Rubriigiarhiiv: Ivan Krõlov

vene luule,Ivan Krõlov,Timotheos Kuusik,1889,Postimees

Peegel ja ahv

Ahv silmab ennast peegli sees
Ning tõukab karu, üteldes:
Näe, vader, kus üks hirmus mees!
Kui kortsus, vinnis näoga!
Töest’, ennast pooksin koguni
Kui selle hullu moodigi
Ma pisut peaksin olema
Ehk siisgi tunnistama pean,
Et vaderitest mitu tean —
Nad julgest’ selle kõrva sean.”
— “On tühi vaev neid lugeda,
Vaid parem ennast vaata sa.”
Nii vastab talle mesikäpp;
See öpetus on veelgi napp.
Eks ole inimene nii:
Ta laimu ‘p salli sugugi.
Ma alles nägin ela sääl,
Et Mihkel vötab meelehääd,
Küll ma, küll sa ka seda tead,
Ta ise näitab Matsi pääl’.

Krõilovi järele eestistanud T. Kuusik.

Postimees nr 54, 16. mai 1889, lk 2.

Ivan Krõlovi (1769–1844) portree. Karl Brüllov, 1839

vene luule,Ivan Krõlov,Jakob Johanson-Pärna,1891,Postimees

Слонь и Моська

(Басня Крылова)

Kord maanteed mööda astus E l e v a n t.
Vist näitusele läks, sest teada ammu,
Et suured loomad meie maal
On harukordsed asjad —
Ta ümber vahtijate hulgad.
Sääl korraga, k u i v õ e t u d m a a s t.
Neil’ juhtis vastu M o s’ k a.
Kui Elevanti märkas ta,
Siis kohe pääle kippuma:
Haugub, kiunub kangesti,
Ja otsib tüli vägisi.
“Sa sõber, jäta tühi ups,
Teed endal ainult häbi,” —
Tad manitseb ta naaber Mops,
“Kas sinu suur meestel jõud
On Elevanti kimbuta?
Ka kärisemas sinu hääl,
Ja Elevant see sammub sääl,
Ei hooli sinu haugust ta.”
“Mis rumal sa!” — tal vastu Mos’ka:
“Eks see just mind ei vahvusta,
Et ilma jõuu katsmata
Võin saada kuulsaks ma;
Kõik koerad saavad ütlema:
Küll on suur jõud sel meie Mos’kal,
Või Elevanti haugub ta!”

Sõna-sõnalt ümber pannud
J. Johanson-Pärna.

Postimees nr 29, 9. märts 1891, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Mart Pukits,1892,Postimees

Rohutirts ja sipelgas

(Mõistulaul.)

Terve suve läbi lõõris
Laulu rohutirtsuke;
Et ilm sügisele pööris,
Ta ei pannud tähele.
Selgeid päevi polnud enam,
Põldu laastas surma hool,
Kus tal suvel kõige kenam
Valmis oli laud ja tool.
Mööda kõik, ning kare tali
Näljahäda ühes tõi;
Lõpnud tirtsul laulu-heli,
Hõisata ei enam või;
Ja kes tahaks lustila
Laulda tühja kõhuga?
Viimses hädas hakkab tema
Sipelgale kõnelema;
“Kulla kallis naabrike,
Näita heldust minule,
Armul üle talve sa
Toida mind ja soojenda!”
– “Vader, see on naljakas:
Kas siis suvel sugugi
Sina ööd ei teinudgi?”
Räägib talle sipelgas.
– “Miks ei teinud, naabrikene!
Pehme muruheina sees
Hoolelikult, kallikene,
Töötasin kui tubli mees:
Terve suve läbi oli
Laululugu minu püüd.”
– “Laulsid sa? – Noh, see on nali,
Nii siis mine – tantsi nüüd!”

Krõilovi järele M. Pukits.

Postimees nr 12, 16. jaanuar 1892, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Jakob Tamm,1887,Oma Maa

Siga tamme all

Ivan Krõlovi mõistulaul, ümber pannud Jakob Tamm.

Sõi siga suure tamme all,
Kord ennast tõrusid nii täis, kuis isu kandis.
Täis kõht tõi une peale tall.
Kui uni viimaks järgi andis,
Loom kärsa tamme juuri purustama pandis.

“Sa teed ju puule paha nüid!”
Nii kostis tammelt kaarna hüid:
“Ta kuivab ära ju, kui juured välja kisud!”
— “Las’ kuivab!” kostis rõhkija:
Mis rõemu teevad mull need risud!
Ei nendest tulu tunne ma.
See tamm, eks võinud hääbuda siit ammu.
Kui poleks tõrusid — neist rasva sain ja rammu.”

“Sa tänamata loom!” tamm vastas talle seal:
“Kui võiksid kärsa kergitada väha,
Siis saaksid kohe näha,
Et tõrud kasvavad ju minu peal.

***

Nii tõlbats, kelle vaim on pime,
Ka laidab haridust, et ime!
Ja laimul lausa teadust lööb,
Ei tunnegi, et ise nende vilja sööb!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188-189.

vene luule,Ivan Krõlov,Jakob Tamm,1887,Oma Maa

Kosk ja hallik

Ivan Krõlovi mõistulaul, ümber p. Jakob Tamm.

Kosk kahinaga kaljult orgu keereldes,
Kord väikse hallikale ütles hoobeldes,
Kes mäekülje all vast vaevalt oli näha,
Kust kandis voogu tervekstegevat.
“Kas pole naljakas? Sa väike, vett sull vähe,
Kuid Sinu juurde palju võeraid tõttavad!
Ei pole ime see, et mind käib mõni vahtmas,
Mis käivad Sinu juures?” – “Tervist tahtmas!” –
All kuuldi hallik ütlevat.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 39.

vene luule,Ivan Krõlov,Ado Grenzstein,1887,Oleviku Lisaleht

Luik, haug ja vähk

Krõilovi järele Piirikivi.

Luik, haug ja vähk kord tõtsid
Veikest koormat vedama,
Kärmest riistad raksud võtsid,
Et end ette rakenda
Ja siis ihu hingega
Veikest koormat vedada.

Luigekene luule-lindu
Kiskus koormat taevasse,
Haug, see võttis võimu rindu,
Kiskus vete voodele,
Vähk aga tassis tagasi –
Koorm ei liikund paigastki!

Kes neist kolmest süüdi kannab
Ehk kel õigus kõigiti –
Kes neil seda otsust annab?
Nad on mehed ikkagi!
Kuid see üks on selge ju:
Vedamine võimatu!

Oleviku Lisaleht nr 25, 7 detsember 1887, lk 394.

vene luule,Ivan Krõlov,Ado Grenzstein,1895,Olevik

Lõvi kasvatamine

Krõlovi mõistujutt. A. Grenzsteini tõlge.

Jumal kinkis lõvile
Noore priske pojukse.
Enne veel kui möödas aasta,
Pojukene tõusis maasta,
Tuli välja pesassa
Kuningana sammuma.

Isa hüüdis rõõmuga:
See mu järeltulija!
See käib auusalt isa rada –
Seda tarvis kasvatada
Suure riigi kuningaks,
Valitsejaks vägevaks.

Kes on, keda lasen ma
Poja tsaariks kasvata,
Et ta auusalt krooni kannaks,
Riigil’ rahval’ rammu annaks?
Lõvi isa küsis nii,
Ajas asju aegsasti.

Võtan vahest rebase?
Ta on tark ja terane.
Kui ta kuulus valetaja!
Rikub kuningliku maja,
Rikub noore kuninga,
Kes on t õ e tõsteja.

Võtan müti? Olla ta
Kange korrapidaja.
Aga mütt ei kaugel’ näe,
Kitsast urkast ta ei läe.
Valitseja üle maa
Peab vabalt vaatama.

Aga lõupart? Vägev mees
Raske sõjakunsti sees!
Kuid – ei tunne politikka,
Eksib tsiviilasjus ikka,
Ainult kange lõhkuja –
Riigil tarvis kosuda. –

Lõvi otsis hoolega –
Parajat ei leidnud ta.
Olid ühel suured head,
Olid tal ka suured vead.
Kasvatada kuningast,
Seks on tarvis kangelast.

Kotkas, õhu kuningas,
Oli kõrgel lendamas,,
Nägi, kuida lugu paha,
Tuli pilve piirilt maha,
Võttis kuulsa kuninga
Oma hoolde kasvata!

Isa-lõvil rõõmus meel,
Et kord asi õigel teel:
Valitsejat valitseja,
Suure riigi talitseja
Tahtis targaks õpeta’,
Isa muret lõpeta’.

Lõvikene lõbuga
Võttis õppust kotkalta.
Armurikas linnupere
Kandis üle maa ja mere
Noore lõvi kuulsuse.
Kiitust, tänu kotkale!

Sõudis aasta, sõudis kaks,
Lõvi kasvis kangemaks;
Isa teda kodu ootis,
Riik tast rohket rõõmu lootis.
Viimaks jõudis kodu ta
Koolitarkust näitama.

Riigi suured ülemad
Lõvi juurde tõtsivad;
Rahvast murrus kokku sõudis,
Lõvi koolist kodu jõudis,
Isa teda kaisutas –
Kuis see rõõmu paisutas!

Poeg, nii tõstis isa häält
Kuningliku trooni päält,
Mina astun alla hauda,
Sina valitseja-lauda:
Ütle, kuida mõtled sa
Riiki, rahvast õnnesta’!

Isa, seda olen ma,
Kätte õppind kotkalta:
Loomi tarvis õpetada
Käima uue aja rada –
Õpetan neid hoolega
O k s a l p e s i p u n u m a.

Hilja troonilt hüüeti,
Parandust veel püüeti:
Poeg, su kasvatus läind luhta
Pääd sul tuleb uuest uhta –
Kui sa valitsejaks saad;
Tunne rahvast, tunne maad!

Olevik nr. 28, 11. juuli 1895, lk 666.

vene luule,Ivan Krõlov,Mihkel Ollino,1889,Linda

Pärdik

Ehk sa küll rassket vaeeva näed.
Auust, tänust siiski ilma jäed,
Ja palgaks leiibagi ei anta, ega kallja,
Kui sinu töö ei too tulu ega nallja.

***

Mees koidikul, kuis külas viis,
Läks kärmest tööl adra taha
Ja kündis nõnda virgalt siis,
Et higi voolas pallgelt maha.
See eest, kes iial mööda läeb,
Tall soovib jõuudu, pikka iga.
Kõik seda pärdik pealt näeb
Ja mõtleb: Mis ka minul viga
Niisama saada auustud
Ja kõigest rahhvast kiidetud?
Ta võtab nõuuks tööle minna,
Ning tallub suure paku sinna:
Kord pärdik pakku sellga seab,
Siis mööda maad tend vahel veab,
Kord katsub teda tandsitada,
Kord mööda muru veeretada,
Kord pakku kõrvalt pigistab.
Ahv isi hirmsast higistab.
Ja lõpeks olli ta end jõuutuks väsitanud,
Kuid kiitust kellegilt ta siiski veel ei saanud.
See ime pole ka va’ kaim!
Sa vaevled kangest küll, kus aga tulu taim?

Krõilovi järele M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 481, 482

vene luule,Ivan Krõlov,Mihkel Ollino,1889,Linda

Elevant metsavanem

Kui mõnel auu ja vägevust
Ning peas rohhkest rumalust,
Siis sant, kui säärases ta on veel headust.

***

Kord osaks elevant sai metsa valitsust.
Ehk muiste elevant küll targaks loomaks loodi,
Kõik sugu ju ei ole aga ühte laadi;
Mei’ valitseja vaat’ mis moodi:
Ta kehast paks,
Seal juures siiski saks;
Ja mõttes ta ka krpsel’ õiigust tegi.
Seal hea valitseja nägi,
Kuis lammbad hun’te peal’ kord kohhtus kaebasid
Ja metsa vanemalt siis kaitsmist palusid.
“Te’ kelmid!” elevant noomib hunta juba,
“Kes röövida teil andis luba?”
Kuid hundid paluvad: ““Meid isand vabanda!
Ehk mäleta, et kasuk-nahhku meile
Sa lubasid ju lammbalt pärida.
Sest midagi ei ole viga neile:
Üks ainus lammba pealt on tarvis nahake!
Kas tõeste liiaks siis piaks olema neil see?””
“Kui nii, siis ühe ainsa naha
Teil’ luban iga lammba käest,
Kes leppi sellega ei taha,
Sell’ rohhtu leian omast väest.”

Krõilovi järele. M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 474, 475.

vene luule,Ivan Krõlov,Mihkel Ollino,1889,Linda

Tõõtsu Tõnu ja Vatsa onu

“Tere, tere, Tõõtsu Tõnu!” –
““Jumalime, Vatsa onu!”” –
“Kuis sull käekäiguga
Nüid siis lugu läheb ka?”

““Taevas hoitku! lugu paha,
Nii et rääkigi ei taha…
Jumal nuhtles valjuste:
Tegi minust kerjuse!””

“Siis on lugu tõeste hale!
Saatus oln’d su vastu kale!
Aga räägi’s nüid ka mull,
Kuis see paha sündis sull.”

““Sõpre seltsis laua taga
Mait’sin jõuulus õllelaga,
Õhtul läksin laudile
Heiinu andma hoostele.

““Teada, õlu peas kisas:
Käsi küinla põhhku visas.
Ainult ennast õnneteel
Peasta suutsin tulest veel.

““Sest a’ast mööda ilma maiida
Kerrjamas käin kanikaiida.
Sind siis, onu, palun nüid,
Jutusta ka oma hüid!”” –

“Paraku, ei paremada
Mullgi pole pajatada:
Jumal püha vihaga
Võttis ka mind karista.

“Õlu sõge olli vähe
Jõuulus mull’gi hakkand pähe.
Läksin teda märjukest
Tooma siis veel kelleri seest.

“Aga, et ei tulekahju,
Soja pea pärast juhhtu,
Küinla ära puhusin,
Kui ma trepil astusin.

“Pimedas ma komistasin,
Kukkusin ja purustasin
Jalaluud, nii et nüid veel
Kõnnin ainult karkudel.” –

Pahandage enda peale,
Rääkis seal siis kolmas heale,
Et üks ilma majata,
Teine tuikab karkkega.

Õllesõbral küinal kahjuks,
Õllesõbral pime kahjuks,
Pole see siis ime ju,
Et on joodik õnnetu.

M. Ollino Krõlovi järele.

Linda nr. 1, 20. jaanuar 1889, lk 33

vene luule,Ivan Krõlov,A. O. Olea,1891,Eesti Postimees

Luik, haug ja vähk

Kui selsil ühendust ei ole,
Ei mingit asja välja tule,
Vaid asjata siis nähtaks vaeva;
Ka kahtlane – kas saadaks taeva….
Kord kui ja vähk ja vana haug
Üht koormat merel viia võtsid
Ning seega randa minna tõtsid.
Kas nahast välja tirivad,
Ei paigastgi tad tõmba nad!
Luik tahab koormat pilvel’ kanda;
Seks teised ei või järel anda
(Siin ühendus on üsna laug):
Vähk tagasi – las sõralt killud! –
Haug edasi – ei nalja olnud!…
Kes süidi neist – ei meie kohus,
Vaid koorem juba mere rahus.

Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 29, 3. august 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,A. O. Olea,1891,Eesti Postimees

Kvartet

(nelja healega laul.)

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma võita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõverjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – viulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude varju.
Seal võttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, vennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarvis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti vastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsivad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu väed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle viisist luhta.
„Ei nõnda lähe vaprad mehed:
Teil viltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kvartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proovi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraavi..
Siin juhtus ööpik neile võeraks.
Kõik lauljad tõstsid palve heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid valest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega võidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kaval lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Vabalt Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,A. O. Olea,1891,Eesti Postimees

Lõvi ja hunt

Kord tegi lõvi suure palli,
Kus ainult naabreid võeti salli;
Ei kutsik kartnud lõvi viha:
Ta kääpas laualt tükki liha;
Tsaar vihastas see peale palju;
Ei siiski näitnud kutsul’ valju…
„Või nõnda pehme lõvi süda?!
Siis ’pole vähimatgi häda
Kui napsan lamba kähku
Ja tuhat-nelja panen plehku?“
Nii mõtles hunt, pea lamba varas,
Ta Tsaari laualt võtta haaras –
Oh! saagi püik läks üsna rappa:
Hunt, mehike, sai lõvilt tappa.
„Tsaar kuule minu palve heale!
Ja vaata enne pitsu peale?“ …
„Ah sina, kaval pisuhänd,
Nii püiad vabandada end?
Tea! – kutsikal on rumal meel:
Tall’ andeks anda võis küll meel;
Kuid sina, vana rasva’ rauk,
Lä’ed minu kõhtu nagu mauk!“
Veel korra tegi kriim-silm: näuks!
Ju lõvi kõhus – kaval kräuks.

Krõilovi järele A. O. Olea
Eesti Postimees nr. 21, 1. juuni 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Hunt ja kurg

Kord vana kriim-silm, lamba varas
A’as kondi kurku… Paras! paras!
Ju surma kutsar kiirel sammul
On liginemas hundi kannul…

Seal astus pika-noka pappi,
Kurg, ahnepäitsukesele appi:
Ta ajas hundil kurku kaela
Ja tõmbas välja luise naela.

Nüid enam hunt ei ähkin’d valus;
Tal tohter vaeva palka palus.
„Ve-he! või see eest vaeva palka?
Oot’, oot’, sa, tänamata!… malka!

Või tema seda veel ei teagi,
Et mina kink’sin talle peagi? – “
Nii tõstis kriim-silm riidu, kära:
„Kas ükskord ju saad emal ära!…“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt

Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Hunt ja karjane

Hunt lauda ukse taga silmas,
Kuis karjus, Jukku, tappis lammast.
„Ei õigust ’pole siinses ilmas!“
Nii mõtles hunt ja ihkus hammast;
„Kui mina oleks teinud seda,
Mis praegu karjus võtab teha,
Siis… tulge appi… Not’ge teda!…
Vaat’, jälle siin – ta põrgu-keha!“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Ahv ja peegel

Ahv silmas peeglist oma varju
Ja võttis karut laita karju:
„O, vaad’ke! küla Triinud, Liisud,
Tal kõrvad nagu vanad viisud;
Kui hirmsad, korbalised põsed,
Just nagu vana kase kosed!
Eh, eh hee! lõhki naeraks mina:
Va’ karul lossus, longus nina;
O, minu armsad suguvennad
Vaat’, käpad nagu pudru männad!…
Kui mina karu sugust oleks,
Ei ma siis metsast välja tuleks:
Kõik rahvas naeraks minu välja,
Kui mõnda ilma komet-nalja!“
Va’ karu seisis peegli taga;
Kõik kuulas pealt ja oli vaga.
Kui ahv ol’ lõpetanud laimu,
Siis karu maanitses va’ kaimu:
„Nii palju ära laima, vend:
Sa naersid välja ise end’!…“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Lõvi saagi pea

Kord neli sõpra ühte lõivad,
Mis peale klaasid kokku jõivad.
Et metsast loomi kokku a’ada
Ja ühe võrra ära ja’ada;
Need olid: lõvi, reinuvader,
Koer ja ka hunt, kes jooksma – ager.
Rein-vader sokku kinni püidis
Ja oma sõpru ja’ama hüidis:
„Hei, naabrid, sõbrad, tulge kokku,
Ma püidsin ühe rasva’ sokku!“
Kõik naabrid, sõbrad, jooksid sinna,
Kus ohvri lõhn neil puutus ninna.
„Vaat’, reinuvader, kulla veli,
Meid sinuga on kokku neli;
Eks ole õige: rasva sokku
Me’ ja’ame täiest’ nelja jakku!“
Nii kaval lõvi juttu algas
Ja ühist sõprust maha salgas:
„Siit otse ajan läbi vagu,
Sest muidugi see – minu jagu;
Vaat’, see on mu, e lõvi mina – –
Te’ tohi sinna pista nina;
Ka kolmas jagu – täitsa minu,
Seepärast, et kõven olen; –
Kes neljat jagu püiab kääpa,
See enam oma jalal – lääpa. –

Vabalt Krõlovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 13, 5. aprill 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Hiir ja rott

Hiir: Kuule vana roti pappa,
Kass on saanud mehist tappa!
Nagu külas kuulda kära:
Müinud Lõvil naha ära!
Mis nüid viga lusti lüia,
Sahvris potist maiust süia!

Rott: Seda ära usu sugu
Vana sõber, nii pol’ lugu,
Kui ta kassi küisi sattus:
See tal silmad kriimuks katkus.
Kas sa seda veel ei teagi, –
Kassist kõvem pole keagi?

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 7, 20. veebruar 1891, lk 3