Mõttesalmid

Riiminud A. M. Saar.

Tahad rõõmsast elada,
Kahte kotti kanna:
Ühte korja hoolega,
Teisest wälja anna!

Goethe järele.

Kõike me hoolas püüdmine
Kääb arwast, kogemata õnneks:
Kuis õitseks siis küll lilleke,
Kui tema päikse hiilgust tunneks!

Goethe järele.

Olevik nr. 21, 19. mai 1890, lk 596

Kirju liblik lendles …

K. Siebeli j. B. Weber.

Kirju liblik lendles
Lillelt lillele
Lahkeid terwitusi
Hüüdis õitele.

Sinilillekene
Niidu nõlwilla
Õedest unustatud
Õitses üksinda.

Liblik sinilillel
Tihti wõersil käis; –
Miks ta teistest armsam
Olewat tal näis?

Olevik nr. 20, 19. mai 1898, lk 469

Luige laul

Geibeli järele L i n n u k e.

Õrn roosikene tõuseb
Weeüssast ülesse!
Ta lehed wärisewad,
Nupp on kui lumeke.

Kuu puistab hõbewalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Weeroosi rüpesse.

Wees ujub roosi ümber
Üks walge luigekem
Ja laulab õnnewiisi,
Silm weereb lillele.

Ta laulab õnnewiisi
Ja laulab otsata:
Oh õieke nii walge,
Kas aru saad sest sa?

Olevik nr. 19, 11. mai 1892, lk 402

Mind meeles pea!

Hoffmann von Fallerslebeni j. B. Weber.

Me haljal aasal õitseb
Üks kaunis lilleke.
Ta õis kui selge taewas
Nii lahke, sinine.

See kena lillekene
Ei palju rääki tea,
Ta ainult tasa hüüab:
Mind sina meeles pea!

Kui wastu mulle särab
Silm lahke, sinine,
Siis tuleb minul meelde
Mu kaunis lilleke.

Ei rääki saa siis mina,
Kuid süda, armsam, tea,
Mul tasa, aralt hüüab:
Mind sina meeles pea!

Olevik nr. 19, 7. mai 1896, lk 449

Kas sa mõistad?

Saksakeelse aine järele M. Lillenupp.

Kas sa mõistad lille meeli,
Kuna kosub kewade,
mida hallik kulla keeli
Hüüab orus ojale?

Kas sa mõistad õhu mängi,
Liikumist ja läikimist,
Mis teeb wabaks waesid hingi,
Päästab meelt ja murelist?

Kas sa kuuled laulu kõla,
KUis ta kostab kaasikust,
Linnu laulu hõbe hela,
Ime häälte ilusust?

Tead sa, mis tähte telgil
Tähel ütleb tähe suu,
Kui sa waatad õhtu helgil
Ilma, mis on määratu?

See on armastuse õhe,
Ilmast tungib läbi ta,
See on püha armu puhe –
Käsib, põrm, sind loota ka!

Olevik nr. 18, 30. aprill 1896, lk 424

Nõia õpipoiss

Göthe laul, Joh, Liiwi tõlge.

Hõissa, meister sõitis ära!
Seda ootsin ammu juba.
Nüüd kord ise olen härra,
Oma tuba, oma luba.
Neid, kes teda orjand,
Tööle saadan ka,
Nõia teadust korjand
Selleks küllalt ma.

Tööle! Tööle,
Sala wäed,
Waime käed;
Maapind liigu,
Saada üles wete woole,
Lustil kõigu, liigu, kiigu.

Wana luud, nüüd nurgast tule,
Mustad kaltsud selga wõta;
Sulaseks mul täna ole,
Minu käsku täitma tõta.
Seisa! – jalad alla!
Otsa pää – nii! soo!
Ise õlal wõta,
Wett mul kiirest too.

Tööle! Tööle,
Sala wäed,
Waime käed;
Maapind liigu,
Tule wälja, wete woole,
Supeluseks liigu, kiigu!

Näe, luud jookseb jõe ääril
Nagu mees! Näe, wett ju wõtab!
Wälja sirutatud sääril
Koormaga ta kodu tõtab!
Waatke, kuis ta kallab,
Tõrde winnab wee;
Unest tooma tallab,
Juba ujub tee!

Pea ­– oota!
Nüüd sul luba
Seista juba,
Las’ meid sääda!
Oh nüüd hääd ei ole loota,
Ei ta taha seisma jääda!

Häda! Sõna meelest unund,
Kuis tad jälle luuaks luua,
Surma köit ma endal punund,
Ta wõib kõigil otsa tuua!
Uued täied tõrred
Jõest weab ta,
Riiulid ja õrred
Kõik ju laentessa.

Oot, ma pärin:
Jäta orjus,
Muidu korjus
Wõllas kõlgud!
Huuh! mu ihus algab wärin,
Silmad tal kui tule wälgud!

Oh sa elus saatan põrgust,
Hukka saadab terwe maja!
Woolab ju kui põrgu kurgust
Wesi üle iga raja!
Kõik üks wana luud,
Mis ei kuula sõna,
Kepp, ei asi muud,
Uputa wõib täna.

Kui ei lepi
Sina hääga,
Ma sind wäega
Kinni taban,
Kirwega su, wana kepi,
Kümnest kohast lahti raban.

Katki! – Oo, ta tõuseb jälle,
Tõuseb, oh ei waim wõi surra,
Endsel kujul nähtawale –
Waimu luid ei kirwes murra!
Ähh! hoop hästi käinud!
Pihuks puruks ta.
Nüüd on häda läinud,
Nüüd saan rahu ma.

Häda, häda!
Waata lugu:
Põrgu sugu
Uuest kasub!
Sulaseid saab mitu sada,
Igaüks neist tööle asub.

Kõigil tõrred, pütid süles,
Oh, mis tahad ära teha!
Müüril mühab wesi üles –
Oo – säält meister ise näha!
Ilma ots on jõudnud,
Meister, kõik mu süüd;
Waimusi ma nõudnud,
Põrgu kaelas nüüd. –

“Luuad, taimed,
Nurka! nurka,
Pühkme urka,
Kus põhk, sasi!
Ilmuge säält siis kui waimud,
Kui teid käsib m e i s t e r   i s i.”

Olevik nr. 18, 6. mai 1891, lk 377, 378

Elust lahkumine

(Saksa lauliku Th. Körneri laul, mida ta pärast lahingit sõjaplatsil, kuhu ta ennast arwas surewat, on luuletanud.)

Jaan Parw.

Haaw walutab, ju sinised on huuled; –
Mu weri tardub, meeled segi läewad;
Siin lõpewad mu noored elupäewad –
Nii kui sa tahad, Jumal, kes mind kuuled!

Mu lõbusamad lapsepõlwe luuled –
Nüüd ainult noorusunenäoks nad jääwad!
Kuid mis mu silmad kõrgemalt siit näewad,
Ei seda pikka laial’ surma tuuled!

Ja mis ju siin kui pühadust ma tundsin,
Mis juba noorelt põuepõhjas kandsin,
Üks kõik, mis talle aga nimeks andsin, –

See hiilgab nüüd mu ees nii selgel läigil
Ja juhib mind mu lahkumise käigil
Siit ülesse, kus rahupaik on kõigil.

Olevik nr. 17, 25. aprill 1894, lk 389

Laul

Schellingi järele W. Grünstamm.

Mu rinda õrnalt täidab
Üks imeline läik.
Mis salast walgust heidab,
Kui hele ehakäik;
See on su kuldne kuju,
Mu maim talt wärskust joob,
Ta wiib mult muretuju,
Mull’ paradiisi toob.

Kui lindu liugeldes
Ma ligi teda näen,
Kui aga igatsedes
Tall’ ligemale laen
Ja kui mu ihkav süda
Ju põksub rahutult,
Siis, aga siis, oh häda,
Siis põgeneb ta mult!

Oh kuldene, ei taha,
Sind kaisutada ma,
Waid ainulle sind näha,
Muud ma ei ihalda.
Sa oled minu elu,
Mu õnn ja igatsus,
Sest wii mult kord ju walu
Ja kaota kannatus.

Toob iga päewa kume
Uut lootust meil’gi ju
Ja kirjutab me nime
Weel elu raamatu,
Sest las’ mind haljendada
Su ligi alati.
Ja olgu sinu sõda
Mu päralt surmani.

Olevik nr. 16, 21. aprill 1898, lk 377

Ülestõusmise püha hommikul

Saksa keelest Mart Tamm.

Ju puhtel tõusis Lihawõttes
Üks lõokene õhusse;
Säält kõrgelt – sini laentes tõttes ­–
Ta laulis alla rõõmsaste.
Ja kui nii helkis lõo laul õhust,
Siis kõlas tuhat häälel ilm:
Oh tõuse maa, sind surma rõhust
Ju päästnud Looja armu silm!

Oh tõuske, tõtke wetesooned
Ja kiitke kohal Issandat!
Sa tõuse mets, et päikese jooned
Sind haljendama panewad!
Te tulge kannikesed, eeli
Nüüd ootjal ilmal ütlema
Ja kuulutama lille keeli:
“Nüüd eluwaim käib läbi maa!”

Oh tõuske, roidund inimesed,
Kes talweunes oigate,
Kõik wangis waibund hingelised,
Kes mure paelus soigate.
Maist puhub Looja wägi läbi,
Oh laske sisse eluõhk!
Kui Simson, saatke wang häbi
Ja hingest eemal mure rõhk.

Oh tõuske, leinariides waimud,
Kel lootus hauda langenud,
Ja teie nutma jäänud ainud,
Kel armsad surma suikunud
Ning teie, meelest juhmiks jäänud,
Kes eksiteedel hulgute –
Oh tõuske, – ilm on uneks saanud:
See ime on, oh märgake!

Sest eluwäest wast rõõmustate,
mis teie üle oowanud;
Jah loodus-kewadene saate
Ka waimudesse woolanud:
Mis kuiw, see haljendada püiab
Mis surnud, ärkab elama
Kui Looja Waim me üle hüiab:
“Nüüd hommik tulnud – tõuske ka!”

Olevik nr. 16, 20. aprill 1891, lk 338

Weskis

Hermann Kurzi järele J. Parw.

Häämeelega istun
Ma weskis kui wõin;
Siin wäriseb põrmand
Ja wabiseb sein;
See hingest käib läbi
Kui kartus ja piin,
Ja mõndagi tundmust
See äratab siin.

Mu Mari, mu ingel,
See elab ka siin,
Weel aasta wõi rohkem,
Siis kodu ta wiin.
Kuid arm toob ka murel –
Ei midagi saa,
Mul puudub weel kodu
Ja maja ja maa!

Ja nagu siin lained
Nüüd ruttawad teel,
Ja wäriseb weski,
Ja wabiseb meel,
Nii elust ka läbi
On rutata mul –
Nii wäriseb maapind
Mu jalgade all!

Olevik nr. 15, 14. aprill 1898, lk 353

Mängumees

A. v. Chamisso järele G. Õis.

Mõis mäel on lusti ja lõbu sees,
Sest praegu seal pulmapidu on ees;
Kõik hõiskawad õnnel, puhumas pill,
Kuid mõrsja on nukker kui närtsind lill.

Ta närtsinud sellel’, kes meeles tal weel,
Kuid pole ta peigmees siin pulma teel:
All kõrtsis istub ta hulga ees
Ja wiiulit mängib müra sees!

Ta mängib ja pää läheb halliks tal,
Kõik keeled katkewad kärinal,
Ka wiiul wiimati kukub käest.
Ehk hoiab küll kinni kõigest wäelt …

Küll kole, kui nõnda tuleb surm,
Kui süda on soe ja nooruses nurm:
Ei suuda seda siin waadata ma,
Wõi muidu wast arust jään ilma ka. –

Miks sõbrad sõrmega näitate mind!
Oh hoia Issand, ma palun sind,
Et mõistust ei kaotaks ma elu sees;
Ole ise ka waene mängumees!

Olevik nr. 15, 11. aprill 1894, lk 348

Troostita

Mia Holmi laul, tõlkinud M. Kiisk (?)

Wäikses palwes tõstan käed
Kõrge tähte poole ma:
Hellad tähed, ööde küünlad,
Wõtke wähe pidada!

Waiksed tähed, jahutage
Minu walu palawat,
Minu südamesse saatke
Ühte ainust pisarat!

Aga tähed mind ei kuule,
Edasi nad rändawad:
Kõrgest nagu uhkelt alla
Külma pilku saadawad.

Olevik nr. 14, 4. aprill 1894, lk 325

Rahuriik

Saksa keelest Mart Tamm.

Kõrget seisis taewas päike
Walged pilwed looril ees; –
Meri oli waikseks jäänud,
Mina tüüril mõtetes
Nägin laewas nägemise –
Poolelt ilmsi – une sees:
Ilma Lunastaja ise –
Kristus seisis minu ees.

Oh kuis lehwitawad tema
Walged riided tuule käes!
Oh kuis suureks muutus tema! –
Ilma täitis Wägimees:
Tema pää see puutus taewa,
Käed ta laotas laiali
Kõiki õnnistades tõstes
Üle maa ja merede.

Rinnas kandis südamena
Tema puna päikese,
See säält loitis leekidena, –
Kiirgas heldust ilmale.
Selle päikse kiired näitsid
Õrna walgust üle maa,
Armu soojusega täitsid
Külmemadgi kohad ka.

Kellad kostsid helinaga
Eemalt armsa healtella, –
Selt kui lillist ahelaga
Tõmbasiwad iluga
Meie laewad luikedena
Oma poole rannale,
Kust linn paistis – wäga kena –
Mulle silmi selgeste.

Majad kuldse tornidega
Olid selle linna sees:
Aiad ala haljusega
Lehkasiwad tema ees.
Rahu walitses ses linnas,
Waewa ei sääl teinud töö:
Ilu hiilgas ikka hinnas,
Seda waranud ei öö.

Walges riides inimesed
Käisid puhta teede pääl,
Palmioksad rohelised
Haljendasid käes neil sääl.
Ja kui tulid wastu kuskil,
Tutwustasid kõiki neist
Südamlikult üksteist uskel,
Armsalt suuteles teist.

Ja siis waatsid üles poole
Lepitaja südame,
Miilest oowas were woole
Päikse kiirtel hellaste.
Wiimaks kooris kolmkord hüüdsid
Jeesust Kristust Päästjana,
Teda hulgal pühaks kiitsid:
Auu sull’, Õnnistegija.

Olevik nr. 13, 30. märts 1892, lk 281

Pilt

Heine järele J. Parw

Ma tuikusin tumedas mõttes
Su inglike pildi ees;
Mul oli kui oleksin elu
Weel leidnus su silmade sees.

Su huulede ümber nii armsalt
Õrn naeratus lehwiwat näis:
Su silmad, need oleksid läinud
Kui kurbtuse pisaraid täis …

Mu silmi ka pisarad tulid
Ja woolasid waluga –
Ei uskuda siisgi ma suuda,
Et olen Sind kaotand ma!

Olevik nr. 13, 28. märts 1894, lk 303

Asra

(Sõnad kuulsale Rubinsteini laulule)
Saksa keele j. M. Lillenupp.

Igapäew käis imeilus
Keisri-tütar jalutamas
Õhtu wiiwul kaewu ääres,
Kussa laine lustil laksub.
Igapäew ka ilus ori
Õhtu wiiwul wiiwul kaewu ääres,
Kussa laine lustil laksub –––
Igapäew taltr kadus jume –
Kadus jume.
Ühel õhtul keisri tütar
Küsib otse orja käest:
Sinu nime tahan teada,
Sinu kodu, sinu sugu!
Ori wastas tall’:
Mu nimi Mahomet
Ja kodu Jemen –
Ja mu sugu, see on Asra,
Kesse sureb ­– armastades.

Olevik nr. 10, 7. märts 1895, lk 237

Ööpik ja õis

F. Bodenstedti järele G. Õis.

All aias õhkas õitsilind
Ja kaebas kurwalt ühtelugu:
Mis aitab see, et meie sugu
Wõib lahkelt laulda wõsa wilus,
Niikaua kui me põu ja pugu
Ei ehi, lehi lille-ilus!

Õis jälle õhkas peenra pääl
Ja kaebas kurwalt igal ajal:
Mis aitab see, et rõõmsal rajal
Ma ehin, lehin lille-ilus,
Niikaua kui ma kaunil kajal
Ei wilista wõi wõsa wilus!

Neid luuletaja lepitas.
Ta lausus: leina pole waja!
Ta oma laulus linnukaja
Ning lillelehti ühte pandis:
Ja iga maja, iga raja
Tall’ tuhatkordset kiitust kandis.

Olevik nr. 10, 7. märts 1894, lk 231

Emale

Heine järele O. Grossschmidt.

Ma wõtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida –
Ja et ma armule siis awaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma
Ja wõtku armu endal kerjata,
Kuid armu eest sain ikka põlgdus hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia –
Ei armu kuskil, põlgdust üleliia,
Ja haigelt, kurwalt pöörsin koju ma.

Sääl tulid sa mull’ wastu, kallis ema,
Su silmist tulukest näin läikinema,
See oli arm, mis ot’sin asjata.

Olevik nr. 10, 5. märts 1896, lk 241

Ära eksinud

Max Kalbecki järele B. Weber.

Meid wiiwad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist wii koju,
Ei üksgi sihile.

Ma eksisin neil teedel –
Nüüd süda jahtunud:
Mul on, kui oleks hauas
Mull ase walmistud,

Kui oleks kuldsel armul
Jää, lumi katteksa,
Kui otsiks tema jälgi
Ma ilmas asjata.

Meid wiiwad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist wii koju,
Ei üksgi sihile.

Olevik nr. 7, 18. veebruar 1897, lk 163

Unenägu

Hermine v. Hillerni järele J. Parw.

Ma nägin Sind unes, mu kallim, –
Sa seisid altari ees;
Su kõrwal seisis mõrsja
Sääl pulma ehete sees.

Ta kleit ja juuks on kaetud,
Küll tuhande pärliga –
Need pärlid on pisarad, mida
Su pärast waland ma.

Need pärlid on hiilgawad, kallid,
Ja mõrsja on õnnelik ka:
Mu pisaratega teda
Nii uhkesti ehtinud sa …

Olevik nr. 7, 17. veebruar 1898, lk 160

Eksind

Kurt Mülleri saksakeelne laul K. E. Sööt’i tõlkes.

Oh mu waene ema, ära nuta,
Kuuled minult halwa sõnume ….
Kõigist haawadest, mis sulle löönud,
Peab olema see wiimane.

Oh mind hukka mõistawad mu sõbrad,
Sõbrad eksitawal eluteel ….
Ainult kaks, mu ema ja mu Jumal,
Nemad annawad mull’ andeks weel.

Olevik nr. 7, 14. veebruar 1894, lk 159

Wenedigu paadilaul

K. Woermanni järele* M. Lipp

Liigu, laewukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga.

Laula laewas, neiu noori,
Laula laulu lõbusat
Merest, kellel mõrsjaloori
Pakkund kuulsad kuningad.

Sõjasarwed, luid ja rammu
Süütke meeste südame:
Muistse wõidu wannik ammu
Kadund kalda kõntsusse!

Unista, mu hingekene,
Imelinna iludest,
Kuna koit nüüd kullaline
Paistab rahu pilwedest.

Liigu, laewukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga!

* K. Woermanni saksakeelse laulu, millest siin tõlge ilmub, on A. Läte komponeerinud ja see kanti komponisti juhatusel Dresdeni aastalõpu-kontserdil märtsikuul 1897 ette.

Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1898, lk 89

Kannatus

Saksakeelest M. Tamm.

Waik kannatuse-ingel
Käib läbi ilma-maa;
Kus on ja häda hingel;
Sääl kohe trööstja ta.
Ta silmist rahu särab,
Kell, armas, waga wiis.
Kui ilm su ümber kärab,
Ta ligi hoia siis.

Ta waigistab kõik walu,
Teeb nutja naerule,
Wiib läbi leina-palu
Roht-aida armsaste.
Ja kui sul hinges haawad,
See ingel – seda tea –
Teeb, et nad terweks saawad,
Ehk küll ei sust nii pea.

Ei kostust kohe anna
Kui temalt küsid sa,
Ta ütleb sull’ “weel kanna,
Pea puhkele saad ka!”
Sind käe kõrwal käitab,
Ei räägi sõnagi,
Ja sihi poole näitab:
Nii ikka edasi.

Olevik nr. 3, 16. jaanuar 1896, lk 74

1 2 3 4 6