L o n g f e l l o w i järele J a k o b J ä n e s.

Taevaruumist kui tormiga
Ennast laotab hall pilvede süle,
Laotab end koltunud kõrremaa,
Musta, näotuma nõmme üle,
Langeb nagu üks vaikinud ohke
Alla lumi, nii tihe ja rohke.

Hiilgab, valendab õhu sees,
Nagu vaimustav jumalik valge,
Nagu tormil, mis südames,
Äraandjaks saab kahvatand palge;
Otse kui ilmutaks meile taevas
Muret, mis teda salaja vaevas.

See on eeteri luule; — ja lein,
Mis ta kaua ju põues on peitnud,
Nurme pääle, kus närtsinud hein,
Tasakeste ta alla nüüd heitnud,
Salmisse mulle, kus rahu jume,
Laotanud kõik, — nagu kerget lume.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 48, 29. november 1895, lk 380.