Noor kewade

Wabalt S. k. j. A. Daniel.

Siis, kui kewade on tulemas
Lumi sulamas ju soojuses;
Kui on pungad puudes puhkemas,
Hõiske healed kuulda looduses —
Tärkab sinilill,
Hüiab pajupill,
Süda põues õhkel põnewil.
Kõlab kõrwu mäelt
Kostab taewa laelt:
Oh kui ilus sa, noor kewade!

Kui ju ööpik hõiskab toomingul,
Wesi ojas jookseb ruttades,
Lõu lõõrib kägu, hommingul
Rõemu hüide kaja metsades.
Õhk nii lahe, hea,
Et ei üelda tea,
Sini taewas kõrgel üle pea:
Kõlab kõrwu mäelt,
Kostab taewa laelt:
Oh kui ilus sa, noor kewade!

Eks see olnud kena kewade
Kui su süda leidis südame?
Rind siis paisus taewa õnnele
Huuled lähenesid huultele.
Wainult kostis siis,
Kõrwu ime wiis
Paradiisiks muutus sulle hiis,
Kõlas kõrwu mäelt
Kostis taewa laelt:
Tere tulemast, noor kewade!

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 219-220.

Postipoiss

Wene keelest ümberpannud M. Weske.

Seal sõidab wile postiwanker
Suurt maanteed mööda wurinal,
Ja kellukene kurwal wiisil
Teeb tilla tõlla looga all.

Poiss usin, ta ju tõusis öösel,
Ta ohkas kurwalt südamest,
Ja hakkas laulma lahkeist silmist,
Ta laulis neiu silmadest.

Oh sini silmad, sini-silmad,
Te piinasite poisikest!
Miks kiskusite, inimesed,
Te südant lahti südamest?

Nüid olen üksi, mina waene!…
Ja äkki ajas nelja ta!
Ja lõi siis lustil sõidu mängi
Ja pani laulma linduna.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 2, 25. veebruar 1887, lk 119.

Hälli laul

K. R. laul

“Kirjanduse Panteonis” on Wene Keiserliku lauliku uus laul ära trükitud. Kõrge laulik kirjutab alandlikult oma luuletööde alla alati ainult oma nime esimesed tähed K. R. Laul kannab nime “Hälli laul“. Meie katsume teda siin “Rishtij  Westniku” järele, kus ta ära trükitud on, nii heaste kui meil see korda läheb, Eesti keele tõlgis ka Eestlastele tutwaks teha.

Maga sa ehitud hällis
Siid ja sammeti sees!
Maga, mu pojuke kallis,
Kambrikses soojuse käes!

Kuju pealt Jumala Ema
Kurblik ja pühalik silm
Waatab; sind walwamas tema,
Ööseses rahus maailm.

Misuke õrnus ta waates,
Kurwade silmade sees!
Just nagu seisaks su saatus,
Tulewad hädad ta ees.

Kiired on aegade tiiwad!
Tuleb ka sinule tund:
Mured ja hädad sult wiiwad
Rahulist, lapselist und.

Kaitse siis truuist ja soojalt
Mööda läind aegade head;
Täida, mis isamaa pojalt
Oot’wad, kaaswennad ja õed!

Elus on hädasid palju;
Wenelas’ süda ja meel
Hoidku sind kindlalt kui kalju
Usu ja auususe teel!

Seisku sull kahtluses külmas,
Kartustes, hädade sees,
Kannatus-eeskujuks silmas
Lihtprawoslaawlane mees.

Maga siis, lapsuke kallis,
Alles kõik mured on eel,
Maga weel mureta hällis,
Seni kui rahus su meel.

Tasaste sätendab tuli
Pühade kujude ees…
Pojuke, puhka! Su põli
Heljub weel õntsuse sees.

XYZ

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 2, 15. veebruar 1889, lk 106-107.

Peigmees

Aleksander Sergejewitsch Puschkini jutustus. Ümber pannud Jakob Tamm.

Noor neiuke Natalia,
Kaupmehe tütar, kadus,
Kuid kolmandal ööl korraga
Ta kohkund leiti kodus…
Ja ema isa hagaralt
Seal seletusi nõudwad talt;
Ta aga neid ei kuule —
Ei healt saa üle huule.

2.

Ja mures kurtwad mõlemad,
Nii ema kui ka isa:
Ta suust ei sõna saanud nad,
Waim waikima on wisa;
Aeg wiimaks temalt hirmu wiis,
Ja õdedega jälle siis
Ta jalutama tõttis —
Tee ääres istet wõttis.

3.

Ja kui ta jälle istus seal
Kord oma õdedega,
Siis ilmus eemal maantee peal
Saan kolme hobusega…
Ta sõitis ligi… Saani sees
Seal seisis noor ja uhke mees:
Ta julgelt hooseid juhtis
Ja hoopidel neid uhtis.

4.

Ja sõites, pilgul piiluwal
Sealt waatis neiut tema, —
Ka neiu waatis wastu tall
Ja hakkas wärisema…
Ta jooksis hüides tuppa seal:
“Ma tundsin tema maantee peal!
Just tema oli, tõtke
Ja kohe kinni wõtke!”

5.

Kõik kurwalt seda kuulawad,
Pead kõigutawad kohkel…
Ja isa: “Nüid ehk awaldad,
Mis oled nõnda ohkel…
Kas keegi sind ehk häbistas?…
Kes oli see? Kus elamas?”
Kuid neiu nutab aga —
Ei sõna selle taga.

6.

Üks wanamoor see hommikul
Kaupmehe juurde tõttis
Ja nõnda sõnal silutul
Seal asja ette wõttis:
“Noor neiu kaubaks kodu Teil —
Noor mees on kauba ostja meil:
Nii südi ja nii sirge,
Nii waimukas, nii wirge.

7.

On rikas ta ja mõistlik mees —
Ei kumardagi kõrgust,
Käib nagu mõisnik teiste ees,
On waba mure wõrgust.
Ja kohe mõrsjal kingib ta
Ka kallist nahast kasuka.
Kuld sõrmussedgi uued
Ja sammetised kuued.

8.

Ta Teie tütart eile teel
Näind wärawate taga…
Käed lööme kokku! Mis siis weel,
Kui kirikusse aga!”
Nii räägib mõistu wanamoor
Seal isa ees, kuid neiu noor
Ei tea, mis hirmul teha:
Tal wäriseb kõik keha.

9.

Ja isa ütleb: “Olgu siis,
Mis sõnan juure sinna —
Noh tütrekene, nii on wiis,
Wõid mehele mull minna!
Piad neiu põlwest lahkuma —
Nukk tarwis nurka wisata,
Aeg pesa ehitada,
Kus lapsi kaswatada.”

10.

Tall tütar tahab wastata,
Kuid waub wastu seina,
Seal järsku nutma hakkab ta,
Kui oleks kuulnud leina…
Ja wanamoor see wäledalt
Tall annab juua hagaralt;
Wett kannu seest ka wäha
Ta kallab neiu pähä.

11.

On walul igal waatjal rind, —
Kuid neiu ärkab aga
Ja ütleb: “Isa, kuulen sind,
Su tahtmist täita waga…
Suur pulmapidu tehke siis,
Ka peigmees olgu seal, kuis wiis,
Ja et kõik korras, waatke —
Ka kohus pulma saatke!”

12.

“Su soowi, tütar, täidan ma —
Saad igatahes luba…
Kõik olgu nii…” Ja warsi ka
Käes ongi pulmad juba.
Koos wõerad kõik, kes kutsutud,
Ka lauda mõrsja läkitud…
Seal laul, seal lusti kaja
Weel peigmeest üksi waja.

13.

Waat saanid õuue sõidawad —
Ka peigmeest nüid seal näha…
Kõik terwist jooma tõttawad —
Wiin kipub klaasist pähö.
Ja peigmees sõnab: “Ütelge:
Miks minu ilus mõrsjake
Ei taha süia, juua —
Mis wõis tall muret tuua?”

14.

Ja mõrsja wastab temale:
“Ma awaldan siis seda —
Ehk saan nii waikust waimule,
Jäeb rahule mu süda:
Küll hirmsa une nägin ma…”
Seal ütleb isa: “Räägi ka,”
Mis wõisid unes näha,
Et söök ei korda lähe?”

15.

“Ma nägin unes,” räägib ta:
“Mu käik mind metsa saatis:
Öö oli käes. Kuu üksinda
Mind pilwe pilult waatis.
Ma metsas ära eksisin,
Küll hoolsalt rada otsisin:
Mets tihe — teed ei leida —
Kas meel wõi ära heida.

16.

Ja järsku, nagu ilmsi just
Ees mina maja nägin…
Ma koputasin wasta ust —
Ei wastust… Lahti tegin
Siis uksest sisse astusin:
Sees põles küinal, kohkusin:
Hulk rikkust ees, mis ime:
Ma olin, nagu pime.”

17.

Seal ütleb peigmees: “See on hea:
Saad õnne elus sina…”
Kuid mõrsja wastab: “Ega tea —
Kõik pole rääkind mina…
Hulk rikkust: kulda, hõbedat
Ja riiet kõige kallimat
Ma nägin… kuulge aga,
Mis tuleb selle taga.

18.

Seal kerkis kohe sõidu heal…
Hing aimas minul paha…
Lõin ukse kiirul kinni seal,
End peitsin ahju taha.
Hulk mehi, terwe tosin just
Siis tuli tuppa esikust
Ja ühes õrnakene
Neil ilus neiukene.

19.

Neist ükski tuppa astudes
Ei kuju ette tõtnud,
Ei laua äärde istudes
Peast mütsi maha wõtnud.
Kesk kohta wanem seadis end
Ja head kätt temast alam wend,
Kuid pahemat kätt aga
Sai neiukene waga.

20.

Laul kisal, käral lahti lõi,
Rõem metslik täitis tuba.”
Ja peigmees: “Und ei laita wõi:
Eks rõemu tema luba…
Kuid mõrsja wastab: “Ega tea…
Eks kuula: kõigil meel on hea,
Wiin wirgalt ringi ruttab,
Kuid neiukene nutab.

21.

Ta nutab ärdalt pingi peal,
Ta nutab haledaste,
Kuid wanem wõtab nua seal
Ja ihub hagaraste…
Siis neiu ette astub ta
Ja raiub ühe rapsuga —
Oh koledust, oh paha —
“Hea käe tall õlast maha.

22.

Noh,” ütleb peigmees: “Mis seal weel?
See uni on ju tühi!
Wõi sellep ongi kurb su meel?…
Siin pisar palgelt pühi!…”
Ja mõrsja ütleb: “Kannata —
Kas seda sõrmust tunned sa?”…
Seal kõik, kes seda näewad
Nüid nende ümber läewad.

23.

Käes kukub sõrmus… Peigmees see
Näust walgeks läeb, kui waha…
Kuid kohus ütleb: “Kinni tee!…
Käed rööwlil selja taha!”
Seal rööwel kinni köideti
Ja surma warsti heideti,
Sa neiu kuulsaks ruttu…
Nii lõpetame juttu. —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 15. jaanuar 1888, lk 24-26.

Kosk ja hallik

Iwan Krõlowi mõistulaul, ümber p. Jakob Tamm.

Kosk kahinaga kaljult orgu keereldes,
Kord wäikse hallikale ütles hoobeldes,
Kes mäekülje all wast waewalt oli näha,
Kust kandis woogu terwekstegewat.
“Kas pole naljakas? Sa wäike, wett sull wähe,
Kuid Sinu juurde palju wõeraid tõttawad!
Ei pole ime see, et mind käib mõni wahtmas,
Mis käiwad Sinu juures?” — “Terwist tahtmas!” —
All kuuldi hallik ütlewat.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 39.

Schilloni vang

Inglisluuletaja Lord Byroni laululugu.
Ümberteinud N. N.

Sissejuhatus

Sa wabadus, kes murrab wangi raua,
Sa selle wõitu wangid rõõmul näewad,
Neil sinu kiired südamesse jäewad,
Oh, waim, kes katad õnnistuse laua!

Kui sinu lapsed leidwad wangi haua,
Kui wande all nad ahelates käiwad,
Neil toowad troosti tulewiku päewad,
Sest sidemes su waim ei seisa kaua!

Schillon, su keldrid tunnistusi annud,
Su põrand püha altar, kaebe kalju…
Sest Bonivard *) seal on piinad kannud.

Seal wangi põlwe waewa tunnud palju,
Maailma koidud sinu tegu wannud,
Weel praegu tõuseb taewa kaebdus walju.

1) Boniward oli Helweetlaste kuulus isamaa sõber. Ta sündis aastal 1496, Helweetias. Langes isamaa õiguste ees seistes Savoia hertsogi ja piiskopi kätte, kes teda kuueks aastaks Schilloni lossi keldrisse wangi paniwad. Pärast lahti saamist tegi ta südidusega oma isamaa tööd edasi.
Ümberpaneja.

1.

Mu pea on hall, ei aastatest,
Ei kaua aegsest kurptusest.
Ei hirm nii häkki ainsal ööl
Mu juuksed muutnud mulju tööl.
Ei tegewusel tuimun’d rind —
Waid wangipõlw on waewand mind.
Sest niiskes keldris wõlwitus
Mind rusus raske ahastus.
Mul oli priius wõeras siis,
Kui keeldud puu, kui paradiis…
Ma kannatasin usu eest,
Mis wõim ei riisun’d rinna seest. —
Ju minu isa waewas piin —
Ka tema oli wangis siin.
Et usule ta kindlaks jäi,
Tal sugukond kõik wangi sai.

Meid oli seitse — üks teil ees,
Kuus oli noort — üks wanamees…
Ei eksitanud ühtki piin:
Truuks usule kõik jäiwad siin.
Üks leidis surma tule sees,
Kaks poodi üles rahwa ees…
Kui isagi, nii piinal nad,
Ka surres waenlast naersiwad;
Kolm jäeti wangi waewlema —
Neist üksi üle jäänud ma.

2.

Schilloni keldris, mis kui öö,
On seitse sammast — Gothi töö
On seitse sammast jämedad,
Mis tule walgel tumedad…
Ei paista sinna päikse läik:
Tall müiri lõhes lõpeb käik;
Sealt wilgub ta weel silma ees
Kui ehakuma udu sees…
Ja iga samba küljessa
On raske ahel  rõngaga.
Küll raud on hirmus õnnetu! —
Weel werejäljed ihus mull…
Ei wangi walu enne lä’e,
Kui silm ei jälle päikest näe.
Ja nüid, kui awanes mull ilm,
Ei päikse kiiri kanna silm.
Sest teda pole näinud ma,
Kui kaua küll, ei mäleta:
Sest saadik, kui mu wiimne wend,
Seal suri, — ei ma tiunne end!

3.

Meid panti ahelasse siis
Üksteisest lahku — nagu wiis.
Ei saanud sammu astuda,
Ei teine teist seal waadata…
Seal ahendawa walge ees
Me olime kui udu sees.
Üks teisest eemal – siiski koos,
Me ägasime walu hoos.
Seal ilmast ära lahutu,
Üks troost meil oli kingitud,
See oli see, et rääkida
Me wõisime üks teisega.
Me rääkisime lootusest,
Ja raugendaja rõõmudest.
Kuid seegi troost ta otsa sai,
Sest heal meil raudseks, raskeks jäi.
Ei nõnda puhtalt kõlan’d ta,
Kui end’sil päewil õnnella.
Wõib olla, ehk ma olin hull —
Et oma heal nii wõeras mull!

4.

Ma olin wanem wendadest,
Neid pidin troost’ma südamest,
Ma tegin ka, mis lubas jõud,
Kuid troosti sõnust tuli põud…
Mu noorem wend, kuis waewles nii,
Tal silmad nagu emalgi!
Need silmad ellad, sinawad,
Kuis waluga mind täitsiwad!
Mu Jumal! Seal ta minu ees,
Kui lind nüüd oli puuri sees!
Kui päike armas oli ta,
Kui päike, mis kord nägin ma…
Kui suwe päike, käigi teel,
On nõnda kaua säramas,
Kui kaua suwi kestab weel…
Kui suwelaps, kui ilus õis,
Kuis wangistust ta kanda wõis…
Ta oleks olnud rõemus weel,
Kuid meie pärast mures meel.
Tal haleduse pisarad
Kui allikast seal weer’siwad.
Küll oli waew mull waadata,
Et süda tahtis lõhkeda…

5.

Mu teine wend — see oli mees,
Kes wapper wõitlemise sees.
Ta oli suur ja südi jõul,
Ei hirmun’d iial häda sõul.
Ta andis hoopa ägedaid,
Ei sallind wangi ahelaid…
Ju nende heal tõi viina tall,
Nüid oli waik tta nende all…
Ta närtsis juba piina jõul —
Nii minuga saab aja sõul…
Kuid siiski sund’sin ennast ma,
Et teda wõiksin troostida.
Ehk muidu minu wapper wend,
Ehk oleks hukkan’d wihas end.
Sest wangitorn — tall põrgu haud,
Ja suurem piin — et jalgus raud…

6.

Schilloni walli külje all,
Küll tuhat jalga sügawal,
Seal kihab, keerleb meie woog,
Lööb wastu kalju laente loog.
Schilloni walge walli pealt,
Kuis hirmul waadata on sealt…
Wood wangi koda piirawad,
Kui surnuhauda — elawat…
See pime põrgu sügawal
On järwe põhjas, laente all.
Me kuulsime seal päewal, ööl,
Kuis tormasiwad laened tööl.
Kuis wesi wastu walli käis
Nii wahutawat wiha täis…
Kuis wete raske rõhu all
Ka kalju oli kõikuwal.
Ei aga mina hirmunud,
Ma ootsin surma sügawal —
See oleks priiust kinkinud.

7.

Mu teine wend, ma ütl’in ju,
Ta oli üli õnnetu…
Ei tahtnud wangi toitu mees,
Waid tõukas ära wiha sees.
Ta küti toitu armastas,
Mis enne ise walmistas
Seal oli kitse piim meil ees,
Siin sumpund wesi kruusi sees…
Me wangi leib, mis kuiwanud,
Sai pisaratel kastetud.
Kõik perekond meil piina all,
Miks silmad siis ei pisaral?
Kuid ahelad ja ihu piin,
See polnud kõige pahem siin.
Mu wend küll lossi tubades
Ka oleks närtsind nõrkuses,
Kui poleks waba õhtu seal
Mis enne hingas mäe peal…
Miks waikin weel — nälg suretas
Ta wangi keldris sügawas. —
Ma nägin, kuidas närtsis ta
Pea wajus longu wõimuta…
Ma rabelesin ahelas,
Kuid raud mu jõudu rammestas
Ta suri siis — talt kisti raud,
Nüid ootas teda niiske haud…
See haud seal keldri põrandal,
Sai kaewetud mu silma all…
Ma palusin küll surnu eest,
Et wälja wiidaks keldri seest,
Et waba mulda maetaks ta,
Kuid palwe oli asjata!…
Ma mõtlesin, mull tundis rind,
Et wangi mullas waba lind
Ka surnultki ei rahu saa —
Oh oleks parem waikind ma!
Nad kaew’siwad, mind naersiwad,
Ja mulda wenna matsiwad, —
Ja hauale weel ahelad
Tal panti… need ta mõrtsukad.

8.

Mu noorem wend ju lapsena,
Meil armsam kõigil oli ta.
Tall ema nägu, ema waim,
Me suguwõsa õrnem taim.
Tall isa süda, isa rind,
Oh, kuis ta walu waewas mind!
Ma tema õnneks elada
Küll tahtsin iga pilguga.
Ta ennast sõnal elustas,
Ja meie walu wähendas.
Ta kõhnemaks jäi iga päew,
Õit närtsitama hakkas waew
Mu Jumal! Küll on hirmus see,
Kui armsamal ees surma tee!
Ma nägin teda nõrkewat,
Ei olnud kuskil aitajat!
Ta siples surma walus weel,
Tall kadus juba kindel meel…
Ta kahetsuses kibedas
Siis patu pärast palwetas.
Ja suikus, suikus surmale,
Nii jõuetult, kuid julgeste.
Kuid julgeste… ehk rinna sees
Tall meie pärast walu kees.
Ta nägu nii kui roosa õis,
Mis närtsib, surma wahwust täis,
Sealt kadus ära walu jõul
Nii ilus puna, surma sõul.
Nii wikerkaargi peitu jääb,
Kui wihmapilw tast mööda lä’äb.
Tal silmist kadus elu loit,
Mis wangi keldris oli koit.
Ei ohkanud, ei kaeban’d ta,
Et pidi wara närtsima.
Ja wiimaks rääkis tema weel,
Neist lootustest, mis oot’wad eel.
Ma seisin tummalt samba na’al,
Ta wiimse, armsa kõne a’al…
Kuid ohkamised surid tall,
Ta waikis raske walu all…
Ja hinge kinni pidades,
Ma kuulasin… hirm südames…
Nüid üksinda ma olin siin,
Mu rinda rusus raske piin.
Ma hüidsin… walul waikes heal,
Ma murdsin — ahele katkes seal.
Ta juurde jooksin — tühi töö,
Ma olin üksi — ümber öö…
Ma üksi keldri õhku jõin
Ja wangi wannet sisse sõin!
See wiimne hing, kes hoidis mind,
Nüid oli külm ka tema rind
See ainus side elu sees
Nüid oli katkend minu ees!
Nad mõlemad on surnud seal:
Ta käe wõtsin kätte ma,
See oli külm… külm minul ka…
Mull üle seista puudus jõud,
Ehk rinnas küll weel elu sõud.
Meil hulluks muudab ennast meel,
Kui kallim lahkub elu teel! —
Miks jätsid, surm, mind üksinda,
Miks läksid minust mööda sa?
Ei elu lootust leidnud rind,
Kuid usk ei lasknud surra mind!

9.

Mis keldris siis sai minust weel,
Ei enam mäleta mu meel.
Ei walgust enam näinud silm,
Mu hinges asus pime ilm.
Mul mingit mõtet polnud peas,
Ma olin kiwi teiste seas.
Ei tea, mis sündis minu ees,
Ma olin kalju udu sees.
Mu ümber heljus tume wöö,
Kas oli päew, kas oli öö.
Ka eha elki tumedat,
Ei aiman’d seal ma olewat.
Ma olin tühja ruumi sees,
Kus midagi ei olnud ees.
Ei teadnud päiwi aja teel,
Ei mingit tuju kudund meel.
Kuid hingasin seal wagusalt
Ja olind surnud elawalt.
ma olin ära angund seal,
Mul puudus jõud, mul puudus hea.

10.

Kiir päikselt wiimaks puutus mind,
Ja rõõmsalt laulis wäljas lind.
Ta waikis… laulis jälle seal,
Küll armas oli tema heal.
Mu silmi tänu pisarad
Ta laulu kuuldes täitsiwad.
Nii et sell silmapilgul ju,
Läks meelest, et ma õnnetu
Ja aga pidi minu meel,
Kui udu selgus päewa eeel.
Ka keldri müirid mustawad,
Mu silmu juba paistsiwad
Ma nägin, päike walgust tõi,
Kiir läbi lõhe sisse lõi.
Ja päikse kiire kaasas weel
Lind alla tuli lennu teel.
Õrn lind, kell palju kaunim heal
Kui teistel, kes on wälja peal.
Ta laul kõik kurbdust peletas
Ja tuima südant seletas.
Ei sarnast lindu silm mul näin’d,
Ei enne mul ta wõersil käin’d.
Tall puudus wistist sõber weel,
Kuid polnud nii kuis mõtles meel.
Mu juure ehk wast lendas lind,
Et trööstida wõis wangis mind.
Mul äratas nii meeli ta,
Et wõisin tunda, mõtelda.
Kas oli enne prii see lind,
Wõi paesis wangist waatma mind?
Ma tean, mis tunneb wangi rind, —
Ei kinni püida soowi sind!
Ehk tuli ingel taewa teelt,
Et rõõmustada minu meelt?
Oh Jumal! Anna andeks Sa,
Et nõnda wõisin mõtelda!
Kui näitand oleks ingel end,
Siis oleks olnud minu wend.
Ta lendas ära, aru sain,
Et tühja mõtet taga ai’n.
Kui oleks wend mul wõersil käind:
Ei oleks jälle ära läind!
Ei oleks mind siis jätnud ta,
Kui surnud siia üksinda!
Mind üksinda, kui pilwedest,
Kes tõttab taewast tasasest.
Kes tõttab seal, sell tume silm,
Ehk ümber tall küll selge ilm.
Kes tõttab seal, kes ära lääb
Ehk õnne sülle ilm küll jääb.

11.

Mu elu muutus paremaks,
Ka wahid saiwad lahkemaks.
Ei mõistnud ma, kuis tuli see,
Ma harjunäd olin walule.
Mult maha jäiwad ahelad,
Sest ajast kui ma murdsin nad.
Nüid keelamata wõisin ma
Mu wangi keldris kõndida.
Ma kõnd’sin wäsimata siis,
Jalg ühelt seinast teise wiis…
Ma käisin ümber sammaste
Ja käisin jälle uueste.
Kuid sealt, kus mullas oli wend,
Ma eemal ikka hoidsin end.
Ma kartsin oma käigiga
Ta haua rahu rikkuda…
See mõte raskust mulle tõi,
Et haige süda ärdaks lõi.

12.

Ma kaew’sin trepi müirisse,
Et mitte, et mind paestaks see.
Sest müri, see kindel kiwi rind,
Ta ilmast lahus hoidis mind.
Ka ilma üle arwas meel:
See suurem wangi koda weel!
Mul polnud last, ei osa ees,
Kes mind seal ootaks armu sees.
Üks õnn, mis armul ärkanud,
Mind oleks hulluks ajanud. —
Ma tahtsin üles ronida,
Et aknast loodust waadata.
Kuid ihaldas mul näha silm,
Kas end’ne on weel wäljas ilm!

13.

Ma nägin mäe harju, nad
Kõik endist wiisi seisiwad.
Pead oliwad neil lume sees,
Järw kohas nende jalge ees.
Õhk piiras neid kui siniloor,
All kohas, kiirles laente koor.
Ja eemal seisis seal mu silma ees,
Üks saarekene järwe sees.
Wist waewalt suurem oli ta,
Kui wangiõuu, kus olin ma.
Kolu puud seal nägin kaswamas,
Mäe õhk neil lehti liigutas.
Seal ümber mässas laente mäng,
Saart ehtis lehkaw lille säng.
Seal ujus kala järwe wees,…
Kõik oli kaunis silma ees.
Läks kotkas üles lennates,
Ja keerles kõrgel kiiruses.
Ma waat’sin teda waikselt seal,
Kuum pisar oli palge peal…
Ma olin hirmul, ihkas rind,
Et ahelad weel hoiaks mind.
Kui akna pealt siis tulin ma,
Ees leidsin keldri pimeda.
Siis tundsin ennast koorma all,
Kui oleks hauas, sügawal.
Kord sain ju wälja waadata…
Kuid rahu, mis mull ihkas rind,
Ei waigistanud enam mind…

14.

Ei mõistnud mina mõtelda,
Kui kaua wangis olin ma.
Ei waat’nud iial walgust silm,
Mu ümber asus tume ilm.
Kui wiimaks sain ma priiuse,
Ei nõudnudgi, miks anti see.
Üks puhas mull, kas nii ehk nii,
Kas olin ahelas ehk prii.
Kui wahid sinna tuliwad,
Mind keldrist wälja lasksiwad.
Siis waiksest rahust (tundsin ma)
Mull oli kahju lahkuda.
Mull oli nagu wiiksiwad
Mind uuest kodust ära nad.
Kus waatsin ämblikute tööd,
Kes kudusiwad wõrgu wööd,
Kus hiired mulda kraap’siwad,
Ja mulle seltsiks oliwad.
Koos nendega ma elasin,
End isandaks neil arwasin.
Mu woli all nad oliwad,
Kuid lahkust mult nad leidsiwad,
Mull armsaks jäi ka wangi raud
Ehk kaugel küll ju keldri haud.
Nii see mis kauaks seisma jääb,
Ka meie loomu sisse lääb.
Küll wangist lahti lasti mind,
Kuid wangi jälle waewles rind…

(Lõpp.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 27-32.

Laul Heine järele

Siin on see muinasjutu mets,
Kus lehkawad pärnapuu õied,
Mu meeli nõidub salawäel
Kuu imeline läige.

Ma kõndisin. Kui kõnd’sin ma
Heal kõlas ülewal kõrges,
Seal ööpik laulab armudest
Ja armastuse walust.

Ta laulab armust, waludest
Ja pisaraist ja naerust.
Ta hõiskab nii kurwalt, tall kurtes nii lust,
Et unund unenäud ärk’wad.

Ma kõndisin. Kui kõndsin ma,
Seal nägin: ees mul seisab
Üks loss seal waba wälja peal,
Ja tornid kõrgesse tõuswad.

Kõik aknad on kinni, igal pool
On waikus ja leinamine;
Mull näis, kui elaks waikne surm
Siin tühja seinte wahel.

Seal wärawa ees seisis swinks,
Üks hirmu ja lustide kaksik,
Kui lõwil on keha ja käpad tall,
Kui naisel ta pea ja rinnad.

Üks ilus naine! Walge pilk,
See kärsituist himudest sõna,
Ta tummad huuled wõlwisid end
Ja nende peal naeratus mängis.

Ööpik see laulis nii magusast’,
Ei jõudnud ma wastu seista
Kui suudlesin armast näukest,
Siis oli ta minuga otsas.

See marmori kuju, ta elawaks sai,
Külm kiwi, see tasaselt õhkus,
Mu musude tuliseid leekisid jõi
Ta januga ja ahnelt.

Ta jõi, et hing mull kinni jäi,
Ja wiimati, armastusjoobnult
Mind kaelustas ta ja teha mull
Ta lõwi küüntega pures.

Kui magus see walu, kui õnnis see piin!
Ilmmõetmata õntsus nagu walu,
Kuis suudlemine mind õndsaks teeb,
Nii haawawad koledalt küüned.

Ja ööpik laulis: “Ilus swinks!”
Oh arm, mis piab see tähendama,
Et surma piinaga ühendad sa
Kõik oma magususe.

Oh ilus swinks, oh seleta mull’
See mõistatus imeline,
Ma olen ta üle mõtelnud
Ju mitu tuhat aasta.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 36.

Ära siit!

(Heine järele.)

Mustad kuued,  siidi sukad
Walged, wiisakad manshetid,
Pehmed kõned, meelitused,
Oh kui neil ka südant oleks!

Südant rinnus, armastust ka,
Sooja armu südametes!
Oh, mind tapwad nende laulud
Wälja mõeldud armu walust.

Mägedelle tahan minna
Kussa seiswad wagad onnid,
Kussa rind mull hingab lahkelt,
Kussa käiwad wabad tuuled.

Mägedelle tahan minna,
Kussa tõuswad mustad kuued,
Oja wulin, linnud laulwad,
Uhked pilwed jahti piawad.

Jumalaga, uhked saalid,
Uhked herrad, uhked prouad!
Mägedelle tahan minna,
Naerdes sealt Te’ peale waata.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 33.

Unenägu IV

H. Heini järele.

Ma nägin unes päkapiku mehe,
Käis karkudel, samm küünra laiune,
Tall puhas pesu, riie peenike,
Seest aga oli porine kõik ehe.

Sest oli pöörane ja kõlbas wähe,
Kuid wäljaspidi tore mehike,
Ta kiitles üle julgustükkide
Ja awaldas neid päris kuke pähä.

“Kas tead, kes see on? Eks waata siis!”
Ning unejumal kawalast mind wiis,
Ja pildipeeglis ilmus mulle wari:

Seal altari ees seisab mehike.
Mu armas neid “Jah!” ütleb temale
Ja “Aamen!” karjub naerdes tondi kari.

24. Juunil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Unenägu III

H. Heini järele.

Kord unenäus nägin enese
Ma piduwrakis, siidi westi sees,
Manshetid käel, kui oleks pulmad ees
Ja minu kõrwal magus armuke.

Ma küsin talt: “Kas mõrsja olete?
So oh, noh, soowin õnne!” ütlen kumardes,
Kuid külm ja uhke sõna waewalt libisedes
Mu kuiwand kurgust kerkis keelele.

Ja armukese silmist ojadena
Seal pisaraid nii woolas kibedaste,
Et nendes kadus neiu, õrn ja kena.

Oh sinisilmad, armastuse läte,
Mind päewal petate nii sagedaste
Ja uneski — ja siiski wangistate…

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Unenägu II

H. Heini järele.

Kord suhkru huuled kibe kõnega
Ja uhked lokid, mirdid ja reseeda
Ja armastus mind wõisid waimustada
Ja kurwad laulud kurwa wiisiga.

Need unejutud ammu kahwatanud
Ja iga tuule alla kannetud,
Ning ainult, mis ma riimi walanud,
On mulle jäädwaks päranduseks saanud.

Sa jäid, mu waene laul, kau sina ka
Ja otsi kadund õhu kuju taga,
Ning kui Sa leiad, seisa pilguks waga
Ja õhu woolus teda terwita.

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 31.

Unenägu I

H. Heini järele.

Pilt õrn ja hirmus oli see,
Mis tudus uni silmale,
Weel nüüdki ehmatuse sees
Mul weri tardus südames.

Ma aias imeilusas
End nägin rõõmul kõndimas,
Seal lilled õrnad hellaste
Pead painutawad minule.

Seal armastusest otsadel
Nii õrnalt laulis linnukeel;
Kuldkiirtes päike punetas;
Kuldehtes õied õitsemas.

Õhk lõhnab õitest armsaste,
Nii tasa puhub tuuleke;
Kui mõrsja pulma ehte sees
Kõik loodus juubeldas mu ees.

Kesk lilleaeda silman ma
Seal selge marmorhallika;
Ja hallikal on ilus neid,
Ta peseb riideid linaseid.

Kuldjuukseline sinisilm,
Ta naeratuses õnneilm.
Ma waatan, mulle näitab ta
Nii tuttaw, siiski tundmata.

Mu ilus neid, ta ruttab wist,
Seal juures laulab imelist:
“Woola, woola weeke!
Pese puhtaks linake!”

Ma lähenen end wallatul’
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imeilus, magus neid,
Kell’ pesed riideid linaseid?”

Ta kärmelt: “Ennast walmista!
Su surnulina pesen ma!”
Ning waewalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike. —

Uus pilt mull’ ilmus silma ees:
Ma paksus metsas, põlises.
Seal taewa tõstsid latwu puud,
Ma waatasin, neist waimustud.

Kuid kuule! kajab tume heal,
Kui kauged kirwe löögid seal;
Ma ruttan läbi põesaste
Ja tulen waba wäljale.

Kest haljast platsi üksindu
Seal kaswis wägew tammepuu.
Näe, imeneid, seal jälle ta,
Ta raiub tamme kirwega.

Hoop hoobi järel kiireste,
Laul kõlab, wälgub kirweke:
“Haljas raud, teraw raud!
Tee mull’ kiirest kirstu laud!”

Ma lähenen end wallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imemagus neiuke,
Kell’ walmistad see kirstuke?”

Ta kärmelt: “Aeg on kasin mull,
Ma raiun surnukirstu sull!”
Ning waewalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike.

Nüüd ilmus wiirastuse sees
Lai, kõrbeline nõmm mu ees
See oli ime waadata
Ja täitis sala-hirmuga.

Kui alles mõttes seisin seal,
Üht walget silman nõmme peal.
Ma sinna poole kiireste:
Näe, end’ne ilus neiuke.

Tad walged riided ehiwad.
Ta kaewab labidaga maad.
Ma waewalt julgen waadata:
Neid ilus, kuid nii hirmus ka.

Mu ilus neid, ta jällegi
Seal laulab imewiisisi:
“Labidake, teraw raud,
Kaewa lai ja sügaw haud!”

Ma lähenen end wallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Mu ilus neid, Sind palun ma,
Mis tarwis hauda kaewad Sa?”

Ta kärmelt: “Haua sügawa,
See sinu tarwis kaewan ma.”
Ning waewalt oli üeldud see,
Külm haud end awas minule.

Ma waatsin hauda minu ees,
Mul weri tardus südames.
Ma langen hirmsa hauasse
Ja… ärkan unest walwsile.

2. aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 30-31.

Unenägu

(Lermontowi järel.)

Ma lamasin wist Dagestani kalju pinnal,
Kus päike paistis wäga palawast’;
Seal auras sügaw haaw siis minu rinnal
Ja ikka tilkus weri maha tast.

Nii lamasin ma üksi wõeral rajal,
Ja mustad kaljud ümberringi teal,
Mis tulikuumad lõuna paiste ajal —
Ma magasin, kui surnud seal.

Ma nägin und, et küinla tule walgel
Üht pidu peeti kaugel kodumaal.
Seal mõni uhke neid, kell puna palgel,
Ka naljatades mõtles minu peal’.

Ja kuna teised tihti nalja tegid
Ja rõemsalt siia, sinna käisiwad,
Üht kurwalt istuwat seal nemad nägid,
Ja õhkades ta rinda tõusewat.

Ta nägi waimus kaugel kalju pinnal
Üht surnu keha kuuma liiwa peal,
Weel auras sügaw haaw seal tema rinnal —
Ah, tuttaw oli tall see surnu seal.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 40.

Jahimees

Schilleri järele K.

Eks sa taha talle hoida?
Talleke on tasane,
Nopib noore rohu päida,
Mängib murul uteke.

“Ella eidekene, mina
Ihkan küti käigil’ minna!”

Eksa taha karja hoida?
Karja sarwel hele hääl,
Karja kaitsejanna käida
Haljendawa aasa pääl?

“Ella eidekene, tas ma
Tahaks jahi jänu täita!”

Eks sa taha lillekesi
Kosutada lastega?
Mäel ei meelita sind mesi,
Hirm sääl iga astega!

“Lase õied õilmes olla,
Hoian neid, kui ilmun alla!”

Jahile läks eide armas,
Tuju tõttu edasi,
Oli küti käigil kärmas
Käima kalju radasi.

Oh, kuis hirwe tallekene
Põgeb, päras poisikene!

Kõrge kalju harja üle
Tõttab hirmund hirwe tall,
Läbi lõhken kalju süle
Hüppab hüwa-jalgne ell.

Laane tallekene, tõtta!
Weel on wara elu jätta.

Aga kõrgel kalju laual
Hirmuna nüüd hirweke,
Kurjal kuristiku haual
Lõpetatud talle tee.

Ees näeb haigutawa haua,
Selja taga surma raua.

Wesi silmas, wärin rinnas,
Palub tall nüüd jahimeest;
Poiss ei peata, wibu winnas,
Tahab tappa tallekest;

Aga häkki halliate
Isa astub a’aja ette.

Ja siis oma waimu wäega
Kaitseb tapatalle ta.
“Saadad surma kare käega
Sina kunni seie ka?

All on igal hingel mahti,
Jäta minu riigis jahti!”

Oleviku Lisaleht nr 45, 2. november 1882, lk 2.

Näkk

Lermontowi järele Wene keelest J. T.

Näki neiu kuu kumawa walguse käes
Ujus jõe wee woogude wäes;
Kunni kuuni ju pilduda laenete päält
Tahtis hõbetud wahtu ta säält.

Jõgi kohas ja liigutas sügawas wees
Udu pilwi, mis paistsid ta sees;
Näki neiu see laulis; ta halelik hääl
Kostis wastu jõe kallaste pääl.

Tema laulis: “Siin põhjas, kus woogude wiir,
Päewal wirwendab päikese kiir;
Kala karjad siin käiwad, kui salased wäed,
Läikwat kristallist linna siin näed.

Jõe liiwasel woodil siin waikuse sees
Magab pillirool warjatud mees,
Magab wõeramaa wägimees magusat und,
Mida saatnud on laenete sund.

Aga musu, — oh häda, ei tea, miks nii, —
Tal kümust ei ära tali wii;
Tema magab — ei sõnagi kõnele keel;
Ta ei hinga, ei ärka ka weel!…”

Nõnda laulis näkk läikiwa laenete pääl
Sala waluga haledalt sääl;
Jõgu kiigutas keereldes sügawas wees
Udu pilwi, mis paistsid ta sees.

Oleviku Lisaleht nr 44, 26. oktoober 1882, lk 2.

Ootus

Schilleri järele Jaan Suwiste (?)

Kuule, eks wankunud wäraw?
Oli, kui lõgiseks link?
Ei, waid waiksel tuule hõngul
Lausus saa lehte rink.

Sa haljas wõlw, end ehtes walmista,
Sest warsti ilmub kenaduse kaasa!
Oh oksad, wõtke woodit palmista,
Ja heitke neiul waikist ööde aasa!
Te õrnad tuuled sala salmista,
Ta roosa palgel kallgistage aasa,
Kui tema kaunil keha kergel kõnnil
Ta jalad siia saatwad armu sunnil.

Waata, mis lipsatab wõsas?
Kõssatab rohine pind!
Ei, kord kohkus põesa peidus —
Lendas üles wäike lind.

Oh kustu warsti, re päike elk!
Ei jõua, õnnis waikis wiibimata,
Me ümber heida tume ööde telk,
Ja sala kätega meid kinni kata!
Ei ilmsiks ihka armastuse helk,
Ka kiire kumase näeks end nägemata;
Kuid ämarik, see waikne, häbelik,
Sääl tohib olla teadja õnnelik.

Kuule, kas kaugel ei kõland —
Kaigkus kui tasane hääl?
Ei, wait luik, see (?)lõdusringil
Ojub hõbe tiigi pääl.

Mu kõrwus kõla häälte iludel —
Sääl purskaw hallik langeb kahinaga,
Ja lilled kummardawad loode piludel,
Kõik jumistusel jätab Jumalaga;
Sääl targad meelitawad leht’de wiludel,
Ning silepalgsed õunad otste taga;
Ja õhk, see lille lõhna wahutaw,
Mu palaw põsel lehwib jahutaw.

Oli kui sammude kahin
Peitliku pärnade all?
Ei, sääl wili maha põntsus
Otste koormast ripnewal.

Ju leekiw kuma langeb õntsaste
Ju eha rüppe, wärwid kahwatawad;
Ja õrnad õie nupud wallale
Ju widewikud meeli ahwatawad;
Kuu kerkib puhtal palgel ülesse,
Ning ämarikku metsad lausandawad —
Ja wõlwi taha langeb eha wöö,
Ning waiksel sammul astub õnnis öö.

Waata, mis walendas eemal,
Säraks kui siidine kleit?
Ei, see petlik samba sära
Metsal wale walgust heit.

Oh ihkaw süda, ilmaaegu sa
End lased kena kujutustest kanda —
Ei saa wel armul ümberhakata,
Ei petlik õnn wõi rinnal rahu anda.
Oh ilma elaw — ihkel ootaja,
Mind lase oma õrna käekest tunda!
Ja kui su kuub ju eemalt eleneks,
Küll wale warjud pattu peleneks.

Ja tasa, kui taewasest õuest,
Nii ilmub see õnnelik tund —
Sääl oli ta ligistand sala,
Ja äratas musuga mind.

Oleviku Lisaleht nr 43, 19. oktoober 1882, lk 2.

Purje

Lermontowi Парус. F. F.(?)

Üks üksik purje walgendades
Näib merel udu sina seest…
Mis tema otsib kauges maades!
Mis tõukas teda kodu weest?

Tuul hulub: laente mängu trotsib
Mast painudes ja rägiseb…
Ei õnn see ole, mis ta otsib,
Ei õnn, mis eest ta põgeneb.

Ta üle kuldne päike kaalub,
Ta all on klaasist selgem woog
Ja rahuta ta tormi palub,
Just kui tooks rahu tormi hoog.

Oleviku Lisaleht nr 27, 18. juuli 1883, lk 2.

Igatsus

Schilleri järele F. F (?).

Oh, et selle oru õhust
Oleks wälja minekut.
Sellest külma udu rõhust. —
Oh, kuis saaksin õnnistud!
Sääl ma silman kena mäge,
Haljendab tall eluwiin!
Oleks tiiwad, oleks wäge:
Mägedele rändaksin!

Armsat kokkukaja kuuldes
Aiman taewa rahuhäält.
Kerged hood toowad tuuldes
Lõbust lõhna mulle säält.
Kuldset wilja walminewat
Näen ma lehte lautusest.
Lilled, mis sääl õilmitsewad.
Ei saa kantud talwedest.

Oh, mis ilus päewapaistes
Wõib sääl olla kõndida.
Ja see õhk, sääl kõrges seistes,
Oh, küll see wõib karasta!
Aga mulle sõõrdu taewad
Ette woolwad jõe wood.
Mis sääl wahel kohisewad.
Hirmu täis mu hinge hood!

Kiikuma ma näen üht wene,
Aga pole juhtijat!
Astu sisse, inimene:
Tema purjed elawad!
Wõta usus ennast anda
Issandale kaitseda:
Küll üks ime wõib sind kanda
Kena imemaale ka.

Oleviku Lisaleht nr 26, 11. juuli 1883, lk 2.

Laps ja ingel

Prantsuse keelest Ella.

Ingel taewa iluduses
Hälli weerel kummardab,
Last, kes tõwe palawuses,
Lahkel häälel meelitab:

“Lapsuke, kes nii mu nägu,
Oh, mu hõlma tule sa!
Siin ei ole õnnel tegu,
Hädaorg on ilmamaa.

Siin ep õiget rõõmu sigi,
Lein su hinge wäsitab;
Walu, ahastust ja higi
Noorelt ju sull pesitab.

Ei siin taewal selgust ole,
Mis ei mure kustuta,
Pisarad ei päikse poole
Lase silma waadata.

Lapsuke, sääl tähte kaugel
Waikne, kaunis koduke,
Lapsuke, sääl pisart laugel
Isa salli ialgi….”!

Ilus ingel läikwal tiiwul
Taewa jälle tõuseb ta.
Laps jääb waikseks surma wiiwul
— Ema, see jääb leinama! —

Oleviku Lisaleht nr 25, 30. detsember 1885, lk 393.

Luik, haug ja vähk

Krõilowi järele Piirikiwi.

Luik, haug ja vähk kord tõtsis
Weikest koormat wedama,
Kärmest riistad rakusd wõtsid,
Et end ette rakenda
Ja siis ihu hingega
Weikest koormat wedada.

Luigekene luule-lindu
Kiskus koormat taewasse,
Haug, see wõttis wõimu rindu,
Kiskus wete woodele,
Wähk aga tassis tagasi —
Koorm ei liikund paigastki!

Kes neist kolmest süüdi kannab
Ehk kel õigus kõigiti —
Kes neil seda otsust annab?
Nad on mehed ikkagi!
Kuid see üks on selge ju:
Wedamine wõimatu!

Oleviku Lisaleht nr 25, 7 detsember 1887, lk 394.

Linnuke

A. Latik, Wene keelest.

Linnukene oksalla,
Linnukene waga!
Ei ta warja salaja
Mingit hinge taga.

Ei ta tea kurbusest,
Waewast ega leinast.
Ei ta punu pesakest
Nutuga — mis heinast.

Öösel oksal suigub ta,
Ja kui tõuseb päike,
Waat’, siis Loojat rõõmuga
Kiidab sääl ta wäike.

Kui on möödas kewade,
Suwe soojus läinud,
Ilm nii umb ja udune,
Silm ju lumet näinud:

Inimestel igaw siis
Kuulda kaebdus’ kära;
Linnukesel õndsam wiis: —
Lendab talweks ära.

Oleviku Lisaleht nr 24, 22. november 1886, lk 373.

Leitud eesel

Prantsuse keelest Ella.

Luukas rändas linna poole
Müüma eesli karjakest.
Lootes kõndis, pidas aru
Kunni tundis wäsimust.

Kuus tall eeslid, ühe selga
Astus jalgu puhkama.
Ja siis jälle kiirel jooksul
Linna poole tõttama.

Turul’ jõudes, kes ta hirmu,
Ehmatust wõib kirjelda:
Kuuest eesli loomakesest
Ainult wiis weel leidis ta!

Küll ta otsis, küll ta luges
Kuus kord otsast hakates,
Kuuendama selgas sõites
Arwamata unustas.

Tuldud teelta ümber pööris
Iga põõsast wahtima.
Siia, sinna, metsa hüüdis,
Kuid kõik waew on asjata.

Kurw ja wäsind koju jõudes
Naist end palus trööstida.
Naerdes see ta soowi täitis:
“Eeslid seitse leian ma!”

Oleviku Lisaleht nr 23, 15. november 1885, lk 361.

Wihma-piisk

Wene keelest A. Piirikiwi.

Piisk kukkus ülewelt,
Küsis teistelt teraselt:
Miks me nõnda kõwaste
Koputame aknasse?
Teised kostsid koorina:
Majas elab kerjaja,
Talle wiime sõnume:
“Leib sul kaswab kauniste!”

Oleviku Lisaleht nr 22, 2. november 1887, lk 347.

1 2 3 4 17