Heine järele.
Et armastuse tuli pikka
Ei kesta, see on selge ikka
Kui lahti temast oleme,
Siis paremini elame.
Siis alles inimene just
Võib elust tunda rõõmustust.
Ta sööb, mis süda himustab,
Ja ilma et ta vingerdab,
Siis rahutumalt voodi pääl
Ta magab naise kaisus sääl.
M. N.
Postimees nr 184, 20. august 1892, lk 2.
Venekeelest Mereschkovskij järele.
Ehk lootsid sa, et kahvatanud palgel
Su juurde tulen ma kui kerjaja
Ning palun luba nutta sinu jalgel,
Kes sa mind eemal lükand’ valega?
Oh tühi mõte! kas sa veel ei tea,
Kõik ilmas alati ei pidu pea.
On kusgil võitlus, töö ja auusad püüded,
Sääl väärtuseta on su iluhüüded.
Mull’ avab suureilma hele viir:
Mu päralt on veel suremata loodus
Ja uhke vabadus ning lehkav noorus
Ja Rafael ja Dante ja Schekspiir.
Küll lootsid sa, et ma ei jäta nuttu
Vaid ägan, ohkan sinu jalge ees –
Ei, häbi on mul olla silmavees,
Mind unusta, kuis unustan sind ruttu!
Oh mõistuseta, edev lapsuke,
Mu vihaväärt sa pole tõeste!
Võiks mõista sina, määrne jõud ja vägi
Siis oli alandlikult sinu ees,
Kui sinu silm su jalge ees mind nägi,
Kus mängisid sa mu’ga armast’es,
Et pärast ära-anda kerguses:
Siis häbipuna sinu palet kataks
Ja armastust, mis sa nii halvaks pandsid
Ning truudust, mis nii kergelt hauda kandsid
Ei mitte mina, vaid küll ise sa
Meelt äraheitva valuga
Ja tummas ahastuses taga nutaks.
G. E. Luiga.
Postimees nr 191, 28. august 1892, lk 2.
Miks pole ma lind või ka rong, keda tiib
Nõnda kergesti ülesse viib?
Miks keerelda õhus ei või ma kui lind,
Miks vabadust tunne mu rind?
Siis läänesse, läänesse lendaksin ma,
Kusa õitseb mu isade maa,
Kus tühises lossis mäerinnaku pääl
Nemad hingavad viimist und sääl.
Sääl lagunud seina pääl isade mõõk
Ja ka kilp, mida trehvanud löök.
Sääl kohal siis lehviksin, lendaksin ma –
Tolmu pühiks neilt tiivadega.
Ja isade kandlil saaks uuesti keel
Minu sõrme all kõlama veel.
Ma laulaksin, mängiksin, helistaks siis –
Elu ärataks imelik viis.
Kuid aga mu palve on tühine veel
Valju saatuse seaduste eel:
Sest isamaa sinavaist mägedest mind
On lahutamas merede pind.
Õis viimane vahvastest võitlejaist veel
Hakkab närtsima võõramaa teel. …
Siis sündsin küll, – säält pärit mu rind. …
Miks ei ole ma vaba kui lind! –
Lermontovi järele M. P.
Postimees nr 145, 4. juuli 1892, lk 3.
Geibeli järele.
Õrn roosikene tõuseb
Veeüsjast ülesse,
Ta lehed värisevad,
Nupp on kui lumeke. –
Kuu puistab hõbevalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Veeroosi rüpesse.
Vees ujub roosi ümber
Üks valge luigeke,
Ta laulab õnneviisi,
Silm veereb lillele.
Ta laulab õnneviisi
Ja laulab otsata –
Oh õieke, nii valge,
Kas aru saad sest sa? …
Linnuke.
Postimees nr 133, 19. juuni 1892.
Venekeelest.
Kahju on mul teitest, närtsin’d lilled,
Teie iludusest, uhkusest:
Kevadel nii kenalt minu aias
Ehtisite väikest peenrakest.
Kahju mul teist, unustatud püüded,
Uhke hinge soovid palavad:
Minu noore-ea une-näos
Olite nii väga magusad! …
M. P.
Postimees nr 132, 18. juuni 1892, lk 2.
Venekeelest.
Pärast tuult ja pärast tormi,
Pärast päevi vihmaseid,
Taeva võlv läks jälle selgeks.
Rõõmusteles südameid.
Kuid kas kauaks?… Vaata jälle
Uued pilved tulevad! –
Vihm ja päike, rõõm ja kurbtus
Ikka ühes elavad.
M. P.
Postimees nr 130, 16. juuni 1892, lk 2.
Krõilovi järele.
Lõvi murdis lambatalle
Lõuna-söögiks endale;
Aga koera-kutsikale
Tuli mõte saada säält ka omale.
Ulatas siis oma väikse käpa
Tallekese liha järele,
Kuid ei lõvi teinud talle äpa,
Laskis heldelt oma lauale.
Seda nähes tuli hundil mõte pähe:
“Vist on lõvil jõudu õige vähe,
“Kui ta laseb nõnda sündida.”
Ja ka tema julgel sammul
Astus ligi, lõuad hammul,
Aga õnnetus käis temaga –
Pidi lõvi hambas elu kaotama!
Süües lõvi ise lausus nõnda:
“Kutsikaks vist arvasid sa enda,
“Aga ei, – sa oled vana ju,
“Tema alles rumal, jõuetu.”
M. P.
Postimees nr 128, 13. juuni 1892, lk 2.
Hermann Kletke järele.
Kuis kevadisel õndsal tunnil
Käib kohin läbi metsade,
Kui küsimine armusunnil,
Kui hüüehääled üle vee;
Üks vaikne sosin, rõõmus nali,
Kui südamete löök nii vali –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!
Alt orupõhjast kostab üles,
Siit sulin, rõõmus kõne säält,
Just nagu tõstaks peiu süles
Ta neiu häbenedes häält.
On nagu tahaks kiviriikgi
End tõsta laulikute liiki –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!
Ja kõnnib vaiksel metsarajal
Üksteise seltsis armas paar,
Siis hõiskete ja laulukajal
Neid võtab vastu iga saar;
Ja linnud, lillekesed, lehed
Sääl valmistavad mõrsjaehet –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!
Linnuke.
Postimees nr 114, 28. mai 1892, lk 2.
Vabalt Kirchneri järele.
Üks hing, kes mu’ga ühendub,
End juhiks kaitseks annab mull’,
Kes igavust mul lühendab,
“Seesama arm, seesama viha Sul!”
Kes rõõmsat mu’ga ühel näol
Et vale kaoks ja et keidis
Meid kinnitaks siin armu jõuul,
Et ühendud meid surm ja torm ka leidis
Ja teed oh Issand juhi Sa!
Jume.
Postimees nr 102, 9. mai 1892, lk 2.
(Vabalt Venekeelest.)
Nii, nagu haua-kivil üksikusel
Teekäija vaade seisatama jääb:
Nii võiks õnn olla ka sel lehekesel,
Kui sinu armas vaade teda näeb!
Kui aga mitme, mitme aasta pärast
Sa loed, kuis laulik oli unistan’d.
Siis mälestad, et ta sind armastan’d.
Siis mõtle: Ta on lahkun’d ilma kärast
Siin on ta oma südant hauda pann’d!
Kotsama.
Postimees nr 81, 14. aprill 1892, lk 2.
Kuldne kuu, kuis kõnnid sala
Läbi õhtu-pilvede;
Looja käsi sind sääl ala
Rahus saadab reisile.
Paista lahkelt väsinule
Armsa, vaikse kambrisse!
Saada rahu rõhutule,
Valgust vala südame!
Kuldne kuu, kuis kõnnid sina
Sini taevavõlvi pääl,
Kus sind Isa auuks mina
Näen armsalt paistvat sääl.
Vaatad vaikselt meie poole
Alla ööde-riigisse,
Nagu see, kel hoidja hoole
Looja pannud põuesse,
Kuldne kuu, kuis armsal valgel
Tähte-leeris läigid sa,
Rändad pühalisel palgel
Nagu troonil lõpmata.
Troosti hinge su paistes nägi,
Mis sa heitsid orusse:
Kuldse kotta sinu vägi,
Kuu, mind kutsub ülesse.
Enselini järele J. Leppik.
Postimees nr 74, 1. aprill 1892, lk 3.
Kord sisask juhtus püüdepaela.
Küll raputas, küll tahtis lahti kaela;
Noor tuvi sellest aga rõõmu tundis.
“Kui häbi,” räägib ta, “kes sind siis sundis
“Keskpäeva ajal köide minema!
“Ei mind nad kinni poleks saanud,
“See pääle julge olen ma.”
Kuid vaata — juba oli võrku jäänud.
Sest võta õpetust, et teise häda
Sul pole õigust ial hirvitada.
Krõilovi järele M. P.
Postimees nr 63, 18. märts 1892, lk 2.
Kukk sõnnikut kord lõhkus jalgega,
Ning leidis pärlitera hunikust
Ja räägib: “vaata tühidust,
“Kus peaks küll tema kõlbama?
“Kas pole rumalus, et kallis peetaks teda?
“Kuid odra-tera üle võin ma rõõmustada:
“Ei sära nõnda ta, kuid kõlbab toiduks.”
Ma mitu venda
Ka nägin otsustavat nõnda:
Mis nad ei aru saan’d, sai neile laiduks.
Krõlovi järel M. Pukits.
Postimees nr 61, 16. märts 1892, lk 2.
Kits näris aias kapsa-juurikat,
Koer nägi seda, tegi kärinat,
Kits palus: “söö ehk lase süüa mind,”
“Ei!” nähvas koer, “kui ma ei süüa või
Ei p e a ka rõõmustama juurik sind.”
Lõpe de Vega mõttest.
Postimees nr 45, 24. veebruar 1892, lk 2.
Ojas hoovas vaikne vesi,
Kaldal kauni neiu käsi
Õrnaist õitest pärga punus.
Hellal häälel suu tal sõnus:
“Kallim, kaugelt, sõua, jõua,
Siit sest lahkest lainest juua
Kosutust saab kuivan’d suule,
Magusaks teeb musu huule.”
“”Kesse teab, ehk see ei lähe,
Mul kui hirm ta eest on vähe!””
Varjult vastuseks tal tuli,
Igatsetud säälgi oli. —
“Kudas? Miks ei sina julge?
Ojake ju hõbe-selge,
Ei või sünnitada paha
Ega mingit kahju teha!”
“”Selge küll ja värske, hea,
Aga siisgi — mine tea:
Kui su silm ta sisse vaatis,
Va’st ka nõidus’-väge saatis.””
Poola laul, vabalt eest. Julie.
Postimees nr 43, 21. veebruar 1892, lk 3.
(Laev.)
Kui lind on ta ja kotkakiirelt
Näis teda reisil rändavat;
Kui kala ta ja laente piirelt
Ei leita looma suuremat;
On elevant ta, kessee seljal
Teel kannab kõrgeid tornisid;
Kui roomaja ta lagel väljal,
Nii liigutub ta jalgasid,
Ja kui ta oma rauda-hambal
Vast sügavale hammustas,
Siis seisab ta kui kütkes sambal,
On tormi vastu tõrjumas.
Schilleri järele J. Leppik.
Postimees nr 27, 3. veebruar 1892, lk 2.
Taara andis härjal sarved
Ja kabjad hobustele,
Sai jänes kerged jalad
Sai’d oimud kaladele
Ka lindudele tiivad;
Mees sai talt mõtlemist.
Mis jäi tall naestel’ anda
Veel järel? — i l u d u s.
See on ta viske-oda,
See sõjas kilbiks tall’,
Seepärast võidab rauda
Ja tuld ta iludus.
Anakreoni järele P. J.
Postimees nr 26, 1. veebruar 1892, lk 2.
Mul oli sõbrannaid, mul oli sõsarad
Lõbusas lapsepõlves, kuldses kooliajas.
Nüüd kadun’d on kõik muistsed armsad kujud.
Oleme naernud, oleme naljatand,
Söönud siis, joonud siis, mängusi mänginud,
Nüüd kadun’d on kõik muistsed armsad kujud.
Sõbranna oli, et paremat polegi.
Ei tast hoolin’d, tad häkist’ ära heitsin,
Tad maha jätsin, otsides armsaid kujusi.
Meeletult uitsin kodumaa pinnalta
Sest kõrbeks mul vainud ja mets mul võõras
Otsides, leian vast ühtgi armsat kuju.
Sõbranna kallis, armsam mul sõbrast,
Miks mu isa majas ei sündinud Sa?
Ühes mälestaksime armsaid kujusid.
Mõned on surnud, mõned mahajätnud
Ja mõned mind äraandnud, kõik minust läinud.
Nii kadun’d kõik on muistsed armsad kujud.
Inglise lauliku Charles Lamb järele M. K.
Postimees lk 14, 18. jaanuar 1892, lk 2.
(Mõistulaul.)
Kord uhke ratsa-hobune
Ka juhtus vilja-põllule;
Sääl nägi kündmas enda ees
Töö-ruuna üsna higi sees.
Sell’ polnud riistu sarnaseid,
Kui tema ikka kandis neid,
Ei olnud ta ka puhas’tud,
Ei tubliks söödetud.
Siis vaatab pilgates tööruuna pääle
Ja tõstab lõppeks hääle:
“Kas riistu sarnaseid” — nii räägib ta —
“On olnud ümber sinul,
Kui minul?
Mind igaüks peab auustama!
Kui keegi tuleb vastu teel,
Siis ikka kõrva astub ta —
Ja kuis mind kiidetakse veel!
Kuid sina — kõigil tundmata.”
— “Mis lorised!” ruun vastab temale —
“Pea suu ja mine eemale,
Ning jäta rahul mind!
Miks minu kõrva sead end?
Kas mõistaksid nii kiidelda,
Kui mitte kaeru ei sööks sa,
Mis teenin ma!”
Chemnitseri järele M. Pukits.
Postimees nr 13, 17. jaanuar 1892, lk 2.
(Mõistulaul.)
Terve suve läbi lõõris
Laulu rohutirtsuke;
Et ilm sügisele pööris,
Ta ei pannud tähele.
Selgeid päevi polnud enam,
Põldu laastas surma hool,
Kus tal suvel kõige kenam
Valmis oli laud ja tool.
Mööda kõik, ning kare tali
Näljahäda ühes tõi;
Lõpnud tirtsul laulu-heli,
Hõisata ei enam või;
Ja kes tahaks lustila
Laulda tühja kõhuga?
Viimses hädas hakkab tema
Sipelgale kõnelema;
“Kulla kallis naabrike,
Näita heldust minule,
Armul üle talve sa
Toida mind ja soojenda!”
– “Vader, see on naljakas:
Kas siis suvel sugugi
Sina ööd ei teinudgi?”
Räägib talle sipelgas.
– “Miks ei teinud, naabrikene!
Pehme muruheina sees
Hoolelikult, kallikene,
Töötasin kui tubli mees:
Terve suve läbi oli
Laululugu minu püüd.”
– “Laulsid sa? – Noh, see on nali,
Nii siis mine – tantsi nüüd!”
Krõilovi järele M. Pukits.
Postimees nr 12, 16. jaanuar 1892, lk 2.
Ma pöörsin akna poole palge
Nõel torkas sõrme veriseks
Ja roos, mis tikkimisel valge
Sai seega veripunaseks.
Sääl tuli meelde peiukene,
Kes võitleb sõjas kaugel maal,
Ta verd ehk valab mässuline
Üks pisar paisus nähtaval’.
Ja selles mõttes kuulsin nutul
Kui hobu kabja-astumist,
Ma tõtt’sin akna ette rutul;
Ju tuleb armukene vist!
Kuid sügav vaikus oli õues,
Ma petsin ennast asjata;
Sest valjust’ süda tuksus põues,
Kui astuks hobu rutuga.
Siis läksin jälle oma tööle.
Mu hinges kartus, armupiin
Ja pisaraid mu kalli vööle
Kui pärlid peale tikkisin.
Hiina lauliku Lithapie järele P. Jakobson.
Postimees, nr 2, 3. jaanuar 1892, lk 2.
Arabia laulu järele P. Grünfeldt.
Gangese jõe kalda pääl
Kord kõlas rõõmus lauluhääl:
Kilvani oma ainust last
Sääl hoidis hõlmas hõrnemalt.
Laps ema õrna rinna naal
On nagu täht, mis taeva raal.
Kilvani noor, laps nagu õis –
Kes armsamat küll näha võis!
Kes nägi neid, kuis nad nii ihkvad,
See pidas mängijateks lasteks mõlemad.
Kuid inimesele on saatus kuri,
Rõõmus muutub mureks kiireste.
Kilvani lapsukene suri,
Ta ainus, armas lapsuke.
Ta jumalad kõik appi palus,
Öö läeb, öö tuleb jälle teel,
Ja ikka otsatumas valus
Kilvani last peab hõlmas veel.
Ta oma hinge annaks ära,
Kui näeks veel lapse silmasära …
Kuid asjata on kõik ta palve,
Ei keegi võida surmasalve.
Tal viimaks tuleb mõte meele,
Ta võtab lapse, tõttab teele;
Kui jõuab Buddha ette nii,
Ta langeb sinna põlvili.
Ja Buddhale kõik kaebab ta
Ja palub: “Buddha, halasta!
Ei palu muud ma sinu käest,
Mu laps ta päästa surma käest!”
Ja suud ta annab häegeste
See juures oma lapsele.
Sääl kõlab läbi õhuvalla
Siis kõrge Buddha otsus alla:
“Üht lotoslilli too sa mulle,
Kuid selle juures ütlen sulle:
Lill peab kandma varrella
Üht paela, mis on majasta,
Kus ühtegi veel pole surnud ära!”
Täis rõõmu maast nüüd üles kargab ema
Ja jookseb ruttu jõe kaldale …
Lill käes ja süles laps, nii tõttab tema
Nüüd onnist onni, lossist lossisse: –
Kuid igal pool ju küsimise pääle
“Kas on siin majas surnud kedagi?”
Ta kuuleb ikka ainsa, aisa hääle:
“Kes loeb neid? Siin surnud paljugi!”
Meelt äraheites taipab nüüd Kilvani
Ja jälle sammub Buddha ette ta,
Auukartuses sääl kumardab ta maani,
“Oh vägev Vaim!” ta hüüab valuga,
“Miks naljatad, kui ema süda valus,
Ei surnut puudu ainumasgi talus?!
Ja jälle kõlab läbi õhuvalla
Nii mahedaste Buddha otsus alla:
“Ma olen vastanud, miks nutad, naine,
See saatus i g a l inimesel seisab eel.
Ei tagasi või sinu last ma anda,
Su kohus on kõik kannatlikult kanda!”
Ja Buddha jalge ette paneb maha
Kilvani lapse ning ei karta taha.
Olevik nr. 43, 26. oktoober 1892, lk 886.
Aleksei Koltsovi laul.
Kelle haud on see,
Üksik vaikne haud?
Värskel kalmu künkal
Seisab raagus rist;
Ümberringi kauge
Lage rohu laan ….
Kes siin jättis elu,
Leidis ranna siin?
On siin Tatarlane
Öösel pimedal
Kuriteo teind?
On ta meelemässus
Tuksva Vene vere
Ära valanud?
Või on neiu noori,
Niidult tulija,
Oma kallikesta,
Kesse noorelt närtsis,
Nutnud valusalt?
On ta tema matnud
Vaba taeva alla
Laane lahusse
Lillekeste hõlma?
Tuule maru mässab,
Hulub haua pääl!
Kuivand rohu kõrsi
Puhub mööda laant
Haualt mööda ta ….
Äratada tahab
Hauas uinujat: –
Aga ei ta iial
Seda lagendikku,
Seda hauarinda
Suuda ärata!
G. E. L. tõlge.
Olevik nr. 42, 19. oktoober 1892, lk 867.
Heine järele M. Pukits.
Kui lahkuvad kaks hinge
Siis kätt nad annavad
Ja palju, palju nutvad
Ja valus õhkavad.
Ei meie nutnud mitte,
Ei õhkand valusalt, –
Meil pisarad ja õhked
Need tulid hiljemalt.
Olevik nr. 41, 12. oktoober 1892, lk 845.
Lessingi järele M. Neumann.
Kui ennemuistsel kuldsel ajal
Hääl meelel lillepõllu rajal
Kord armujumal jalutas,
Siis nõelas valusaste teda
Üks veike mesilane, keda
Ta leidis lillel magamas.
See piste läbi veike jumal,
Kes ennegi ei olnud rumal,
Sai kavalamaks otsata:
Ta lillepõesa varjul valvas
Ja kohe igat neidu salvas,
Kes tuli lilli noppima.
Olevik nr. 40, 5. oktoober 1892, lk 826.