Lord Byroni järele V. Rosenstrauch.
Kui sügav rahu väljadel
Ia öö meid lahutab,
Mu sõber, siis mind sala hirm
Su pärast hirmutab.
Mu hing ei kuskil rahu saa –
See on ju viimne öö,
Siis vaiksest kodust lahkudes
Viib kaugele mind tee.
Oh, miks ei süda nuta siis
Ia miks ei kurvasta.
Kui kõigist neist, kes kallid tal
Peab ära lahkuma.
Ia teadmata eestulev tee,
Mill saan ma tagasi!
Kas saan teid varsti näha ma.
Võib olla – ialgi.
Linda nr. 37, 8. september 1898, lk 620.
Ma ootsin sind, kui koidupuna
Löi õrnas ilus kumama.
Ei tulnud sa, ei pidan’d sõna.
Ma lootsin: Saad ju tulema.
Ma ootsin sind, kui lõunas päike.
Mu kõrgem püüd, mu paelus.
Ei tulnud sa – mul silmas läike:
Veel suuremaks sai igatsus.
Ma ootsin sind, kui õhtul eha
Ju oli kustumiseteel;
Ei tulnud sa, mu aate püha.
Mul oli lootust siisgi veel.
Veel ootsin sind, kui selgelt kuule
Löi tiivad üle ilmamaa.
Siis tulid sa – su väike suuke
Mul soovis t e r v i s t õ n n e l a!
Su tervist tahtsin vötta vastu
Ma örnalt suudlemisega.
Ja ligemale püüdsin astu.
Mis kahju – pidin ä r k a m a!
Ainetel J. Pass?
Linda nr. 37, 7. september 1899, lk 604.
Oma peigmeest kaugelt nägin
Õuest välja minevat –
Ma ei saanud sõna lausta.
Silmi tulid pisarad.
Mine kallim, aga õhtul
Tule jälle koduje!
Päev, mil sind ei saa ma näha.
Liiga pikk on minule.
Läti keelest M. Pukits.
Linda nr. 36, 31. august 1899, lk 585.
Kui truudus üksi valvab,
Ja pole armastust,
Säält kaugele on kadund
Kõik elurõõm ja lust.
Ta sunnib kurvalt, valjult
Küll kohust täitma Sind,
Ta hoiab raudses võrus
Et Sul ei lõhkeks rind.
Kuid arm on truuduseta
Kui tuli koldeta,
Kui templi teotaja,
Kes rüüstab pühama.
Arm truudusega ühes
Kui rõõmus linnulaul,
Mis taevapoole tõuseb
Siit helde Looja auul.
Ainetel E. A.
Linda nr. 35, 25. august 1898, lk 589.
(Elverstud.)
Lugulaul Daani rahva-juttide järele.
Saksakaalse ümberpaneku järele eestistanud A. Jürgenstein.
Eessõna
Vaat, Oluf hobust peab õhtu eel,
Kui udupilv tõusis ju üles,
Kui lühnajad lilled ja haljendav aas
Meelt hoidsid rahu süles.
Ta haljale mättale pani pea,
Ja väsimus silmi ju surus;
Säält naeratas lahkelt tal neiupaar,
Kes asuvad metsas, murus.
Üks silitab kahvatand põske tal,
Ja teine tal sosistab salal:
“Mu arm!” oh noormees, ärka sa!
“Meil tants käib kergel jalal.”
Nad laulsivad mahedast’, magusast’,
Et jõgi jäi kuulama salus,
Kala mängis vete-voos,
Lindu lõõritas palus.
Kukk õnneks sääl tiibu raputas,
Veel Jumalast seatud öötunnil;
Vast Oluf muidu ehk magaks sääl,
Veel neiue laulude sunnil.
1.
K o o r: Päev vajub, kaob sini-voos,
Ja ööpik hõiskab aasal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.
O l u f. Mul on sadulasse kiiruga
Virk täkk, kuldvaljad suhu!
Üht kallist võõrast otsima
Pean pulma, sõitma puhu.
O l u f i e m a. Mu poeg, päev jõuab õhtule,
Ju pikast varjust näha!
O l u f. Üht kallist võõrast otsima
Pean pulma; sõitma puhu.
E m a: Nii hilja, keda otsid veel?
Ju tahab kustu eha.
O l u f. Mind kutsutaks, mind nõitaks just,
Ei või ma aega viita;
Mu süda haige, lõppend lust –
Koit ainult rahuks kiita!
E m a. Mu poeg, päev jõuab õhtule!
K o o r: Päev vajub, kaob mere-voos,
Ja ööpik hõiskab a’asal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.
O l u f. Kui vaatan hommikul ilma-maad,
Kuis seisab õies ja lehtes,
Siis süda igatseb armsamat:
Mu mõrsjat nooruse ehtes.
Kui ratsul kihutanu väljal ma,
Kus sinililled vilus,
Siis mõrsja silmi näen sinama
Kuldjuukste alt õrnas ilus.
Kui rändan üksinda, pime ilm
Taevas hiilgab tähtede sära,
Mul meelde tuleb sõstra-silm,
Mustad juuksed unu ei ära.
Küll kosub valusam haavgi veel,
Mis raius mul võõras käsi,
Mul jagatud kaheks on süda ja meel –
Kas paraneb? – Lootus ei väsi!
O l u f. Mul sadulasse kiiruga
Virk täkk, kuldvaljad suhu!
E m a. Oluf! oh hoia end muruneiu eest!
Oh kesköö-tunnil kodu jää
Nüüd metsas vaimud on lahti.
Sa tead, mu Oluf, et metsa seest
Üks neid peab südame jahti.
O l u f. Ära karda! nüüd vaikus muru-mäel,
Ei udu meelt mul ei sega!
E m a. Oluf! hoia end muru-neiu eest!
O l u f. Las’ käia, mu hobu, las’, võitu sa
Mu mässava mõtetega!
K o o r: Täkk norskab, lendab ju kiiruga
Üle välja tuhat nelja,
Et pulma võõraid veel kutsuda
Mees kihutab hobust välja
Küll kellade helinal, pidu auul
Meil homme kõlab pulmalaul.
II.
Öö, oh mis vaikne! kuis vaatab kuu
Kuis uin’vad lilled ja rohi;
Kuis põesas laulab seal linnukse suu,
Aga kuulata ma ei tohi!
Seal lehvitas rätt! – ju kadus ta
Kui kena! – räägivad õhud?
Mu südant võtvad nad võrguta.
Mind, lille-lõhn, unesse rõhub.
M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljub salus!
O l u f. Sealt kuulen ma laulu mis köidab meelt armul –
Need on muruneiud! – põgene hirmul!
M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljuee on mu mis od salus!
O l u f. Seal tantsivad neli, seal tantsivad viis, –
Murueide tütar, miks kutsud mind siis!
M u r u e i d e t ü t a r.
Oh tere, mu Oluf, miks kurdab su hing?
Et tule ja tantsi sa mu’ga üks ring!
O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.
M u r u e i d e t ü t a r.
Sul siidisärgi kingi siis ma,
Mis pleekis minu ema kuupaistela.
O l u f. Oh ära mind kiusa nii nõiduvalt,
Küll tantsiks, kui kõnniks veel vabamalt!
M u r u e i d e t ü t a r.
Tule, oh Oluf, mind tantsita sa,
Sul hõbedast vammuse kingin siis ma.
O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.
M u r u e i d e t ü t a r.
Ei taha tantsi, põlgad sa mind,
Siis katk ja haigus tabagu sind!
O l u f. Oh, helde Jumal, nüüd olen ta käes!
Nüüd muruneiu mind haavas viha väes.
M u r u e i d e t ü t a r.
Su kahvand palgest veri lääb,
Nii pea, kui sind mu käsi lööb,
Oh Oluf, ju homme surnud sa.
M u r u n e i u d. Jah, Oluf, homme surnud sa.
O l u f. Oh lenda, hobune, peasta mind sa!
Ehk haud mul pulma-sängissa.
M u r u e i d e t ü t a r j a m u r u n e i u d.
Oh Oluf, ju homme surnud sa!
(Pooleli.)
Linda nr. 35, 2. september 1894, lk 551, 552, 553.
Edeni lävel ise-endas
Örn ingel seisis hiilguses;
Kuid põrgu kohal demon lendas.
Tal mässuhimu südames.
Vaim, keda kahtlus taga sundis,
Siis juhtus inglit nägema;
Uut eluhõõgu tema tundis
Ja hakkas õrnalt rääkima:
“Oh anna andeks! Minu silma
Siin muidu sa ei puutunud:
Ei vihanud ma kõike ilma,
Ei kõike ilma põlganud.”
A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.
Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 556.
Öö on teel… Silm ette vaatab …
Hing ja ihu roidub käigil …
Vaata, kuu ju kiiri saadab,
Õrnal õnnistaval läigil
Kuldne kuu, su kiir nii mahe
Ilustab nüüd öösist ilma …
Valu vaob, ja rind on lahe,
Vaikne pisar veereb silma.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 557.
Me olime merekaldal
Kord kaluri maja ees …
Veest kerkis õhtune udu
Ja heljus õhu sees.
Ja tornisse, nagu ikka,
Siis pandi tuled sääl;
Ning uduses kauguses hakkas
Laev paistma mere pääl.
Me rääkisime sellest,
Kuis elab meremees,
Ja vee ning taeva vahel
On hirmu ja rõõmu sees.
Me rääkisime maadest,
Mis lõuna, mis põhja all;
Missugune rahvas on kuskil,
Missugused kombed tal:
Kuis Gangese kaldal lehkab
Täis lotoslillesid aas,
Ja ilusad inimesed
On nende ees põlvili maas;
Kuis Lapimaal inimesed
On määrdunud, madalad;
Nad küpsetavad kalu
Ja ühes koos karjuvad.
Meid neiud kuulasivad …
Kõik jäi siis vagusaks …
Laev kadus silmist ära
Ja ilm läks pimedaks.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 555.
Kass oli karates kaelaluu murdnud
Varblase isaksel, vanaksel,
Murre on varblase rahval, et surnud
Peremees pisuksel pereksel:
Sinna ja tänna nad lendavad nüüd
Öhu seest kostab meil kaebtuse hüüd.
Kaeru sääl pölleaga välja toob piiga,
Riputab kanadel söögiksa,
Ei sest ka varblased arvagi liiga,
Tulevad kanadel vöörsiksa:
Sinna ja tänna nad lendavad nüüd,
Unusud surnud ja kiisukse süüd.
Nönda siin ilmas on lugu, oh usu:
Kutsub sind surm kord siit enesel,
Unustud oled sa peagi, rusu.
Kasu ei enam suust kellegil
Sest siis sa inime, röömusta siin
Kuni sa elad, ja unusta piin.
Saksa keelse laulu järele H. Mulkson.
Linda nr. 34, 5. september 1896, lk 528.
Kuis oli minu süda kerjusvaene,
Kui esimest kord vastu tulid Sa –
Mull’ kinkisid heldelt, mida elulaene
Mu hinges oli riisund armuta.
Mu usaldus ja rõõm, need kaotsi läinud,
Siin pettus-rikka, piina pinnala –
Ma usun jälle, sest’aast kui Sind näinud,
Ja südamest võin jälle palveta.
Kui ingel saadetud Sa alla taevast
Mull’ valgustama pimet eluööd –
Sa süütaus mind vabastanud vaevast
Teinud minus õnnistuse-rikkalt tööd.
Mu röömus nägu Sulle tunnistamas,
Et kurvastused hingest kaotud,
Ja lauluviisid huultel helisemas,
Mis enne valus kokku vaotud.
Uut eluõnne, köik ma tänan Sulle,
Kes magusaks mul teinud mõrudat –
Oh astu, armsam, seltsiliseks mulle,
Siis julgelt vöidan aega kurvemat.
Marke’i järele Liisi.
Linda nr. 33, 29. august 1896, lk 512.
“Mu poeg on tema olnud, mu pojaks jääb ta ka
Kui ka nüüd otsitakse tad taga kohtuga:
Tad liigutasin põlvel, ta olnd mu meelehää,
Kui puhkas emarinnal ta väike, armas pää.
Kui teised teda laitvad, lääb vesiseks mu silm –
Ta oli hää ja vaga, – tad võrgutanud ilm!
Kui ka tad kinni võetaks ja vangi tema lääb.
Mu poeg on tema olnud, mu pojaks ikka jääb.”
“Ja minul,” ütleb teine, “mul pole enam lst
Ma olen väljakiskund tad omast südamest.
Kes truudusvannet murdnud, mis ülemal ta and’
Niisugust last ei ola ma mitte sünnitand.
Kas kannatagu vaeva, või olgu vangis ta.
Ta minule on surnud. – ei teada taha ma.
Ja kui mu väsind keha saab rahu mulla all.
Siis öelge: üksi elas, ei poega olnud tal.”
Nii kuulsin kõnelevat kaht vana emakest,
Mul oli mõlematest küll hale südamest –
Kui õhtu kätte jõudis, siis tasa läksin ma
Kus nende majad seisid, öö oli vaikne ka.
Neid nägin käed risti ja Piibel põlve pääl
Ja läbi pisarate mul kuuldus nende hääl,
Sääl lambivalgel emad, nuuksudes mõlemad,
Sest ärakadund pojast sääl lugesivad nad.
Iohanna Ambrosiuse järele E. Aun.
Linda nr. 33, 11. august 1898, lk 558.
Kas lauldes läbi laane
Vöi üle jääse kaane,
Kuid ikka reisi teel.
Kui vaevalt idas koidab,
Ilm alles tasa, vaik,
Siis läbi hinge loidab,
Sääl ilus õiepaik!
Eks körgel linnud lenda
Ja pilved üle enda,
Kuid kiirem mötte luul.
Kui linnud ja kui tuul.
Köik pilved langvad alla,
Kuid möttekäik on valla:
Ta töuseb taevasse!
J. v. Eichendorffi j. A. Suurkask.
Linda nr. 32, 22. august 1896, lk 496.
J. Sturmi järele.
Oh armastus, su mõtted
On taevast kõrgemad!
Ja põhjamata merest
On sügavamad nad!
Oh armastus, su mõtted,
On tuulest kiiremad,
Nad tuhat korda rohkem
Kui päike säravad!
Märt.
Linda nr. 32, 18. august 1895, lk 515.
Oh neid, kes juba nurisevad,
Ehk taevas küll on selge päik’,
Kui ainsast pilvest üürikeseks
On varjatud ta ilu-läik.
Ja teisi täidab tänutunne,
Kui ainus hele kiireke.
Kui armuvaade Isa troonilt’
Neid langeb pimedusse.
(Inglise laul, ümp. E. A.)
Linda nr. 31, 28. juuli 1898, lk 525.
Oh, kõik lilled tahaks keita
Sulle üheks kimbuks ma,
Ja Su ümber pärjad heita,
Naerdes vaataks vällja Sa.
Sull’ kõik linnud tahaks püida,
Kõik, mu meele järele,
Kui nad okstes mõtsid hüida,
Juhtisin nad Sinule.
Oh, kõik varandused kanda
Mulla põuest tahaks ma,
Et ma Sull’ nad võiksin anda,
Suur ja rikas oleks Sa!
Oh mis on mull, ja mis võin ma,
Vaene ma kui sinagi.
Mis mull olli, Sull’ ju tõin ma,
Ja mind ennast pealegi.
Julius Wolf’i järele: Leeni.
Linda nr. 30, 27. juuli 1891, lk 485.
Kas sa tahad kinni võtta,
Poisikene mine?
Küll ma näen, sa’i taha jätta,
Sull on armas lind.
Aga mõtle, poisikene,
Et mull hella ema ka,
Kellel marja meelekene,
Kellel kaunis, kaunis ma.
Mõtle, kui üks röövel tahaks
Ema sülest sind,
Kas sa talle kätte lähaks
Nagu väeti lind?
Kui ei kuuleks kaebamise
Kurja röövli kurja süda,
Paneks poisi paeladesse, –
Kas sul oleks hea see häda?
Isa andis mulle elu,
Nagu sinulgi,
Ja ka nagu kõik mu ilu,
Priius minulgi.
Väljas priius, mets ja vilu,
Väljas tunnen ilma ilu.
Mis mull Isa annud kingiks,
Tohib poiss see teha vangiks?
“Ei ma iial sind ei püia,
Lahke linnuke;
Ei ma emalt taha viia,
Mis tall marjuke.
Saaad suled suuremaksa,
Õpi lendma, õpi laulma;
Jaksad laulda, mulle jaksa,
Lööd sa lugu, luusin kuulma.”
Leith’i järele J. Kunder.
Linda nr. 29, 20. juuli 1891, lk 468, 469.
Kui mõtlen vaiksel öösel
Su pääle üksinda,
Siis käib mu hingest läbi
Kui armas on kandlimäng,
Nii kallist salarõõmu
Võib harvalt leida hing.
Mu süda on kui sõrmus,
Mis kullast valmistud,
Sa olend nagu pärli
Ta sisse palmistud.
Nii nagu pärli kullas
Nii läigid sina sääl
Ja kannad mind kah sala
Su oma hinge pääl.
Sull’ õhkan tänu, armsam
Ma selle õnne eest;
Kõik lilled tooks ma tänuks,
Sull’ õitsva oru seest;
Nii palju kui sääl õisi,
Nii tihti mõtlen sind,
See käib mu hingest läbi,
Teeb õnnelikuks mind.
E. Geibeli järele M. Pukits.
Linda nr. 28, 6. juuli 1899, lk 460
Me’ seisame haua ääres.
Sääl lehvis õrn lillede lehk
Ja hauarohuga tasa
Veel mängis õhtune õhk.
Sääl rääkis ta kartlikult, tasa:
Kui ilmast kord lahkun ma,
Ja minu mälestus vaevalt
Veel elab su laulusse;
Kui üksinda kaugel ilmal
Sind igavus kurvastab.
Ja ainult öösise unes
Mu vaim sind musutab:
Siis tule mu laua juurde,
Mis õitega ehitud.
End kummarda kalmule alla,
Kui oled wäsinud.
Ja kimbu lõhnawaid õisi
Tood ühes sa minule;
Mind äratab sügawast unest
Su tasane ast’mine.
Siis sosistan suuga tasa,
Nii hellalt ja salaja.
Kui seekord, mul südamesõbrad
Me olime sinuga.
Kui läheb keegi mööda,
Ta mõtleb, et see on tuul,
Mis õrnalt õitega mängib
Ja kahistab lehti puul.
Kõik, kuidas sa ilmas elad.
Pead mulle sa teatama.
Ja mina jutustan sulle,
Mis unes sust nägin ma.
Kui tähed siis säravad taevas
Ja tulnud on hiline tund.
Siis soovime üksteisel tasa
Hääd ööd ja magusat und.
Siis vaiksel hämarus-valgel
Läed trööstitult koju sa
Ja oma lillede varjus
Jään jälle ma magama.
Ed. Ferrandi järele M. Pukits.
Linda nr. 27, 29. juuni 1899, lk 442
Ööpimeduses, kui kõik jäänud unele
Lööb ööpik vaikses aias laulu lillele,
Kuid lillel pole tundmust armulaulu üle,
Vaid värisedes langeb tema une sülle.
Eks külma iludusele nii laula sa?
Oh mõtle, laulik, mida püüad asjata?
Ta sind ei kuula, ega vaata sinu poole:
Näed – õitseb ta; ei sinu hüüdel vastust ole!
Pushkini järele I. Fr. Meyer.
Linda nr. 26, 22. juuni 1899, lk 426
Mu elu, ta on hele päev,
Surm – vaikne pime öö,
Mis oma rüppe varjab kõik,
Kui lõpnud päeva töö.
Ta mustab eel – oh jõua ju,
Ma ammu ihkan sind!
Mind pehmesti sa uinuta,
Päev väsiteles mind!
H. Heine järele vabalt H. Annila.
Linda nr. 26, 11. juuli 1896, lk 392
Sõsar, sest a’ast ma sind viimati näind
On vaikne valu su üle tõest käind?
Su hiilgava silmade hele läik
On varjatud nagu pilvega päik.
Su heales on värisev võeras toon,
Su huultela heljumas kibe joon.
Su süda nooreke tormi on saand –
Hea sõsar – sa oled armastand!
Su kahvatu palge, su kerkiv rind
On avaldand mulle, mis liigutab sind.
Sa üksinda nagu unenäu sees
Käid sõnata kohava hallika ees.
Ja metsa sind meelitab halelik heal,
Mis kajab kui käinud aegadest seal –
Su pilku on pisarad pimestand –
Oh sõsar – sa asjata armastand!
Vait, vaene laps, mu südame naal,
Sest vaevast puhta, mis näinud sa seal.
Ära kadunud õnnest kõnele sa,
Läin’d lootust ära tagasi hüia sa –
Oh puhka su valust su kodumaal
Ja nuta truu sõsara rinna naal.
Inglis luuletajanna Felicia Hemens’i laul, saksakeelse tõlke järele Elise Aun.
Linda nr. 23, 8. juuni 1891, lk 370
Sa ära talla ussikest,
Kes elu saanud Looja käest;
Kas sina tema elu tõid,
Et seda temalt võtta võid?
Ka lase lillel õitseda,
Neilt õisi ära murra sa,
Siis lõhn neilt kaob, ja valuga
Nad saavad surmal närtsima.
Üht südant ära kurvasta,
Et peab su pärast leinama;
Sa võid küll elu lõpeta:
Tad’ jälle anda sa ei saa.
Ainetel J. Gentalen.
Linda nr. 23, 2. juuni 1898, lk 394, 395
Kui tuleb öö nii vaikse rahuga
Ja väsind silmadele une toob,
Siis pika unenäo kanga koob
Mu armastus, mis ilma piirita.
Ja kui siis päike tõuseb iluga,
Kus iga taim ta purpurpuna joob.
Siis minule ta ohkamisi toob
Ja palgele toob uue pisara.
Ja kui ta oma kuldselt troonilt saadab
Ju otse oma imekiired maha.
Siis valjumaks läeb minu kaebamine.
Sest minu taevas kalgilt mu pääl vaatab,
Mu Anna minu häält ei kuulda taha
Ja sellep on mu laul nii kaebeline.
Cervantes’e järele P. Jakobson.
Linda nr. 23, 1. juuni 1899, lk 379, 380.
Pisarad, pisarad, ilmas miks ala
Jooksete vara kui hilisel a’al?! –
Jooksete teadmata, jooksete sala.
Lugemata, lõpmata põrmlaste ra’al;
Otse kui sügis’ ööl vihmade sajus,
Jooksete teiegi, pisaraojad! …
Venekeelest E. Martinson.
Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 361.
Käin uulitsal, kus kära ikka.
Või rahvarikka templi sees.
Kas istun noorte meeste sekka –
Mul ikka unistused ees.
Ma ütlen: Aastad mööda läevad,
Ja viimaks surmavalla all’
Kõik kaovad, keda silmad näevad;
Nii mõnelgi lõpp ligidal.
Silm üksi seisvat tamme vaatis.
Ia mõtlen: “Metsa kuningas.
Kes minu isad hauda saatis,
On pärast mind veel olemas.”
Last väikest meelitelen mina.
Ia mõtlen: “Anna andeks mull’!
Ma kustun, aga ela sina,
Ma enda koha annan sull’.”
Nii läevad mõttelennu sunnil
Mul mööda päevad, aastadgi;
Küll tahaks teada ma, mil tunnil
Surm tõstab oma vikati.
Kus kohas surm mu pääle tõttab.
Kas merel, reisul, lahingis?
Ehk naabri-org vast kaissu võtab
Mu külmaks jäänud põrmu siis?
Ehk külmal kehal küll ükspuhas.
Kus paigas tuleb puhata.
Kuid ometegi armsas kohas
Ma tahaks ennem hingata.
Las’ haua uksel rõõmupalgel
Noor elu lustil mängida.
Las’ loodus hiilgab võimsal valgel
Sääl igavese iluga.
Puschkini järel I. Fr. Meyer.
Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 359.