Rubriigiarhiiv: tõlkija

ameerika luule,Henry Wadsworth Longfellow,Jakob Jänes,1889,Sakala

Lume kibemed

L o n g f e l l o w’ i Saksa keelse tõlke järele.

Taeva ruumist, kus tormiga
Ennast laotab hall pilvede süle,
Peale koltunud kõrre-maa
Musta näotuma nõmme üle
Langeb nagu üks vaikinud ohke,
Alla lumi nii tihe ja rohke.

Hiilgab, valendab õhu sees,
Nagu vaimustav jumalik valge;
Nagu tormil, mis südames
Äraandjaks saab kahvatan’d palge.
Otse, nagu meil ilmutaks taevas
Muret, mis teda sala vaevas.

See on eeteri luule; — lein,
Mis ta kaua ju põues peitnud,
Nurme peale, kus närtsin’d hein,
Tasakeste nüid alla heitnud;
Salmidesse, kell rahu jume
Laotan’d kõik, — nagu kerget lume.

J. Jänes.

Sakala nr 52, 30. detsember 1889, lk 3.

autor määratlemata (saksa),Anton Suurkask,1896,Sakala

Ole vait!

Ma sõrme panen huulde pääle,
Ja palun Sind nüüd vaikida, —
Mikspärast tahad võerastele
Sa oma südant avada?

Mis tunnevad Su valust nemad,
Mis sinu rõõmust teadvad nad?
Küll uskuda võid taeva sinat,
Kuud, tähti, päikest läikivat.

Ka pilvil’, laentel’, õitel’, puudel’
Võid oma valu kaebada, —
Kui inimeste sekka tuled
Siis aga püüa vaikida.

Saksa keelest Anton Suurkask.

Sakala nr 52, 28. detsember 1896, lk 2.

juudi luule,Itzhak Feld,Rudolf Hansson,1897,Sakala

Siionistide rahvuslaul *)

(Saksakeelest.)

Kus sirge seeder pilvi kaisutab
Ja Jordan kiirelt laeneid veeretab,
Kus mulda, milles isad puhkamas,
Kord Makkabeide veri niisutas,
See kuulus maa, sääl mere rannalla,
On minu armas, püha isamaa.

Ja kui mind toorel käel säält tõugati,
Mind võõra maale kalgilt lükati:
Kuid süda viibib veelgi Siionis,
Pilk sinna poole pöörab pisaris,
Ma ikka sinna vaates palvetan
Mill jälle armsa isamaale saan.

Kui aga seab nii saatus vali, külm,
Et võõral pinnal enne kustub silm,
Siis vilu hauda mind nii pandagu,
Et idapoole seisaks suikun’d suu,
Et kustun’d silmil vaataks ikka ma
Siioni pool’, kus kallim kodumaa.

Sääl vaikses rahus ootan hommikut,
Mill isade süüd ükskord kustutud,
Mill kannatuste mõõt kord tasa saab,
Üks Messias mu ootmist lõpetab,
Kes kangel käel neid, kes laiali,
Toob kalli isamaale tagasi; —

Kus sirge seeder pilvi kaisutab,
Ja Jordan virgalt laeneid veeretab
Kus mulda, milles isad puhkamas,
Kord Makkabeide veri niisutas, —
Toob sinna kauni mere kaldale
Me’ püha isamaale uuesti.

R. Hansson.

*) Dr. Feldti luuletatud ja Baselis Siionistide kongressil (kus Kaananisse tagasimineku üle aru peeti) rahvuslauluks tunnistatud.

Sakala nr 46, 13. november 1897, lk 3.

saksa luule,Heinrich Heine,Johannes Alp,1889,Sakala

Haavatud süda

(Heine.)

Kui teaksid õiek’sed, õrnad,
Kuis põue mul palavalt keeb, —
Nad nutaksid minuga härdalt
Ja kannaks, mis kergitust teeb.

Teaks ööpik ja laululind lahke,
Kuis haige mu mõte ja meel —
Siis hüiaks veel rõõmsamalt õhtu,
Mul lõbusat lugu ta keel.

Ja teaksid tähedki taevas,
Mind viletsat võitlemas siin —
Nad tuleks ja trööstiks mind vaevas,
Jääks jahemaks palavam piin.

Ei keegi neist tunne mu häda,
Mis südant nii valusalt sööb —
Üks ainuke teada võib seda:
See sinna veel haavugi lööb! —

J. Alp.

Sakala nr 44, 2. november 1889, lk 4.

vene luule,M. Lavrov,Rudolf Hansson,1896,Sakala

Vaigistuseks

M. Lavrovi aate järele.

Oh kaota mu neetud kahtlemised,
Mis söövad südant, rinda rõhuvad,
Et lõpeks kord ju hinge ahastused,
Et leiaksin ju kord ma rahumaad!

Mull’ ütle, et on kahtlus selgitatud,
Et jälle valgus võitnud pimedust.
Tee tõeks, et ilmas vaenlus vaigistatud
Ja leida säält ka õigust, armastust!…

Tee tõeks, et õnnetute hoigamised
Ja vaeste laste valu pisarad
Ei ole lõpmatud, ei igavesed,
Et õnne tähed neil veel säravad!

R. Hansson.

Sakala nr 43, 24. oktoober 1896, lk 2.

vene luule,Sergei Safonov,Karl Voldemar Rosenstrauch,1898,Sakala

Oodates

(S. Sofanovi järele Venekeelest.)

Ma hommikul sind ootsin; süda kurtis
Ja igatses sind kodu tagasi,
Kuid hommik kadus, asjata ma lootsin —
Sa hommikul ei tulnud ometi.

Siis ootsin ma sind terve suve päeva —
Kõik lilled õitsesid, kui ootaks ka,
Kuid lilled uinusid, läks päike looja,
Ja ometi ei tulnud veelgi sa.

Siis ootsin sind, kui eha heljub ilma,
Nii õrn ja mahe soojal suve ööl,
Kui rahu väsin ilma võtab hõlma, —
Kuid videvikul sa ei tulnud veel.

Sääl tuli öö ja eha kustus taevas,
Ilm uinus vaikselt une rahu sees —
Mu hinge sala soovidel ja palvel
Nii õrn ja noor, mu kallim, tulid siis.

Kuu nagu kullatas su siidi juukseid
Ja käe sa sirutasid minule;
Mull’ avas ilm, täis armastust ja õnne —
See õnn ja armastus — kõik unes oli see!

V. Rosenstrauch.

Sakala nr 40, 6. oktoober 1898, lk 3.

poola luule,Jan Zachariasiewicz,Andres Rennit,1891,Sakala

Kolm Lille

Kolm lille noorus nurmelt kaasa võtsin,
Kui tormilikul eluteele tõtsin;
Üht kinkis kallim, tõise sõbra käsi,
Ja kolmat helde emakene isi. —
Ja ütlesin: kui andja süda truu,
Ta lilleke nii kaua õitsegu! —

Pia õnn ja rõõm mul pisaratel uppus,
Ja lootus unenägu kust’ma kippus.
Sealt närtsis esite siis sõbra õis;
Ka armsakese and see järel käis.
Kuid haljaks jäi mu ema õiekene,
Ju t e m a a r m siis ainult igavene.

Zachariasiewiez’i järele J u l i e.

rumeenia luule,Carmen Sylva,Andres Rennit,1891,Sakala

Pleegi aias

(Donau kaldal.)

“Laps, kuis Su rätik plekka täis?”
“Suits laeva korstnast peale käis!”

“Ja kuiv ta on kui pilliroog.”
“Oh kangest puhub tuule hoog!”

“Ja miks Su palge hõõgub nii?”
“Päev palavam kui ialgi!”

“Ja miks Su silmad pisaras?”
“Et sisse lendas putukas!”

“Miks lööb Su süda rinnas ka?”
“Et välja hüpata ei saa!”

“Ehk tulnud a r m, laps räägi, — eks?”
“Ei emake, arm mööda läks!”

Carmen Sylva järele J u l i e.

Sakala nr 35, 28. august 1891, lk 3.

austria luule,Johann Gabriel Seidl,Mihkel Kampmaa,1890,Sakala

Surnud soldat

Seal võõral väljal kaugel
Lõi soldatil viimane tund,
Ja närtsinud silmade laugel
Ta näeb seal nüid surma und.
Kõik kuulsamad kindralid läevad
Seal mööda aasa äärt,
Kuid ükski neist, kes teda näevad,
Ei pia tad matmise väärt.

Ei vahva soldati rinda
Saand raha ei tähekest,
Vaid peal pool mulla pinda
Piab luituma igavest.
Nii mitmelgi vapral mehel
On palju kaebajaid,
Kes valavad leina ehel
Ta pärast pisaraid;

Kuid sellel soldatil pole
Ei hauda ei ristikest,
Ei leinajaks tal ole
Üht ainustki omakstest. —
Seal kaugel kodurajal
Tad ootab üks isake,
Ja ütleb õhtu ajal:
“Surnd on ta nüid tõeste!”

Seal istub üks nutja ema
Ja kaebab haledalt:
“Liig kauaks nüid viibib tema,
Ei näe ma vist enam mu last!”
Seal nutab üks sini silma
Neid kahvatand pisartest:
“Ehk jäingi nüid sinust ilma,
Ei kao sa mul südamest!”

Kolm paari silmi vaatvad
Ta järele kaugele,
Hulk silmavett nad saatvad
Tal taeva ülesse;
Seal taevas vastu võtab
Neid lahkest pilvesse,
Pilv kiirusel tuulega tõttab,
Viib nad võõrale väljale.

G. Seidl’i järele M. Kampmann.

Sakala nr 32, 22. detsember 1890, lk 3.

ainetel (lähteteksti viiteta),Rudolf Hansson,1898,Sakala

Siis vast

(Ainetel.)

Nägin kord ma rohuaias
Noort ja arga väikest lindu,
Kes ei uskun’d enda jõuudu,
Ega julgen’d tõusta lendu.

Sääl siis sõudis kange maru,
Sundis tiibu tarvitama,
Ja, ennäe! need kandsid küllalt
Pesapaika — varju saama. —

Kord mu vaim ka just niisama
Võimetuse valus kurtis,
Polnud usaldust ei lootust, —
Kahtlus, argdus hinge täitis.

HIrmuga siis püüdsin jääda
Varjupaika — madalale:
Nõrgad — mõtlesin — mu tiivad,
Ei nad kanna kõrgemale.

Kui siis aga saatus sunnil
Tuli kiusatuste maru,
Sundis tõstma lootus’ tiibu
Lend’ma üle mäe ja oru.

Ja, oh imet! julgel lennul
Kandsid nad mind kaugemale;
Siis vast tundsin julgust, jõuudu
Püüda täieuse poole.

Kas ma paleuste randa
Jõuan kord — ei seda tea, —
Vahest nutan lootus, haual…
Kuid ei argtus nüüd mind pia.

R. Hansson.

Sakala nr 31, 28. juuli 1898, lk 3.

saksa luule,Wilhelm Hauff,Ernst Ilmatar,1897,Sakala

vaikne armastus

Wilhelm Hauffi järele.

Oh võiksin küsida, mis tema silmist
Mull’ õnnestades vastu naeratab,
Miks, kui ma vaikselt tema kõrval kõnnin,
Ta lahke palge õrnalt punetab?
Kas teab ta, miks vaikivad mu huuled,
Mis imet igatsus mu rinnas teeb?
Oh teaksin ma, kas on see armu sära,
Mis õnnestades tema silmist keeb?

Mikspärast värises ta käekene,
Kui eila õhtu lahkusin ma t’ast?
Mis pani palgeid temal punetama,
Kui vaatsin silmi tale sügavast’?
Ta pani roosiõit, mis tale andsin
Sääl palveraamatusse hellasti.
Mikspärast? kuna ta ju roosikesi
On oma rinnal kannud alati.

Mikspärast vaikis ta, kui kõnelesin?
Kas teab ehk ta, et minu kurvas rinnas
Üks valus igatsus mull’ piina teeb?
Oh julgeksin ma Tiiukesel’ üelda,
Mis minul nii vaikselt õnnes joovastab!
Oh võiksin küsida, mis tema silmist
Mull’ õnnestades vastu naeratab!


Ernst Ilmatar.

Sakala nr 29, 17. juuli 1897.

saksa luule,Gottfried August Bürger,August Tobber,1888,Sakala,sonett

Armastus koduta

Armastus, kui vaikne tuvikene
Kurja kulli kiusul keereldes
Rõõmul kiitles varjul veereldes:
Juba käes mu kallis kodukene!

Vaene tuvi — puhas petja mõte!
Hale lugu ilma sünduses —
Vaevalt kodu vilgub vaatuses:
Juba kullil tige tapma tõte.

Vaat’ nüid vaene kõrgel õhuturjal
Maa ja taeva vahel võõrsil sõidab,
Kodu kuskil, kuhu ära peidab;

Sest see süda, kus veel õnneharjal,
Nagu muiste õitseks õiepärjal
Maa pealt kadun’d! Kust veel seda võidab?

G. A. B. järel A. Tõeleid.

Sakala nr 27, 9. juuli 1888.

saksa luule,Adelbert von Chamisso,Ernst Heinrich Saabas,1893,Sakala

Ei või üelda

Chamisso järele.

Ei või rääki, kirjutada,
Ei või üelda mis mul on;
Rõõm mul rinnas, kurb mul süda,
Ei või nutta, naljatada,
Ei või teada, mis mul on.

Töö ei taha edeneda;
Kõik nii halb mu ümber on!
Kuis nii rahutu mu süda,
Ei või mitte naljatada,
Ei või teada, mis mul on.

Ei või tunda ei või teada,
Ei või üelda, mis mul on. —
Küll siis, kui võiks laulu lüia,
Küll siis võiks sull’ teadust tuua,
Mis mu südamek’sel on.

Ernst Caligula.

Sakala nr 23, 16. juuni 1893, lk 2.

soome luule,August Favén,Hans Pöögelmann,1897,Sakala

Tasa

(A. F. järele Soomek.)

Tasa heljub õhuvoole
Läbi halja looduse;
Tasa avab lillekene
Õienupu õitele.
Tasa jah!

Tasa räägib linnusugu
Oma rõõmu ilmale;
Tasa voolab vulisedes
Ojakene meresse.
Tasa jah!

Tasa kaob kaunim iga,
Nooruspõli mööda läeb;
Tasa rõõm meil rinda täidab.
Tasa kurbdus kaduneb;
Tasa jah!

Tasa veereb ajavoole,
Tasa viib meilt aastad ta,
Tasa toob meil õnneõisi,
Tasa musta muret ka,
Tasa jah!

Tasa süttib südametes
Armuleek ka lõkkele;
Tasa, nagu ehavalge,
Kaob jälle kaugele,
Tasa jah!

Pöögelmann.

Sakala nr 23, 5. juuni 1897.

autor määratlemata (saksa),Mihkel Kampmaa,1891,Sakala

Armsam asupaik

Teate kus viibin ma
Õhtu iha vilul? —
Orus oja kaldala
Õitsva õite ilul.
Armsa asupaigale
Mina öösel tuigun,
Mitu tundi järgeste
Istun seal ja suigun.

Lillid unes püiavad
Teha m’uga juttu,
Kannikesed hüiavad:
“Kuule meie nuttu!
Musu meie õiesuul
Kibuvist on annud,
Aga oh, ta okashuul
Meid on närtsitanud!”

Kannikestel läheneb
Ämblik, noor ja vaga,
Ütleb: “”Valu väheneb
Olge rahul aga!
Parem, on et armu piin
Nutustab teil silma,
Kui et valust vaba siin,
Jäete armust ilma!””

Saksakeelest M. Kampmann.

Sakala nr 22, 29. mai 1891.

soome luule,Vainö,Jüri Tilk,1889,Sakala

Langenud mänd

Langes mända liivikussa, oli pikem puudest,
Oli sirgem, saledam ja kaunim kõigist muudest.
Uuristas männa
Vast ojake,
Ta juured mullast
Viis vallale?

Langes mända liivikussa, tüsem kõigist puudest,
Juurtega nii kindlalt seisav, tugevamgi muudest.
Kas näris männa
Ehk ussike,
Või oma lõhe
Sõi südame?

Langes mända liivikussa, puhtam kõigist puudest,
Oli kindlam, tervem ka ja siledamgi muudest.
Langetas männa
Vaest inime,
Andis ta ohvriks
Sae-, kirvele?

Langes mända liivikusta, linnu laulupuudest
Inimestel püham ta, ja armsam kõigist muudest.
Pikne tad taevast
Lõi põrmusse,
Jumala tuli
Sõi südame.

Vainö järele Soomek. J. Tilk.

Sakala nr 20, 27. mai 1889.

saksa luule,Emanuel Geibel,Elise Aun,1890,Sakala

Ärge puutuge!

Kus õõgab süda armastuses,
Oh ärge teda puutuge!
Kes seda jumalikku sädet
Siin kustutab, ei hästi tee.

Kui ial leida laias ilmas
Üks vaikne, püha paigake,
Siis on see noor ja vaga süda,
Kes armastab nii hellaste.

Oh jätke tal see unenägu,
See hiilgav õilme kevade;
Ei tea te’ mis paradiisi
See unenäoga rikute.

Küll murdus mõni tugev süda
Kui riisuti talt armastust;
Ja mõni hing saand kannatades
Täis viha, pilget, pimedust.

Ka mõnel rind on valus lõhkend.
Ja valjuste ta kisendand
End heites ilma tolmu sisse —
Ta ingel hinges surma saand.

Siis kaebate küll enda peale;
Ei kahetsuse pisarad
Tee närtsin lille õitsma jälle,
Ei ära surn’d südameid.

Geibeli järele E. Aun.

saksa luule,Julius Sturm,Adolf Daniel,1890,Sakala

Vaba lind

Rääk rükki orases, ta nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline vägi
Tad vabalt taeva alla hüis:

“Oh taata ette, lõo, vahest
“Sind kotkas seal võib tabada
“Ta põlgab laulu rinnast, lahest,
“Mis kõrgel hõiskad vabana.
“Sa lenda alla, sest siin rohus
“On julgem, kui seal sini õhus!”

Kuid lõõritades ikka üles
Lõo tõusis, keerles kõrgemal!
Seal vabas, taeva õhu süles
Ta laulis healel elaval:

“Ka võtku kotkad mind ka piirde
“Neid varitsegu sada mind,
“Ei nende kurjalaste tiir-tee
“Mind kohuta. Ma vaba lind,
“Ja vabadust ma tahan kiita,
“Sa, rääk, võid rohus aega viita!”

Sturmi järele A. Daniel.

Sakala nr 18, 26. mai 1890, lk 4.

austria luule,Nikolaus Lenau,Kaarel Krimm,1893,Sakala

Mul avaneks —

(Lenau põhjusmõttel.)

Kas mälestad mu arm: Kord õhtul hiljaks jäime,
Ma jõe kaldal rääk’sin Sulle õnsusest,
Mis piiraks meid, kui ühenduses kaime
Ja elu tee meil kumab, lehkab roosidest:
Sa vaikselt aja nikutasid pääga.

Nüid hingad kirstu sees! Su pale vaikne, puhas
Sealt püha rahu hiilgab vastu mull….
Kuid minu rinnus mässab valu hirmsas kuhas —
Mull’ taevas avaneks, kui korda läheks Sul
Veel korra nikutada tasa pääga. —

K. Krimm.

Sakala nr 16, 21. aprill 1893.

autor määratlemata (saksa),Adolf Daniel,1890,Sakala

Muistsed magusad mälestused

Saksakeelest A. —el.

Vana eit, pää valge, raamat ees,
Istub laua ääres otsides,
Raamat, kaaned tolmust laetud
Laudilt tolmunult ta võetud.
Oli aeg, kus ta ka ilus uus,
Aega nüüd ju viinud igavdus.

Otsides ta lehti lennutab
Tumet silma leidu selgitab:
Kõltund tamme lehekene tuim,
Ammu närtsind, pleekin’d, kõdun’d, kuiv.
Leht kord kasvas oksal tamme puus
Oh need ajad suikvad surma suus!

Lehte nähes lendab eide meel
Selle peale, kes kord noorus’ teel
Lehte, noppis, andis temale,
Siis kui õitses elukevade
Enne, kui tal suikus surmal’ silm:
Oh, need ajad läind, nüid tõine ilm!

Sakala nr 16, 12. mai 1890, lk 1.

autor määratlemata (saksa),Adolf Daniel,1885,Sakala

Kaugel olejalle

Siis oled tõeste läinud armas,
Mu kallim sõudnud kaugel nüid.
Veel kõlab harjunenud kõrvas
Su iga sõna, iga hüid!

Nii asjata, kui ränd’ja silma
Kõrg’ taevast vaatleb ihaga,
Kus lõo peidet’ õhu ilma
Pääkohal hõiskab kõlaga:

Nii tungib ikka jälle kartes
Mu vaade läbi metsa maa.
Sind kõik mu laulud hüidvad kurtes:
Nüid tagasi oh tule sa!

Saksakeelest A. Daniel.

Sakala nr 13, 30. märts 1885.

saksa luule,Friedrich Schiller,Johannes Alp,1887,Sakala

Juhtumine

(Schilleri järele.)

Veel teda näen — ta õekeste keskel,
Kui kõige ilusam ta seisis seal;
Just nagu päikest vaatsin lõune paistel,
Tast kaugel jäin, ei julgend ligedal.
Hirm paisutas mull rinda, puna põskel,
Kui teda lausa ilus nägin teal,
Ja kiirest, nagu kannaksid mind tiivad,
Käed kandli keeli helisema lõivad. —

Mis mina sellel silmapilgul tunnud,
Ja mis ma laulnud, mõtlen asjata; —
Uus vaim mull hingesse uut elu annud,
Seal püha tundmust hüidnud ärkama.
On hinge, keda mitmed aastad köitnud,
Nüid kõigest paeltest peastnud lahti ta,
Ning heali tundsin sügavamas rinnas,
Mis uinusid seal taevalikus õnnes.

Ja ammugi, kui kadund kandle kõla,
Meel viimaks jälle selguneda sai,
Siis nägin ilusama huuledela,
Õrn armastuse leeke loitma lõi.
Kõik taevad lootsin läbi lendes valla,
Kui vaikne, magus sõna kõrvu jäi —
Oh ülevel, seal õntsa vaimu kooril,
Ma tunneks heali veel nii pühal toonil! —

“Truu süda tunneb lootusena nõrkust,
End argduses ei avaldada jõua —
Ma tunnen tema peidus kallist väärtust,
Tean, õnnetus võib õnnel nuhtlust tuua.
Tal’ siiski osaks antud elu headust:
Arm üksnes tohib armu õisi murda,
Sest kõige parem palk on südamelle,
Kus leiab armu, tõtata ta sülle. —

J. Alp.

Sakala nr 12, 21. märts 1887.