Unenägu

Kuu paistis kurvalt nii nägin und
Kurb oli ka tähtede sära,
Mu kallima poole mind ime sund
Viis linna, siit kaugele ära.

Sääl maja ees väljas kõik meelde jäi
Ma andsin trepile musu:
Eks kallima kleit säält üle käi,
Ta jalg eks neid astmeid rusu.

Ilm oli jahe, öö otsatu,
Trepp külm, kõik kui talve algel…
Ja aknast üks nägu, kahvatu,
See vahtis kuu kiirte valgel.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 39, 21. september 1899, lk 3.