Lõwi kaswatamine

Krõlowi mõistujutt. A. Grenzsteini tõlge.

Jumal kinkis lõwile
Noore priske pojukse.
Enne weel kui möödas aasta,
Pojukene tõusis maasta,
Tuli wälja pesassa
Kuningana sammuma.

Isa hüüdis rõõmuga:
See mu järeltulija!
See käib auusalt isa rada –
Seda tarwis kaswatada
Suure riigi kuningaks,
Walitsejaks wägewaks.

Kes on, keda lasen ma
Poja tsaariks kaswata,
Et ta auusalt krooni kannaks,
Riigil’ rahwal’ rammu annaks?
Lõwi isa küsis nii,
Ajas asju aegsasti.

Wõtan wahest rebase?
Ta on tark ja terane.
Kui ta kuulus waletaja!
Rikub kuningliku maja,
Rikub noore kuninga,
Kes on t õ e tõsteja.

Wõtan müti? Olla ta
Kange korrapidaja.
Aga mütt ei kaugel’ näe,
Kitsast urkast ta ei läe.
Walitseja üle maa
Peab wabalt waatama.

Aga lõupart? Wägew mees
Raske sõjakunsti sees!
Kuid – ei tunne politikka,
Eksib tsiwiilasjus ikka,
Ainult kange lõhkuja –
Riigil tarwis kosuda. –

Lõwi otsis hoolega –
Parajat ei leidnud ta.
Olid ühel suured head,
Olid tal ka suured wead.
Kaswatada kuningast,
Seks on tarwis kangelast.

Kotkas, õhu kuningas,
Oli kõrgel lendamas,,
Nägi, kuida lugu paha,
Tuli pilwe piirilt maha,
Wõttis kuulsa kuninga
Oma hoolde kaswata!

Isa-lõwil rõõmus meel,
Et kord asi õigel teel:
Walitsejat walitseja,
Suure riigi talitseja
Tahtis targaks õpeta’,
Isa muret lõpeta’.

Lõwikene lõbuga
Wõttis õppust kotkalta.
Armurikas linnupere
Kandis üle maa jka mere
Noore lõwi kuulsuse.
Kiitust, tänu kotkale!

Sõudis aasta, sõudis kaks,
Lõwi kaswis kangemaks;
Isa teda kodu ootis,
Riik tast rohket rõõmu lootis.
Wiimaks jõudis kodu ta
Koolitarkust näitama.

Riigi suured ülemad
Lõwi juurde tõtsiwad;
Rahwast murrus kokku sõudis,
Lõwi koolist kodu jõudis,
Isa teda kaisutas ­–
Kuis see rõõmu paisutas!

Poeg, nii tõstis isa häält
Kuningliku trooni päält,
Mina astun alla hauda,
Sina walitseja-lauda:
Ütle, kuida mõtled sa
Riiki, rahwast õnnesta’!

Isa, seda olen ma,
Kätte õppind kotkalta:
Loomi tarwis õpetada
Käima uue aja rada –
Õpetan neid hoolega
O k s a l   p e s i   p u n u m a.

Hilja troonilt hüüeti,
Parandust weel püüeti:
Poeg, su kaswatus läind luhta
Pääd sul tuleb uuest uhta –
Kui sa walitsejaks saad;
Tunne rahwast, tunne maad!

Olevik nr. 28, 11. juuli 1895, lk 666

Pärdik

Ehk sa küll rassket waeewa näed.
Auust, tänust siiski ilma jäed,
Ja palgaks leiibagi ei anta, ega kallja,
Kui sinu töö ei too tulu ega nallja.

***

Mees koidikul, kuis külas wiis,
Läks kärmest tööl adra taha
Ja kündis nõnda wirgalt siis,
Et higi woolas pallgelt maha.
See eest, kes iial mööda läeb,
Tall soowib jõuudu, pikka iga.
Kõik seda pärdik pealt näeb
Ja mõtleb: Mis ka minul wiga
Niisama saada auustud
Ja kõigest rahhwast kiidetud?
Ta wõtab nõuuks tööle minna,
Ning tallub suure paku sinna:
Kord pärdik pakku sellga seab,
Siis mööda maad tend wahel weab,
Kord katsub teda tandsitada,
Kord mööda muru weeretada,
Kord pakku kõrwalt pigistab.
Ahw isi hirmsast higistab.
Ja lõpeks olli ta end jõuutuks wäsitanud,
Kuid kiitust kellegilt ta siiski weel ei saanud.
See ime pole ka wa’ kaim!
Sa waewled kangest küll, kus aga tulu taim?

Krõilowi järele M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 481, 482

Elewant metsawanem

Kui mõnel auu ja wägewust
Ning peas rohhkest rumalust,
Siis sant, kui säärases ta on weel headust.

***

Kord osaks elewant sai metsa walitsust.
Ehk muiste elewant küll targaks loomaks loodi,
Kõik sugu ju ei ole aga ühte laadi;
Mei’ walitseja waat’ mis moodi:
Ta kehast paks,
Seal juures siiski saks;
Ja mõttes ta ka krpsel’ õiigust tegi.
Seal hea walitseja nägi,
Kuis lammbad hun’te peal’ kord kohhtus kaebasid
Ja metsa wanemalt siis kaitsmist palusid.
“Te’ kelmid!” elewant noomib hunta juba,
“Kes rööwida teil andis luba?”
Kuid hundid paluwad: ““Meid isand wabanda!
Ehk mäleta, et kasuk-nahhku meile
Sa lubasid ju lammbalt pärida.
Sest midagi ei ole wiga neile:
Üks ainus lammba pealt on tarwis nahake!
Kas tõeste liiaks siis piaks olema neil see?””
“Kui nii, siis ühe ainsa naha
Teil’ luban iga lammba käest,
Kes leppi sellega ei taha,
Sell’ rohhtu leian omast wäest.”

Krõilowi järele. M. Ollino

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 474, 475

Tõõtsu Tõnu ja Watsa onu

“Tere, tere, Tõõtsu Tõnu!” –
““Jumalime, Watsa onu!”” –
“Kuis sull käekäiguga
Nüid siis lugu läheb ka?”

““Taewas hoitku! lugu paha,
Nii et rääkigi ei taha…
Jumal nuhtles waljuste:
Tegi minust kerjuse!””

“Siis on lugu tõeste hale!
Saatus oln’d su wastu kale!
Aga räägi’s nüid ka mull,
Kuis see paha sündis sull.”

““Sõpre seltsis laua taga
Mait’sin jõuulus õllelaga,
Õhtul läksin laudile
Heiinu andma hoostele.

““Teada, õlu peas kisas:
Käsi küinla põhhku wisas.
Ainult ennast õnneteel
Peasta suutsin tulest weel.

““Sest a’ast mööda ilma maiida
Kerrjamas käin kanikaiida.
Sind siis, onu, palun nüid,
Jutusta ka oma hüid!”” –

“Paraku, ei paremada
Mullgi pole pajatada:
Jumal püha wihaga
Wõttis ka mind karista.

“Õlu sõge olli wähe
Jõuulus mull’gi hakkand pähe.
Läksin teda märjukest
Tooma siis weel kelleri seest.

“Aga, et ei tulekahju,
Soja pea pärast juhhtu,
Küinla ära puhusin,
Kui ma trepil astusin.

“Pimedas ma komistasin,
Kukkusin ja purustasin
Jalaluud, nii et nüid weel
Kõnnin ainult karkudel.” –

Pahandage enda peale,
Rääkis seal siis kolmas heale,
Et üks ilma majata,
Teine tuikab karkkega.

Õllesõbral küinal kahjuks,
Õllesõbral pime kahjuks,
Pole see siis ime ju,
Et on joodik õnnetu.

M. Ollino Krõlovi järele.

Linda nr. 1, 20. jaanuar 1889, lk 33

Luik, haug ja wähk

Kui selsil ühendust ei ole,
Ei mingit asja wälja tule,
Waid asjata siis nähtaks waewa;
Ka kahtlane – kas saadaks taewa….
Kord kui ja wähk ja wana haug
Üht koormat merel wiia wõtsid
Ning seega randa minna tõtsid.
Kas nahast wälja tiriwad,
Ei paigastgi tad tõmba nad!
Luik tahab koormat pilwel’ kanda;
Seks teised ei wõi järel anda
(Siin ühendus on üsna laug):
Wähk tagasi – las sõralt killud! –
Haug edasi – ei nalja olnud!…
Kes süidi neist – ei meie kohus,
Waid koorem juba mere rahus.

Krõilowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 29, 3. august 1891, lk 3

Kwartet

(nelja healega laul.)

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma wõita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõwerjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – wiulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude warju.
Seal wõttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, wennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarwis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti wastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsiwad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu wäed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle wiisist luhta.
„Ei nõnda lähe waprad mehed:
Teil wiltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kwartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proowi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraawi..
Siin juhtus ööpik neile wõeraks.
Kõik lauljad tõstsid palwe heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid walest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega wõidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kawal lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Wabalt Krõilowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3

Lõwi ja hunt

Kord tegi lõwi suure palli,
Kus ainult naabreid wõeti salli;
Ei kutsik kartnud lõwi wiha:
Ta kääpas laualt tükki liha;
Tsaar wihastas see peale palju;
Ei siiski näitnud kutsul’ walju…
„Wõi nõnda pehme lõwi süda?!
Siis ’pole wähimatgi häda
Kui napsan lamba kähku
Ja tuhat-nelja panen plehku?“
Nii mõtles hunt, pea lamba waras,
Ta Tsaari laualt wõtta haaras –
Oh! saagi püik läks üsna rappa:
Hunt, mehike, sai lõwilt tappa.
„Tsaar kuule minu palwe heale!
Ja waata enne pitsu peale?“ …
„Ah sina, kawal pisuhänd,
Nii püiad wabandada end?
Tea! – kutsikal on rumal meel:
Tall’ andeks anda wõis küll meel;
Kuid sina, wana raswa’ rauk,
Lä’ed minu kõhtu nagu mauk!“
Weel korra tegi kriim-silm: näuks!
Ju lõwi kõhus – kawal kräuks.

Krõilowi järele A. O. Olea
Eesti Postimees nr. 21, 1. juuni 1891, lk 3

 

 

Hunt ja kurg

Kord wana kriim-silm, lamba waras
A’as kondi kurku… Paras! paras!
Ju surma kutsar kiirel sammul
On liginemas hundi kannul…

Seal astus pika-noka pappi,
Kurg, ahnepäitsukesele appi:
Ta ajas hundil kurku kaela
Ja tõmbas wälja luise naela.

Nüid enam hunt ei ähkin’d walus;
Tal tohter waewa palka palus.
„We-he! wõi see eest waewa palka?
Oot’, oot’, sa, tänamata!… malka!

Wõi tema seda weel ei teagi,
Et mina kink’sin talle peagi? – “
Nii tõstis kriim-silm riidu, kära:
„Kas ükskord ju saad emal ära!…“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt

Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

Hunt ja karjane

Hunt lauda ukse taga silmas,
Kuis karjus, Jukku, tappis lammast.
„Ei õigust ’pole siinses ilmas!“
Nii mõtles hunt ja ihkus hammast;
„Kui mina oleks teinud seda,
Mis praegu karjus wõtab teha,
Siis… tulge appi… Not’ge teda!…
Waat’, jälle siin – ta põrgu-keha!“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

Ahw ja peegel

Ahw silmas peeglist oma warju
Ja wõttis karut laita karju:
„O, waad’ke! küla Triinud, Liisud,
Tal kõrwad nagu wanad wiisud;
Kui hirmsad, korbalised põsed,
Just nagu wana kase kosed!
Eh, eh hee! lõhki naeraks mina:
Wa’ karul lossus, longus nina;
O, minu armsad suguwennad
Waat’, käpad nagu pudru männad!…
Kui mina karu sugust oleks,
Ei ma siis metsast wälja tuleks:
Kõik rahwas naeraks minu wälja,
Kui mõnda ilma komet-nalja!“
Wa’ karu seisis peegli taga;
Kõik kuulas pealt ja oli waga.
Kui ahw ol’ lõpetanud laimu,
Siis karu maanitses wa’ kaimu:
„Nii palju ära laima, wend:
Sa naersid wälja ise end’!…“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

 

Lõwi saagi pea

Kord neli sõpra ühte lõiwad,
Mis peale klaasid kokku jõiwad.
Et metsast loomi kokku a’ada
Ja ühe wõrra ära ja’ada;
Need olid: lõwi, reinuwader,
Koer ja ka hunt, kes jooksma – ager.
Rein-wader sokku kinni püidis
Ja oma sõpru ja’ama hüidis:
„Hei, naabrid, sõbrad, tulge kokku,
Ma püidsin ühe raswa’ sokku!“
Kõik naabrid, sõbrad, jooksid sinna,
Kus ohwri lõhn neil puutus ninna.
„Waat’, reinuwader, kulla weli,
Meid sinuga on kokku neli;
Eks ole õige: raswa sokku
Me’ ja’ame täiest’ nelja jakku!“
Nii kawal lõwi juttu algas
Ja ühist sõprust maha salgas:
„Siit otse ajan läbi wagu,
Sest muidugi see – minu jagu;
Waat’, see on mu, e lõwi mina – –
Te’ tohi sinna pista nina;
Ka kolmas jagu – täitsa minu,
Seepärast, et kõwen olen; –
Kes neljat jagu püiab kääpa,
See enam oma jalal – lääpa. –

Wabalt Krõlowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 13, 5. aprill 1891, lk 3

Hiir ja rott

Hiir: Kuule wana roti pappa,
Kass on saanud mehist tappa!
Nagu külas kuulda kära:
Müinud Lõwil naha ära!
Mis nüid wiga lusti lüia,
Sahvris potist maiust süia!

Rott: Seda ära usu sugu
Wana sõber, nii pol’ lugu,
Kui ta kassi küisi sattus:
See tal silmad kriimuks katkus.
Kas sa seda weel ei teagi, –
Kassist kõwem pole keagi?

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 7, 20. veebruar 1891, lk 3