Rubriigiarhiiv: Ado Grenzstein

Ma nõudsin!

Ma nõudsin päikselt: Mis on armastus?
Ei kostnud ta, vaid säras iluga.
Ma nõudsin lillelt: Mis on armastus?
Ta andis lõhna, kuid ei kostnud ta.

Ma nõudsin Loojalt: Mis on armastus?
Kas püha tõde, magus joovastus?
Mull’ Jumal andis truu ja armsa naise,
Ei enam nõua nüid, mis armastus…

Ritterhaus’i järele Gr.
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Valelik

J. G. Seidli järele.

Üks teener astub kohtuniku ette
Ja teatab: „Herra, väljas on üks mees,
Kes iseennast tahab üles anda,
Sest tal on raske süi südames.

Tal habe sassis, nägu kahvatanud,
Ta silmad vaat’vad tuimalt, särata;
Kui poleks süidlaseks ta ennast öelnud.
Ma usuksin, et nõdrameelne ta!“

„Too ette teda!“ käsib kohtumõistja,
Ja teener käsku täites avab ust –
„Mu herrad kohtunikud!“ algab võeras,
„Ma palun kuulge minu tunnistust!

Teil pühaks kohuseks on kohut mõista
Ja nuhelda, kuis nõuab õige rind;
Et kuulge siis, mis mind nii väga rõhub
Ja tehke otsus, mõistke hukka mind!

„See kõige rängem süi, mis on ta nimi?“
Tark kohtumõistja kostab: „Tapmine!“
Juhm võeras naerab: „On see kõige rängem,
Siis kergem sellest, öelge rutuste!“

„On äraandmine!“ nii arvab kohus. –
Ja võeras naerab: „Selle järele?“
„On raha võltsimine! – nii umbes õige…
No vaadake, mu targad isandad,

Ja keda loete kolmandamaks? –
Teil rinnus halastused liiguvad! –
Ma ütlen aga, valeline tegu
On kurjem kõigest teistest, uskuge!

Ja valelik, oh seda olin mina, –
Nüid tehke otsust, palun, rutake!“
„Sa valeraha tegid? küsib kohus,
„Siis ütle, kus ja kuidas sündis see?

Kui palju oli sinul seltsilisi,
Nüid tunnista kõik üles selgeste!“
Ja võeras vastab vagusaste neile:
„Mu herrad, kas ei mõista taha te’?

Oh tõstke silmad üles raamatutest
Ja vaatke minule kord silmasse!
„Eks leia teie sealt veel armastuse
Ja julguse ja rõõmu jälgesid?

Eks paista sealt teil närtsind maikuu ilu
Ja kustund leegi viimseid sädemid?
Need silmad vangistasivad üht neidu,
Kes ilmast midagi ei teadnud veel,

Üht last, kel aimugi ei olnud elust,
Kes uupi uskus, mis mul ütles keel.
„Ja oma südame, nii truu ja kuldse,
Ta andis mulle – ühes kõigega,

Ja mina – pange tähele, mu herrad –
Mis andsin kõige selle vastu ma?
Ma sosistasin talle armuvandeid –
Ja tema vaene pidas õigeks neid;

Mul valelikult voolas silmavesi –
Ta nägi seda, pidas õigeks neid!
„Ma vandusin tall’ kindlat, jäädvat truudust,
Ta uskus; ütles, et ma olla hea…

Ja kõik see polnud muud kui lausa vale,
Mis välja mõtles minu hirmus pea,
Mis talle kinkisin, ta pidas kalliks,
Mu vandeid kõiki pidas tõeks ta;

Ja kui ta viimaks minu valet märkas,
Siis hingevalu pärast suri ta…
„Üks veretöö, mu herrad, see on tühi,
Raud tapab meie ajal rutuste!

Ja äraandmine? – Ka see on kergem,
See silmapilgul jõuab lõpule!
Kuid valevanne, see on palju hirmsam,
Ta paneb inimese uskuma,

Ta kihvtitab siis ära usalduse
Ja määrib voorused kõik mudaga.
„Seepärast, minu herrad, andke otsus
Ja määrake mull’ õige nuhtlus nüid!

Nii unes kui ka ilmsi kostab mulle
Kui kõuehealil kõrvu ülevalt:
„Sa valevanduja, end päästa, päästa!“
Kuid kuhu pääseda võin elusalt?!“ –

Täis kohkumist üks teise peale vaatvad
Nüid kohtunikud, viimaks ütlevad:
„Su peale mõistab üksnes taevas kohut,
Me otsused ses asjad viletsad.

Meil südamete üle võimu pole,
See käib meil inimestel üle jõu;
Siin äär on inimeste võimupiiril
Siin lõpeb ära meie nõder nõu!“

Juhm võeras naerab meeleäraheitel,
Siis hakkab jälle nutma, nuuksuma:
„Oh häda, häda! hüiab valus tema,
„Et surmaväärtgi pole enam ma!“ –

Ta läheb; ja mis seegi kohtumõistja
Ei anna talle elus, mis nii karm,
Tall’ annab seda pärast pikka piina
Ja valuvaeva viimaks – surma-arm….

Gr.
Eesti Postimees nr. 31, 5. september 1892, lk 2

Kuda saladused ilmsiks saavad

Saksa lauliku Chamisso laul.

Suud andes me seisime õues,
Ei keegi meid näinud seal,
Kuid tähed, need seisivad taevas
Ja vaatsivad vagusi pealt,

Üks täht on nüid maha langend
Ja kõnelnud merele,
Ja meri on aerul’ öelnud,
Aer laevamehele.

Ja seda kallimale
On laulnud laevamees,
Nüid igas uulitsas juba
See kõlab viisi sees.

Gr.
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

Neiule

Hispania lauliku Antonio Trueba laul.

Oh sa ilus, ilus neiu,
Punapõskne piigake,
Tead sa, et kahe hinge
Kokkukõla taevane?

Sest kui sügav armutundmus
Hinge hingel ühendab,
Okkad lillekesteks saavad,
Pisar rõõmu pühendab…

Kas ei igatse ka sina
Sarnast hinge omale,
Kelle puhtas peeglis säraks
Truudus vastu sinule?

Kas ei ihka sa üht hinge,
Kelle meelest au ja kuld,
Kuulsus, ilu, vabadusgi
Ilma sinuta on muld?

Kui sul sarnast soovi pole,
Neiuke, siis ütlen sull’:
Armastaja naese hinge,
Naesesüdant pole sul!

Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2

Lilli

Norra lauliku Henrik Ibseni laul.

Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kui põgened, jälle sind püian!
Ma punun võrgu sul laulusta
Ja meelisõnu sul hüian.

„Ja olen ma liblik nii väikene,
Lase vabalt meel õilmil mul käia,
Ja oled sa poiss, kui päikene,
Siis jookse, kuid ei sa mind püia!“

Lilli, mu lõbusam liblik sa,
Kas näed, kuis laulud sind püidvad,
Sa põgened, kallike, asjata,
Sõnad võrku sind uuesti hüidvad.

„Ja olen ma liblik, nii väiksene,
Siis lendan ma siisgi su võrgusse,
Jäta tiivadki terveks mul sa!“

Sind õrnaste kinni võtan ma
Ja asemeks annan mu rinna,
Seal võid sa siis vabalt lennata,
Mul ehtida õnnede linna…

Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2

Kuis tuli see

Emil Claari järele.

Kuis tuli see,
Et süda lõi tuksuma Sinule?
Ei tea ma!
Õrn kevade tuli, temaga
Soe pehme õhk
Ja õitsevad õied ja magus lehk;
Kuldkirjal lilledel seisis kroonil:
Sa kuninganna mu südame troonil!
– Kui võttiski see vangi minu.
Ja ilma midagi muud ma veel mõtleks
Ent Sulle ütleks
Olen ma Sinu!

Kuis tuli siis see,
Et ka Sina sattusid võrgusse?
Tead Sa veel?
Oh esite rääkis nii aralt Su suu,
Kuid Sinu meel,
See oli ju minu, see oli ju truu.
Aga Sul ehmu tõid õnnes ja ohus
Kombed ja kohus,
Kuid äkki sai julgeks Su meel
End armus sind aks ja näitsid,
Nüid paradiis meil eel,
Sest nagu mina Sinu,
Oled sa minu!

Ja et me nüid ühed oleme,
Teab iga lapsuke.
Nüid kurjad kadedad keeled
Ja mustad murdijad meeled,
Kui näevad Sind,
Et õnnis Su rind,
Ja kuidas Sul säravad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul säravad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul naeratus suul
Kui õilme roosipuul,
Siis ütlevad salati,
See olla mu musudest nii..
Las’ nad ütlevad, las’ nad mõtlevad,
Harjuma peavad nad ometi.

Gr.
Eesti Postimees nr. 9, 7. märts 1892, lk 2