Autori . postitused

Neid magab…

Neid magab voodis, ja tuppa
Kuu vaatab värinal,
Kuid õues valtseri viisil
Laul heliseb akna all.

“Ma lähen ja vaatan aknast:
Kes und mul eksitab.”
Luukere sääl lõgistab konta
Ja laulu lõugutab:

“Sa lubasid tantsu mulle,
Said truutuks sõnale…
Nüüd pidu on surnuaial,
Et tule, sääl tantsime!”

Ta tõmbab teele neiu
Ja võimsalt edasi veab…
Luukerele neid läeb järgi;
See laulab ja rada peab.

Ta laulab ja hüppab ja tantsib
Ja klabistab konta kõik tee,
Pääluuga nikutab ikka…
Kuuvalgel on kole see.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 36, 3. september 1899, lk 7.

Kuis võid sa magada rahus?

Kuis võid sa magada rahus,
Ja tead, et elan ma veel?
Mu viha võib jälle tulla
Ja siis on mul teine meel.

Kas tunned sa vana lugu,
Kuis kord üks surnud mees
Viis oma armsama ära
Öö sügava rahu sees?

Sa usu mind, imeilus
Ja imemagus roos:
Ma elan ja olen kõvem,
Kui kõik need surnud koos.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 36, 3. september 1899, lk 7.

Suur laps

Minu kurva elu sisse
Paistis kord üks täheke,
Aga pea ta kustus, kadus,
Pime öö jäi järele.

Kui vast lapsed pimeduses
Hirmu aimu tunnevad,
Siis nad seda kinni kattes
Valjul häälel laulavad.

Mina ka suur laps ja sõge
Pimeduses laulan nii,
Kuigi laul ei julgust kata,
Trööstib ta mind ometi.

H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.

Uus Aeg nr 31, 30. juuli 1899, lk 7.

Minu kuu

Kuu ujub kõrgel, sääl kus tähte pere
Ja pilve viir;
Kuid laeneid juhib üle laia mere
Ta vägev kiir.
Mu hinge merel valitsed sa voogu
Just nagu kuu;
Sa saadad mulle rõõmu, murehoogu
Ei keegi muu.
Siin alalises tungis, armu vaevas
On minu rind…
Mul raske on… Kuid see —— kui kuud sääl teavas
Ei sega sind.

J. S. Turgenevi järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 27, 2. juuli 1899, lk 7.

Uppunu *)

A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.

Õues kerkis häkki kisa,
Lapsed tuppa jooksivad:
“Meie võrgud, isa, isa,
Välja surnu võtsivad.
“Valetate, teie tondid!”
Ütles isa: “Olge vait!
Kui teil kolgin läbi kondid,
Saate surnut sedamaid!

Tuleb kohus… mina, vaene,
Kahtlemata kimpu jään…
Mis sääl muud, et kuule, naene,
Too mu kuub! Ma sinna läen…
Kus on surnu?” “Isa, oota!
Näe, kus kalda ääres, sääl!”
Ligi nõretavat noota
Oli surnu liiva pääl.

Hirmsalt oli ülesturdun’d
Surnukeha sinakas…
Vast ehk mees, kes mures murdun’d
Enda ära uputas;
Või ehk kalur kukkus vette,
Või ehk joodik süüdi viin;
Või ehk mõrtsukate ette
Juhtus kaupmees nüüd on siin.

Mees ei küsi sest, ta tõttab,
Ümbrust hoolsalt silmas peab,
Jalust surnul kinni võtab
Viibimata vette veab,
Kaldalt kaugemale mõlal
Lükkab surnu liikuma…
Surnu ujub voolu õlal
Hauda, risti otsima.

Kaua surnu vete ladus
Kiikus, liikus voolu sees;
Kui ta silmist ära kadus,
Tõttas jälle koju mees.
“Kuulge, lapsed,.. siia ruttu!
Saija toon, kui peate suud!
Teadke, et ei tee sest juttu,
Muidu malka … mitte muud!”

***

Öösel tõusis torm ja ajas
Laened jões laksuma;
Peerg on kustund mehe majas,
Lapsed läinud magama.
Perenaene pingil tukub,
Pikali on laval mees….
Häkki hääl ta kõrvu kukub:
Keegi klopib akna ees.

“Kes sääl on?” “Hei, sisse lase!”
“On sääl mõni hulgus, või?
Kas on öösel siin sul ase,
Või, kes, tont, sind siia tõi!
Aja sinuga veel jahti! …
Võõras siin ei ruumi saa!”
Laisal käel luugi lahti
Aegamööda avab ta.

Kuu on pilve tagast väljas
Võõras seisab akna ees.
Pole riideid temal seljas,
Pole elu vaste sees.
Käed külgil kolgendavad,
Paiguti neil muda pääl;
Mustad vähjad tolgendavad
Keha küljes, siin ja sääl.

Mees lõi luugi kinni… tema
Tundis ära kloppija,
Hakkas hirmul värisema,
Ütles: “Võiksid lõhkeda!”
Mõtted läksivad tal segi,
Läbi öö ta lõdises
Väravas ja aknal tegi
Surnu, kära kloppides.

Veelgi rahva jutunajal
Räägitakse, kudas mees
Igal aastal, sellel ajal,
Ootab võõrast hirmu sees…
Ilm ju päeval pole vaga
Õhtul torm käib hulguvalt…
Väravas ja akna taga
Surnu klopib koledalt.

*) A. S. Pushikini 10 aastase sündimisepäeva mälestuseks 26. mail 1899.

Uus Aeg nr 22, 28. mai 1899, lk 6.

Proovil

Rudolf Löwensteini aatel.

Kui eila, armsam Hellakene,
Sind musutasin salaja,
Siis punastades, kullakene,
Sa tõrelesid minuga.

Ja häbenedes läksin mina
Su juurest, rumal poisike.
Ent siisgi olla, ütled sina,
Ma väga kallis sinule.

Kas aimad ise, nägus Hella,
Mind raskel’ proovil sead sa:
Sind armastamast mind ei keela,
Ei luba aga suudelda.

H. Annila.

Uus Aeg nr 5, 29. jaanuar 1899, lk 6.

Lume kibemed

L o n g f e l l o w’ i Saksa keelse tõlke järele.

Taeva ruumist, kus tormiga
Ennast laotab hall pilvede süle,
Peale koltunud kõrre-maa
Musta näotuma nõmme üle
Langeb nagu üks vaikinud ohke,
Alla lumi nii tihe ja rohke.

Hiilgab, valendab õhu sees,
Nagu vaimustav jumalik valge;
Nagu tormil, mis südames
Äraandjaks saab kahvatan’d palge.
Otse, nagu meil ilmutaks taevas
Muret, mis teda sala vaevas.

See on eeteri luule; lein,
Mis ta kaua ju põues peitnud,
Nurme peale, kus närtsin’d hein,
Tasakeste nüid alla heitnud;
Salmidesse, kell rahu jume
Laotan’d kõik, nagu kerget lume.

J. Jänes.

Sakala nr 52, 30. detsember 1889, lk 3.

Ole vait!

Ma sõrme panen huulde pääle,
Ja palun Sind nüüd vaikida,
Mikspärast tahad võerastele
Sa oma südant avada?

Mis tunnevad Su valust nemad,
Mis sinu rõõmust teadvad nad?
Küll uskuda võid taeva sinat,
Kuud, tähti, päikest läikivat.

Ka pilvil’, laentel’, õitel’, puudel’
Võid oma valu kaebada,
Kui inimeste sekka tuled
Siis aga püüa vaikida.

Saksa keelest Anton Suurkask.

Sakala nr 52, 28. detsember 1896, lk 2.

Detsember

V. Shukovi järele (?)

Mets ja maa nüüd magab
Lume katte all;
Hiilguseta taevas
Nagu pilve vall.

Surma vaikus piirab
Ümberkaudu mind.
Igatsust ja häda
Täis on minu rind.

Kus mu noorus jäänud
Elu lustiga?
Oh, nii väga ruttu
Mööda lendas ta!

Pole jõuudu, rõõmu,
Vanaks jäänud ma;
Lõpu kuu on tulnud
Minu elul ka…

Sakala nr 49, 4. detsember 1897, lk 3.

Siionistide rahvuslaul *)

(Saksakeelest.)

Kus sirge seeder pilvi kaisutab
Ja Jordan kiirelt laeneid veeretab,
Kus mulda, milles isad puhkamas,
Kord Makkabeide veri niisutas,
See kuulus maa, sääl mere rannalla,
On minu armas, püha isamaa.

Ja kui mind toorel käel säält tõugati,
Mind võõra maale kalgilt lükati:
Kuid süda viibib veelgi Siionis,
Pilk sinna poole pöörab pisaris,
Ma ikka sinna vaates palvetan
Mill jälle armsa isamaale saan.

Kui aga seab nii saatus vali, külm,
Et võõral pinnal enne kustub silm,
Siis vilu hauda mind nii pandagu,
Et idapoole seisaks suikun’d suu,
Et kustun’d silmil vaataks ikka ma
Siioni pool’, kus kallim kodumaa.

Sääl vaikses rahus ootan hommikut,
Mill isade süüd ükskord kustutud,
Mill kannatuste mõõt kord tasa saab,
Üks Messias mu ootmist lõpetab,
Kes kangel käel neid, kes laiali,
Toob kalli isamaale tagasi;

Kus sirge seeder pilvi kaisutab,
Ja Jordan virgalt laeneid veeretab
Kus mulda, milles isad puhkamas,
Kord Makkabeide veri niisutas,
Toob sinna kauni mere kaldale
Me’ püha isamaale uuesti.

R. Hansson.

*) Dr. Feldti luuletatud ja Baselis Siionistide kongressil (kus Kaananisse tagasimineku üle aru peeti) rahvuslauluks tunnistatud.

Sakala nr 46, 13. november 1897, lk 3.

Haavatud süda

(Heine.)

Kui teaksid õiek’sed, õrnad,
Kuis põue mul palavalt keeb,
Nad nutaksid minuga härdalt
Ja kannaks, mis kergitust teeb.

Teaks ööpik ja laululind lahke,
Kuis haige mu mõte ja meel
Siis hüiaks veel rõõmsamalt õhtu,
Mul lõbusat lugu ta keel.

Ja teaksid tähedki taevas,
Mind viletsat võitlemas siin
Nad tuleks ja trööstiks mind vaevas,
Jääks jahemaks palavam piin.

Ei keegi neist tunne mu häda,
Mis südant nii valusalt sööb
Üks ainuke teada võib seda:
See sinna veel haavugi lööb!

J. Alp.

Sakala nr 44, 2. november 1889, lk 4.

Vaigistuseks

M. Lavrovi aate järele.

Oh kaota mu neetud kahtlemised,
Mis söövad südant, rinda rõhuvad,
Et lõpeks kord ju hinge ahastused,
Et leiaksin ju kord ma rahumaad!

Mull’ ütle, et on kahtlus selgitatud,
Et jälle valgus võitnud pimedust.
Tee tõeks, et ilmas vaenlus vaigistatud
Ja leida säält ka õigust, armastust!…

Tee tõeks, et õnnetute hoigamised
Ja vaeste laste valu pisarad
Ei ole lõpmatud, ei igavesed,
Et õnne tähed neil veel säravad!

R. Hansson.

Sakala nr 43, 24. oktoober 1896, lk 2.

Oodates

(S. Sofanovi järele Venekeelest.)

Ma hommikul sind ootsin; süda kurtis
Ja igatses sind kodu tagasi,
Kuid hommik kadus, asjata ma lootsin
Sa hommikul ei tulnud ometi.

Siis ootsin ma sind terve suve päeva
Kõik lilled õitsesid, kui ootaks ka,
Kuid lilled uinusid, läks päike looja,
Ja ometi ei tulnud veelgi sa.

Siis ootsin sind, kui eha heljub ilma,
Nii õrn ja mahe soojal suve ööl,
Kui rahu väsin ilma võtab hõlma,
Kuid videvikul sa ei tulnud veel.

Sääl tuli öö ja eha kustus taevas,
Ilm uinus vaikselt une rahu sees
Mu hinge sala soovidel ja palvel
Nii õrn ja noor, mu kallim, tulid siis.

Kuu nagu kullatas su siidi juukseid
Ja käe sa sirutasid minule;
Mull’ avas ilm, täis armastust ja õnne
See õnn ja armastus kõik unes oli see!

V. Rosenstrauch.

Sakala nr 40, 6. oktoober 1898, lk 3.

Kolm Lille

Kolm lille noorus nurmelt kaasa võtsin,
Kui tormilikul eluteele tõtsin;
Üht kinkis kallim, tõise sõbra käsi,
Ja kolmat helde emakene isi.
Ja ütlesin: kui andja süda truu,
Ta lilleke nii kaua õitsegu!

Pia õnn ja rõõm mul pisaratel uppus,
Ja lootus unenägu kust’ma kippus.
Sealt närtsis esite siis sõbra õis;
Ka armsakese and see järel käis.
Kuid haljaks jäi mu ema õiekene,
Ju t e m a a r m siis ainult igavene.

Zachariasiewiez’i järele J u l i e.

Pleegi aias

(Donau kaldal.)

“Laps, kuis Su rätik plekka täis?”
“Suits laeva korstnast peale käis!”

“Ja kuiv ta on kui pilliroog.”
“Oh kangest puhub tuule hoog!”

“Ja miks Su palge hõõgub nii?”
“Päev palavam kui ialgi!”

“Ja miks Su silmad pisaras?”
“Et sisse lendas putukas!”

“Miks lööb Su süda rinnas ka?”
“Et välja hüpata ei saa!”

“Ehk tulnud a r m, laps räägi, eks?”
“Ei emake, arm mööda läks!”

Carmen Sylva järele J u l i e.

Sakala nr 35, 28. august 1891, lk 3.

Tsherkessi laul

P u s c h k i n i lugulaulust “Кавказскiй пленникь.”

Jõe laened vool’vad vahutades,
Ju rahu öösel mäe rajal;
Ning kasak, vaene, väsimuses
On uinun’d oma piigi najal.
Oh ärka kasak, ära maga:
Tshetschen ju kõnnib jõe taga.

Mu kasak sõuab laente seljal
Ja laseb võrku paadilt vette.
Oh kasak, upud vete väljal,
Sest vaata hästi hoolsalt ette,
Kui supled jões palavaga:
Tschetschen ju kõnnib jõe taga.

Ja vahutava voole veerel
On näha viljarikkad külad,
Ning haljal murul kalda äärel
Sääl tants’vad lustil mängu-salgud.
Oh tõtta neiu, ole vaga:
Tschetschen ju kõnnib jõe taga.

Eestistanud J. R.

Sakala nr 33, 14. august 1896, lk 3.