Ööpik

Ööpimeduses, kui kõik jäänud unele
Lööb ööpik vaikses aias laulu lillele,
Kuid lillel pole tundmust armulaulu üle,
Vaid värisedes langeb tema une sülle.

Eks külma iludusele nii laula sa?
Oh mõtle, laulik, mida püüad asjata?
Ta sind ei kuula, ega vaata sinu poole:
Näed – õitseb ta; ei sinu hüüdel vastust ole!

Pushkini järele I. Fr. Meyer.

Linda nr. 26, 22. juuni 1899, lk 426