Schuhmacher’i mõttel M. Kampann.
Tee ääres seisab vana rist
Kuld õhtu päikse käes,
Tad armastus ja palvus vist
Tein’d templiks usuväes.
Sest leinaja, kel’ hinges piin,
Ta najal kaebdust teeb,
Ja mõni kurb hing ütleb siin,
Mis lootus temas keeb.
Ja mõnda pärga lilledest
Toob vaga rändaja,
Siin pisart valab silmaveest
Siit troosti leiab ta.
Oh rändaja, kui mööda lä’ed,
Ma tulgu meelde sul,
Ja närtsimas mu pärga näed,
Kuid usk ei kõigu mul!
Sakala nr 8, 23. veebruar 1894, lk 2.
(Schilleri järele.)
Miks põlgad meie rõõmsaid noorus-viise
Ja õpetad, et tühi armastus?
Sa seisad jahes talve külmas ise
Ja pilkad meie kuldset õilme kuud.
Kord kui veel ise noorus nurmel võitlid,
Kõik elu hakata, kui kangelane näid,
Üht õnne taevast kahe käega hoidsid
Ja armu jooki neiu huultelt jõid.
Oh süda, kui siis raske ilma kera,
Ta käigist oleks kukkund kõrvale,
Ei armu meres uinudes ta kära,
So kõrv ei oleks kuulnud poolestki!
Sest mõtle veel so noorus õitsvaid aegi,
Eks armastus kõik valjust ümberlöö?
Kui meie silm ka seda nii ei näegi,
Ei taevaliseks inimest sa loo.
Õnn sellele, kell’ kärel elu keskel,
Soe veri pisut palavamalt keeb —
Las’ jääda õntsamate ilma lastel
Mis surelik vast võimata siin näeb.
Eks sunni muldne seltsiline seda
Meil’ Loojast antud vaimu vangi eneses —
Ta keelab meid siis puhtaks ingliks saada,
Ta järel kõnnin — inimlikus väes —
J. Alp.
Sakala nr 8, 21. veebruar 1887, lk 2.
(Vabalt Schelleri järele.)
Mu suguvõsast järel jääda
Ei olnud kirju, vapisid,
Me’ ainus uhkus oli tääda
Et meil ei olnud orjasid,
Sest esivanematel ka
Liht süda tuksus rinnassa.
Mu isa rahvast ilmal’ toodi
Neis vaesis, kurvis kohtades,
Kus loodus võõra ema moodi
Ja rahvas kõnnib raskuses;
Nii nägema siin pidin tast
Liht Eesti talupoja last.
Ju kätkist vaeseks lapseks jäädes
Ei kumardand ta kedagi
Vaid tööle rinda ette säädes
Ta astus julgelt edasi,
Nii vaesusega võitlemas
Ta elusse veel tasandas.
Ei jätnud rahalisi jõuusi
Ta päranda mull’ enesest,
Vaid tööks mull’ andis abinõuusi,
Ju karasta mul mõistis meelt, —
Nii karasta, et nooruses
Ma polnud hädas argtuses.
Nüüd aastad läin’d, ta läin’d ju mulda
Ka avab haud kord mulle ust,
Kuid auu me’ hoidsime kui kulda
Veel alal kesket viletsust.
Ei ial katnud häbiga
Me’ talupoja sugu ka.
H. Käger.
Sakala nr 7, 12. veebruar 1898, lk 3.
Kuulen sõda sõudemassa,
Vaenu vankert veeremassa,
Noori mehi noppimassa,
Vapraid mehi varitsemas —
Pisar paisub palgeele,
Leinavesi laugudele.
Mis mind ajab itkemaie,
Leinavetta laskemaie?
Kas ehk piiga peenikene
Langend venna nägus neiu,
Kangelase kallim kaasa?
Ei mul kahju kangelasest,
Ega tema kallist kaasast:
Ei mul kahju sõbrast, vennast,
Ega ellast armukesest.
Aeg võib armu rinnust riisu,
Sõprust võtta südamesta,
Kaasal kallil tuua troosti,
Peenel piigal kuldseid päevi.
Üks aga hinge õhkamassa,
Kägu kurba kukkumassa,
Linnukene leinamassa,
Valamassa silmavetta!
See mind ajab itkemaie,
Leina vetta laskemaie.
Ei ole ilmas enne näinud,
Kusagul veel enne kuulnud
Kallimaida kaebamisi,
Õrnemaida igatsusi,
Kidedamat kulmu vetta:
Mul on kahju ellast emast,
Õrna eide ohkamisest,
Käo kurva, kukkumisest!
N. Nekrassovi järele vabalt venekeelest H. K.
Sakala nr 6, 7. veebruar 1891, lk 3.
Kord seisis põllumees ta vilja väljal
Ja laulis nurisedes: “Poleks ootnud! —
“Küll olen kündnud, külvand, näinud vaeva
“Ja puhast lõikust viljalt saada lootnud:
“Umbrohtu täis põld siiski! Kust se saand?
“Siin vaenlane küll külvi toimetand!”
Seal tuleb jookstes tema pojakene
Nii õnnelik, täis käeke ilu õisi.
Ta põllu sihest noppind noorukene
Neid õisi siniseid ja valgeid tõisi
Ja hõiskab: “Isa, vaata! mahedast
“Need külitud on taeva Jumalast!”
Saks. k. A. Daniel.
Sakala nr 6, 1. märts 1886, lk 2.
Õnnest maha jäetud:
Kuhu tema oma sammu säeb,
Sinna ikka õnnettus tal omaseks jäeb.
Kui midagi saatuse jõul korda lääks,
Kui ikka oma ettevõttele kindlaks jääks,
Siis saatuse abil Sa sooviga
Kindla sihile saaks.
Kasu, mis tõise valu läbi saabub
Toob õnnetust, on varsti kaotud.
Kaan imemisega kaotab väiklast valu
Kuid ürikselt vältab inimese tulu.
Lind, mis aavatud tiivast,
Uks, mis ilma on hambast,
Niisamma kuiva puud ja tiiki.
Vaest (inimest) arvatakse nende liiki.
Noort elu juhtigem nõnda,
Et vanadus rõõmu saab tunda!
Nõnda juhtige oma eluaega
Et taeva rõõmu saaksite kaeda.
L. Frize järele
H. Luhaäär.
Sakala nr 5, 31. jaanuar 1887, lk 2.
Kui elu kurval korrala
Mind muljub muretund:
Üht imepalvet pidama
Siis saavad hingesund.
On elusõna — muusikas
On õnnistatud võim,
On jumaliselt elamas
Tõest püha iluvaim.
Kuis hingest koorem libiseb,
Ju kadun’d kahtlus’ki, —
Ta nutab, usus õilmitseb,
Ja nii on kerge, prii.
M. Lermantovi järele J. Lossmann.
Sakala nr 2, 14. jaanuar 1889, lk 2.
Täis kihvti on minu luule —
Ei tõisite olla see või,
Sest kihvti Su roosihuule
Mu õitseva elusse tõi.
Täis kihvti on minu salmid
Ei tõisite olla või see,
Mu südames skorpionid
Ja — Sina, mu armuke.
Heine järele K. Krimm.
Sakala nr 1, 13. jaanuar 1890, lk 2.
(Puschkini järele.)
Kui üle sinendava mere
Nii õrnalt heljub tuule hoog,
Ja tasa uhket laeva kere
Sääl hällib vaikne vete voog,
Siis mured, mõtted jätan maha,
Kõik laulu muused unustan, —
Siis armsam mulle mere müha,
Tad laisalt kaldal kuulatan.
Kui aga laened lõhkvad kallast
Ja valges vahus villavad,
Ning pikne paugub pilve vallast
Ja välgud vihas vehklevad, —
Ei meri meeldi mull’ siis enam,
Siis lahke mets mull’ mõnusam, —
Siis kindel maa on palju kenam
Ja igapidi ustavam.
Kui kurblik keevas vete vahus
On näha julget kalameest,
Ma aga lootuslikus rahus,
Siis kuulaks orus ojakest.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 51, 21. detsember 1899, lk 410.
J. Sturmi järele A.
“Oh armas ema, miks hiilgavad
Mu õe silmad, nii ilusad?
See hiilgus on ikka elav ja uus,
On kaunim, kui ilu me jõulupuus.”
“”See tuleb küll sest, mu lapsuke,
Et arm on täitnud ta südame:
Ta sooned kõik armust tuksuvad.
Sest armust ta silmad ka hiilgavad.””
“Oh ema, mu ema, kuis armastan sind!
Kas hiilgab mu silm ka? Küll tuksub mu rind!”
“”Nii selgest’, kui kuld.”” — “Ja sinu silm,
Mu ema, on kaunim, kui kõik see maailm.”
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 51, 20. detsember 1895, lk 405.
(Puschkini järele.)
Ma uskusin, et unustanud
Mu süda kauem kannata;
Ma rääkisin: “Mis on kord jäänud,
See igavesti jäägu ka!”
Nii kadusid kõik luule kujud
ja armu mured meelesta…
Nüüd aga jälle uued tujud
Su ilu ees löön’d ärkama.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 48, 30. september 1899, lk 380.
L o n g f e l l o w i järele J a k o b J ä n e s.
Taevaruumist kui tormiga
Ennast laotab hall pilvede süle,
Laotab end koltunud kõrremaa,
Musta, näotuma nõmme üle,
Langeb nagu üks vaikinud ohke
Alla lumi, nii tihe ja rohke.
Hiilgab, valendab õhu sees,
Nagu vaimustav jumalik valge,
Nagu tormil, mis südames,
Äraandjaks saab kahvatand palge;
Otse kui ilmutaks meile taevas
Muret, mis teda salaja vaevas.
See on eeteri luule; — ja lein,
Mis ta kaua ju põues on peitnud,
Nurme pääle, kus närtsinud hein,
Tasakeste ta alla nüüd heitnud,
Salmisse mulle, kus rahu jume,
Laotanud kõik, — nagu kerget lume.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 48, 29. november 1895, lk 380.
P. Friedheimi saksakeelne laul K. E. Sööti tõlkes.
Oh jätke sõbrad, üksinda
Mind oma valuga:
Mu süda jätke puutmata
Ja kurbdus nõudmata.
Sääl selget silma, oh kui truud! —
Mind siisgi petsivad;
Üks sõna kindel, siisgi tal
On järel pisarad.
Kõik möödas, väljas puhub tuul,
Mu tali algand ka.
Mu süda ütlemata kurb —
Ta jätke puutmata.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 47, 22. november 1895, lk 371.
(Lermontov’i järele.)
Üks pilvekene kalju rinnal
Jäi pilguks ajaks puhkama,
Ja varsi puhta taeva pinnal
Säält vara teele tõttas ta.
Kuid kalju näo kortsudesse
Üks niiske jälg jään’d järele,
Ta vajun’d raske mõtetesse,
Ja nutab kõrbes tasaste.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 46, 16. november 1899, lk 365.
L. G. Tschemisov’i järele.
Veel tamme ladvas lahedal,
Kuis seisis viimsel värinal
Üks lehekene oksal sääl, —
Ta ümber hulvas maru hääl.
Ta kuulas tormi hulumist
Ja aimas surma tulemist,—
Nii iga minut ootuses
Ta viimses hirmus värises.
Ja selle mure, müra sees,
Veel minevik talk mõlkus ees,
Veel seisis meeles ilus mai,
Kus elu talle antud sai.
Kui selge sinitaeva all,
Veel hingas pungas puhkeval,
Ja pärast, täies õitse ias,
Ta seisis torelt teiste seas.
Kus kasesaluga ta koos
Siis tasa vaikses tuulehoos
Sääl öösel sala kohinas
Veel oma mõtteid vahetas.
Nii unistades kaua veel
Tal minevikus mõlkus meel.
Siis kuuldi vilistamas tuult
Ja — lehekene langes puult.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 45, 9. november 1899, lk 359.
Krõilovi järele A. T õ e l e i d.
“Mis mühin, kohin siin! Mis kole kõrval!”
Nii vihma sõimas kivi põllu sõrval:
“Ja kõik, eks vaata, rõõmu tundvad temast!
Nad nagu kallist kaimu kaua ootsid.
Mis hääd nad õige märjast mehest lootsid?
Ta paaril tunnil lõppis sahisemast.
Oh võtaks ilm ka mind kord tähel’ panna:
Ju mitu põlve siin ma vaikselt seisan;
Ma rahul, kuhu soovid, viska, kanna;
Kuid tõsist tänu hirmus vähe leian.
Ei kaebdus tõeste ole tühine,
Et ilmas õiglus hoopis väetike!”
— “Suu kinni!” ütles tale ussike:
“See loik siin, kui küll vähe aega sadas:
Vaat’, peletatud siisgi põud,
Ju viljaväljal tõine jõud,
Ja põllumehel kindlam lootussõud;
Ent sinuga on põld ja rahvas hädas.”
***
“Ma teen’sin kümneid aastaid!” kiitleb mõnigi;
Kuid, nagu kivist siin, ei kasu kübetki. —
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 45, 8. november 1895, lk 357.
(Ivan Turgenjev’i järele.)
Kui pidin sinust lahkuma —
Ei taha salata,
Et sind siis armastasin ma
Nii kuumalt, otsata.
Kuid nüüd, — ei rõõmu vähemat,
Nii visalt vaikin ma,
Su pilku kurba, sügavat
Ei mõista taha ka.
Ja aina räägid ikka mull’
Me’ armsast kodumaast,
Kuid kõik see õnn — oh Jumal küll! —
Nii võõraks jään’d ma t’ast.
Ma palju päevi pärast näind,
Ja palju raskusi, —
Hulk õnnesi ka meelest läind,
Ja tühje kurbtusi.
R. Hansson.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 44, 3. november 1898, lk 205.
R. Schweitzeri järele M. Kampmann.
“Mis on elu, isa?” — “”Võitlus, laps, on ta
Milles mõõgad murd’vad, kilbid kärisevad,
Milles südikamad tihti värisevad,
Milles selgem silm ei päikest seleta.””
“Mis on surm, mu isa?” — “”Rahu, laps, on ta;
Kui on möödas tapeluste kole kisa,
Oma ingli saadab alla taeva Isa
Ütlema, et võitlemisest vaba Sa.””
“Las’ mind surra, isa. Hirm mul on
Seista keset vihasemaid vaenumehi!”
“”Laps, Su pääd ei muidu taevas ehi
Eluvõitlusväljal saadud auukroon.
“”Ehk on kihvtine küll vaenumehe nool,
Nõdru kaitseb taevas langemise ajal,
Inglid saadavad sind järsul elurajal,
Armas laps, ja Jumal ise igal pool!
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 43, 25. oktoober 1895, lk 341.
(Lermantovi järele.)
Mind sagest teised sõimasivad
Ja valjult mu pääl’ vaatsivad,
Et andsin tihti andeks seda,
Mis poleks andeks annud nad.
Ka saatus võttis sagedaste
Mind karmil kombel karista:
Mu rinnast õrnem tundmus kadus,
Ei andeks andmust tunnud ma.
Nüüd uuest’ rahva sekka tulin
Ma külma, vilu mõttega;
Kuid igal pool mind vastu võeti
Nüüd lahke, rõõmsa palgega!
H. Käger.
Ajalehe Sakala Kaasanne Sakala Lisaleht nr 41, 12. oktoober 1899, lk 326-327.
Lermantovi järele.
Ei mitte sind ma igatse nii taga,
Su ilu, hiilgust ma ei armasta,
Vaid mineviku mälestusi aga
Ja kadun’d noorust sinus näen veel ma.
Kui vahest vaatan ma su sinisilma,
Nii igatseva pika pilguga, —
Siis lendvad mõtted mineviku ilma
Mu südamega juttu ajama.
Mul näha säält mu noorus’ põlve päevad,
Su näo joontes teisi otsin ma,
Su huuldes — silmad teisi huuli näevad,
Su silmis teisi silmi tunnen ma.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 40, 5. oktoober 1899, lk 316.
Ferd. Avenariuse järele K. E. Sööt.
Rända, pilvekene, rända
Üle mere ja maa;
Minagi rändanud palju,
Rändanud rõõmuga.
Ära ma rändanud olen
Õnne ja mure ka:
Rända, pilvekene, rända
Üle mere ja maa!
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 38, 18. september 1896, lk 197.
(Fr. von Schiller’i järele.)
Ta kõndis koha katuksella
Ja vaatas Samoselle alla,
Mis tema valitsuse all.
“See saar on ammugi mo väes,
Õnn tõeste on minul käes!”
Ta kiitis võeral kuningal.
“Sull jumalad on armu näitnud,
So alamateks endal heitnud,
Kes enne sinu sarnased.
Ent elab üks — võib kättemaksa;
Ei õnnelikuks kiita jaksa
Ma sind, kui valv’mas vaenlased.”
Veel alles rääkis külaline,
Kui Miletist üks sõaline
Tõi sõnumiku ülemale:
“Nüüd isand, ohvri leegid loitku
Ja võidusõnum varmalt leidku
Sind piduliku pärja alt.
“So vaenlast oda surma sundis,
Siis Polydor mull käsku andis,
Sull tuua võidusõnumeid.”
Ja mõlemate ehmatuseks
Ta näitab varmalt võidutäheks
Üht tuttavat ja verist pääd.
Järsk jälestus seal võerast täidab,
Ta pilkus mure ennast peidab:
“Oh ära õnne usalda!
Veel sõudvad laened laenetella,
Kui pea laiali ei pilla
Neid maru, — õnne hävita!”
Ta öeldud sai seda vaevalt,
Kui võidu-kisa mitmelt laevalt
Tal kostis kõrvu sadamast.
Vaat’, kalli kodumaale, randa —
Et võerast vara varjul’ kanda —
Nüüd lendvad laevad ladusast.
Küll kõrge võeras imeteleb:
“Sull täna õnn veel naerateleb,
Ent karda tema kadumist!
Jo ranna ligi laevahulgad,
Kust Kreta suured sõasalgad
Sull ähvardavad tasumist.”
Ja enne veel, kui lausel lõppu,
On lehvitamas mitu lippu,
Ja tuhat heali hüüdvad: “Võit!
Torm tuiskas vaenlast üle mere,
Ei vaenu-vanker enam veere,
Jo möödas, lõpnud sõa-sõit.”
See võit teeb võeral kartust, hirmu.
“Tõest, saatus sulle annab armu;
Ma siiski värisen so eest.
Kui jumalad sind kaitsevad! —
Ei tegemata rõõmupäevad
Ent lase leida ilma seest.
“Ka mull läks elu ilusaste,
Sest taeva armu koidu-kaste
Mo valitsust viis õitsele.
Seal kautasin kalli vara;
Mo ainus poeg — ta suri ära.
Ma maksin võla õnnele.
“Kui tahad ärapöörda häda,
Siis jumalatelt palu seda,
Et paariks õnn end valuga.
Ei mina õntsat otsa näinud,
Kus jumalad on võersil käinud
Ja külvand õnne kuhjaga.
“Kui jumalad ei seda anna,
Siis sõbra sõnu meeles kanna
Ja kuku ise kahjusse.
Mis kõige enam sinu süda
Võib kalliks kiita, võta seda
Ja viska varmalt meresse.”
Siis pajateleb pelgval meelel
Tal tõine: “Kõigest mis siin saarel
See sõrmus kallim vara küll.
Ma viskan vete-vainudele
Ta ohvriks, viha-jumalaile;
Ehk andekstavad õnne mull.”
Kui hommikulla pilve piirelt
Jo paistis päike, sammus kiirelt
Seal kuningale kalamees:
“Vaat’, võrkudega t’na sala
Ma püüdsin selle suure kala;
Sull toon, mis leidsin mere-vees.”
Kui kokk sai kala puhastanud,
Ta ruttab, ära ehmatanud
Ja hüüab rõõmsa pilguga:
“So sõrmust, isand, mina leidsin,
Ta kala kõhust välja võtsin;
Sull õitseb õnn tõest piirita!”
Seal hirmul ütleb külaline:
Ma koju lähän, õnneline,
Mo sõber ei või olla sa.
Sull hukatust toob kade jumal,
Ma ruttan, peastan elu omal.” —
Ja kiirelt läks ta laevaga.
— x —
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 37, 19. september 1881, lk 1.
A. S. Puschkin’i järele.
Asjata üks and mull’ antud:
Elu, miks mull’ antud sa?
Ehk miks sala saatus pantud
Kurjalt sind siis kiusama?
Kes mind vaenulisel võimul
Põrmust põuest ilma tõi,
Hinge täitis ime aimul
Kahtlustusi rinda lõi?…
Eesmärki mul ees ei sära:
Tühja täis mu meel ja rind,
Ainult igav elu kära,
Kurvastusel koormab mind.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 37, 14. september 1899, lk 291.
Tõlkinud M. Kampmann.
Kes minu sugu ilma tõivad,
Ei vürstid, krahvid polnud need,
Kuid siisgi uhked olla võivad,
Et puudusid neil orjased,
Et nende truudes rindes lõivad
Liht talurahva südamed.
Mu isa, sinna sündis tema,
Kus kohad kõhnad, tühjad ees,
Kus loodus kare võõrasema,
Kus rahvas viletsuse sees
Peab põlvest põlve rübelema:
On lihtne Eesti talumees.
Jäi hälli vaeseks lapseks maha,
Tal kasvas kõikumata laad,
Ei sallin’d tema silmad paha,
Vaid õigusele nõudis maad,
Ta teed ei tasandanud raha,
Vaid ise raius elura’ad.
Ei pärandust mul kokku kannud,
Kuid kindel, julge oli meel,
Ta mulle tööks on jõudu annud
Ja vaimu karastas ka veel,
Nii karastas, et miskiks pannud
Ma puudust pole eluteel.
Läks aastaid hulk, ta rahu leidnud,
Haud ootab mind niisamuti,
Kuid oma auu me’ varjul peitnud
Ka keset elutormisi,
Ei oma talusugu heitnud
Me häbi sisse iialgi.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 35, 28. august 1896, lk 173-174.
(A. S. Puschkini järele.)
Ju otsas kõik mu igatsused
Ja kujutused kuldsemad!
Veel ainult valu, kannatused,
Mu tühja südant täidavad.
Mu elutormi tuulte saatel
On närtsinud mu noorus’ pärg!
Ma elan kurvalt ainsal aatel:
Mill’ jõuab kätte viimne järg?
Ma nagu üksik lehekene
Puu oksal kurvalt kõikumas,
Kust kadund viimne ehekene,
Kui tali kätte tulemas.
H. Käger.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 35, 8. september 1899, lk 283.