui haavatud süda mu sees,
Siis nutaks need taimed nii tilled
Kaastundmusest tõeste mu ees.

Kui teaksid ööpikud metsas
Kuis kurb ja nii haige mu meel,
Nad laulaks et mure mul otsas
Nii kosutav kõlaks neil keel.

Kui teaks minu valu
Kuld tähed taeva al,
Nad tooksid troosti, elu
Mul vaesel vaeva al.

Ei või need kül teada keegi
Üks ainumal teada see:
Ja see ju ise tegi
Nii puruks mu südame.

Heine järele Helmi.
Eesti Postimees nr. 20, 14. mai 1886, lk 4

vene luule,Aleksei Merzljakov,A. O. Olea,1891,Eesti Postimees

Kevade-hommik

Oi, kui ilus on kõik ümbrus!
Oi, kui rõõmus on kõik loodus!
Mitmet karva lilli ehtes
Naeratavad meile luhad!
Nagu hõbe helme lehtes
Läig’vad lastest metsad, kohad;
Nagu siidi laente voodes
Nurmed liig’vad tuulte hoodes.

Kust see iludus kõik sünnib,
Et nii rõõmul’ ümbrust sunnib?
Millest laulab pillidena
Meile õhu-koorikene?
Mis seal õrna lilledega
Sõnab mahe tuulekene?
Mis seal tuulte hoode süles
Sõudvad jõel alla – üles?

Lapsed! hommik ilmus juba –
Pühitsust täis ’ilma tuba;
Öösest sündides, ta peab
Oma sündimise päeva.
Nagu peremees ta seab
Korrale kõik maa ja taeva,
Tõuseb üles taeva läiki,
Hüiab loodust pidu-käiki.

Kiitus’ga kõik tõst’vad lisa
Vastu oma päeva isa:
Tere! meie elu tooja,
Kes sa meile kingid rammu. –
Ärka üles! vaata! – looja
Meile liginenud ammu;
Ööse vari katab teda
Jälle – üles! – kartke seda –

Jumal andis rõõmu peale
Meile päeva ja ka heale:
Laulge linnud! Laulge vennad!
Lahutage endid – lillid!
Rõõmus kihisege väljad!
Kõlagu meil metsas pillid!
Rahvas, armastage vendi,
Sõpru, nagu – ise endi!“

Mersläkovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 19, 18. mai 1891, lk 3

vene luule,Apollon Maikov,W.....,1892,Eesti Postimees

Ema ja laps

Uinu, uinu lapsuke,
Uinu hellalt unesse!
Hoidjaks sulle võtsin ma
Päikse, tuule, kotkaga.

Kotkas lendas kodusta,
Päike pilve varjula;
Tuulelt kiige kolmeks ööks
Kiiguta sai minu tööks.

Tuuleke, kus käisid sa?
Võitlesid vist tähtiga,
Jooksid läbi mere, maa,
Lusti lõid sa laentega?

Ei ma mängind laentega,
Tähti julgend puutuda;
Hoidsin üksi lapsukest,
Kiigutasin kiigekest.

A. Maikovi järele W…..
Eesti Postimees nr.11, 21. märts 1892, lk 4

saksa luule,Adelbert von Chamisso,Ado Grenzstein,1892,Eesti Postimees

Kuda saladused ilmsiks saavad

Saksa lauliku Chamisso laul.

Suud andes me seisime õues,
Ei keegi meid näinud seal,
Kuid tähed, need seisivad taevas
Ja vaatsivad vagusi pealt,

Üks täht on nüid maha langend
Ja kõnelnud merele,
Ja meri on aerul’ öelnud,
Aer laevamehele.

Ja seda kallimale
On laulnud laevamees,
Nüid igas uulitsas juba
See kõlab viisi sees.

Gr.
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

vene luule,Nikolai Grekov,W. Warju,1892,Eesti Postimees

Kaks pilve

Vene lauliku N. Grekovi laul.

Kaks pilve kord lendasid sinaval nõlvil,
Üks ajas teist tuliselt taga;
Üks oli neist heledat valgemat värvi,
Ja teine – must piksevihm aga.

Ja vihaselt mustem käis valgema kannul,
Just nagu ta sooviks ehk saada
Nii valgeks kui teine, nii hiilgada kõrgel,
Seks soovis tal järele a’ada…

Kõik asjata. Valge pilv kõrgemal kerkis, –
Tal kiiremalt edenes sõue –
Kuid teine, see pimenes koledal kombel –
Ja korraga kõmistas kõue…

Vihm puistunes pisarail pimedast pilvest,
Kui tähendaks nukramat nuttu,
Et valge pilv, mida ta taga nii ajas,
Talt põgenes ära liig ruttu…

Eestistatnud V. Varju
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

Antonio Trueba,Ado Grenzstein,1892,Eesti Postimees

Neiule

Hispania lauliku Antonio Trueba laul.

Oh sa ilus, ilus neiu,
Punapõskne piigake,
Tead sa, et kahe hinge
Kokkukõla taevane?

Sest kui sügav armutundmus
Hinge hingel ühendab,
Okkad lillekesteks saavad,
Pisar rõõmu pühendab…

Kas ei igatse ka sina
Sarnast hinge omale,
Kelle puhtas peeglis säraks
Truudus vastu sinule?

Kas ei ihka sa üht hinge,
Kelle meelest au ja kuld,
Kuulsus, ilu, vabadusgi
Ilma sinuta on muld?

Kui sul sarnast soovi pole,
Neiuke, siis ütlen sull’:
Armastaja naese hinge,
Naesesüdant pole sul!

Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2

Henrik Ibsen,Ado Grenzstein,1892,Eesti Postimees

Lilli

Norra lauliku Henrik Ibseni laul.

Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kui põgened, jälle sind püian!
Ma punun võrgu sul laulusta
Ja meelisõnu sul hüian.

„Ja olen ma liblik nii väikene,
Lase vabalt meel õilmil mul käia,
Ja oled sa poiss, kui päikene,
Siis jookse, kuid ei sa mind püia!“

Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kas näed, kuis laulud sind püidvad,
Sa põgened, kallike, asjata,
Sõnad võrku sind uuesti hüidvad.

„Ja olen ma liblik, nii väiksene,
Siis lendan ma siisgi su võrgusse,
Jäta tiivadki terveks mul sa!“

Sind õrnaste kinni võtan ma
Ja asemeks annan mu rinna,
Seal võid sa siis vabalt lennata,
Mul ehtida õnnede linna…

Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2

vene luule,autor määratlemata (vene),Moritz Maximilian Põdder,1882,Eesti Postimees

Jumal ei jäta vaeseid lapsi aitamata

Vene keelest.

Õhtu tähed kiirgasivad,
Vaikne oli kõik maailm,
Lumi säras, üksnes õues
Paukus talve käre külm.

Küla tuisan’d tänavates
Vaarus vaene lapsuke,
Vana hilbukeste kattel
Värises ta ihuke.

„Jumal!“ kaebas lapsukene
„Külm ja nälg, mull’ vaevaks saad.
„Kes mind soendab ja toidab,
„Oh, sa helde Taeva taat?“

Küla eit käis sama teeda,
Kuulis vaese nuttu teelt
Võttis kaasa, andis süüa,
Rõõmustas ta kurva meelt.

Pani marjukese sängi,
Kattis sooja vaibaga.
Sõba silmil, nägu naerul –
Juba uinus magama.

Jumal toidab metsa linnud
Lilled lastel kosutab,
Ju ta siis ka vaeseid lapsi
Ikka hädast avitab.

– dd –
Eesti Postimees nr. 16, 14. aprill 1882, lk 3

Abd al-Rahman Jami,Peeter Grünfeldt,1892,Eesti Postimees

Armastus

Persia lauliku Mevlâna Dshâmi laul.

Kus iganes ma olen,
Seal oled sina ka;
Ei ialgi mu hingest
Või sina kaduda.

Kui viibin unes mina
Mu voodikese sees,
Siis unenäos sina
Mul lehvid vaimu ees,

Kui rändan roosiaias
Ma õhtul üksinda,
Siis sinu kuldne kuju
Mind saadab salaja.

Mul igast tulest vastu
Su silmad säravad
Mul iga lillekene
Sind meelde tuletab.

Ja igast veinitilgast,
Mis juues vaatan ma,
Mul vaatab vastu naerul
Su tuju kullana.

Ja suudlen mere lainet,
Mis lehvib nagu juuks,
Siis pean lainet helmeks,
Ja helme sinu suuks.

Mu sõbrad mõistatuseks
Mind pilkel peavad,
Kuid et sa mulle armas,
Ei seda tea nad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 15, 18. aprill 1892, lk 2

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Hunt ja kurg

Kord vana kriim-silm, lamba varas
A’as kondi kurku… Paras! paras!
Ju surma kutsar kiirel sammul
On liginemas hundi kannul…

Seal astus pika-noka pappi,
Kurg, ahnepäitsukesele appi:
Ta ajas hundil kurku kaela
Ja tõmbas välja luise naela.

Nüid enam hunt ei ähkin’d valus;
Tal tohter vaeva palka palus.
„Ve-he! või see eest vaeva palka?
Oot’, oot’, sa, tänamata!… malka!

Või tema seda veel ei teagi,
Et mina kink’sin talle peagi? – “
Nii tõstis kriim-silm riidu, kära:
„Kas ükskord ju saad emal ära!…“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt

Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Hunt ja karjane

Hunt lauda ukse taga silmas,
Kuis karjus, Jukku, tappis lammast.
„Ei õigust ’pole siinses ilmas!“
Nii mõtles hunt ja ihkus hammast;
„Kui mina oleks teinud seda,
Mis praegu karjus võtab teha,
Siis… tulge appi… Not’ge teda!…
Vaat’, jälle siin – ta põrgu-keha!“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Ahv ja peegel

Ahv silmas peeglist oma varju
Ja võttis karut laita karju:
„O, vaad’ke! küla Triinud, Liisud,
Tal kõrvad nagu vanad viisud;
Kui hirmsad, korbalised põsed,
Just nagu vana kase kosed!
Eh, eh hee! lõhki naeraks mina:
Va’ karul lossus, longus nina;
O, minu armsad suguvennad
Vaat’, käpad nagu pudru männad!…
Kui mina karu sugust oleks,
Ei ma siis metsast välja tuleks:
Kõik rahvas naeraks minu välja,
Kui mõnda ilma komet-nalja!“
Va’ karu seisis peegli taga;
Kõik kuulas pealt ja oli vaga.
Kui ahv ol’ lõpetanud laimu,
Siis karu maanitses va’ kaimu:
„Nii palju ära laima, vend:
Sa naersid välja ise end’!…“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

 

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Lõvi saagi pea

Kord neli sõpra ühte lõivad,
Mis peale klaasid kokku jõivad.
Et metsast loomi kokku a’ada
Ja ühe võrra ära ja’ada;
Need olid: lõvi, reinuvader,
Koer ja ka hunt, kes jooksma – ager.
Rein-vader sokku kinni püidis
Ja oma sõpru ja’ama hüidis:
„Hei, naabrid, sõbrad, tulge kokku,
Ma püidsin ühe rasva’ sokku!“
Kõik naabrid, sõbrad, jooksid sinna,
Kus ohvri lõhn neil puutus ninna.
„Vaat’, reinuvader, kulla veli,
Meid sinuga on kokku neli;
Eks ole õige: rasva sokku
Me’ ja’ame täiest’ nelja jakku!“
Nii kaval lõvi juttu algas
Ja ühist sõprust maha salgas:
„Siit otse ajan läbi vagu,
Sest muidugi see – minu jagu;
Vaat’, see on mu, e lõvi mina – –
Te’ tohi sinna pista nina;
Ka kolmas jagu – täitsa minu,
Seepärast, et kõven olen; –
Kes neljat jagu püiab kääpa,
See enam oma jalal – lääpa. –

Vabalt Krõlovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 13, 5. aprill 1891, lk 3

austria luule,Emil Claar,Ado Grenzstein,1892,Eesti Postimees

Kuis tuli see

Emil Claari järele.

Kuis tuli see,
Et süda lõi tuksuma Sinule?
Ei tea ma!
Õrn kevade tuli, temaga
Soe pehme õhk
Ja õitsevad õied ja magus lehk;
Kuldkirjal lilledel seisis kroonil:
Sa kuninganna mu südame troonil!
– Kui võttiski see vangi minu.
Ja ilma midagi muud ma veel mõtleks
Ent Sulle ütleks
Olen ma Sinu!

Kuis tuli siis see,
Et ka Sina sattusid võrgusse?
Tead Sa veel?
Oh esite rääkis nii aralt Su suu,
Kuid Sinu meel,
See oli ju minu, see oli ju truu.
Aga Sul ehmu tõid õnnes ja ohus
Kombed ja kohus,
Kuid äkki sai julgeks Su meel
End armus sind aks ja näitsid,
Nüid paradiis meil eel,
Sest nagu mina Sinu,
Oled sa minu!

Ja et me nüid ühed oleme,
Teab iga lapsuke.
Nüid kurjad kadedad keeled
Ja mustad murdijad meeled,
Kui näevad Sind,
Et õnnis Su rind,
Ja kuidas Sul säravad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul säravad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul naeratus suul
Kui õilme roosipuul,
Siis ütlevad salati,
See olla mu musudest nii..
Las’ nad ütlevad, las’ nad mõtlevad,
Harjuma peavad nad ometi.

Gr.
Eesti Postimees nr. 9, 7. märts 1892, lk 2

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Hiir ja rott

Hiir: Kuule vana roti pappa,
Kass on saanud mehist tappa!
Nagu külas kuulda kära:
Müinud Lõvil naha ära!
Mis nüid viga lusti lüia,
Sahvris potist maiust süia!

Rott: Seda ära usu sugu
Vana sõber, nii pol’ lugu,
Kui ta kassi küisi sattus:
See tal silmad kriimuks katkus.
Kas sa seda veel ei teagi, –
Kassist kõvem pole keagi?

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 7, 20. veebruar 1891, lk 3

vene luule,autor määratlemata (vene),O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Tuvikene

Tuvikene, vaga lindu
Kurdab öösel päeva aal,
Valu kipub tema rindu:
Kallis viibib kaugel maal.

Ei tal enam söök ei maitse,
Ega laulu laula ta:
Leina pisaraid ei kaitse,
Laseb vabalt voolata.

„Tule, tule, tule ruttu!
Igatsus ju vaevab mind;
Vaigista mu leina nuttu!“
Lausus tuvi, lein’ja lind.

Ootab, ootab… aga seda
Pole näha kuskilt veel;
Ikka ootab kodu teda, –
Aga veelgi viibib teel!

Mure tuvi rindu asub,
Kurvemaks läeb oot’ja meel;
Lein’ja südand lõhkma kasub, –
Ikka kallis viibib teel!

– – – – – – – –

Korraga, tuianna rändas
Tagasi, sealt kaugelt teelt.
Oma kalli haual’ lendas,
Kus ta ära heitis meelt..

Vabalt Venekeele järele. O. Neufeldt.
Eesti Postimees nr.4, 30. jaanuar 1891, lk 3

saksa luule,Johann Wilhelm Ludwig Gleim,J. Pommer,1889,Eesti Postimees

Kull ja kured

Lisa kommentaar

Kaks kurge nägid selgeste
Et kulli küintes lõoke.
„Ah kadund kallis lõokene,
Kes armsal healel laulis enne!“
Nii õhkas kurg nüid sõbrale.
Kull aga kostis kurele:
„Oh ära vaeva asjata
End nõnda õhkamisega
Kuis maitsis sulle konnake?“


Saksa luuletaja Gleim’i järele J. Pommer
Eesti Postimees nr. 2, 11. jaanuar 1889, lk 3