Rubriigiarhiiv: Ado Grenzstein

vene luule,Ivan Krõlov,Ado Grenzstein,1887,Oleviku Lisaleht

Luik, haug ja vähk

Krõilovi järele Piirikivi.

Luik, haug ja vähk kord tõtsid
Veikest koormat vedama,
Kärmest riistad raksud võtsid,
Et end ette rakenda
Ja siis ihu hingega
Veikest koormat vedada.

Luigekene luule-lindu
Kiskus koormat taevasse,
Haug, see võttis võimu rindu,
Kiskus vete voodele,
Vähk aga tassis tagasi –
Koorm ei liikund paigastki!

Kes neist kolmest süüdi kannab
Ehk kel õigus kõigiti –
Kes neil seda otsust annab?
Nad on mehed ikkagi!
Kuid see üks on selge ju:
Vedamine võimatu!

Oleviku Lisaleht nr 25, 7 detsember 1887, lk 394.

prantsuse luule,Victor Hugo,Ado Grenzstein,1886,Oleviku Lisaleht

Akna all

Victor Hugo Prantsuse laulu “Chanson” järele A. Piirikivi.

Ju koitu kumab taeva telgil,
Oh ärka, ingel ilusam!
Ju lõoke lõõrib hellal helgil,
Tee aken lahti, lahedam!

Kambrisse kallisse
Koitude kiir —
Kambrisse langegu
Laulude liir!

Su kalli kambrikese rajal,
Kuis on sääl koit nii jumekas!
Su õndsal ärkamise ajal
Ilm ujub õnnes õitsevas!

Kambrisse kallisse
Koitude kiir —
Kambrisse langegu
Laulude liir!

Mu õis, kes kõigist õitest kenam,
Sind Jumal ise kauniks lõi:
Ei leia silmast ilu enam,
Kui sind mu silm ei näha või!

Kambrisse kallisse
Koitude kiir —
Kambrisse langegu
Laulude liir!

Oleviku Lisaleht nr 15, 14. juuni 1886, lk 239.

vene luule,autor määratlemata (vene),Ado Grenzstein,1889,Oleviku Lisaleht

Hällilaul

(Спи, дитя моё, усни.)

Vene keelest A. Piirikivi.V

Maga, maga, lapsuke,
Vaikses unes uinune!
Tulgu kiigutama sind
Päike, tuul ja kotka-lind!

Kotkas lendas koduje,
Päike puges meresse, —
Tuli viimaks tuuleke
Lapse ema jutule.

Küsib ema tuulelta:
Tuuleke, kus olid sa?
Tähte sekka juhtusid?
Laenetes end uhtusid?

“Ei ma puutund lainesse,
Ei ka juhtund tähtile:
Lapse laugel heljusin,
Lapse rahust peljusin!”

Oleviku Lisaleht nr 13, 26. juuni 1889, lk 208.

saksa luule,Karl Gerok,Ado Grenzstein,1889,Olevik

Pühal ööl

K. Gerok. A. Grenzsteini tõlge.

Taeva ingli lauluhelgil
Pühal öösel vaikseste
Ilmub kõrgel taeva telgil
Kaunis Jõululapsuke:
Alla vaates,
Õnne saates
Toob meil talvel kevade.
Pühalikult kellakõla
Tungib tornilt kõrvusse:
Tema kustutas su võla —
Hõiska, hõiska, inime!
Kandli keeled,
Rõõmsad meeled,
Hüüdge Jõululapsele!
Arm on Taevaisa juures!
Kuulutab meil’ lapsesuu,
Arm nüüd ka ilmas suures,
Isa arm on otsatu:
Rahu toob ta,
Õnne loob ta,
Õnnes särab jõulupuu.

Olevik nr 51, 18. detsember, 1889, lk 116.

vene luule,autor määratlemata (vene),Ado Grenzstein,Määratlemata,1889,Olevik

Taevas ja maa

Venekeelest A. Grenzstein.

Kui ilus on taevas kuldkiirede sees!
Küll seda kõik linnud ju teadvad:
Nad heljuvad pilvede piirede sees
Ja lendavad koitude viirede sees –
Kuis tiibu nad tõusmiseks seadvad!

Kui avar, kui armas ja kaunis on maa!
Küll jõed sest ammugi teadvad.
Küll leiavad küla ehk metsa ka –
Veepeeglis neid näitavad iluga:
Neid taevale ette nad seadvad.

Küll sellest ju teadis ka inime:
See inimest laulma ju sundis!
Ja kel polnud andi laulule –
Ta vaatas maailma ja taevasse
Ja südames rõõmu sest tundis.

Olevik nr 46, 14. november 1889, lk 14.

Robert Burns,šoti luule,Ado Grenzstein,1890,Olevik

Põlev armastus

Inglise lauliku Robert Burnsi laul. Saksakeelesest tõlkest A. Grenzstein.

Oh külmetaksid kõrgel mäel
Sa särgi väel, sa särgi väel,
Ma oma hõlma võtaks sind,
Kus soe rind, kus soe rind.

Kui tormaks tuulel tuhinal
Su ligidal, su ligidal,
Sa leiaks varju vaiksema,
Mu rinnalla, mu rinnalla.

Saaks elukohaks kõrbe ma,
Nii koleda, nii koleda,
Kuid su’ga oleks kole hiis
Mul paradiis, mul paradiis.

Kui leiaksin kord krooni ma
Ja sinu ka, ja sinu ka;
Siis kalliskiviks oleks sa
Mu kroonilla, mu kroonilla.

Olevik nr. 40, 1. oktoober 1890, lk 980.

vene luule,Mihhail Lermontov,Ado Grenzstein,1891,Olevik

Puri

Lermantovi “Парусь.”
A. Grenzsteini tõlge.

Üks puri paistab merepinnal
Ja ujub meres ududes …
Mis otsib kaugel laine rinnal?
Miks kodurannast radunes?

Ei tuul tal mastis rahu hüia,
Ei laine rauge rahule …
Oh häda! Ei ta õnne püia
Ja ei ka õnnest põgene!

Ta jalgel heljub vete-ema
Ja kõrgel hiilgab päikene;
Kuid puri – maru soovib tema,
Kui saadaks maru rahule!

Olevik nr. 38, 23. september 1891, lk 778, 779.

vene luule,Ivan Krõlov,Ado Grenzstein,1895,Olevik

Lõvi kasvatamine

Krõlovi mõistujutt. A. Grenzsteini tõlge.

Jumal kinkis lõvile
Noore priske pojukse.
Enne veel kui möödas aasta,
Pojukene tõusis maasta,
Tuli välja pesassa
Kuningana sammuma.

Isa hüüdis rõõmuga:
See mu järeltulija!
See käib auusalt isa rada –
Seda tarvis kasvatada
Suure riigi kuningaks,
Valitsejaks vägevaks.

Kes on, keda lasen ma
Poja tsaariks kasvata,
Et ta auusalt krooni kannaks,
Riigil’ rahval’ rammu annaks?
Lõvi isa küsis nii,
Ajas asju aegsasti.

Võtan vahest rebase?
Ta on tark ja terane.
Kui ta kuulus valetaja!
Rikub kuningliku maja,
Rikub noore kuninga,
Kes on t õ e tõsteja.

Võtan müti? Olla ta
Kange korrapidaja.
Aga mütt ei kaugel’ näe,
Kitsast urkast ta ei läe.
Valitseja üle maa
Peab vabalt vaatama.

Aga lõupart? Vägev mees
Raske sõjakunsti sees!
Kuid – ei tunne politikka,
Eksib tsiviilasjus ikka,
Ainult kange lõhkuja –
Riigil tarvis kosuda. –

Lõvi otsis hoolega –
Parajat ei leidnud ta.
Olid ühel suured head,
Olid tal ka suured vead.
Kasvatada kuningast,
Seks on tarvis kangelast.

Kotkas, õhu kuningas,
Oli kõrgel lendamas,,
Nägi, kuida lugu paha,
Tuli pilve piirilt maha,
Võttis kuulsa kuninga
Oma hoolde kasvata!

Isa-lõvil rõõmus meel,
Et kord asi õigel teel:
Valitsejat valitseja,
Suure riigi talitseja
Tahtis targaks õpeta’,
Isa muret lõpeta’.

Lõvikene lõbuga
Võttis õppust kotkalta.
Armurikas linnupere
Kandis üle maa ja mere
Noore lõvi kuulsuse.
Kiitust, tänu kotkale!

Sõudis aasta, sõudis kaks,
Lõvi kasvis kangemaks;
Isa teda kodu ootis,
Riik tast rohket rõõmu lootis.
Viimaks jõudis kodu ta
Koolitarkust näitama.

Riigi suured ülemad
Lõvi juurde tõtsivad;
Rahvast murrus kokku sõudis,
Lõvi koolist kodu jõudis,
Isa teda kaisutas ­–
Kuis see rõõmu paisutas!

Poeg, nii tõstis isa häält
Kuningliku trooni päält,
Mina astun alla hauda,
Sina valitseja-lauda:
Ütle, kuida mõtled sa
Riiki, rahvast õnnesta’!

Isa, seda olen ma,
Kätte õppind kotkalta:
Loomi tarvis õpetada
Käima uue aja rada –
Õpetan neid hoolega
O k s a l   p e s i   p u n u m a.

Hilja troonilt hüüeti,
Parandust veel püüeti:
Poeg, su kasvatus läind luhta
Pääd sul tuleb uuest uhta –
Kui sa valitsejaks saad;
Tunne rahvast, tunne maad!

Olevik nr. 28, 11. juuli 1895, lk 666.

vene luule,autor määratlemata (vene),Ado Grenzstein,1890,Olevik

Ema ja lapsed

Venekeelest A. Grenzstein.

Miks sa ikka, kallis ema,
Õest armsast tõendad:
Ilmas ilusamas tema
Rahus, rõõmus viibivat?

Oh, sääl ilmas pole niitu,
Aasu, aru õitsevaid,
Kust ta leiaks ajaviitu,
Leiaks lille lõbusaid!

Kostab ema: “Taevas saatvad
Inglilaulud lahkujat,
Koidud valendajad vaatvad,
Tähed kõrgel kõnnivad.”

Aga sääl tal pole ema,
Vaesel puudub emake,
Kui ta läheb ilutsema
Inglitega murule!

Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 619.

vene luule,Aleksandr Puškin,Ado Grenzstein,1899,Olevik

Mälestusesammas

Puschkin.
A. Grenzsteini tõlge.

Kui valmis mälestusesammas,
Ma lõin ta oma väega,
Ei teda riku ajahammas,
Ta pole tehtud käega.

Ei mina iial täitsa sure,
Ma elan põrmus põliselt:
Mu kannel kaotas kõik mure,
Ta ehib elu igavest.

Kõik kuulsa Veneriigi keeled
Ja rahvad merest mereni
Ja nende tunded, mõtted, meeled
Mind mälestavad järgesti:

Ma laulsin neile vabadusest
Ja vaese mehe valudest;
Ei hoolind enda viletsusest,
Ei kuulamatast kurjusest.

Ma maksin inimese võla:
Ma laulsin oma rahvale;
Tal pühendasin kandli kõla,
See hüüab talle järgeste.

Olevik nr. 22, 1. juuni 1899, lk 505.

saksa luule,Hermann Lingg,Ado Grenzstein,1895,Olevik

Hoia

H. Lingg. A. Grenzsteini tõlge.

Künnilind, oh kuule mind:
Hoia laulu-pugu!
Künnilinnu kaunim lugu
Saatis puuri tema sugu.

Künnilind, kuule mind,
Laulu lõbu hukkab sind.

Lilleke, nii lõbune,
Ära nõnda sära!
Kes su imesära näeb,
Kohe noppima sind läeb,

Lilleke, lõbune,
Sära saadab surmasse.

Neiuke, nii nägune,
Vaata varmalt ette!
Oled linnu, lille sugu:
Mõtle nende kurba lugu!

Neiuke, nii nägune,
Vaata ette varmaste.

Olevik nr. 21, 20. mai 1895, lk 498.

Anakreon,kreeka luule,Ado Grenzstein,1890,Olevik

Armukese pilt

Greeka lauliku A n a k r e a n i laul (a. 550 enne Kristust). Jakob Mähli saksakeelsest tõlkest A. Grenzstein.

Kuule, kuulsam kuju-meister,
Maali, suurem maali-meister,
Maali pilt mull’ magusamast,
Tee mull’ kuju kullasemast!
Tee tall’ saled juuksesalgud,
Põlvedeni peapatsid,
Päältpoolt vaadet valge marmor,
Altpoolt vaadet alabaster,
Palged paistku kuldest koitu,
Silmad saatku tuleloitu,
Huuled uhked roosiõied,
Mesilinnu meelitajad;
Riided punu purpurista,
Kehakate kallist kullast.
Küll nüüd, kuulsam kuju-meister,
Maa pääl suurem maali-meister!
See mu nägus neiukene,
Kaugel elav kaunikene.

Olevik nr. 9, 26. veebruar 1890, lk 358.

Aleksei Homjakov,Ado Grenzstein,1891,Olevik

Tähed

Homjakovi “Звезды.” A. Grenzsteini tõlge.

Kui on kadund päeva kära,
Vaata öösel ülesse:
Kõrgel ilmub ime sära,
Vaatab alla vaikseste.

Taeva võlvil tulemered
Igaveste rändavad:
Need on suure Looja pered,
Looja sõnakuulajad,

Vaata üles, siis sa näed
Lõppemata imesi:
Lugemata taeva väed
Täitvad taevast üleni.

Saatvad valgust suurde ilma,
Valgust pimedusesse,
Saatvad valgust meie silma,
Imestust me südame.

Olevik nr. 9, 4. märts 1891, lk 193.

Ado Grenzstein,Mihkel Veske,1898,Olevik

Kah isa sõnad

Dr. Veske järele.

Minu isa ütles mulle:
Ikkes jälle meie maa,
Ikkes jälle meie rahvas:
Armas poeg, sest rõõmusta!

Kuidas ike neile tuli?
Ütle, isa, minule!
Isa ütles: Ike tuli
Kui see ehatäheke!

Ike kukkus neile kaela,
Kammits kasvis jalgesse,
Ämblik kudus peene paela,
Udu asus silmile.

Vaimuöö me vara alus,
Poeg, ta väga lõbune!
Pimedate ööde salus
Lõpetas ta priiduse!

Mina uuest’ isalt nõudsin:
Kas neilt orjus jälle kaob?
Isa ütles: Ei ta kao,
Orjus tõuseb, priidus vaob!

Kes võib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõvijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes võib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõvijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes võib udu ära aada
Luhast, soodest, rabadest?
Kes võib taivest jagu saada
Muu kui päike ülevest?

Kes võib veervel’ päeval’ hüüda:
Päike, üles tagasi!
Künkale küll võivad püüda –
Öö neil tuleb ometi.

“Aga kui nad aru saavad,
Isa, nad on pahased?”
Tühja! Nad meid kaisutavad –
On ju otse nahased!

Kes võib pastlal’ paika panna,
Kui ta kulund – ainult auk?
Haud ei ühtki välja anna:
Astku alla vanarauk!

Pojukene, rõõmustele:
Meie koit on kumamas,
Meie koidutäht on hele –
Nende ilm on udukas.

Vaimuöö, see võtku võimu
Üle terve ilmamaa!
See toob meile rikast põimu,
Armas poeg, sest rõõmusta!

A. G.

Olevik nr. 5, 3. veebruar 1898, lk 111.

autor määratlemata (india),india luule,Ado Grenzstein,1891,Olevik

Sõbranõu

India laul.

L. v. Schröderi järele A. Grenzstein.

Kuule, kulla neiukene,
Nõu kui annan sõbrana:
Kui sul tuleb peiukene,
Kangekaelne ole sa.

Ei ta sellest lugu pea,
Kelle kergest võidab ta;
Kui ta sulle ülihea,
Külma südant näita sa.

Nõnda sõber, nagu kohus,
Noorta neidu õpetab,
Aga neiu hädaohus
Õpetamist lõpetab:

Ära räägi, inimene,
Ole vaiki hauana!
Südames mul armukene ­–
Iga sõna kuuleb ta!

Olevik nr. 4, 28. jaanuar 1891, lk 89.

autor määratlemata (india),india luule,Ado Grenzstein,1891,Olevik

Akosa-puu

India laul.
Tartu prof. L. v. Schröderi j. A. Grenzstein

Kuis nii imelises ilus
Sinu õied säravad!
Ons mu armuke su vilus,
Õied tema varjajad?

Raputavad õitsvad pead
Nagu poleks teda näind;
Oh akosa, küll sa tead,
Sest ta on sust mööda läind.

Kui ta möödaminnes puutus
Sinu lehkvaid lehtesi:
Leht sääl õitsvaks õieks muutus,
Seda tean selgeste!

Ilma temata sa sära
Poleks sündind ilmale:
Oh akosa, ütle ära ­­–
Kuhu läks mu armuke?

Olevik nr. 3, 21. jaanuar 1891, lk 61.

india luule,Amaru,Ado Grenzstein,1890,Olevik

Neiu laul

India lauliku Anaru laul (Kristuse sündimise ajal) Rückerti saksakeelsest tõlkest A. Greinstein.

Kulm vaub kokku kurjaste,
kuid silm on siiski särane;
Küll süda ennast külmaks teeb,
Kuid veri siiski kehas keeb.

Suu seisab kinni sõnata,
Kuid huuled läevad punama –
Kes meesterahva silma ees
Võib seista selle ilma sees!

Olevik nr. 3, 15. jaanuar 1890, lk 223.

hiina luule,Konfutsius,Ado Grenzstein,1890,Olevik

Armuvalu

H i i n a l a u l. Konfuciuse raamatust Schisting (?). Väljaantud aastal 463 enne Kristust. Victor von Straussi saksakeelsest köitest A. Grenzstein.

Kui kuldselt tõuseb kumav kuu!
Kui roosilik on neiu suu!
Kuis loitab lootus südames!
Kuis vaarub valu rindades!

Kui hiilgav kuu, nii kullane!
Kui armas minu neiuke!
Kuis tuksub süda tundevalt!
Kuis voolab valu rinna alt!

Kuis tõuseb kuu sääl hiilguses!
Kuis särab arm tal silmades!
Oh oleks vangist vaba ma!
Kuis tahab süda lõhkeda!

Olevik nr. 1, 2. jaanuar 1890, lk 175.

austria luule,Friedrich Halm,Ado Grenzstein,1891,Eesti Postimees

Mu süda, sinult küsin!

Halmi järele.

Mu süda, sinult küsin:
Oh ütle, mis on arm?
„Kaks hinge ja üks mõte,
Kaks südant ja üks löök!“

Ja kust see arm siis tuleb?
„Ta tuleb ja on seal!“
Ja ütle kui ta kaob?
„Mis kaob, pole arm!“

Mil arm on kõige puhtam?
„Kui ta end unustab.“
Mil on ta kõige õrnem?
„Siis kui ta vaikne on.“

Mil on ta kõige rikkam?
„Kui ennast annab ta.“
Ja kuidas räägib tema?
„Ta ainult armastab!“

Gr.

Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

saksa luule,Maximilian Bern,Ado Grenzstein,1891,Eesti Postimees

Mis mind Sinu ligi tõmbas

Berni järele.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Polnud silmad säravad,
Polnud Sinu kuldsed juuksed,
Ega Sinu kaunis laad.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Oli Sinu armas heal,
Mis kui ööpik mulle hüidis
Ilutsedes ilma peal.

Oli Sinu kahva pale,
Sinu silmapisarad,
Mis mul öelsivad, et hinges
Valujõed Sul voolavad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

saksa luule,Julius Sturm,Ado Grenzstein,1892,Eesti Postimees

Aknal

Julius Sturmi järele.

Istub ema kauni tütre kõrval
Akna juures õhu jahedusel.
Läheb tänaval üks noormees mööda,
Vaatab vargselt kõrge akna poole.
Ja ta silm sealt leiab teise silma,
Sügav puna ilmub palge peale
Ja kui unenäos jääb ta seisma….
Aga ema vastu sõnab tütar:
„Oh kuis õhk ses toas on nii umbne!“
Ise rutab teise akna juurde,
Kussa ehitatud lillelaual
Roosiõiekene õitseb ilus,
Avab akna, sügavaste välja,
Kumardab, siis ehmatades hüiab:
„Emake, oh ära pahaks pane,
Minu roosi, minu kauni roosi,
Mis sa mulle kingituseks andsid
Sünnipäevaks ja mis täna õied
Armsaste lõi lahti minu aknal,
Olen, oskamata, katki murdnud.
Kui ei oleks ta ehk maha langend,
Võiks veel kaua õitseda mul klaasis!….
Kuid ennäe! Ju on üks võeras teda
Tänava pealt tänul üles võtnud
Oma kübarale kauniks ehteks…“
Ja ta annab meelitades musu
Ema käele; ema pehmelt silub
Tütre pead ja vaigistades räägib:
„Roosi pärast peaksin pahandama?
Tundku rändaja sest roosist rõõmu,
Rändaja, kes kodu peale mõeldes
Selles roosis, mida vastu tahtmist
Vallatumalt olled alla heitnud,
Tervitust näeb, mida armukene
Talle kaugelt kodurajalt saatnud!…
Kuda? Sul veel ikka puna palgel?
Ja nüid isegi veel nutt sul varuks?
Tütreke, oh ole rõõmus aga!
Homme kingin sulle uue roosi,
Aednikul, tean ma, on neid veel küllalt!“
Nuttes peidab tütar oma pale
Ema armastaja rinna naale,
Ema aga ei või aru saada,
Miks ta vallatu, ta rõõmus tütar
Ühe ära murtud roosi pärast
Nõnda kurb ja vaikne on.

Gr.

Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2