Kui olin poiss, nii sirge, pikk,
Siis soovis isa tõelik:
Et mu’st peaks saama lihunik —
Kuid minust saigi kirjanik.

Kui isa lööb sääl härjakest,
Siis mina jälle inimest.
Ei muud sääl vahet ole  — sest
Meid võib ju tunda nimedest.

A. Petöfi järele E l l y W e l t m a n n.

Uus Aeg nr 60, 3. detsember 1899, lk 3.