Rubriigiarhiiv: 1899

Miks mõistad? …

K. Fofanovi järele.

Mind ikka sa ,mäletad, vannud,
Kõik ammu kuid unustand ma;
Su südant sa vihaga lõhud, —
Ma vaikides lõhkusin ta.

Meid kokku tõi tahtmatult elu
Ja lahkuda enam ei võin’d,
Meid köitis õrn sõbrus ja valu
Mis mured, mis elu meil’ toon’d.

Me’ püüdsime mõlemad õnne,
Kuid elu ei õnne meil toon’d:
Kõik õnned ju kadusid enne —
Arm tormile ohvriks on saan’d.

Mind süüdistad sina ju ammu,
Kuid sind ma ei süüdista või, —
Kel’ süüdi on sellest, mis elu
Nii karedalt kanda meil’ tõi?

Miks kohut siis selle pääl’ mõistad,
Kes süüdi ei teinud ju sull’?
Sa vale sees elu nii hukkad, —
Ta truuduses hukka läks mul.

Wold. Rosenstrauch.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 13. aprill 1899, lk 117.

Kalju

Lermontovi järele. Hermann Saaresild.

Mustjas pilvekene aset võttis
Öösel kalju rünka rinnalla;
Hommikul, kui ärkas mets ja maa
Lustil sini õhusse ta tõttis.

Sõudis üle nurmede ja aasa,
Aga kalju rünka rinnale
Järele jäi niiske märgike,
Kalju rünk, ta nuttis kaua, tasa.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 11, 16. märts 1899, lk 88.

Kutse lahkunule

(Puskhin’i järele.)

Kui tõsi on, mis räägitakse,
Et kui maailm on hingusel,
Kuu kahvatanud kiired üksi
Veel mängvad haua küngastel, —
Kui tõsi see, — mis vaikselt loodan,
Siis hauad saavad avama, —
Sind hüüan: Lilia, sind ootan,
Mu juurde tule, tule sa!

Ja ilmugu see kohkumisel
Selsamal kombel minule
Külm, kahvatu, kui lahkumisel,
Suu valul kistud pingule;
Sa tule nagu tähekene,
Kui heli, tuule õhuna,
Ehk nagu hirmus nägemine:
Mu juurde tule, tule sa!

Ei sellepärast taha hüüda,
Sind armas, kallis Lilia,
Et neile kätte maksta püüda,
Kes sundisid sind surema.
Ma üksnes üelda tahan sulle:
Sind kalliks praegu pian ma,
Sa armas alles oled mulle —
Mu juurde tule, tule sa!

H. Saaresild.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 7, 16. veebruar 1899, lk 53.

Ma kahjatsen

(Feodorovi järele V. k.)

Üks jook, mis armastuseks kutsusin ma
Mis otsata magus mul’ näitis,
Ma ära ta jõin, kuid mu karikat ka
Üks segane peru veel täitis.

O, Jumal! miks põhja ei vastanud ma,
Miks karikat katki ei löönud?!
Sääl pettus maona sees seisis, ning ta
On kihvti mu viinasse toonud!

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 6, 10. veebruar 1899, lk 45.

Laul: Kristuse tulemisest

Viisil: Mu südamest ja meelest.

Nüüd vagad laulge rõemsalt,
Sest armu aeg on käes.
Ju meile tuleb taevast
Auu-Issand, abimees.
Ta madal, tasane,
On siiski ilma toitja,
Kuradi vägev võitja,
Ja surma rikkuja.

Ta sõidab eesli seljas,
On ohvriks meie eest;
Ta tahab olla väljas.
Jääb meile igavest,
Ei kaduvat too ta,
Vaid tahab lunastada,
Ja surres meile saata,
Mis kestab lõpmata.

Ei riiki ega krooni
Siin ilmas otsi ta
Ta jättis taeva trooni,
Ja riiki maha ka.
Ta taha oma auu
Siin varjule nüüd panna,
Ja kuulda Isa sõna,
Ja täita tema nõuu.

Kõik vaesed, vaevalised
Siin kurjal ajalgi,
Kes ristis, hädalised
Siin maa peal olete;
Nüüd julged ommeti,
Tal’ rõemu lugu lööge
Kuningal’ laulu tooge,
Kes teie ülem hea.

M. Schirmer – A. K.

Ristirahva Pühhapäevaleht nr 49, 5, detsember 1899, lk 401.

Öösel

Ju paistsid tähed taevas
Nii ime iluga.
Mind avateles õue
Öö armsa rahuga.

Ja mets, nii vaga, juhtis
Mind alla järvele,
Et tema pinda näha,
Mis taeva järele.

Ja palju väikseid laeneid
Tuul pani veerema.
Ja tähed vete voolel
Lõid nagu kustuma…

Ka inimese hing on
Kui täht, mis järve veel
Säält laeneil rõõm käib üle
Ja valu eluteel.

Mülleri järele J. T.

Postimees nr 289, 30. detsember 1899, lk 1.

Hoidjale

Ma karmi aja kaasaline,
Sa vanaeit, mil näen ma sind!
Sääl männimetsas, mureline,
Sa ammu, ammu ootad mind…
Sa aknast vaatad, loodad, kardad,
Sa valvad nagu vahi pääl:
Aeg-ajalt kudumise vardad
Käes jäävad sinul seisma sääl.
Pilk lendab väravate juurde,
Käib mööda maanteed otsimas…
Kurb aimdus, alaline mure
On sinu rinda rusumas.

A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.

Postimees nr 113, 26. mai 1899, lk 1.

Soovid

Lermontovi järele J. Kalkun.

Avage mull’ raudsed uksed,
Andke valgust vangile,
Neiu, kellel mustad juuksed
Ratsu, must ja tuline!
Ratsu seljas andke voli
Lagendikul ajada.
Voli, voli, andke voli,
Ei ma muust siis enam hooli,
Ei siis õnne nõua ma.

Andke mull’ üks veike vene,
Vene veike – iluta,
Juurde veel hall purjekene
Harjund hästi tormiga.
Siis ma sõidaks sügavustel,
Liugleks lainte lainetel,
Mängiks mere möllutustel,
Metsikutel kurjustustel
Paindumatul kangusel.

Andke mull’ üks kuldne talu
Kuldse rohuaia sees,
Selle juures metsa salu –
Hõbe koski kohades.
Kosk mind kastaks metsa vilul
Pärlihelgil piiskadel.
Kuldses talus, metsa vilul,
Seal ma lõbutseksin ilul,
Uinuks elu sügisel.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1899, lk 971.

Mälestusesammas

Puschkin.
A. Grenzsteini tõlge.

Kui valmis mälestusesammas,
Ma lõin ta oma väega,
Ei teda riku ajahammas,
Ta pole tehtud käega.

Ei mina iial täitsa sure,
Ma elan põrmus põliselt:
Mu kannel kaotas kõik mure,
Ta ehib elu igavest.

Kõik kuulsa Veneriigi keeled
Ja rahvad merest mereni
Ja nende tunded, mõtted, meeled
Mind mälestavad järgesti:

Ma laulsin neile vabadusest
Ja vaese mehe valudest;
Ei hoolind enda viletsusest,
Ei kuulamatast kurjusest.

Ma maksin inimese võla:
Ma laulsin oma rahvale;
Tal pühendasin kandli kõla,
See hüüab talle järgeste.

Olevik nr. 22, 1. juuni 1899, lk 505.

Lehekene

Varrest vara lahutatud
Lendab närtsind leheke
Kölest tuulest vintsutatud ­–
Kust sa tuled, vennakene?

Kust ma tulen – küll veel tean:
Kui ka ammu suve läind
Kõrget tamme meeles pean
Ehk küll välk ta puruks teind.

Läbi metsa, vainu veerde
A’ab mind tuule heitlik sund
Üle mäe, oru äärde
Puhkust too ei üksgi tund.

Tuuletiivust lennutatud
Rändan ma ju ammugi
Kodukohast pillutatud
Otsin paika surmani.

Prantsuse keelest E. Aspe.

Linda nr. 51, 14. detsember 1899, lk 831.

Hää on surra …

Hää on surra puhta südamega
Lahkuda siit ilma vaevata:
Kui ei kedagit siin ilmas ole
Kes jääks kurtes järel leinama.

Väsind elu-vaevast, võitlemisest,
Unustades seda saatust siin –
Süda, mis nii tormiliselt tuksus –
Hauas unustud kõik vaev ja piin.

Hää on surra, kui kõik lõpetatud,
Karikas on joodud põhjani –
Nagu kustub lamp, kui taht on otsa saanud,
Nagu närtsib viimne öieke.

Ainetel V. Rosenstrauch.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 621.

Emale

Laula, ema, veel kord seda laulu,
Mis laulsid mull’ lapsena,
Kui suudeldes võtsid mind sülle
Ja kaisutid armuga.

Sel korral ei võinud sa teada
Mis ootan su lapsukest eest,
Kes elab ta õnnes ja rõõmus
Ehk mure ja hädade sees.

Täis tuleva õnnede aimu
Su süda siis lootuses lõi
Ja lauldes õnnelik tundmus
Sul pisarad silmisse tõi.

Need õnnepisarad tasa
Mul langesid palgele
Ja magusalt naerdes ma panin
Siis pää su rinnale.

Sa kaisutasid mind armsalt
Ja vaatasid silmasse mul. –
Mis tundis siis, ema, su süda,
Mis võisid sa unista küll? …

Oh laula veel ema, seda laulu,
Mis laulsid siis armsasti –
Vaat, hädas ja pisarasis vaevleb
See, keda sa kaisutid nii.

Oh laula, su rinnal siis panen
Ma pää nagu lapsena.
Ja sinu tasane pisar
Las’ palgel mul kukkuda.

Jah, laula, ja lauluga armsalt
Mu süda vaikima vii.
Mis saatus on võtnud, seda anda
Ema pisar võib tagasi.

Läti keelest M. Pukits.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 620.

Lootus

Ma ootsin sind, kui koidupuna
Löi õrnas ilus kumama.
Ei tulnud sa, ei pidan’d sõna.
Ma lootsin: Saad ju tulema.

Ma ootsin sind, kui lõunas päike.
Mu kõrgem püüd, mu paelus.
Ei tulnud sa – mul silmas läike:
Veel suuremaks sai igatsus.

Ma ootsin sind, kui õhtul eha
Ju oli kustumiseteel;
Ei tulnud sa, mu aate püha.
Mul oli lootust siisgi veel.

Veel ootsin sind, kui selgelt kuule
Löi tiivad üle ilmamaa.
Siis tulid sa – su väike suuke
Mul soovis t e r v i s t õ n n e l a!

Su tervist tahtsin vötta vastu
Ma örnalt suudlemisega.
Ja ligemale püüdsin astu.
Mis kahju – pidin ä r k a m a!

Ainetel J. Pass?

Linda nr. 37, 7. september 1899, lk 604.

Ingel

Edeni lävel ise-endas
Örn ingel seisis hiilguses;
Kuid põrgu kohal demon lendas.
Tal mässuhimu südames.

Vaim, keda kahtlus taga sundis,
Siis juhtus inglit nägema;
Uut eluhõõgu tema tundis
Ja hakkas õrnalt rääkima:

“Oh anna andeks! Minu silma
Siin muidu sa ei puutunud:
Ei vihanud ma kõike ilma,
Ei kõike ilma põlganud.”

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 556.

Mere kaldal

Me olime merekaldal
Kord kaluri maja ees …
Veest kerkis õhtune udu
Ja heljus õhu sees.

Ja tornisse, nagu ikka,
Siis pandi tuled sääl;
Ning uduses kauguses hakkas
Laev paistma mere pääl.

Me rääkisime sellest,
Kuis elab meremees,
Ja vee ning taeva vahel
On hirmu ja rõõmu sees.

Me rääkisime maadest,
Mis lõuna, mis põhja all;
Missugune rahvas on kuskil,
Missugused kombed tal:

Kuis Gangese kaldal lehkab
Täis lotoslillesid aas,
Ja ilusad inimesed
On nende ees põlvili maas;

Kuis Lapimaal inimesed
On määrdunud, madalad;
Nad küpsetavad kalu
Ja ühes koos karjuvad.

Meid neiud kuulasivad …
Kõik jäi siis vagusaks …
Laev kadus silmist ära
Ja ilm läks pimedaks.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 555.

Kui mõtlen

Kui mõtlen vaiksel öösel
Su pääle üksinda,
Siis käib mu hingest läbi
Kui armas on kandlimäng,
Nii kallist salarõõmu
Võib harvalt leida hing.

Mu süda on kui sõrmus,
Mis kullast valmistud,
Sa olend nagu pärli
Ta sisse palmistud.
Nii nagu pärli kullas
Nii läigid sina sääl
Ja kannad mind kah sala
Su oma hinge pääl.

Sull’ õhkan tänu, armsam
Ma selle õnne eest;
Kõik lilled tooks ma tänuks,
Sull’ õitsva oru seest;
Nii palju kui sääl õisi,
Nii tihti mõtlen sind,
See käib mu hingest läbi,
Teeb õnnelikuks mind.

E. Geibeli järele M. Pukits.

Linda nr. 28, 6. juuli 1899, lk 460

Haua ääres

Me’ seisame haua ääres.
Sääl lehvis õrn lillede lehk
Ja hauarohuga tasa
Veel mängis õhtune õhk.

Sääl rääkis ta kartlikult, tasa:
Kui ilmast kord lahkun ma,
Ja minu mälestus vaevalt
Veel elab su laulusse;

Kui üksinda kaugel ilmal
Sind igavus kurvastab.
Ja ainult öösise unes
Mu vaim sind musutab:

Siis tule mu laua juurde,
Mis õitega ehitud.
End kummarda kalmule alla,
Kui oled wäsinud.

Ja kimbu lõhnawaid õisi
Tood ühes sa minule;
Mind äratab sügawast unest
Su tasane ast’mine.

Siis sosistan suuga tasa,
Nii hellalt ja salaja.
Kui seekord, mul südamesõbrad
Me olime sinuga.

Kui läheb keegi mööda,
Ta mõtleb, et see on tuul,
Mis õrnalt õitega mängib
Ja kahistab lehti puul.

Kõik, kuidas sa ilmas elad.
Pead mulle sa teatama.
Ja mina jutustan sulle,
Mis unes sust nägin ma.

Kui tähed siis säravad taevas
Ja tulnud on hiline tund.
Siis soovime üksteisel tasa
Hääd ööd ja magusat und.

Siis vaiksel hämarus-valgel
Läed trööstitult koju sa
Ja oma lillede varjus
Jään jälle ma magama.

Ed. Ferrandi järele M. Pukits.

Linda nr. 27, 29. juuni 1899, lk 442

Ööpik

Ööpimeduses, kui kõik jäänud unele
Lööb ööpik vaikses aias laulu lillele,
Kuid lillel pole tundmust armulaulu üle,
Vaid värisedes langeb tema une sülle.

Eks külma iludusele nii laula sa?
Oh mõtle, laulik, mida püüad asjata?
Ta sind ei kuula, ega vaata sinu poole:
Näed – õitseb ta; ei sinu hüüdel vastust ole!

Pushkini järele I. Fr. Meyer.

Linda nr. 26, 22. juuni 1899, lk 426

Sonett

Kui tuleb öö nii vaikse rahuga
Ja väsind silmadele une toob,
Siis pika unenäo kanga koob
Mu armastus, mis ilma piirita.

Ja kui siis päike tõuseb iluga,
Kus iga taim ta purpurpuna joob.
Siis minule ta ohkamisi toob
Ja palgele toob uue pisara.

Ja kui ta oma kuldselt troonilt saadab
Ju otse oma imekiired maha.
Siis valjumaks läeb minu kaebamine.

Sest minu taevas kalgilt mu pääl vaatab,
Mu Anna minu häält ei kuulda taha
Ja sellep on mu laul nii kaebeline.

Cervantes’e järele P. Jakobson.

Linda nr. 23, 1. juuni 1899, lk 379, 380.