Kui olin poiss, nii sirge, pikk,
Siis soovis isa tõelik:
Et mu’st peaks saama lihunik —
Kuid minust saigi kirjanik.
Kui isa lööb sääl härjakest,
Siis mina jälle inimest.
Ei muud sääl vahet ole — sest
Meid võib ju tunda nimedest.
A. Petöfi järele E l l y W e l t m a n n.
Uus Aeg nr 60, 3. detsember 1899, lk 3.
Õhk on kosutav ja puhas.
Väljas Salamanka vallil
Sääl ma armsa donna kaasas
Kõnnin suve õhtul kallil.
Donna peene piha ümbert
Hoian mina kinni käega.
Ja ma tunnen õndsal sõrmel,
Kudas rind tal tuksub väega.
Läbi pärnapuude lendab
Korraga üks sala sahin,
Sügavusest selgelt kuuldub
Veski ratta kartlik kahin.
Oh, sennora, aiman seda:
Siin nad kaua mind ei salli,
Ei küll enam kõnni meie
Üle Salamanka valli.
H. Heine järele J a k o b T a m m.
Uus Aeg 60, 3. detsember 1899, lk 3.
Ja, sõber, siin pärnade vilus
Küll leidub su südame roos.
Siin käivad hiilgavas ilus
Kõik kaunimad daamed koos.
Nad õitsevad säravas siidis,
On kirjud värvikalt;
Neid liikuvaiks lilledeks kiitis
Üks laulik osavalt.
On sulis-kübaraid valgeid
Ja türgi sallisi;
On ilusaid roosi-palgeid
Ja luige kaelasi.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 55, 16. november 1899, lk 3.
Karstratid kaebasivad,
Kui häält ju tõstsin ma;
Mu laulu ütlesivad
Nad ropu olema.
Ja nende hääle-vile
Siis ise katsel käis:
Ta oli puhas ja sile
Ning trillerisi täis.
Sääl armu-kiitus kajas
Ja armu igatsus;
Kuid naesed nutule ajas
See kunstlik lõbustus.
H. Heine järele J a k o b T a m m.
Uus Aeg nr 53, 9. november 1899, lk 3.
Ärge saage kannatumaks,
Kui vast vana armuvalu
Mõnikord veel häältel täidab
Uuematgi laulusalu.
Küllap varsti kõlab ära
Minu valu vastukaja,
Tervest rinnast tõusvad varsti
Uued laulud… ootust vaja.
H. H e i n e j ä r e l e Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 52, 5. november 1899, lk 3.
Öö vaikuse sees on linn kõik vaga;
Sääl majas elas mu varandus…
Ta linnast ammu on läinud aga,
Kuid maja on endises olekus.
Sääl seisab ka mees. Ta üles vaatab
Ja ringutab käsi valu sees;
Ta nägu, see mulle hirmu saadab:
Kuu valgel mu kuju mul seisab ees.
Mu teisend, kahvatumal palgel,
Miks osatad mu valu veel,
Mis muljus mind kuu kiirte valgel
Nii mõnel ööl selsamal teel.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 51, 2. november 1899, lk 3.
Ma kõnnil jällegi vanal teel, —
See tuttav — ei takista sammu…
Siin on see maja, kus elas mu arm,
Nüüd on ta päratu ammu.
Liig kitsad on linna tänavad —
Nad karedail kividel kaetud;
Kõik majad on päha kukkumas…
Ma tõttan, kui hirmul aetud.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 49, 26. oktoober 1899, lk 3.
Suur linn. sind tervitan mina,
Sa saladusi täis;
Siin sinu uulitsail enne
Ka minu armsam käis.
Ei ütelge, väravad, tornid,
Kus on küll praegu ta?
Ma jätsin ta teie hoolde,
Te pidite valvama.
Ei ole süüdi siin tornid, —
Mis võisivad teha need,
Kui armsam kraamiga välja
Läks linnast oma teed.
Kuid väravad, need on süüdi:
Nad lasksivad välja ta, —
Sest värav läeb ikka lahti,
Kui ihaldab avaja.
H. Heine järele J a k o b T a m m.
Uus Aeg nr 48, 23. oktoober 1899, lk 3.
Sääl kaugel silmapiirel,
Kui udupilt mu ees
Linn oma tornidega
On õhtu puna sees.
Märg tuul see laeneid tõstab,
Voog vuliseb hallis vees;
Ja kurblikul taktil sõuab
Mu lootsikus paadimees.
Kord kiiri veel viskab päike,
Siis vaob kui väsinult:
Ta näitas mulle kohta,
Kus kadus mu kallim mult.
H. Heine järele J a k o b T a m m.
Uus Aeg nr 45, 12. oktoober 1899, lk 3.
Tuul oma püksid jalga a’ab.
Need vesipüksid, hallid;
Ta peksab laeneid, nii raskelt, kui saab;
Need huluvad, tõusvad, kui vallid.
Ja kõrgelt vaikimata väes,
Vihm voolab alla vooga;
See on, kui tahaks öö, mis käes,
Merd uputada hooga.
Peab kajak kinni masti puust,
Et tuules ei langeks vette;
Ta heitleb ja karjub täiest suust,
Kui kuulutaks halba ette.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 44, 8. oktoober 1899, lk 3.
Torm mängib tantsu lugu;
Ta vilistab, möirab väes…
Oh kudas laevuke hüppad;
Öö kohutav-rõõmus on käes.
Üks elav mägede kogu
On mühisev merepind:
Siin aigutab kuristik tume,
Sääl valendab laene rind.
Ja vandeid ja öökeid ja palveid
On kajutis otsata…
Pean mastist ma kinni ja soovin:
Oh oleksin kodu ma!
H. Heine järele Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 43, 5. oktoober 1899, lk 3-4.
Mu armsama omastega
Ma kokku sain reisi pääl…
Ta õeke, isa ja ema
Mind tundsivad ära sääl.
Nad nõudsivad, kudas ma elan,
Kus olen juba käin’d…
Ei olla ma sugugi muutund,
Näost olla vast kahvatuks läin’d.
Ma vanade tutvate järgi
Siis pärisin agaralt,
Ja väikese koera järgi,
Kes haukus mahedalt.
Ma nõudsin ka armsama järgi,
Kes mullu sai mehele…
Ta olla ju maha saanud,
Nii vastati minule.
Ja soojalt ma soovisin õnne
Ning ütlesin, täis hoolt,
Et tuhat tervit talle
Nad viigu minu poolt.
Säält õeke hüüdis sekka:
“Koer, keda te nägite,
Sai suureks ja läks hulluks,
Ja visati Rheinisse.”
On õde mu armsama nägu,
Ja nimelt, kui naerab ta…
Seesuguste silmade pärast
Nüüd õnnetu olen ma.
H. Heine järele J a k o b T a m m.
Uus Aeg nr 42, 1. oktoober 1899, lk 3.
Ilus korraldaja daame,
Korras maja sul ja õuu,
Korras sul on laut ja keller,
Põldgi ei käi üle jõuu.
Iga nurgakene aias
Hoolsasti on haritud,
Uued õled sängidesse
Saavad varsti valitud.
Kuid su süda ja su huuled —
Need on alles kesas kõik;
Pooleli vast tarvitusel
On su magamise paik.
H. Heine järele J a k o b T a m m.
Uus Aeg nr 41, 28. september 1899, lk 3.
Kui juba mu naesuke oled sa, —
Ilm on su pääle siis kade;
Siis võid, kui soovid, elada:
Ees on sul lõbude lade.
Kui riidled sa, kui mässadgi —
Kõik võin ma kannatada;
Kuid kui sa ei kiida mu laulusi,
Siis tuleb meid lahutada.
H. Heine järele J a k o b T a m m.
Uus Aeg nr 40, 24. september 1899, lk 3.
Kuu paistis kurvalt — nii nägin und —
Kurb oli ka tähtede sära,
Mu kallima poole mind ime sund
Viis linna, siit kaugele ära.
Sääl maja ees väljas — kõik meelde jäi —
Ma andsin trepile musu:
Eks kallima kleit säält üle käi,
Ta jalg eks neid astmeid rusu.
Ilm oli jahe, öö otsatu,
Trepp külm, — kõik kui talve algel…
Ja aknast üks nägu, kahvatu,
See vahtis kuu kiirte valgel.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 39, 21. september 1899, lk 3.
Neid magab voodis, ja tuppa
Kuu vaatab värinal,
Kuid õues valtseri viisil
Laul heliseb akna all.
“Ma lähen ja vaatan aknast:
Kes und mul eksitab.”
Luukere sääl lõgistab konta
Ja laulu lõugutab:
“Sa lubasid tantsu mulle,
Said truutuks sõnale…
Nüüd pidu on surnuaial,
Et tule, — sääl tantsime!”
Ta tõmbab teele neiu
Ja võimsalt edasi veab…
Luukerele neid läeb järgi;
See laulab ja rada peab.
Ta laulab ja hüppab ja tantsib
Ja klabistab konta kõik tee,
Pääluuga nikutab ikka…
Kuuvalgel on kole see.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 36, 3. september 1899, lk 7.
Kuis võid sa magada rahus,
Ja tead, et elan ma veel?
Mu viha võib jälle tulla
Ja siis on mul teine meel.
Kas tunned sa vana lugu,
Kuis kord üks surnud mees
Viis oma armsama ära
Öö sügava rahu sees?
Sa usu mind, imeilus
Ja imemagus roos:
Ma elan ja olen kõvem,
Kui kõik need surnud koos.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 36, 3. september 1899, lk 7.
Sõber, miks nii kaua hüüad
Vana laulu? — Tööd ju une.
Või sa haududa veel püüad
Vanu armastuse-mune?…
Oh, see on ju ikka nenda:
Koortest tulnud kana-tipsid
Piiksuvad ja püüdvad lendu, —
Raamatusse neid sa riipsid.
H. Heine järele J a k o b T a m m.
Uus Aeg nr 35, 27. august 1899, lk 7.
Minu kurva elu sisse
Paistis kord üks täheke,
Aga pea ta kustus, kadus,
Pime öö jäi järele.
Kui vast lapsed pimeduses
Hirmu aimu tunnevad,
Siis nad seda kinni kattes
Valjul häälel laulavad. —
Mina ka — suur laps ja sõge —
Pimeduses laulan nii,
Kuigi laul ei julgust kata,
Trööstib ta mind ometi.
H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.
Uus Aeg nr 31, 30. juuli 1899, lk 7.
Mu ilus kalaneiu,
Eks sõua sa rannale
Ja istu minu juurde,
Siis juttu vestame.
Ja julgelt minu rinnal’
Oma pääke lase sa;
Sa merd ei iial karda,
Kui sõuad paadiga.
Mu süda on kui meri,
Kus torm ja laenetus,
Kus mõnda kallist perli
Tal varjab sügavus.
Heine järele P. Jakobson.
Uus Aeg nr 30, 23. juuli 1899, lk 4.
Ütle, kus see ilus neiu,
Keda oma laulus kiitsid,
Kui sa õnnelikud tunnid
Tema armukaenlas viitsid?
Oh need leegid ammu kustund,
Ja mu süda külm ja kale;
Tuhakruusi sellest armust
Toob see raamat nähtavale.
Heine järele vabalt P. Jakobson.
Uus Aeg nr 29, 16. juuli 1899, lk 7.
Lenau järel.
Une-hõlmas uinu vaikselt,
Punapõskne piigake,
Une-helmed ehtku hellalt,
Sinu kaela, kallike.
Õhtu linnud õnne laulgu
Sulle hellalt elu-teel,
Tuuled tuhat tervist viigu, —
Maga, uinu vaikselt veel.
J. Meelespea.
Uus Aeg 28, 9. juuli 1899, lk 7.
Kuu ujub kõrgel, sääl kus tähte pere
Ja pilve viir;
Kuid laeneid juhib üle laia mere
Ta vägev kiir.
Mu hinge merel valitsed sa voogu
Just nagu kuu;
Sa saadad mulle rõõmu, murehoogu —
Ei keegi muu.
Siin alalises tungis, armu vaevas
On minu rind…
Mul raske on… Kuid see —— kui kuud sääl teavas
Ei sega sind.
J. S. Turgenevi järele Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 27, 2. juuli 1899, lk 7.
A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.
Õues kerkis häkki kisa,
Lapsed tuppa jooksivad:
“Meie võrgud, isa, isa,
Välja surnu võtsivad.
— “Valetate, teie tondid!”
Ütles isa: “Olge vait!
Kui teil kolgin läbi kondid,
Saate surnut sedamaid!
Tuleb kohus… mina, vaene,
Kahtlemata kimpu jään…
Mis sääl muud, et kuule, naene,
Too mu kuub! Ma sinna läen…
Kus on surnu?” “Isa, oota!
Näe, kus kalda ääres, sääl!”
Ligi nõretavat noota
Oli surnu liiva pääl.
Hirmsalt oli ülesturdun’d
Surnukeha sinakas…
Vast ehk mees, kes mures murdun’d
Enda ära uputas;
Või ehk kalur kukkus vette,
Või ehk joodik — süüdi viin;
Või ehk mõrtsukate ette
Juhtus kaupmees — nüüd on siin.
Mees ei küsi sest, — ta tõttab,
Ümbrust hoolsalt silmas peab,
Jalust surnul kinni võtab
Viibimata vette veab,
Kaldalt kaugemale mõlal
Lükkab surnu liikuma…
Surnu ujub voolu õlal
Hauda, risti otsima.
Kaua surnu vete ladus
Kiikus, liikus voolu sees;
Kui ta silmist ära kadus, —
Tõttas jälle koju mees.
— “Kuulge, lapsed,.. siia ruttu!
Saija toon, kui peate suud!
Teadke, et ei tee sest juttu, —
Muidu malka … mitte muud!”
***
Öösel tõusis torm ja ajas
Laened jões laksuma;
Peerg on kustund mehe majas,
Lapsed läinud magama.
Perenaene pingil tukub,
Pikali on laval mees….
Häkki hääl ta kõrvu kukub:
Keegi klopib akna ees.
—“Kes sääl on?” — “Hei, sisse lase!”
— “On sääl mõni hulgus, või?
Kas on öösel siin sul ase,
Või, kes, tont, sind siia tõi!
Aja sinuga veel jahti! …
Võõras siin ei ruumi saa!”
Laisal käel luugi lahti
Aegamööda avab ta.
Kuu on pilve tagast väljas —
Võõras seisab akna ees.
Pole riideid temal seljas,
Pole elu vaste sees.
Käed külgil kolgendavad,
Paiguti neil muda pääl;
Mustad vähjad tolgendavad
Keha küljes, siin ja sääl.
Mees lõi luugi kinni… tema
Tundis ära kloppija,
Hakkas hirmul värisema,
Ütles: — “Võiksid lõhkeda!”
Mõtted läksivad tal segi,
Läbi öö ta lõdises
Väravas ja aknal tegi
Surnu, kära kloppides.
Veelgi rahva jutunajal
Räägitakse, kudas mees
Igal aastal, sellel ajal,
Ootab võõrast hirmu sees…
Ilm ju päeval pole vaga —
Õhtul torm käib hulguvalt…
Väravas ja akna taga
Surnu klopib koledalt.
*) A. S. Pushikini 10 aastase sündimisepäeva mälestuseks 26. mail 1899.
Uus Aeg nr 22, 28. mai 1899, lk 6.
Rudolf Löwensteini aatel.
Kui eila, armsam Hellakene,
Sind musutasin salaja,
Siis punastades, kullakene,
Sa tõrelesid minuga.
Ja häbenedes läksin mina
Su juurest, rumal poisike.
Ent siisgi olla, ütled sina,
Ma väga kallis sinule.
Kas aimad ise, nägus Hella,
Mind raskel’ proovil sead sa:
Sind armastamast mind ei keela,
Ei luba aga suudelda.
H. Annila.
Uus Aeg nr 5, 29. jaanuar 1899, lk 6.
140853904