H. Heini järele.
Pilt õrn ja hirmus oli see,
Mis tudus uni silmale,
Veel nüüdki ehmatuse sees
Mul veri tardus südames.
Ma aias imeilusas
End nägin rõõmul kõndimas,
Seal lilled õrnad hellaste
Pead painutavad minule.
Seal armastusest otsadel
Nii õrnalt laulis linnukeel;
Kuldkiirtes päike punetas;
Kuldehtes õied õitsemas.
Õhk lõhnab õitest armsaste,
Nii tasa puhub tuuleke;
Kui mõrsja pulma ehte sees
Kõik loodus juubeldas mu ees.
Kesk lilleaeda silman ma
Seal selge marmorhallika;
Ja hallikal on ilus neid,
Ta peseb riideid linaseid.
Kuldjuukseline sinisilm,
Ta naeratuses õnneilm.
Ma vaatan, mulle näitab ta
Nii tuttav, siiski tundmata.
Mu ilus neid, ta ruttab vist,
Seal juures laulab imelist:
“Voola, voola veeke!
Pese puhtaks linake!”
Ma lähenen end vallatul’
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imeilus, magus neid,
Kell’ pesed riideid linaseid?”
Ta kärmelt: “Ennast valmista!
Su surnulina pesen ma!”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike. —
Uus pilt mull’ ilmus silma ees:
Ma paksus metsas, põlises.
Seal taeva tõstsid latvu puud,
Ma vaatasin, neist vaimustud.
Kuid kuule! kajab tume heal,
Kui kauged kirve löögid seal;
Ma ruttan läbi põesaste
Ja tulen vaba väljale.
Kest haljast platsi üksindu
Seal kasvis vägev tammepuu.
Näe, imeneid, seal jälle ta,
Ta raiub tamme kirvega.
Hoop hoobi järel kiireste,
Laul kõlab, välgub kirveke:
“Haljas raud, terav raud!
Tee mull’ kiirest kirstu laud!”
Ma lähenen end vallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imemagus neiuke,
Kell’ valmistad see kirstuke?”
Ta kärmelt: “Aeg on kasin mull,
Ma raiun surnukirstu sull!”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike.
Nüüd ilmus viirastuse sees
Lai, kõrbeline nõmm mu ees
See oli ime vaadata
Ja täitis sala-hirmuga.
Kui alles mõttes seisin seal,
Üht valget silman nõmme peal.
Ma sinna poole kiireste:
Näe, end’ne ilus neiuke.
Tad valged riided ehivad.
Ta kaevab labidaga maad.
Ma vaevalt julgen vaadata:
Neid ilus, kuid nii hirmus ka.
Mu ilus neid, ta jällegi
Seal laulab imeviisisi:
“Labidake, terav raud,
Kaeva lai ja sügav haud!”
Ma lähenen end vallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Mu ilus neid, Sind palun ma,
Mis tarvis hauda kaevad Sa?”
Ta kärmelt: “Haua sügava,
See sinu tarvis kaevan ma.”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Külm haud end avas minule.
Ma vaatsin hauda minu ees,
Mul veri tardus südames.
Ma langen hirmsa hauasse
Ja… ärkan unest valvsile.
2. aprillil.
Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 30-31.
