Rubriigiarhiiv: saksa luule

Ära siit!

(Heine järele.)

Mustad kuued,  siidi sukad
Valged, viisakad manshetid,
Pehmed kõned, meelitused,
Oh kui neil ka südant oleks!

Südant rinnus, armastust ka,
Sooja armu südametes!
Oh, mind tapvad nende laulud
Välja mõeldud armu valust.

Mägedelle tahan minna
Kussa seisvad vagad onnid,
Kussa rind mull hingab lahkelt,
Kussa käivad vabad tuuled.

Mägedelle tahan minna,
Kussa tõusvad mustad kuued,
Oja vulin, linnud laulvad,
Uhked pilved jahti piavad.

Jumalaga, uhked saalid,
Uhked herrad, uhked prouad!
Mägedelle tahan minna,
Naerdes sealt Te’ peale vaata.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 33.

Unenägu IV

H. Heini järele.

Ma nägin unes päkapiku mehe,
Käis karkudel, samm küünra laiune,
Tall puhas pesu, riie peenike,
Seest aga oli porine kõik ehe.

Sest oli pöörane ja kõlbas vähe,
Kuid väljaspidi tore mehike,
Ta kiitles üle julgustükkide
Ja avaldas neid päris kuke pähä.

“Kas tead, kes see on? Eks vaata siis!”
Ning unejumal kavalast mind viis,
Ja pildipeeglis ilmus mulle vari:

Seal altari ees seisab mehike.
Mu armas neid “Jah!” ütleb temale
Ja “Aamen!” karjub naerdes tondi kari.

24. Juunil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Unenägu III

H. Heini järele.

Kord unenäus nägin enese
Ma piduvrakis, siidi vesti sees,
Manshetid käel, kui oleks pulmad ees
Ja minu kõrval magus armuke.

Ma küsin talt: “Kas mõrsja olete?
So oh, noh, soovin õnne!” ütlen kumardes,
Kuid külm ja uhke sõna vaevalt libisedes
Mu kuivand kurgust kerkis keelele.

Ja armukese silmist ojadena
Seal pisaraid nii voolas kibedaste,
Et nendes kadus neiu, õrn ja kena.

Oh sinisilmad, armastuse läte,
Mind päeval petate nii sagedaste
Ja uneski – ja siiski vangistate…

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Unenägu II

H. Heini järele.

Kord suhkru huuled kibe kõnega
Ja uhked lokid, mirdid ja reseeda
Ja armastus mind võisid vaimustada
Ja kurvad laulud kurva viisiga.

Need unejutud ammu kahvatanud
Ja iga tuule alla kannetud,
Ning ainult, mis ma riimi valanud,
On mulle jäädvaks päranduseks saanud.

Sa jäid, mu vaene laul, kau sina ka
Ja otsi kadund õhu kuju taga,
Ning kui Sa leiad, seisa pilguks vaga
Ja õhu voolus teda tervita.

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 31.

Unenägu I

H. Heini järele.

Pilt õrn ja hirmus oli see,
Mis tudus uni silmale,
Veel nüüdki ehmatuse sees
Mul veri tardus südames.

Ma aias imeilusas
End nägin rõõmul kõndimas,
Seal lilled õrnad hellaste
Pead painutavad minule.

Seal armastusest otsadel
Nii õrnalt laulis linnukeel;
Kuldkiirtes päike punetas;
Kuldehtes õied õitsemas.

Õhk lõhnab õitest armsaste,
Nii tasa puhub tuuleke;
Kui mõrsja pulma ehte sees
Kõik loodus juubeldas mu ees.

Kesk lilleaeda silman ma
Seal selge marmorhallika;
Ja hallikal on ilus neid,
Ta peseb riideid linaseid.

Kuldjuukseline sinisilm,
Ta naeratuses õnneilm.
Ma vaatan, mulle näitab ta
Nii tuttav, siiski tundmata.

Mu ilus neid, ta ruttab vist,
Seal juures laulab imelist:
“Voola, voola veeke!
Pese puhtaks linake!”

Ma lähenen end vallatul’
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imeilus, magus neid,
Kell’ pesed riideid linaseid?”

Ta kärmelt: “Ennast valmista!
Su surnulina pesen ma!”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike. —

Uus pilt mull’ ilmus silma ees:
Ma paksus metsas, põlises.
Seal taeva tõstsid latvu puud,
Ma vaatasin, neist vaimustud.

Kuid kuule! kajab tume heal,
Kui kauged kirve löögid seal;
Ma ruttan läbi põesaste
Ja tulen vaba väljale.

Kest haljast platsi üksindu
Seal kasvis vägev tammepuu.
Näe, imeneid, seal jälle ta,
Ta raiub tamme kirvega.

Hoop hoobi järel kiireste,
Laul kõlab, välgub kirveke:
“Haljas raud, terav raud!
Tee mull’ kiirest kirstu laud!”

Ma lähenen end vallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imemagus neiuke,
Kell’ valmistad see kirstuke?”

Ta kärmelt: “Aeg on kasin mull,
Ma raiun surnukirstu sull!”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike.

Nüüd ilmus viirastuse sees
Lai, kõrbeline nõmm mu ees
See oli ime vaadata
Ja täitis sala-hirmuga.

Kui alles mõttes seisin seal,
Üht valget silman nõmme peal.
Ma sinna poole kiireste:
Näe, end’ne ilus neiuke.

Tad valged riided ehivad.
Ta kaevab labidaga maad.
Ma vaevalt julgen vaadata:
Neid ilus, kuid nii hirmus ka.

Mu ilus neid, ta jällegi
Seal laulab imeviisisi:
“Labidake, terav raud,
Kaeva lai ja sügav haud!”

Ma lähenen end vallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Mu ilus neid, Sind palun ma,
Mis tarvis hauda kaevad Sa?”

Ta kärmelt: “Haua sügava,
See sinu tarvis kaevan ma.”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Külm haud end avas minule.

Ma vaatsin hauda minu ees,
Mul veri tardus südames.
Ma langen hirmsa hauasse
Ja… ärkan unest valvsile.

2. aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 30-31.

Jahimees

Schilleri järele K.

Eks sa taha talle hoida?
Talleke on tasane,
Nopib noore rohu päida,
Mängib murul uteke.

“Ella eidekene, mina
Ihkan küti käigil’ minna!”

Eksa taha karja hoida?
Karja sarvel hele hääl,
Karja kaitsejanna käida
Haljendava aasa pääl?

“Ella eidekene, tas ma
Tahaks jahi jänu täita!”

Eks sa taha lillekesi
Kosutada lastega?
Mäel ei meelita sind mesi,
Hirm sääl iga astega!

“Lase õied õilmes olla,
Hoian neid, kui ilmun alla!”

Jahile läks eide armas,
Tuju tõttu edasi,
Oli küti käigil kärmas
Käima kalju radasi.

Oh, kuis hirve tallekene
Põgeb, päras poisikene!

Kõrge kalju harja üle
Tõttab hirmund hirve tall,
Läbi lõhken kalju süle
Hüppab hüva-jalgne ell.

Laane tallekene, tõtta!
Veel on vara elu jätta.

Aga kõrgel kalju laual
Hirmuna nüüd hirveke,
Kurjal kuristiku haual
Lõpetatud talle tee.

Ees näeb haigutava haua,
Selja taga surma raua.

Vesi silmas, värin rinnas,
Palub tall nüüd jahimeest;
Poiss ei peata, vibu vinnas,
Tahab tappa tallekest;

Aga häkki halliate
Isa astub a’aja ette.

Ja siis oma vaimu väega
Kaitseb tapatalle ta.
“Saadad surma kare käega
Sina kunni seie ka?

All on igal hingel mahti,
Jäta minu riigis jahti!”

Oleviku Lisaleht nr 45, 2. november 1882, lk 2.

Ootus

Schilleri järele Jaan Suviste (?)

Kuule, eks vankunud värav?
Oli, kui lõgiseks link?
Ei, vaid vaiksel tuule hõngul
Lausus saa lehte rink.

Sa haljas võlv, end ehtes valmista,
Sest varsti ilmub kenaduse kaasa!
Oh oksad, võtke voodit palmista,
Ja heitke neiul vaikist ööde aasa!
Te õrnad tuuled sala salmista,
Ta roosa palgel kallistage aasa,
Kui tema kaunil keha kergel kõnnil
Ta jalad siia saatvad armu sunnil.

Vaata, mis lipsatab võsas?
Kõssatab rohine pind!
Ei, kord kohkus põesa peidus –
Lendas üles väike lind.

Oh kustu varsti, re päike elk!
Ei jõua, õnnis vaikis viibimata,
Me ümber heida tume ööde telk,
Ja sala kätega meid kinni kata!
Ei ilmsiks ihka armastuse helk,
Ka kiire kumase näeks end nägemata;
Kuid ämarik, see vaikne, häbelik,
Sääl tohib olla teadja õnnelik.

Kuule, kas kaugel ei kõland –
Kaikus kui tasane hääl?
Ei, vait luik, see (?)lõdusringil
Ojub hõbe tiigi pääl.

Mu kõrvus kõla häälte iludel –
Sääl purskav hallik langeb kahinaga,
Ja lilled kummardavad loode piludel,
Kõik jumistusel jätab Jumalaga;
Sääl targad meelitavad leht’de viludel,
Ning silepalgsed õunad otste taga;
Ja õhk, see lille lõhna vahutav,
Mu palav põsel lehvib jahutav.

Oli kui sammude kahin
Peitliku pärnade all?
Ei, sääl vili maha põntsus
Otste koormast ripneval.

Ju leekiv kuma langeb õntsaste
Ju eha rüppe, värvid kahvatavad;
Ja õrnad õie nupud vallale
Ju videvikud meeli ahvatavad;
Kuu kerkib puhtal palgel ülesse,
Ning ämarikku metsad lausandavad –
Ja võlvi taha langeb eha vöö,
Ning vaiksel sammul astub õnnis öö.

Vaata, mis valendas eemal,
Säraks kui siidine kleit?
Ei, see petlik samba sära
Metsal vale valgust heit.

Oh ihkav süda, ilmaaegu sa
End lased kena kujutustest kanda –
Ei saa vel armul ümberhakata,
Ei petlik õnn või rinnal rahu anda.
Oh ilma elav – ihkel ootaja,
Mind lase oma õrna käekest tunda!
Ja kui su kuub ju eemalt eleneks,
Küll vale varjud pattu peleneks.

Ja tasa, kui taevasest õuest,
Nii ilmub see õnnelik tund –
Sääl oli ta ligistand sala,
Ja äratas musuga mind.

Oleviku Lisaleht nr 43, 19. oktoober 1882, lk 2.

Igatsus

Schilleri järele F. F (?).

Oh, et selle oru õhust
Oleks välja minekut.
Sellest külma udu rõhust. –
Oh, kuis saaksin õnnistud!
Sääl ma silman kena mäge,
Haljendab tall eluviin!
Oleks tiivad, oleks väge:
Mägedele rändaksin!

Armsat kokkukaja kuuldes
Aiman taeva rahuhäält.
Kerged hood toovad tuuldes
Lõbust lõhna mulle säält.
Kuldset vilja valminevat
Näen ma lehte lautusest.
Lilled, mis sääl õilmitsevad.
Ei saa kantud talvedest.

Oh, mis ilus päevapaistes
Võib sääl olla kõndida.
Ja see õhk, sääl kõrges seistes,
Oh, küll see võib karasta!
Aga mulle sõõrdu taevad
Ette voolvad jõe vood.
Mis sääl vahel kohisevad.
Hirmu täis mu hinge hood!

Kiikuma ma näen üht vene,
Aga pole juhtijat!
Astu sisse, inimene:
Tema purjed elavad!
Võta usus ennast anda
Issandale kaitseda:
Küll üks ime võib sind kanda
Kena imemaale ka.

Oleviku Lisaleht nr 26, 11. juuli 1883, lk 2.

Püha päeva hommik metsas.

E. Geibeli järele.

Kuis ülendad sa vaimu põrmu vilust
Sa kullast särav kevadine päik!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust,
Kuis iial astun õitsva – lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldavalt hõiskav linnu koor;
Nii sammun jälgedeta sügavusse,
Kuis ringi roheline metsa loor.

Mis magus õhk siin tõuseb lille luhas,
Kus loodus saja kordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhu laentel lahkelt ligineb.
Ja puude latvul heljub magus müha,
See ohvri õhk käib taeva võlvini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt vajun põlvili.

Ma tunnen eluvaimu tule keeli
Siin mööda lehvivat mu otsa eest;
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igavest.
Ei mõtte enam palve sisse mahu –
Kaub värvi ilu päikse helgissa,
Ja minu rinnas hingab õnnis rahu,
Mis ühtki tunnistust ei tarvita.

E. Aun.

Oleviku Lisaleht nr 17, 15. august 1888, lk 271-272.

Thule kuningas

Göthe.

Kord oli üks kuningas Thules,
Kes hauani auus ja truu,
Ta kullasest karikast luules,
Kui maitses tast viina ta suu.

Tall’ karika armuke andis,
Kui surma näi tulevat,
Ja kuningas hauda ta kandis
Ja kallistas karikat.

Ja kui ta läks vanaks ja halliks,
Siis jättis kõik pojale;
Kuid karika pidas ta kalliks,
See sidus ta südame.

Ta pidustas kuninga majas
Sääl mere kalda pääl,
Kus laene end aknani ajas
Ja helises rüütlite hääl.

Ta pühendud karika võttis
Ja viimsest veel tühjaks jõi
Ta akna alla siis tõttis
Ja merele ohvriks ta tõi.

Ja karikas laenesse kahmas
Ta põhja kukkus siis,
Ning kuningas õhku veel ahmas
Ja igavest tukkus siis.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 243-244.

Lootus

Schiller.

Küll kuulukse rääkimist rahvaste seast
Ja soovimist paremast ajast;
Nad tormavad edasi palavast peast,
Ei õnne saaks majast ja rajast.
Ilm vananeb, nooruneb lõpmata lool,
Kuid parema lootus on rahvaste hool.

Kuis hõlluneb hällike lootuste sees,
Ei lastest nad lahku ja kau,
Kuis heljuvad noormehel lootused ees,
Ei vanaga hauda nad vau.
Sest kui ta kord hauasse hingama lääb:
Veel haualgi lootus tall alale jääb.

Ei ole see ialgi tühine tuul,
Mis kerkineb jõleda keeles;
Me süda ju räägib nii kõnekal suul:
Meil suuremad sihid on meeles!
Ja mis meile kuulutab südame hääl,
Ei see meid ei peta siin ilmagi pääl.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 242-243.

Koidutäht

Hoffmann v. Fallerslebeni järele P. Grünfeldt.

Oh kullane koit
Ja ehane loit,
Sa ammu mu südames ihade toit.

Kuis armastan sind,
Oh ihade hind!
Su silmake särades ikka näeb mind.

Nii vaatan su pääl
Ma alati tääl.
Su sõbralik silmake vaatab ka sääl.

Mull naeratad sa
Nii rahulla ka:
Oh oleks ka mina nii vaga kui sa!

Oleviku Lisaleht nr 14, 29. juuni 1886, lk 215

Õiekuu ööl

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Kõik aasad ja väljad on ehtes
Nüüd ilusal õiekuul;
Puud kohavad haljastes lehtes,
Neid liigutab lahe tuul.

Kõik veikesed laulikud metsas
On vaikind — nad puhkamas,
Kuid õitseva toominga otsas
Veel Taaralind hüüdemas….

Nüüd kätte on silmapilk jõudnud,
Mil ülevalt kevade
Maa ehitud rinnale sõudnud,
Suud annab tall’ hellaste.

Oleviku Lisaleht nr 13, 27. juuni 1888, lk 202.

Orus

Delia Helena järele A. J.

Kõik kullerkupud kiikvad,
Lill mängib lillega,
Ja linnu keeled liikvad:
“Mis ilus ilmamaa!”

Neid armast laulu ajab —
Kui magus mõrsja-viis!
Kuis mäelt mäele kajab!
Kuis kostab vasta hiis!

Kui maal’ toob esimene
Kiir päikselt terviseid,
Läeb metsa karjakene,
Mis orus hoiab neid:

Seal helgib mäe harjal
Küll kaunis karja huik:
“Vii terviseid mu marjal!”
Nii leinab lahke luik.

Sääl lendvad ihal alla
Meel, mõte mõlemad:
Siis läh’vad laulu valla,
Nii rõõmsad — lõbusad!

Oleviku Lisaleht nr 11, 10. mai 1886, lk 170

Lõvi ratsasõit

Freiligrathi järgi eestindanud g.

Kõrbekuningas on lõvi. Kui ta tahab oma valda
Läbi sõita, siis ta läheb ligi kõrkjarikka kalda,
Piirab piki pilliroogu varjul saaki varitsema,
Vaikib ise, kuna kõrges oksad kanged kohisema.

Õhtuti, kui Hotentotid oma õitsetuled süütnud,
Kui ju Tahvlimäe tipul viimne päiksekiire viitnud,
Kui ükspäinis üksik Kahver Karru kõrbest läbi rändab,
Aga muidu ammu uinub kõik mis kõnnib, kõik mis lendab:

Vaata, kuis siis kuninglikult kõrbe sõrvast kalda poole
Tõttab tore kaelkirjak võersil mudajärve voole,
Kipub kustutama jänu, mis tall päeva kartus keelmas;
Juba’p põlvil, pikal kaelal nobedaste lainenid neelmas.

Äkist kahab kõrkja kida: Lõvi möirab, lõvi ahmab,
Tuule kiirul turja kargab, kulka soonist kinni kahmab.
Uhke hobu, tore tekki, toredam veel tugev sõitja!
Elajate kuningas see, vägev vürst ja äravõtja.

Koledaste kohkub hobu, karjatab ja üles hüppab,
Valu tungil, hirmu sunnil kergijalu jooksu lippab,
Käänab kähku kõrbe poole, suisa kivist, kolkest üle.
Uhke hobu, tore sõitja, uhke sõit ja hobu vile!

Puist ja põõsaist läheb läbi tuulte kiirul tuhat nelja
Kergejalg, kuid silmamunad veerevad ja august välja,
Kuna piki pikka kaela jooksvad ohtrad vere ojad.
“Uhke hobu, tore sõitja!” hüüdvad pelgus kõrbe pojad.

Nagu kuningliku tõlla järel hulk on uhkeid saatjaid,
Nende kannul uudishimul kari kutsumata vaatjaid:
Nõndap siingi oma saatjad, palumata näha püüdjad,
“Uhke hobu, tore sõitja!” taga selja targu hüüdjad.

Tolmupilv on tore saatja sõidul kõrbe kuningalle.
Vaatjaiks kullid kui ka kaarnad lendvad parves ligidalle.
Luurates kui lapuline luidab hauaröövel ligi
Ja kui karjamõrtsuk kargab vaatma ohvri hirmuhigi.

Pelglikult nad parve kaupa põõsa varjult vaatma jäävad,
Kui nad elusal auujärjel oma vürsti istmas näevad.
Teda kannab kaelkirjak kunni kestab jõud ja vägi:
Ei saand sellest sõitjast lahti tore täkk, mis ta ka tegi.

Kõrbe koolmes kukub viimaks maha loom kui surnuks löödud:
Siis saab hobu omast sõitjast ablusega ära söödud.
Kaugel idapiiril kuldab koiduviir ju kõrbe kalda:
Elajate vürst nii sõidab öösel läbi oma valda.

Ferdinand Freiligath (1810-1876).

Haual

Vabalt Saksa keelest A. J.

All hauas on rahu sul une sees,
Oh uinu sääl õndsast, sa väsind mees!
Nüüd läksid sa hingama hämaral,
Kord ärkad sa hommikul säraval.

Ei siin polnud rahu ei puhkamist,
Sääl uinud, sääl hingad nii õnnelist’;
Siin valvasid valus, siin tegid tööd,
Ei eksita keegi sääl surma ööd.

Siis hinga nüüd rahus Issandas,
Kes teeb, et on ükskord kõik ärkamas;
Ja näed sa kuld-koitu kord säravat:
Siis lahti sul õndsuse väravad!

Oleviku Lisaleht nr 6, 13. märts 1889, lk 87.

Jõulu laul

K. Geroki järele A. Jürgenstein

Tulge nüüd Betlema, tulge, sest sääl saame näha
Jumala heldust ja imet, mis võtnud ta teha:
Inglite hääl
Kuulutab kõigile sääl
Rõõmu, mis ilmal nii väha.

Ilm on nii pime, maad piirab öö hirmutav vari,
Betlema väljal küll magasid karjane, kari,
Pime on sääl
Uinuma ilmamaa pääl,
Koledast mustab mäe hari.

Uinub Jerusalem, uin’vad ta vanemad müüril,
Hooletud hoidjad, kell’ lambad on ajutiks üüril;
Ammugi ju
Vaikind prohveti suu —
Kes on veel laevukse tüüril?!

Olevik nr 51, 20. detsember 1893, lk 1101.

Pühal ööl

K. Gerok. A. Grenzsteini tõlge.

Taeva ingli lauluhelgil
Pühal öösel vaikseste
Ilmub kõrgel taeva telgil
Kaunis Jõululapsuke:
Alla vaates,
Õnne saates
Toob meil talvel kevade.
Pühalikult kellakõla
Tungib tornilt kõrvusse:
Tema kustutas su võla —
Hõiska, hõiska, inime!
Kandli keeled,
Rõõmsad meeled,
Hüüdge Jõululapsele!
Arm on Taevaisa juures!
Kuulutab meil’ lapsesuu,
Arm nüüd ka ilmas suures,
Isa arm on otsatu:
Rahu toob ta,
Õnne loob ta,
Õnnes särab jõulupuu.

Olevik nr 51, 18. detsember, 1889, lk 116.