Saksa keelest (Düna Zeitungist) C. Hermanni järele
B. Weber.
Suud tahan anda, armsam, sul
Ma viimast korda veel,
Et lahkumise tunnil mul
Nii kurb ei oleks meel.
Kätt surudes sa tröösti mind,
Sest jääd’valt lahkun ma:
Ei ial isamaad ja sind
Ma vaene näha saa!
Olevik nr. 42, 17. oktoober 1895, lk 996.
Ernst Zieli järele B. Weber.
Kaukasuse lagendikul,
Kus Kubani lainte käik
Metsik, kohav kiirel voolul,
Viibib täiskuu selge läik.
Kõrbe öö kui päev valge,
Nõidusliku iluga,
Vihisedes veervad lained,
Kaetud valge vahuga.
Puuta rohulagendikul
Asub sume suine öö,
Pühalikult hõbehiilgel
Särab taevas tähte vöö.
Kuula! elu ilmub kaldal:
Vahitorni tõtates
Ronib onnist tulles kasak,
Kuna kõrbe vaikuses.
Säält Tscherkessiast, verivaenlast
Hiilab pilgul teraval,
Kes Kubani maade taga
Võitleb priius’ lipu all.
Sõda, surm tal meeles mõlgub –
Süda raskeks muutub sääl:
Kaugelt, kaugelt – kus stanitsa* –
Kostab kõrja-pilli hääl.
Õhus mahe, kurblik helin
Ilmub kaebelauluna,
Rohulaane hädad, valud
Kõlavad ta häälessa:
Et nii suur ja vägev loodus,
Võimus vältav järgeste,
Ning ta süles inimene
Kaduv tolmuterake. –
Ja need viisid kaja saatel
Sõudvad tõega meresse –
Näe! sääl Kaukasuse harjad
Koovad taeva sinasse.
* Stanitsa – asundus, küla.
Olevik nr. 40, 1. oktoober 1896, lk 920, 921.
Prantsuse lauliku Nicolas Martini laul.
B. Weber.
Kord õitserikkal lehekuul
Lind laulis rõõmsalt toomepuul.
Ta tiivul helkis kiirgav loit
Kui tuleleek, mis kumav koit.
Küll puhtalt, armsalt laulis ta!
Ning ühes hõiskas temaga.
Tal võidurõõmsalt kõlas viis,
Mu rinda lootus täitis siis.
Oh nooruspõlv, sa kuldne lind,
Kuis taga igatsen ma sind!
Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.
(Среди долины ровныя…)
Mersljakovi järele B. Weber.
Kesk laia orgu lagedat,
Kus küngas määratu,
On õitsemas ja kasvamas
Suur uhke tammepuu.
Kui tuul ta okstes tuhiseb,
Siis kuulub kaeblik hääl:
Tamm üksi, üksi seisab siin
Kui soldat vahi pääl.
Kui tõuseb kuldne päikene –
Kes hõiskaks tammega?
Kui lagendikul hulvab torm –
Kes võtaks kaitseda?
Tal männad, kased kaharad
Ei kasva ligidal,
Ning üksgi haljas põõsake
Ei ole seltsiks tal.
Oh, vileks võimsal tammelgi
On üksi kasvada!
Oh, kurb siin ilmas mehelgi
On üksi elada!
Olevik nr. 29, 16. juuli 1896, lk 668.
K. Siebeli j. B. Weber.
Kirju liblik lendles
Lillelt lillele
Lahkeid tervitusi
Hüüdis õitele.
Sinilillekene
Niidu nõlvilla
Õedest unustatud
Õitses üksinda.
Liblik sinilillel
Tihti võersil käis; –
Miks ta teistest armsam
Olevat tal näis?
Olevik nr. 20, 19. mai 1898, lk 469.
Venekeelest A. Pleschtschejevi j. B. Weber.
Vihmapiisakene
Ütleb teistele:
Seda akent vastu
Miks me langeme?
Vaene mees siin elab,
Piisad kostavad,
Sõnumid tall’ toome:
Viljad kosuvad.
Olevik nr. 20, 11. mai 1896, lk 472.
A. Aleksandrovi järele B. Weber.
Ma vana võimsat kaljukotkast nägin …
Raudvõre taga puuris istus ta;
Kaks määratumat hallikarva tiiva
Sääl ägedalt ei lehvind asjata.
Ja lõdvalt, nõrgalt rippusid need tiivad,
Ei jõudu nokk, ei küüned avaldand
Ja – pika vangipõlve, jõuetuse jäljed –
Ta küljed sulgi palju kaotand.
Kuid vaade tal, kui metsik, leekiv tuli,
Raudvõre taha tungis kaugele,
Täis ahastust, kui ihkaks priiuspõlve
Ja kangelase tööde järele.
Ta taeva laotusesse ihkas tõusta …
Ta pilgud kaugusesse lendusid,
Kui tahaks kuningliku vaate tulel
Ta tahaks põletada trellisid.
Ja kangas teda meelitas ja hüüdis …
Kuid raudset puuri lõhku ta ei saa …
Kaks määramatut hallikarva tiivu
Sääl ägedalt ei lehvind asjata.
Olevik nr. 19, 12. mai 1898, lk 446.
Hoffmann von Fallerslebeni j. B. Weber.
Me haljal aasal õitseb
Üks kaunis lilleke.
Ta õis kui selge taevas
Nii lahke, sinine.
See kena lillekene
Ei palju rääki tea,
Ta ainult tasa hüüab:
Mind sina meeles pea!
Kui vastu mulle särab
Silm lahke, sinine,
Siis tuleb minul meelde
Mu kaunis lilleke.
Ei rääki saa siis mina,
Kuid süda, armsam, tea,
Mul tasa, aralt hüüab:
Mind sina meeles pea!
Olevik nr. 19, 7. mai 1896, lk 449.
Carl Hermanni järele B. Weber.
Sa truudust, armu vandusid
Mull’ kerge meelega:
Su vanded tuulde tuiskasid –
Su meelest läinud ma.
Kuid selle aja mälestus
Ei kao mu rinnasta:
Ei üksgi valu, kurvastus
Su kuju kustuta! –
Olevik nr. 14, 8. aprill 1897, lk 327.
Max Kalbecki järele B. Weber.
Meid viivad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist vii koju,
Ei üksgi sihile.
Ma eksisin neil teedel –
Nüüd süda jahtunud:
Mul on, kui oleks hauas
Mull ase valmistud,
Kui oleks kuldsel armul
Jää, lumi katteksa,
Kui otsiks tema jälgi
Ma ilmas asjata.
Meid viivad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist vii koju,
Ei üksgi sihile.
Olevik nr. 7, 18. veebruar 1897, lk 163.
A. V. Koltsovi järele B. Weber.
Lauda istudes,
Hakkan mõtlema,
Kuida ilma sees
Üksi elada.
Pole vaesel mul
Naista noorukest.
Pole vaesel mul
Sõpra ustavat,
Puudub varandus,
Armas kodupaik,
Äglid, sahad ka
Kündja hobuga …
Mulle isake
Jättis pärida
Pääle vaesuse
Rammu raudase.
Kuid ka seegi pea
Hakkas raugema:
Võõrsil töötades
Kadus, lõppis ta.
Lauda istudes
Hakkan mõtlema,
Kuidas ilma sees
Üksi elada.
Olevik nr. 6, 6. veebruar 1896, lk 147.
Hoffmann von Fallerslebeni järele B. Weber.
Mu haljal aasal õitseb
Üks kaunis lilleke,
Ta õis kui selge taevas
Nii lahke, sinine.
See ilus lillekene
Ei palju räägi tea,
Ta ainult tasa hüüab:
Mind sina meeles pea!
Kui mulle vastu särab
Silm lahke, sinine,
Siis ikka meelde tuleb
Mu kaunis lilleke.
Ei rääki’ saa siis mina,
Kuid süda, kallim, tea
Mul tasa, aralt hüüab:
Mind sina meeles pea.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 14, 5. aprill 1896, lk 112 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)
Oh sa ööke
Öökene,
Oh sa ööke
Tormine!
Miks oh ööke
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Sa ei sära
Tähte’ga,
Sa ei helgi
Kuuk’sega
Ikka mustad
Pilvedest?
Kus ka sina
Öökene,
Nagu mina
Mehike
Kurbtusega
Tutvaks said?
Kui ta asub
Südame
Nukraks teeb mind
Korraga;
Ei siis tule
Meeldegi
Tervitada
Neidusi,
Unustan siis
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Rõõmsalt lauldes
Hulkuda,
Ringi mängis
Tantsida;
Vaid ma nutan
Ärdaste
Kurvalt teistest
Lahkudes
Heidan kõva
Voodisse
Nagu vilu
Hauasse.
Venekeelest Baron A. A. Delvigi järele B. Weber.
Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 28. juuli 1895, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)