(Heine.)

Kui teaksid õiek’sed, õrnad,
Kuis põue mul palavalt keeb, —
Nad nutaksid minuga härdalt
Ja kannaks, mis kergitust teeb.

Teaks ööpik ja laululind lahke,
Kuis haige mu mõte ja meel —
Siis hüiaks veel rõõmsamalt õhtu,
Mul lõbusat lugu ta keel.

Ja teaksid tähedki taevas,
Mind viletsat võitlemas siin —
Nad tuleks ja trööstiks mind vaevas,
Jääks jahemaks palavam piin.

Ei keegi neist tunne mu häda,
Mis südant nii valusalt sööb —
Üks ainuke teada võib seda:
See sinna veel haavugi lööb! —

J. Alp.

Sakala nr 44, 2. november 1889, lk 4.