Püha Jago

Püha Jago*
Wenekeelest G. E. Luiga

Püha Jago suri ära
Ja siis tuli taewasse,
“Oled meelepärast mulle,”
Ütles Jumal temale.

“Et sa maa pääl olid waga,
Wõid nüüd taewas elada,
Ja mis ial ka weel palud
Tahan täita armuga.”

Ja siis palub püha Jago:
““Anna Sa mu kodumaal
Palju rikkust, palju päikest.””
“Seda saab Hispanial.”

““Anna ikka sõjawäele
Waprust minu kodumaal.
Anna wastu neil ju kuulsust.””
“Seda saab Hispanial.”

““Tarka walitsust weel anna,
Et wõiks õigus elada!””
“Tarka walitsust weel tahad?
Wõimatu, jah wõimatu!

“Siis ju päris paradiisiks
Muutuks sinu kodumaa
Ja kõik inglid põgeneksid
Taewast sinna elama.

“Sedawiisi tuleks taewas
Korratus ja segadus –
Sellepärast jäägu teile
Teie wana walitsus.”

* Santi-Jago on wagaaegse waga jutu järele Hispania maa patron, s. o. kaitseja ja eestkostja.

Olevik nr. 24, 16. juuni 1898, lk 555

Arwustaja

Saksa keelest K. E. L.

Laitsin terawal sõnal
Halbdust siin ilma sees,
Laitsin rumalust, toorust
Nagu suur kriitika mees.

Ette tõin wiimse kui wea,
Näites kui peegli sees –
Keegi ei põland mu tegu,
Wihkand mind ükski mees.

Aga kord julgesin kiita
Ühte ma teiste ees –
Nüüd on mul kitsikus käes,
Waenlane iga mees.

Olevik nr. 24, 14. juuni 1893, lk 521

Kewade usk

Karl Geroki järele G. E. Luiga (M. Vogelbergi puulõikega).

Kui waatan kõike loodust kewade,
Kus mets ja muru roheliseks kiirwad,
Kus õite ilu ilmub oksale,
Kus öödgi läbi linnud laulma jäewad:
Siis woolab lootus minu hingesse,
Ei usu ma, et käes ju wiimsed päewad,
Mil kõik see ilm, mis patust rikutud,
Saab kohtumõistjast põrmu lõhutud.

Mu palgele kui armusõna tooja
Siis puhub lõunatuul nii lahedalt,
Mu meelest on, kui hoiaks helde Looja
maad otse emakätel hellemast’:
Weel wiigipuu saab ühe suwe sooja,
Weel päikse paistel, kastet ülewalt,
Weel arm tal ühe aasta aega annab,
Kas ometi ta wiimaks wilja kannab!

Ja kui siis lapse pääle waatan ma,
Ta silma, mis on waga, walskuseta,
Kes waatab loodust puhta rõõmuga
Ja kelle süda kedagi ei peta –
Siis jälle ma ei taha uskuda,
Et rahwa sugu lugu lootuseta,
Et ta on kuiwand puu ja kõlbmata
On mujale, kui tules põlema.

Siis rõõmustab mu meel, et Looja pale
Weel täitsa kadund pole looduses,
Weel sünnib lapsi meie Jumalale,
Kui kastetilku koidupuna sees.
Kes teab, mis sestgi lapsest nähtawale
Kord tuleb, prohwet, ehk üks mägimees?
Sest Jumalal on teesid mitu sada,
Kuis oma usu wõtab awaldada.

Olevik nr. 24, 13. juuni 1895, lk 570

Noorusele

Wenekeelest –ler­–

Sulle, oh noorus, ma pühendan laulud,
Kallimad wiisid ja õrnemad hääled!
Õiede hõlmas sa, õnnelik noorus,
Rõõmude rüppes ja laulude lõbus,
Kurbduse kojas ja pisarais palgil
Leinawas seltsis ja hoigawas hädas:
Ikka sa leiad üht trööstiwat seltsi,
Ikka sul tõde ja armastus saatjaks.
Tuline noors ja mureta noorus,
Palju sul keeli ja palju sul hääli!
Kõigele, mis aga puudub su keel,
Saadad sa wastuseks erksamaid meeli.
Hõiskawas rõõmus ehk hoigawas walus
Uhkelt ja wõimsalt sa edasi sõidad:
Julgust ei puudu sul, tormiga wõitled,
Arwa saad wõidetud, sagedast wõidad!

Olevik nr. 23, 8. juuni 1892, lk 485

Ema ja lapsed

Wenekeelest A. Grenzstein.

Miks sa ikka, kallis ema,
Õest armsast tõendad:
Ilmas ilusamas tema
Rahus, rõõmus wiibiwat?

Oh, sääl ilmas pole niitu,
Aasu, aru õitsewaid,
Kust ta leiaks ajawiitu,
Leiaks lille lõbusaid!

Kostab ema: “Taewas saatwad
Inglilaulud lahkujat,
Koidud walendajad waatwad,
Tähed kõrgel kõnniwad.”

Aga sääl tal pole ema,
Waesel puudub emake,
Kui ta läheb ilutsema
Inglitega murule!

Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 619

Mälestusesammas

Puschkin.
A. Grenzsteini tõlge.

Kui walmis mälestusesammas,
Ma lõin ta oma wäega,
Ei teda riku ajahammas,
Ta pole tehtud käega.

Ei mina iial täitsa sure,
Ma elan põrmus põliselt:
Mu kannel kaotas kõik mure,
Ta ehib elu igawest.

Kõik kuulsa Weneriigi keeled
Ja rahwad merest mereni
Ja nende tunded, mõtted, meeled
Mind mälestawad järgesti:

Ma laulsin neile wabadusest
Ja waese mehe waludest;
Ei hoolind enda wiletsusest,
Ei kuulamatast kurjusest.

Ma maksin inimese wõla:
Ma laulsin oma rahwale;
Tal pühendasin kandli kõla,
See hüüab talle järgeste.

Olevik nr. 22, 1. juuni 1899, lk 505

Hoia

H. Lingg. A. Grenzsteini tõlge.

Künnilind, oh kuule mind:
Hoia laulu-pugu!
Künnilinnu kaunim lugu
Saatis puuri tema sugu.

Künnilind, kuule mind,
Laulu lõbu hukkab sind.

Lilleke, nii lõbune,
Ära nõnda sära!
Kes su imesära näeb,
Kohe noppima sind läeb,

Lilleke, lõbune,
Sära saadab surmasse.

Neiuke, nii nägune,
Waata warmalt ette!
Oled linnu, lille sugu:
Mõtle nende kurba lugu!

Neiuke, nii nägune,
Waata ette warmaste.

Olevik nr. 21, 20. mai 1895, lk 498

Mõttesalmid

Riiminud A. M. Saar.

Tahad rõõmsast elada,
Kahte kotti kanna:
Ühte korja hoolega,
Teisest wälja anna!

Goethe järele.

Kõike me hoolas püüdmine
Kääb arwast, kogemata õnneks:
Kuis õitseks siis küll lilleke,
Kui tema päikse hiilgust tunneks!

Goethe järele.

Olevik nr. 21, 19. mai 1890, lk 596

Kirju liblik lendles …

K. Siebeli j. B. Weber.

Kirju liblik lendles
Lillelt lillele
Lahkeid terwitusi
Hüüdis õitele.

Sinilillekene
Niidu nõlwilla
Õedest unustatud
Õitses üksinda.

Liblik sinilillel
Tihti wõersil käis; –
Miks ta teistest armsam
Olewat tal näis?

Olevik nr. 20, 19. mai 1898, lk 469

Pean waikima?

Pärsia laul.
E. Kizberg.

Pean waikima, kui süda rinnassa
Mul leekeb loidul armu leekessa,
Kes lillil ütleks: “Ära õilmitse,
Kui läbi ilma sammud kewade?”
Ja metsa puule: “Ära tuule woos
Sa kohise nii kanges maru hoos?”
Kes järwel ütleks: “Ära hiilga sa,
Kui suuteleb sind päike armuga?”
Sest ära nõua, et pean waikima,
Kui arm mu põue täitnud lauluga.
Mu kullake, kui tahad wihta mind,
Et luulessa Sull tuksub minu rind!

Olevik nr. 20, 18. mai 1892, lk 422

Testament

Наедине сь тобою, брать.

Lermotowi laul. G. E. Luiga tõlge.

Ma räägiks sõber sinuga
Kord nelja silma all:
Mul wähe ilmas elada,
Mu ots on ligidal!
Lääd kodu, pea meeles sa,
Noh, mis? … mu pärast leinama
Ei hakka sääl küll keegi,
Sest õigust kõigil räägi.

Ja kui wast küsib mõni huul …
Noh, kes küll oleks see! –
Siis ütle, et mu püssikuul
Tõi haawa südame.
Et surin auuga Tsaari eest,
Et pole abi arstidest,
Et lasen kodu rada
Weel wiimselt terwitada.

Mu isa, ema waewalt sa
Küll leiad elu teel,
Ja tõeste, kahju oleks ka
Neid kurwastada weel!
Kui leiad neid, siis ütle sa
Et ma ei wiitsi kirjuta,
Et saadeti meid sõtta,
Kust kodu ma ei tõtta.

Noort naabri neidu tead sa …
Me lahkund ammu ju …
Ei minu järel küsi ta …
Mis kadund, kadugu!
Mu surmast tõtt tall jutusta,
Mis tühjalt hingest hoolida –
Ja teeb ta nutust nägu,
Siis pole sest suurt lugu.

Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398

Kuulen su…

Слышу ли голос твой.

Lermontowi laul. G. E. Luiga tõlge.

Kuulen su armsat häält,
wäriseb rind,
Süda mul hüppab
kui puuri sees lind.

Waatwad su särawad
silmad mu pääl,
Põuest siis lendab hing
wastu neil sääl.

Nutta ma tahaks,
täis õnne on rind …
Kaela sull hakkaksin
suuteleks sind. …

Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398

Kotkas

A. Aleksandrowi järele B. Weber.

Ma wana wõimsat kaljukotkast nägin …
Raudwõre taga puuris istus ta;
Kaks määratumat hallikarwa tiiwa
Sääl ägedalt ei lehwind asjata.

Ja lõdwalt, nõrgalt rippusid need tiiwad,
Ei jõudu nokk, ei küüned awaldand
Ja – pika wangipõlwe, jõuetuse jäljed –
Ta küljed sulgi palju kaotand.

Kuid waade tal, kui metsik, leekiw tuli,
Raudwõre taha tungis kaugele,
Täis ahastust, kui ihkaks priiuspõlwe
Ja kangelase tööde järele.

Ta taewa laotusesse ihkas tõusta …
Ta pilgud kaugusesse lendusid,
Kui tahaks kuningliku waate tulel
Ta tahaks põletada trellisid.

Ja kangas teda meelitas ja hüüdis …
Kuid raudset puuri lõhku ta ei saa …
Kaks määramatut hallikarwa tiiwu
Sääl ägedalt ei lehwind asjata.

Olevik nr. 19, 12. mai 1898, lk 446

Luige laul

Geibeli järele L i n n u k e.

Õrn roosikene tõuseb
Weeüssast ülesse!
Ta lehed wärisewad,
Nupp on kui lumeke.

Kuu puistab hõbewalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Weeroosi rüpesse.

Wees ujub roosi ümber
Üks walge luigekem
Ja laulab õnnewiisi,
Silm weereb lillele.

Ta laulab õnnewiisi
Ja laulab otsata:
Oh õieke nii walge,
Kas aru saad sest sa?

Olevik nr. 19, 11. mai 1892, lk 402

Kallil õhtul

Eestistanud Aleks. Trilljärw.

Sandi-tüdruk ehawalgel
Seisab lukus ukse ees,
Pisar weereb närtsind palgel,
Tuul see wingub kohades.

Toas ta kuuleb rõõmu kära,
Tumedalt tal särab silm;
Igaüks t’ast pöörab ära,
Ehk küll wäljas wali külm.

Wiimaks keegi uksel sammub,
Awab teda rutuste –
Nõrgal häälel teda palub
Sandi-tüdruk ärdaste:

“Olen waene, maha jäetud
“Isalt emalt ilmas siin,
“Kõik mu armuannid wõetud,
“Kangest waewab näljapiin.

“Jalad mind ei jaksa kanda
“Noorus-rammu nõrkenud –“
““Pole meil sul mingit anda!””
Seega uks saab lukutud.

Keegi teda waest ei taha
Kaitsta õues külma eest,
Wäsinult ta langeb maha,
Silmad kustund nutu weest.

Wiimaks siisgi waikib õues
Kange kohaw maru tuul,
Neiu süda külmand põues ­–
Kahwatumaks tõmmand huul …

Päike tõuseb taewa telgil,
Käes on hommik ­– waikne tund;
Lumi hiilgab hõbe helgil;
Neiu puhkab wiimast und. ­–

Olevik nr. 19, 10. mai 1893, lk 422

Mind meeles pea!

Hoffmann von Fallerslebeni j. B. Weber.

Me haljal aasal õitseb
Üks kaunis lilleke.
Ta õis kui selge taewas
Nii lahke, sinine.

See kena lillekene
Ei palju rääki tea,
Ta ainult tasa hüüab:
Mind sina meeles pea!

Kui wastu mulle särab
Silm lahke, sinine,
Siis tuleb minul meelde
Mu kaunis lilleke.

Ei rääki saa siis mina,
Kuid süda, armsam, tea,
Mul tasa, aralt hüüab:
Mind sina meeles pea!

Olevik nr. 19, 7. mai 1896, lk 449

Kas sa mõistad?

Saksakeelse aine järele M. Lillenupp.

Kas sa mõistad lille meeli,
Kuna kosub kewade,
mida hallik kulla keeli
Hüüab orus ojale?

Kas sa mõistad õhu mängi,
Liikumist ja läikimist,
Mis teeb wabaks waesid hingi,
Päästab meelt ja murelist?

Kas sa kuuled laulu kõla,
KUis ta kostab kaasikust,
Linnu laulu hõbe hela,
Ime häälte ilusust?

Tead sa, mis tähte telgil
Tähel ütleb tähe suu,
Kui sa waatad õhtu helgil
Ilma, mis on määratu?

See on armastuse õhe,
Ilmast tungib läbi ta,
See on püha armu puhe –
Käsib, põrm, sind loota ka!

Olevik nr. 18, 30. aprill 1896, lk 424

Nõia õpipoiss

Göthe laul, Joh, Liiwi tõlge.

Hõissa, meister sõitis ära!
Seda ootsin ammu juba.
Nüüd kord ise olen härra,
Oma tuba, oma luba.
Neid, kes teda orjand,
Tööle saadan ka,
Nõia teadust korjand
Selleks küllalt ma.

Tööle! Tööle,
Sala wäed,
Waime käed;
Maapind liigu,
Saada üles wete woole,
Lustil kõigu, liigu, kiigu.

Wana luud, nüüd nurgast tule,
Mustad kaltsud selga wõta;
Sulaseks mul täna ole,
Minu käsku täitma tõta.
Seisa! – jalad alla!
Otsa pää – nii! soo!
Ise õlal wõta,
Wett mul kiirest too.

Tööle! Tööle,
Sala wäed,
Waime käed;
Maapind liigu,
Tule wälja, wete woole,
Supeluseks liigu, kiigu!

Näe, luud jookseb jõe ääril
Nagu mees! Näe, wett ju wõtab!
Wälja sirutatud sääril
Koormaga ta kodu tõtab!
Waatke, kuis ta kallab,
Tõrde winnab wee;
Unest tooma tallab,
Juba ujub tee!

Pea ­– oota!
Nüüd sul luba
Seista juba,
Las’ meid sääda!
Oh nüüd hääd ei ole loota,
Ei ta taha seisma jääda!

Häda! Sõna meelest unund,
Kuis tad jälle luuaks luua,
Surma köit ma endal punund,
Ta wõib kõigil otsa tuua!
Uued täied tõrred
Jõest weab ta,
Riiulid ja õrred
Kõik ju laentessa.

Oot, ma pärin:
Jäta orjus,
Muidu korjus
Wõllas kõlgud!
Huuh! mu ihus algab wärin,
Silmad tal kui tule wälgud!

Oh sa elus saatan põrgust,
Hukka saadab terwe maja!
Woolab ju kui põrgu kurgust
Wesi üle iga raja!
Kõik üks wana luud,
Mis ei kuula sõna,
Kepp, ei asi muud,
Uputa wõib täna.

Kui ei lepi
Sina hääga,
Ma sind wäega
Kinni taban,
Kirwega su, wana kepi,
Kümnest kohast lahti raban.

Katki! – Oo, ta tõuseb jälle,
Tõuseb, oh ei waim wõi surra,
Endsel kujul nähtawale –
Waimu luid ei kirwes murra!
Ähh! hoop hästi käinud!
Pihuks puruks ta.
Nüüd on häda läinud,
Nüüd saan rahu ma.

Häda, häda!
Waata lugu:
Põrgu sugu
Uuest kasub!
Sulaseid saab mitu sada,
Igaüks neist tööle asub.

Kõigil tõrred, pütid süles,
Oh, mis tahad ära teha!
Müüril mühab wesi üles –
Oo – säält meister ise näha!
Ilma ots on jõudnud,
Meister, kõik mu süüd;
Waimusi ma nõudnud,
Põrgu kaelas nüüd. –

“Luuad, taimed,
Nurka! nurka,
Pühkme urka,
Kus põhk, sasi!
Ilmuge säält siis kui waimud,
Kui teid käsib m e i s t e r   i s i.”

Olevik nr. 18, 6. mai 1891, lk 377, 378

1 2 3 4 5