Rubriigiarhiiv: 1899

Laul: Kristuse tulemisest

Viisil: Mu südamest ja meelest.

Nüüd vagad laulge rõemsalt,
Sest armu aeg on käes.
Ju meile tuleb taevast
Auu-Issand, abimees.
Ta madal, tasane,
On siiski ilma toitja,
Kuradi vägev võitja,
Ja surma rikkuja.

Ta sõidab eesli seljas,
On ohvriks meie eest;
Ta tahab olla väljas.
Jääb meile igavest,
Ei kaduvat too ta,
Vaid tahab lunastada,
Ja surres meile saata,
Mis kestab lõpmata.

Ei riiki ega krooni
Siin ilmas otsi ta
Ta jättis taeva trooni,
Ja riiki maha ka.
Ta taha oma auu
Siin varjule nüüd panna,
Ja kuulda Isa sõna,
Ja täita tema nõuu.

Kõik vaesed, vaevalised
Siin kurjal ajalgi,
Kes ristis, hädalised
Siin maa peal olete;
Nüüd julged ommeti,
Tal’ rõemu lugu lööge
Kuningal’ laulu tooge,
Kes teie ülem hea.

M. Schirmer – A. K.

Ristirahva Pühhapäevaleht nr 49, 5, detsember 1899, lk 401.

Öösel

Ju paistsid tähed taevas
Nii ime iluga.
Mind avateles õue
Öö armsa rahuga.

Ja mets, nii vaga, juhtis
Mind alla järvele,
Et tema pinda näha,
Mis taeva järele.

Ja palju väikseid laeneid
Tuul pani veerema.
Ja tähed vete voolel
Lõid nagu kustuma…

Ka inimese hing on
Kui täht, mis järve veel
Säält laeneil rõõm käib üle
Ja valu eluteel.

Mülleri järele J. T.

Postimees nr 289, 30. detsember 1899, lk 1.

Hoidjale

Ma karmi aja kaasaline,
Sa vanaeit, mil näen ma sind!
Sääl männimetsas, mureline,
Sa ammu, ammu ootad mind…
Sa aknast vaatad, loodad, kardad,
Sa valvad nagu vahi pääl:
Aeg-ajalt kudumise vardad
Käes jäävad sinul seisma sääl.
Pilk lendab väravate juurde,
Käib mööda maanteed otsimas…
Kurb aimdus, alaline mure
On sinu rinda rusumas.

A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.

Postimees nr 113, 26. mai 1899, lk 1.

Soowid

Lermontowi järele J. Kalkun.

Awage mull’ raudsed uksed,
Andke walgust wangile,
Neiu, kellel mustad juuksed
Ratsu, must ja tuline!
Ratsu seljas andke woli
Lagendikul ajada.
Woli, woli, andke woli,
Ei ma muust siis enam hooli,
Ei siis õnne nõua ma.

Andke mull’ üks weike wene,
Wene weike – iluta,
Juurde weel hall purjekene
Harjund hästi tormiga.
Siis ma sõidaks sügawustel,
Liugleks lainte lainetel,
Mängiks mere möllutustel,
Metsikutel kurjustustel
Paindumatul kangusel.

Andke mull’ üks kuldne talu
Kuldse rohuaia sees,
Selle juures metsa salu –
Hõbe koski kohades.
Kosk mind kastaks metsa wilul
Pärlihelgil piiskadel.
Kuldses talus, metsa wilul,
Seal ma lõbutseksin ilul,
Uinuks elu sügisel.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1899, lk 971

Mälestusesammas

Puschkin.
A. Grenzsteini tõlge.

Kui walmis mälestusesammas,
Ma lõin ta oma wäega,
Ei teda riku ajahammas,
Ta pole tehtud käega.

Ei mina iial täitsa sure,
Ma elan põrmus põliselt:
Mu kannel kaotas kõik mure,
Ta ehib elu igawest.

Kõik kuulsa Weneriigi keeled
Ja rahwad merest mereni
Ja nende tunded, mõtted, meeled
Mind mälestawad järgesti:

Ma laulsin neile wabadusest
Ja waese mehe waludest;
Ei hoolind enda wiletsusest,
Ei kuulamatast kurjusest.

Ma maksin inimese wõla:
Ma laulsin oma rahwale;
Tal pühendasin kandli kõla,
See hüüab talle järgeste.

Olevik nr. 22, 1. juuni 1899, lk 505

Lehekene

Warrest wara lahutatud
Lendab närtsind leheke
Kölest tuulest wintsutatud ­–
Kust sa tuled, wennakene?

Kust ma tulen – küll weel tean:
Kui ka ammu suwe läind
Kõrget tamme meeles pean
Ehk küll wälk ta puruks teind.

Läbi metsa, wainu weerde
A’ab mind tuule heitlik sund
Üle mäe, oru äärde
Puhkust too ei üksgi tund.

Tuuletiiwust lennutatud
Rändan ma ju ammugi
Kodukohast pillutatud
Otsin paika surmani.

Prantsuse keelest E. Aspe.

Linda nr. 51, 14. detsember 1899, lk 831

Hää on surra …

Hää on surra puhta südamega
Lahkuda siit ilma waewata:
Kui ei kedagit siin ilmas ole
Kes jääks kurtes järel leinama.

Wäsind elu-waewast, wõitlemisest,
Unustades seda saatust siin –
Süda, mis nii tormiliselt tuksus –
Hauas unustud kõik waew ja piin.

Hää on surra, kui kõik lõpetatud,
Karikas on joodud põhjani –
Nagu kustub lamp, kui taht on otsa saanud,
Nagu närtsib wiimne öieke.

Ainetel W. Rosenstrauch.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 621

Emale

Laula, ema, weel kord seda laulu,
Mis laulsid mull’ lapsena,
Kui suudeldes wõtsid mind sülle
Ja kaisutid armuga.

Sel korral ei wõinud sa teada
Mis ootan su lapsukest eest,
Kes elab ta õnnes ja rõõmus
Ehk mure ja hädade sees.

Täis tulewa õnnede aimu
Su süda siis lootuses lõi
Ja lauldes õnnelik tundmus
Sul pisarad silmisse tõi.

Need õnnepisarad tasa
Mul langesid palgele
Ja magusalt naerdes ma panin
Siis pää su rinnale.

Sa kaisutasid mind armsalt
Ja waatasid silmasse mul. –
Mis tundis siis, ema, su süda,
Mis wõisid sa unista küll? …

Oh laula weel ema, seda laulu,
Mis laulsid siis armsasti –
Waat, hädas ja pisarasis waewleb
See, keda sa kaisutid nii.

Oh laula, su rinnal siis panen
Ma pää nagu lapsena.
Ja sinu tasane pisar
Las’ palgel mul kukkuda.

Jah, laula, ja lauluga armsalt
Mu süda waikima wii.
Mis saatus on wõtnud, seda anda
Ema pisar wõib tagasi.

Läti keelest M. Pukits.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 620

Lootus

Ma ootsin sind, kui koidupuna
Löi õrnas ilus kumama.
Ei tulnud sa, ei pidan’d sõna.
Ma lootsin: Saad ju tulema.

Ma ootsin sind, kui lõunas päike.
Mu kõrgem püüd, mu paelus.
Ei tulnud sa – mul silmas läike:
Weel suuremaks sai igatsus.

Ma ootsin sind, kui õhtul eha
Ju oli kustumiseteel;
Ei tulnud sa, mu aate püha.
Mul oli lootust siisgi weel.

Weel ootsin sind, kui selgelt kuule
Löi tiiwad üle ilmamaa.
Siis tulid sa – su wäike suuke
Mul soowis t e r w i s t õ n n e l a!

Su terwist tahtsin wötta wastu
Ma örnalt suudlemisega.
Ja ligemale püüdsin astu.
Mis kahju – pidin ä r k a m a!

Ainetel J. Pass?

Linda nr. 37, 7. september 1899, lk 604

Ingel

Edeni läwel ise-endas
Örn ingel seisis hiilguses;
Kuid põrgu kohal demon lendas.
Tal mässuhimu südames.

Waim, keda kahtlus taga sundis,
Siis juhtus inglit nägema;
Uut eluhõõgu tema tundis
Ja hakkas õrnalt rääkima:

“Oh anna andeks! Minu silma
Siin muidu sa ei puutunud:
Ei wihanud ma kõike ilma,
Ei kõike ilma põlganud.”

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 556

Mere kaldal

Me olime merekaldal
Kord kaluri maja ees …
Weest kerkis õhtune udu
Ja heljus õhu sees.

Ja tornisse, nagu ikka,
Siis pandi tuled sääl;
Ning uduses kauguses hakkas
Laew paistma mere pääl.

Me rääkisime sellest,
Kuis elab meremees,
Ja wee ning taewa wahel
On hirmu ja rõõmu sees.

Me rääkisime maadest,
Mis lõuna, mis põhja all;
Missugune rahwas on kuskil,
Missugused kombed tal:

Kuis Gangese kaldal lehkab
Täis lotoslillesid aas,
Ja ilusad inimesed
On nende ees põlwili maas;

Kuis Lapimaal inimesed
On määrdunud, madalad;
Nad küpsetawad kalu
Ja ühes koos karjuwad.

Meid neiud kuulasiwad …
Kõik jäi siis wagusaks …
Laew kadus silmist ära
Ja ilm läks pimedaks.

H. Heine järele Jakob Tamm

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 555

Kui mõtlen

Kui mõtlen vaiksel öösel
Su pääle üksinda,
Siis käib mu hingest läbi
Kui armas on kandlimäng,
Nii kallist salarõõmu
Võib harvalt leida hing.

Mu süda on kui sõrmus,
Mis kullast valmistud,
Sa olend nagu pärli
Ta sisse palmistud.
Nii nagu pärli kullas
Nii läigid sina sääl
Ja kannad mind kah sala
Su oma hinge pääl.

Sull’ õhkan tänu, armsam
Ma selle õnne eest;
Kõik lilled tooks ma tänuks,
Sull’ õitsva oru seest;
Nii palju kui sääl õisi,
Nii tihti mõtlen sind,
See käib mu hingest läbi,
Teeb õnnelikuks mind.

E. Geibeli järele M. Pukits.

Linda nr. 28, 6. juuli 1899, lk 460

Haua ääres

Me’ seisame haua ääres.
Sääl lehvis õrn lillede lehk
Ja hauarohuga tasa
Veel mängis õhtune õhk.

Sääl rääkis ta kartlikult, tasa:
Kui ilmast kord lahkun ma,
Ja minu mälestus vaevalt
Veel elab su laulusse;

Kui üksinda kaugel ilmal
Sind igavus kurvastab.
Ja ainult öösise unes
Mu vaim sind musutab:

Siis tule mu laua juurde,
Mis õitega ehitud.
End kummarda kalmule alla,
Kui oled wäsinud.

Ja kimbu lõhnawaid õisi
Tood ühes sa minule;
Mind äratab sügawast unest
Su tasane ast’mine.

Siis sosistan suuga tasa,
Nii hellalt ja salaja.
Kui seekord, mul südamesõbrad
Me olime sinuga.

Kui läheb keegi mööda,
Ta mõtleb, et see on tuul,
Mis õrnalt õitega mängib
Ja kahistab lehti puul.

Kõik, kuidas sa ilmas elad.
Pead mulle sa teatama.
Ja mina jutustan sulle,
Mis unes sust nägin ma.

Kui tähed siis säravad taevas
Ja tulnud on hiline tund.
Siis soovime üksteisel tasa
Hääd ööd ja magusat und.

Siis vaiksel hämarus-valgel
Läed trööstitult koju sa
Ja oma lillede varjus
Jään jälle ma magama.

Ed. Ferrandi järele M. Pukits.

Linda nr. 27, 29. juuni 1899, lk 442

Ööpik

Ööpimeduses, kui kõik jäänud unele
Lööb ööpik vaikses aias laulu lillele,
Kuid lillel pole tundmust armulaulu üle,
Vaid värisedes langeb tema une sülle.

Eks külma iludusele nii laula sa?
Oh mõtle, laulik, mida püüad asjata?
Ta sind ei kuula, ega vaata sinu poole:
Näed – õitseb ta; ei sinu hüüdel vastust ole!

Pushkini järele I. Fr. Meyer.

Linda nr. 26, 22. juuni 1899, lk 426

Sonett

Kui tuleb öö nii vaikse rahuga
Ja väsind silmadele une toob,
Siis pika unenäo kanga koob
Mu armastus, mis ilma piirita.

Ja kui siis päike tõuseb iluga,
Kus iga taim ta purpurpuna joob.
Siis minule ta ohkamisi toob
Ja palgele toob uue pisara.

Ja kui ta oma kuldselt troonilt saadab
Ju otse oma imekiired maha.
Siis valjumaks läeb minu kaebamine.

Sest minu taevas kalgilt mu pääl vaatab,
Mu Anna minu häält ei kuulda taha
Ja sellep on mu laul nii kaebeline.

Cervantes’e järele P. Jakobson.

Linda nr. 23, 1. juuni 1899, lk 379, 380.

Mötted

Käin uulitsal, kus kära ikka.
Või rahvarikka templi sees.
Kas istun noorte meeste sekka –
Mul ikka unistused ees.

Ma ütlen: Aastad mööda läevad,
Ja viimaks surmavalla all’
Kõik kaovad, keda silmad näevad;
Nii mõnelgi lõpp ligidal.

Silm üksi seisvat tamme vaatis.
Ia mõtlen: “Metsa kuningas.
Kes minu isad hauda saatis,
On pärast mind veel olemas.”

Last väikest meelitelen mina.
Ia mõtlen: “Anna andeks mull’!
Ma kustun, aga ela sina,
Ma enda koha annan sull’.”

Nii läevad mõttelennu sunnil
Mul mööda päevad, aastadgi;
Küll tahaks teada ma, mil tunnil
Surm tõstab oma vikati.

Kus kohas surm mu pääle tõttab.
Kas merel, reisul, lahingis?
Ehk naabri-org vast kaissu võtab
Mu külmaks jäänud põrmu siis?

Ehk külmal kehal küll ükspuhas.
Kus paigas tuleb puhata.
Kuid ometegi armsas kohas
Ma tahaks ennem hingata.

Las’ haua uksel rõõmupalgel
Noor elu lustil mängida.
Las’ loodus hiilgab võimsal valgel
Sääl igavese iluga.

Puschkini järel I. Fr. Meyer.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 359.

Öite aeg

Örn roosike puhkemas puhmiku sees. –
Sääl sammalde pehmemas sängis.
Ta hellasti kiikumas tuulekse käes.
Ta punetab õõtsuvas mängis.

Ka künni-lind mahedast tõstab ju häält,
Sääl haljama kaasiku vilust.
Hääl kajamas orust ja mägede päält –
Vist laulab ta armust ja ilust.

Roos õitsema läinud ja vaikinud lind,
Mul aga jääb mure ja ootus:
Mil’ tuleb ju tundi, mil’ troostitaks mind.
Kus täide läeb lauliku lootus! –

Tõlkinud A. Suurkask.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 354

Kevade

Kui sügis suve ilu peitu viib,
Ia ilma katab kare kõlma tiib –
See seob sidemesse vete pinna.

Kui kurbtus, mure, rusub raskelt meelt,
Ia peidab tähed meie eluteelt –
See talve moel teeb külmaks meie rinna.

Kui kevade siis õhku soojendab,
Ia vete külma kaane sulatab:
Siis kallis pidupäev on laente pinnal.

Kui arm on õrnalt täitnud südame,
Sääl aate-voolud ärkvad elule:
Uus elu, rõõmu laene liigub rinnal!

Iuho Vixta järele –ts.

Linda nr. 17, 20. aprill 1899, lk 276

Enne ja nüüd

Enne.

Siis lõpuks joogem tervist isamaale!
See vilets mees, kes põhjani ei jaksa! –
Ei tubli tegu palju vaeva maksa.
Eks kõik ju soovi oma maale õnne? –
Kuid – oli kokkujoodud viimne tervis,
Vaat, vaprad kaitsjad olivad kõik kraavis!

Nüüd.

Lõpku kihvtijoojad, rahva surujad!
Nüüd põhjustame kõrge aatevalla
Mis vabastab maad joomakombe vandest.
Kui rahvas karsked aated omandab
Ja salatuhandatena end ühendab;
Siis Eestis õnnepäike paistma saab.

Soome keelest A. Suurkask.

Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 232