Lootus

Schiller.

Küll kuulkse rääkimist rahwaste seast
Ja soowimist paremast ajast;
Nad tormawad edasi palawast peast,
Ei õnne saaks majast ja rajast.
Ilm wananeb, nooruneb lõpmata lool,
Kuid parema lootus on rahwaste hool.

Kuis hõlluneb hällike lootuste sees,
Ei lastest nad lahku ja kau,
Kuis heljuwad noormehel lootused ees,
Ei wanaga hauda nad wau.
Sest kui ta kord hauasse hingama lääb:
Weel haualgi lootus tall alale jääb.

Ei ole see ialgi tühine tuul,
Mis kerkineb jõleda keeles;
Me süda ju räägib nii kõnekal suul:
Meil suuremad sihid on meeles!
Ja mis meile kuulutab südame hääl,
Ei see meid ei peta siin ilmagi pääl.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 242-243.

Koidutäht

Hoffmann v. Fallerslebeni järele P. Grünfeldt.

Oh kullane koit
Ja ehane loit,
Sa ammu mu südames ihade toit.

Kuis armastan sind,
Oh ihade hind!
Su silmake särades ikka näeb mind.

Nii waatan su pääl
Ma alati tääl.
Su sõbralik silmake waatab ka sääl.

Mull naeratad sa
Nii rahulla ka:
Oh oleks ka mina nii waga kui sa!

Oleviku Lisaleht nr 14, 29. juuni 1886, lk 215

Õiekuu ööl

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Kõik aasad ja wäljad on ehtes
Nüüd ilusal õiekuul;
Puud kohawad haljastes lehtes,
Neid liigutab lahe tuul.

Kõik weikesed laulikud metsas
On waikind — nad puhkamas,
Kuid õitsewa toominga otsas
Weel Taaralind hüüdemas….

Nüüd kätte on silmapilk jõudnud,
Mil ülewalt kewade
Maa ehitud rinnale sõudnud,
Suud annab tall’ hellaste.

Oleviku Lisaleht nr 13, 27. juuni 1888, lk 202

Orus

Delia Helena järele A. J.

Kõik kullerkupud kiikwad,
Lill mängib lillega,
Ja linnu keeled liikwad:
“Mis ilus ilmamaa!”

Neid armast laulu ajab —
Kui magus mõrsja-wiis!
Kuis mäelt mäele kajab!
Kuis kostab wasta hiis!

Kui maal’ toob esimene
Kiir päikselt terwiseid,
Läeb metsa karjakene,
Mis orus hoiab neid:

Seal helgib mäe harjal
Küll kaunis karja huik:
“Wii terwiseid mu marjal!”
Nii leinab lahke luik.

Sääl lendwad ihal alla
Meel, mõte mõlemad:
Siis läh’wad laulu walla,
Nii rõõmsad — lõbusad!

Oleviku Lisaleht nr 11, 10. mai 1886, lk 170

Lõwi ratsasõit

Freiligrathi järgi eestindanud g.

Kõrbekuningas on lõwi. Kui ta tahab oma walda
Läbi sõita, siis ta läheb ligi kõrkjarikka kalda,
Piirab piki pilliroogu warjul saaki waritsema,
Waikib ise, kuna kõrges oksad kanged kohisema.

Õhtuti, kui Hotentotid oma õitsetuled süütnud,
Kui ju Tahwlimäe tipul wiimne päiksekiire wiitnud,
Kui ükspäinis üksik Kahwer Karru kõrbest läbi rändab,
Aga muidu ammu uinub kõik mis kõnnib, kõik mis lendab:

Waata, kuis siis kuninglikult kõrbe sõrwast kalda poole
Tõttab tore kaelkirjak wõersil mudajärwe woole,
Kipub kustutama jänu, mis tall päewa kartus keelmas;
Juba’p põlwil, pikal kaelal nobedaste lainenid neelmas.

Äkist kahab kõrkja kida: Lõwi möirab, lõwi ahmab,
Tuule kiirul turja kargab, kulka soonist kinni kahmab.
Uhke hobu, tore tekki, toredam weel tugew sõitja!
Elajate kuningas see, wägew würst ja ärawõtja.

Koledaste kohkub hobu, karjatab ja üles hüppab,
Walu tungil, hirmu sunnil kergijalu jooksu lippab,
Käänab kähku kõrbe poole, suisa kiwist, kolkest üle.
Uhke hobu, tore sõitja, uhke sõit ja hobu wile!

Puist ja põõsaist läheb läbi tuulte kiirul tuhat nelja
Kergejalg, kuid silmamunad weerewad ja august wälja,
Kuna piki pikka kaela jookswad ohtrad were ojad.
“Uhke hobu, tore sõitja!” hüüdwad pelgus kõrbe pojad.

Nagu kuningliku tõlla järel hulk on uhkeid saatjaid,
Nende kannul uudishimul kari kutsumata waatjaid:
Nõndap siingi oma saatjad, palumata näha püüdjad,
“Uhke hobu, tore sõitja!” taga selja targu hüüdjad.

Tolmupilw on tore saatja sõidul kõrbe kuningalle.
Waatjaiks kullid kui ka kaarnad lendwad parwes ligidalle.
Luurates kui lapuline luidab hauaröövel ligi
Ja kui karjamõrtsuk kargab waatma ohwri hirmuhigi.

Pelglikult nad parwe kaupa põõsa warjult waatma jääwad,
Kui nad elusal auujärjel oma würsti istmas näewad.
Teda kannab kaelkirjak kunni kestab jõud ja wägi:
Ei saand sellest sõitjast lahti tore täkk, mis ta ka tegi.

Kõrbe koolmes kukub wiimaks maha loom kui surnuks löödud:
Siis saab hobu omast sõitjast ablusega ära söödud.
Kaugel idapiiril kuldab koiduwiir ju kõrbe kalda:
Elajate würst nii sõidab öösel läbi oma walda.

Ferdinand Freiligath (1810-1876)

Haual

Wabalt Saksa keelest A. J.

All hauas on rahu sul une sees,
Oh uinu sääl õndsast, sa wäsind mees!
Nüüd läksid sa hingama hämaral,
Kord ärkad sa hommikul särawal.

Ei siin polnud rahu ei puhkamist,
Sääl uinud, sääl hingad nii õnnelist’;
Siin walwasid walus, siin tegid tööd,
Ei eksita keegi sääl surma ööd.

Siis hinga nüüd rahus Issandas,
Kes teeb, et on ükskord kõik ärkamas;
Ja näed sa kuld-koitu kord särawat:
Siis lahti sul õndsuse wärawad!

Oleviku Lisaleht nr 6, 13. märts 1889, lk 87

Igatsus

(Wabalt O. v. Leikneri järele.)

Kus olid nõnda kaua sa?
Sind ootsin igatsusega. —
Mu pää, mu süda walutas, —
Kõik laulud olid leinamas. —

Kus wiibid jälle kaua sa?
Oh tule, kallis kaugelta!
Ma ootan — silmad pisaras, —
Mu laulud jälle leinamas. —

Anna Haawakivi.

Sureja laps

Uhlandi järele M. Kiisk.

“MIs äratas mu unest mind
Nii magus, mahe hääl?
Oh ema, waat’, kes wäljas weel
Nii hilja laulab sääl?”

“”Ei kuulda, näha midagi,
Oh uinu hellaste!
Ei nüüd wist laulma tule ju
Sul keegi, kallike!””

Olevik nr 52, 24. detsember 1894, lk 1133.

Jõulu laul

K. Geroki järele A. Jürgenstein

Tulge nüüd Betlema, tulge, sest sääl saame näha
Jumala heldust ja imet, mis wõtnud ta teha:
Inglite hääl
Kuulutab kõigile sääl
Rõõmu, mis ilmal nii wäha.

Ilm on nii pime, maad piirab öö hirmutaw wari,
Betlema wäljal küll magasid karjane, kari,
Pime on sääl
Uinuma ilmamaa pääl,
Koledast mustab mäe hari.

Uinub Jerusalem, uin’wad ta wanemad müüril,
Hooletud hoidjad, kell’ lambad on ajutiks üüril;
Ammugi ju
Waikind prohveti suu —
Kes on weel laewukse tüüril?!

Olevik nr 51, 20. detsember 1893, lk 1101.

Pühal ööl

K. Gerok. A. Grenzsteini tõlge.

Taewa ingli lauluhelgil
Pühal öösel waikseste
Ilmub kõrgel taewa telgil
Kaunis Jõululapsuke:
Alla waates,
Õnne saates
Toob meil talwel kewade.
Pühalikult kellakõla
Tungib tornilt kõrwusse:
Tema kustutas su wõla —
Hõiska, hõiska, inime!
Kandli keeled,
Rõõmsad meeled,
Hüüdge Jõululapsele!
Arm on Taewaisa juures!
Kuulutab meil’ lapsesuu,
Arm nüüd ka ilmas suures,
Isa arm on otsatu:
Rahu toob ta,
Õnne loob ta,
Õnnes särab jõulupuu.

Olevik nr 51, 18. detsember, 1889, lk 116.

 

Hulga nõuu

Goethe järele J. Parw

Kui räägid iga ühega,
Ei kedagi siis kuule sa,
Sest igal mehel meeste seas
On ise omad mõtted peas.

Mis moodi elamise wiis
Küll oleks kõige parem siis?
Kui mehi kõik ei tunne sa,
Siis oled kadund korraga!

Olevik nr. 47, 22. november 1893, lk 1006.

Õhuriik

Goethe järele J. Parw

Maailm on wäga lai ja pikk
Ja taewas kõrge, kumerik;
Ei seda nõnda kergeste
Wõi äramõista inime’.

Kuid otsatumas ruumiski
Peab a’ama kindlaid sihtisi,
Sest anna auu see luulele,
Mis tungib läbi pilwede.

Olevik nr 46, 15. november 1893, lk 983.

Raheli kaew

Karl Geroki järele G. E. Luiga.

Õhtu päike Haranis weereb juba madalale,
Noormees, wäsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, wenna wihal lahkuma.

Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Wõeras rahwas, wõeras maa toowad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Wennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?

Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”

Neiu silmad särawad tall’, kui õnnetähed taewast,
Wõersil leiab kodu ta, leiab rahu reisiwaewast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendawad kui päewad, saak tal kaswab külluses.

Igal pool, kus taewa wõlw warjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Wägewama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema waim neil pühendab.

Ei sa muidu, rändaja, taewa redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su wägew karjane
Wiib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.

Kussa Jordan kastab maad, wõid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlwili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma wäärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.

Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074

Wiimane palwe

Saksa keelest (Düna Zeitungist) C. Hermanni järele
B. Weber.

Suud tahan anda, armsam, sul
Ma wiimast korda weel,
Et lahkumise tunnil mul
Nii kurb ei oleks meel.

Kätt surudes sa tröösti mind,
Sest jääd’walt lahkun ma:
Ei ial isamaad ja sind
Ma waene näha saa!

Olevik nr. 42, 17. oktoober 1895, lk 996

Mesilane

Lessingi järele M. Neumann.

Kui ennemuistsel kuldsel ajal
Hääl meelel lillepõllu rajal
Kord armujumal jalutas,
Siis nõelas walusaste teda
Üks weike mesilane, keda
Ta leidis lillel magamas.

See piste läbi weike jumal,
Kes ennegi ei olnud rumal,
Sai kawalamaks otsata:
Ta lillepõesa warjul walwas
Ja kohe igat neidu salwas,
Kes tuli lilli noppima.

Olevik nr. 40, 5. oktoober 1892, lk 826

Rohulaane pilt

Ernst Zieli järele B. Weber.

Kaukasuse lagendikul,
Kus Kubani lainte käik
Metsik, kohaw kiirel woolul,
Wiibib täiskuu selge läik.

Kõrbe öö kui päew walge,
Nõidusliku iluga,
Wihisedes weerwad lained,
Kaetud walge wahuga.

Puuta rohulagendikul
Asub sume suine öö,
Pühalikult hõbehiilgel
Särab taewas tähte wöö.

Kuula! elu ilmub kaldal:
Wahitorni tõtates
Ronib onnist tulles kasak,
Kuna kõrbe waikuses.

Säält Tscherkessiast, weriwaenlast
Hiilab pilgul terawal,
Kes Kubani maade taga
Wõitleb priius’ lipu all.

Sõda, surm tal meeles mõlgub –
Süda raskeks muutub sääl:
Kaugelt, kaugelt – kus stanitsa*
Kostab kõrja-pilli hääl.

Õhus mahe, kurblik helin
Ilmub kaebelauluna,
Rohulaane hädad, walud
Kõlawad ta häälessa:

Et nii suur ja wägew loodus,
Wõimus wältaw järgeste,
Ning ta süles inimene
Kaduw tolmuterake. –

Ja need wiisid kaja saatel
Sõudwad tõega meresse –
Näe! sääl Kaukasuse harjad
Koowad taewa sinasse.

* Stanitsa – asundus, küla.

Olevik nr. 40, 1. oktoober 1896, lk 920, 921

Ema palwe lapse eest

Stolle järele W. G.

Üks puhtam hääl, mis helgib ilmale
Ja kuldsem kiir, mis tungib taewasse,
Üks kaunim lilleke, mis õitsemas
Ja püha tuli hinges sügawas
On leida sääl, kus wagalt südamest
On ema palwetamas lapse eest.

Siin nutetakse palju pisaraid:
Me elu sünnitab neid kibedaid;
Ja pühad tihti on need pisarad,
Kuid kõige pühamad nad woolawad
Küll armastawa ema silmadest,
Kes palub oma armsa lapse eest.

Kus näete seda weikest hurtsikut
Sääl küünlatulest waewalt walgusatud,
Ta on nii pime, must ja kolegi,
Kuid pühakoda on ta ometi,
Jah, pühamgi weel pühakodadest:
Sääl palwetab üks ema lapse eest.

Oh ütelge, mis on küll kõrgemal
Siin ilma pääl ja enam trööstiwad!
See teadus tõstab hinge ülesse,
Ju inglitiiwul wiib meid taewasse.
Ka inglid waatwad taewa kõrguselt,
Kui ema palwetamas lapse eest.

Olevik nr. 39, 24. september 1896, lk 896

Jõe kaldal

Goethe järele J. Parw.

Et woolage, mu lahked laulud,
Siit unustuse meresse!
Ei enam teie kõla kuule
Nüüd ükski noormees, neiuke.

Te kiitsite mu kuldast ainult,
Kes naerdes murdis truuduse
Teid pildusin kui wette mina,
Sest weega kaasa woolage!

Olevik nr. 38, 20. september 1893, lk 797

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pannud.

Mu süda on kui pome öö,
Kui puude mühin metsas;
Kuu tõuseb üles pilwe alt
Nii hiilgawalt,
Ja waata, mets on waik ja mühin otsas.
See kuu sa oled, armuke;
Oh, saada silmaläiki
Üks ainus kord mu pääle ka.
Täis rahu sa,
Mu tuksuw süda rinnas ka jääks waiki.

 Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

1 2 3 4 8