Kus on nüüd see kullakene
kellest kord su kannel kõlas?
Kus see pilk, mis sulle rinda
Nõialeegitsusi valas?
Ah, need leegid kustun’d ammu!
Süda, see on külm ja tühi
Ja ses tühjas, kõrbend rinnas
Peavad laulud kurbi pühi …
H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.
Linda nr. 47, 16. november 1899, lk 764.
Hää on surra puhta südamega
Lahkuda siit ilma vaevata:
Kui ei kedagit siin ilmas ole
Kes jääks kurtes järel leinama.
Väsind elu-vaevast, võitlemisest,
Unustades seda saatust siin –
Süda, mis nii tormiliselt tuksus –
Hauas unustud kõik vaev ja piin.
Hää on surra, kui kõik lõpetatud,
Karikas on joodud põhjani –
Nagu kustub lamp, kui taht on otsa saanud,
Nagu närtsib viimne öieke.
Ainetel V. Rosenstrauch.
Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 621.
Laula, ema, veel kord seda laulu,
Mis laulsid mull’ lapsena,
Kui suudeldes võtsid mind sülle
Ja kaisutid armuga.
Sel korral ei võinud sa teada
Mis ootan su lapsukest eest,
Kes elab ta õnnes ja rõõmus
Ehk mure ja hädade sees.
Täis tuleva õnnede aimu
Su süda siis lootuses lõi
Ja lauldes õnnelik tundmus
Sul pisarad silmisse tõi.
Need õnnepisarad tasa
Mul langesid palgele
Ja magusalt naerdes ma panin
Siis pää su rinnale.
Sa kaisutasid mind armsalt
Ja vaatasid silmasse mul. –
Mis tundis siis, ema, su süda,
Mis võisid sa unista küll? …
Oh laula veel ema, seda laulu,
Mis laulsid siis armsasti –
Vaat, hädas ja pisarasis vaevleb
See, keda sa kaisutid nii.
Oh laula, su rinnal siis panen
Ma pää nagu lapsena.
Ja sinu tasane pisar
Las’ palgel mul kukkuda.
Jah, laula, ja lauluga armsalt
Mu süda vaikima vii.
Mis saatus on võtnud, seda anda
Ema pisar võib tagasi.
Läti keelest M. Pukits.
Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 620.
Ma ootsin sind, kui koidupuna
Löi õrnas ilus kumama.
Ei tulnud sa, ei pidan’d sõna.
Ma lootsin: Saad ju tulema.
Ma ootsin sind, kui lõunas päike.
Mu kõrgem püüd, mu paelus.
Ei tulnud sa – mul silmas läike:
Veel suuremaks sai igatsus.
Ma ootsin sind, kui õhtul eha
Ju oli kustumiseteel;
Ei tulnud sa, mu aate püha.
Mul oli lootust siisgi veel.
Veel ootsin sind, kui selgelt kuule
Löi tiivad üle ilmamaa.
Siis tulid sa – su väike suuke
Mul soovis t e r v i s t õ n n e l a!
Su tervist tahtsin vötta vastu
Ma örnalt suudlemisega.
Ja ligemale püüdsin astu.
Mis kahju – pidin ä r k a m a!
Ainetel J. Pass?
Linda nr. 37, 7. september 1899, lk 604.
Oma peigmeest kaugelt nägin
Õuest välja minevat –
Ma ei saanud sõna lausta.
Silmi tulid pisarad.
Mine kallim, aga õhtul
Tule jälle koduje!
Päev, mil sind ei saa ma näha.
Liiga pikk on minule.
Läti keelest M. Pukits.
Linda nr. 36, 31. august 1899, lk 585.
Edeni lävel ise-endas
Örn ingel seisis hiilguses;
Kuid põrgu kohal demon lendas.
Tal mässuhimu südames.
Vaim, keda kahtlus taga sundis,
Siis juhtus inglit nägema;
Uut eluhõõgu tema tundis
Ja hakkas õrnalt rääkima:
“Oh anna andeks! Minu silma
Siin muidu sa ei puutunud:
Ei vihanud ma kõike ilma,
Ei kõike ilma põlganud.”
A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.
Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 556.
Öö on teel… Silm ette vaatab …
Hing ja ihu roidub käigil …
Vaata, kuu ju kiiri saadab,
Õrnal õnnistaval läigil
Kuldne kuu, su kiir nii mahe
Ilustab nüüd öösist ilma …
Valu vaob, ja rind on lahe,
Vaikne pisar veereb silma.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 557.
Me olime merekaldal
Kord kaluri maja ees …
Veest kerkis õhtune udu
Ja heljus õhu sees.
Ja tornisse, nagu ikka,
Siis pandi tuled sääl;
Ning uduses kauguses hakkas
Laev paistma mere pääl.
Me rääkisime sellest,
Kuis elab meremees,
Ja vee ning taeva vahel
On hirmu ja rõõmu sees.
Me rääkisime maadest,
Mis lõuna, mis põhja all;
Missugune rahvas on kuskil,
Missugused kombed tal:
Kuis Gangese kaldal lehkab
Täis lotoslillesid aas,
Ja ilusad inimesed
On nende ees põlvili maas;
Kuis Lapimaal inimesed
On määrdunud, madalad;
Nad küpsetavad kalu
Ja ühes koos karjuvad.
Meid neiud kuulasivad …
Kõik jäi siis vagusaks …
Laev kadus silmist ära
Ja ilm läks pimedaks.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 555.
Kui mõtlen vaiksel öösel
Su pääle üksinda,
Siis käib mu hingest läbi
Kui armas on kandlimäng,
Nii kallist salarõõmu
Võib harvalt leida hing.
Mu süda on kui sõrmus,
Mis kullast valmistud,
Sa olend nagu pärli
Ta sisse palmistud.
Nii nagu pärli kullas
Nii läigid sina sääl
Ja kannad mind kah sala
Su oma hinge pääl.
Sull’ õhkan tänu, armsam
Ma selle õnne eest;
Kõik lilled tooks ma tänuks,
Sull’ õitsva oru seest;
Nii palju kui sääl õisi,
Nii tihti mõtlen sind,
See käib mu hingest läbi,
Teeb õnnelikuks mind.
E. Geibeli järele M. Pukits.
Linda nr. 28, 6. juuli 1899, lk 460
Me’ seisame haua ääres.
Sääl lehvis õrn lillede lehk
Ja hauarohuga tasa
Veel mängis õhtune õhk.
Sääl rääkis ta kartlikult, tasa:
Kui ilmast kord lahkun ma,
Ja minu mälestus vaevalt
Veel elab su laulusse;
Kui üksinda kaugel ilmal
Sind igavus kurvastab.
Ja ainult öösise unes
Mu vaim sind musutab:
Siis tule mu laua juurde,
Mis õitega ehitud.
End kummarda kalmule alla,
Kui oled wäsinud.
Ja kimbu lõhnawaid õisi
Tood ühes sa minule;
Mind äratab sügawast unest
Su tasane ast’mine.
Siis sosistan suuga tasa,
Nii hellalt ja salaja.
Kui seekord, mul südamesõbrad
Me olime sinuga.
Kui läheb keegi mööda,
Ta mõtleb, et see on tuul,
Mis õrnalt õitega mängib
Ja kahistab lehti puul.
Kõik, kuidas sa ilmas elad.
Pead mulle sa teatama.
Ja mina jutustan sulle,
Mis unes sust nägin ma.
Kui tähed siis säravad taevas
Ja tulnud on hiline tund.
Siis soovime üksteisel tasa
Hääd ööd ja magusat und.
Siis vaiksel hämarus-valgel
Läed trööstitult koju sa
Ja oma lillede varjus
Jään jälle ma magama.
Ed. Ferrandi järele M. Pukits.
Linda nr. 27, 29. juuni 1899, lk 442
Ööpimeduses, kui kõik jäänud unele
Lööb ööpik vaikses aias laulu lillele,
Kuid lillel pole tundmust armulaulu üle,
Vaid värisedes langeb tema une sülle.
Eks külma iludusele nii laula sa?
Oh mõtle, laulik, mida püüad asjata?
Ta sind ei kuula, ega vaata sinu poole:
Näed – õitseb ta; ei sinu hüüdel vastust ole!
Pushkini järele I. Fr. Meyer.
Linda nr. 26, 22. juuni 1899, lk 426
Kui tuleb öö nii vaikse rahuga
Ja väsind silmadele une toob,
Siis pika unenäo kanga koob
Mu armastus, mis ilma piirita.
Ja kui siis päike tõuseb iluga,
Kus iga taim ta purpurpuna joob.
Siis minule ta ohkamisi toob
Ja palgele toob uue pisara.
Ja kui ta oma kuldselt troonilt saadab
Ju otse oma imekiired maha.
Siis valjumaks läeb minu kaebamine.
Sest minu taevas kalgilt mu pääl vaatab,
Mu Anna minu häält ei kuulda taha
Ja sellep on mu laul nii kaebeline.
Cervantes’e järele P. Jakobson.
Linda nr. 23, 1. juuni 1899, lk 379, 380.
Pisarad, pisarad, ilmas miks ala
Jooksete vara kui hilisel a’al?! –
Jooksete teadmata, jooksete sala.
Lugemata, lõpmata põrmlaste ra’al;
Otse kui sügis’ ööl vihmade sajus,
Jooksete teiegi, pisaraojad! …
Venekeelest E. Martinson.
Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 361.
Käin uulitsal, kus kära ikka.
Või rahvarikka templi sees.
Kas istun noorte meeste sekka –
Mul ikka unistused ees.
Ma ütlen: Aastad mööda läevad,
Ja viimaks surmavalla all’
Kõik kaovad, keda silmad näevad;
Nii mõnelgi lõpp ligidal.
Silm üksi seisvat tamme vaatis.
Ia mõtlen: “Metsa kuningas.
Kes minu isad hauda saatis,
On pärast mind veel olemas.”
Last väikest meelitelen mina.
Ia mõtlen: “Anna andeks mull’!
Ma kustun, aga ela sina,
Ma enda koha annan sull’.”
Nii läevad mõttelennu sunnil
Mul mööda päevad, aastadgi;
Küll tahaks teada ma, mil tunnil
Surm tõstab oma vikati.
Kus kohas surm mu pääle tõttab.
Kas merel, reisul, lahingis?
Ehk naabri-org vast kaissu võtab
Mu külmaks jäänud põrmu siis?
Ehk külmal kehal küll ükspuhas.
Kus paigas tuleb puhata.
Kuid ometegi armsas kohas
Ma tahaks ennem hingata.
Las’ haua uksel rõõmupalgel
Noor elu lustil mängida.
Las’ loodus hiilgab võimsal valgel
Sääl igavese iluga.
Puschkini järel I. Fr. Meyer.
Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 359.
Örn roosike puhkemas puhmiku sees. –
Sääl sammalde pehmemas sängis.
Ta hellasti kiikumas tuulekse käes.
Ta punetab õõtsuvas mängis.
Ka künni-lind mahedast tõstab ju häält,
Sääl haljama kaasiku vilust.
Hääl kajamas orust ja mägede päält –
Vist laulab ta armust ja ilust.
Roos õitsema läinud ja vaikinud lind,
Mul aga jääb mure ja ootus:
Mil’ tuleb ju tundi, mil’ troostitaks mind.
Kus täide läeb lauliku lootus! –
Tõlkinud A. Suurkask.
Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 354
Kui sügis suve ilu peitu viib,
Ia ilma katab kare kõlma tiib –
See seob sidemesse vete pinna.
Kui kurbtus, mure, rusub raskelt meelt,
Ia peidab tähed meie eluteelt –
See talve moel teeb külmaks meie rinna.
Kui kevade siis õhku soojendab,
Ia vete külma kaane sulatab:
Siis kallis pidupäev on laente pinnal.
Kui arm on õrnalt täitnud südame,
Sääl aate-voolud ärkvad elule:
Uus elu, rõõmu laene liigub rinnal!
Iuho Vixta järele –ts.
Linda nr. 17, 20. aprill 1899, lk 276
Sul seisku südames ja silmas:
End teistest ära eralda!
See suurem kurbtus on maailmas
Kui seisma pead ü k s i n d a.
Ja pea see võibki juhtuneda
Et kõigil oled ununud.
Sest püüa sa ning mõtle seda:
Kes armastab, saab armastud!
Franz Volfi j. H. Annila.
Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 234
Enne.
Siis lõpuks joogem tervist isamaale!
See vilets mees, kes põhjani ei jaksa! –
Ei tubli tegu palju vaeva maksa.
Eks kõik ju soovi oma maale õnne? –
Kuid – oli kokkujoodud viimne tervis,
Vaat, vaprad kaitsjad olivad kõik kraavis!
Nüüd.
Lõpku kihvtijoojad, rahva surujad!
Nüüd põhjustame kõrge aatevalla
Mis vabastab maad joomakombe vandest.
Kui rahvas karsked aated omandab
Ja salatuhandatena end ühendab;
Siis Eestis õnnepäike paistma saab.
Soome keelest A. Suurkask.
Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 232
Oh põgene Sa minuga
Siit kaugel minu naeseks saa!
Ja vöörsil olgu minu rind
Sul isamaja, kodupind.
Ei tule Sa, siis suren ma.
Ning Sina jääd siis üksinda;
Ja isamajas tunned Sa
End nagu võõrsil olema.
Heine järele M. Pukits.
Linda nr. 10, 2. märts 1899, lk 154
Mu kodus haljal aasal
On õitsmas õieke,
Ta silm on nagu taevas,
Nii selge, sinine;
Ta räägib väga vähe,
Et palju tema tea,
Kõik, mis ta ala lausub
On ainult: meelespea?
Kui vaatan sinu silma.
Mis selge, sinine,
Siis tuleb mulle meelde
Mu aasaõieke.
Siis kaob mu kõnevõime,
Suu muud ei sönaks sea:
Mu eluõnn, oh kallim,
Mu arm, mind meeles pea!
Hoffmann v. Fallerslebeni järele M. Pukits.
Linda nr. 6, 2. veebruar 1899, lk 93
Sul verised märgid on otsa ees,
Sa õnnetu mainisugu:
Verd ojana voolas su silma ees,
Verd jänutas ajalugu.
Kes haledust tundis, tend pilgati,
Ja mõniti hoolmata araks,
Kuid sõjameest tõsteti taevani,
Tal kuulsus ja auu sai varaks.
Ja rahu, mis võideti mõõgaga –
Kas oli see tõesti rahu?
Ei vägivald iial ei lepita,
Ei armastus sinna mahu!
Uus valgus siis hakkas meil vilkuma,
Kui välkuva tähe sära.
Ja miljonid pani see hõiskama
Ja vaikima sõjakära.
Suur keiser ju sõdade kadumist
Ja auusamat rahu nõudis –
Küll rahvaste õnneks küll ilma vist
See poole ta pöörda jõudis.
Nii usuti – süda lõi leekima
Ja huilgaval silmil hüüti:
“See eesmärk, oh vennad, eks vaimusta!
See kõrgem, mis ialgi püüti!”
Kuid äikese pilved ju koguvad. –
Ju kostisgi mööga kärin;
Nad kaunima tähe katavad –
Oh, hingest käib läbi värin!
Kuid matku veel pimedus korra maid
Ja segagu tähe sära;
Täht pilvesid pillutab sedamaid,
Ei lootus meil kustu ära. –
Soome keelest Hilja Liinamaa järele vabalt A. J.
Linda nr. 1, 1. jaanuar 1899, lk 4, 5
Ma räägiks, armas sõbrake,
Kord sala Sinuga,
Sest ainult vähe öeldakse
Mul olla elada.
Sa kodu läed, et kuule sest….
Kuid mis! ei minu saatusest
Sääl osa võta keegi, –
See haiget mull’ ei teegi.
Ja peaks mõni küsima…
Kes olla küll võib see?
„Ta langes sõjas,“ räägi Sa,
„Kuul tungis südame.“
Truu soldatina suri ta
Ning viimselt soovis tervita’,
Kui surmavari laugel,
Veel kallist kodu kaugel.
Mu isa, ema vististi
Ei ela, usun ma.
Tõtt ütelda, ei ma sooviksgi
Neid kurvastada ka.
On elus nad, neil’ räägi Sa:
Ta laisk, ei viitsi kirjuta’;
Polk saadeti teel sõtta,
Säält ära ta ei tõtta.
Sääl naabruses noor neiuke….
Mis olnud tuttav Sull’.
Ei minu järel küsi see, –
Ükskõik see ongi mull’.
Tall’ puhast tõtt Sa kõnele,
Sa tühja ära kahetse.
Ja kui ta nutab sugu,
Ei sellest ole lugu.
Lermontovi järele Hermann Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 5. august 1899, lk 320 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)
140853904