Rubriigiarhiiv: 1895

Nii elu lääb

Nii elu läeb,
Kõik vaiksed rõõmud, valud ajas kaovad,
Me elu küünlad tasa alla vaovad.
Me näeme und siin ühest, teisesta
Ja kaotame kõik aated ajaga –
Nii elu läeb,

Nii elu läeb,
Kui sala kalju mere laente vahus
Võis laeva lõhku, kesse rändas rahus,
Nii suured valud meie elu lõhkvad,
Et surma ahastuses hinged õhkvad –
Nii elu läeb.

Nii elu läeb
Ja kuni õhkukene kätte jõuab
Hing ehmatades endalt otsust nõuab:
Mis eesmärk oli sinul silma ees,
Mis püüdsid eksitava elu sees?
Nii elu läeb.

Nii elu läeb
Ja äkist öö on käes, ilma hoolimata
Me hauast mööda sammub oma rada  –
Oh igavene ilma Juhtija,
Kas nii me saatust oled loonud sa?
Nii elu läeb,

Nii elu läeb.
Oh kohkvel süda, miks nii küsid sa,
Su Loojad, ligemest sa armasta;
Sel käsul eesmärk, õnnistus on sees.
Las elu jääb, meil paradiis on ees,
Meil Jumal jäeb.

Alide v. Schwarzkoppen’i järel Elise Aun.

Postimees nr 210, 20. september 1895.

Hirsau Jalakas

Sääl Hirsau varemetes
On kena jalakas,
Ta üle porsun’d müüri
On vabalt mühamas.

Ta juures hoidvad teda
Sääl kloostri varemes
Ei katust ole enam
Tal tüliks kasvades.

Et kitsa-müüridesse
Ei õhk, ei päike saa,
Seepärast üle müüri
Ta tõusis väega.

Nüüd neli seina näit’vad
Kui oleks varjuks nad,
Et tema kroon ja oksad
Võiks saada ilusad.

Ka Wittenbergi kloostris
Kord kasvas kena puu,
Ta lõhkus porsun’d lae,
Mis nõrk ja armetu.

Oh kõrge päikse vägi,
Sa hauad valgustad!
Oh taeva võim, sa tõused
Ja kõiki elustad!

Uhlandi järel P. J.

Postimees nr 153, 15. juuli 1895, lk 2.

Kevade troost

Ju pehmelt puhub õhtu tuul,
Ja künnilind ju laulab puul,
Kõik loodus uueks läinud.
Näe, kudas õitseb lilleke!
Mu süda, ära muretse,
Sa kevadet ju näinud.

Ilm ehib iga päevaga,
Ei tea, mis saab veel tulema,
Ei lõpe õitsemine.
Kõik hiilgab, heljub orus, mäel,
Mu südames kui salaväel
Ka algab õitsemine.

Uhlandi järele P. Jakobson.

Postimees nr 135, 22. juuni 1895.

Kaukasia laul

Jõevesi voolab kohinal,
Mäed paist’vad ööl kuupaistelisel
Ja kasak oma piigi na’al
On väsimusest puhkamisel.
Oh kasak, ära uinu sa,
Mäemees ehk tuleb salaja.

Paat kiigub kasakaga vees,
Ta tõmbab noota jõest välja,
Oh kasak, surm on nooda sees,
Jõel paha tund, ei ole nalja.
Kas noolt ei kuule vuhama?
Mäemees ehk tuleb salaja.

Ja vaata, vetel läikivail
On rikkad kasakate külad,
Kus lust ja tants on nooremail –
Oh põgenege, kerged jalad,
Ja piigad, vaad’ke hoolega!
Mäemees ehk tuleb salaja,

Puschkin’i jär. P. Jakobson.

Postimees nr 135, 22. juuni 1895, lk 3.

Küsimised

(Heine järele).

Kus mühab öösi kohutav rand,
Üks noormees seisat’leb;
Rind ärdalt tal tuksub, pää kahtlustest kihab
Ja tumedal huulil ta laenetelt pärib:

“Oh öelge, mis tähendab elu?
Seda muistest mõistatust mõistke,
Mille kallal ju mitu pääd end on murdnud,
Pääd, mida Egiptuse kaabud on katnud
Ehk Türgi turbanid, pigi mütsid:
Parukapääd ja tuhat teisi
Vaeseid auravaid inimese päid. –

Mis tähendab inime, öelge!
Kust on ta tulnud? Kus läheb ta?
Kes elab sääl kõrgel kuld tähtede piiril?”

Rand ümiseb vana harjunud viisi,
Tuul kohab ja pilvede rünkad rändvad,
Osavõtmata külmalt säravad tähed,
Ja üks narrike ootab vastust.

A. T. Kaljuvald.

Postimees nr 103, 12. mai 1895, lk 2.

Mehe pisarad

(Anastasius Grüni järele).

Neid, kas nägid, kuis ma nutsin?
Vaata, naeste pisarad
On kui taeva-kaste tilgad,
Mis sääl õites säravad.

Kas neid ööne pime nutab,
Kas neid hommik naerdes toob,
Ikka lille kosun’d ärkab
Sest tad kaste uueks loob.

Aga mehe pisar näib mull’
Hele vaiku ida pool,
Sügavamast puude rinnast
Harva käib ta vaba vool.

Lõikama ta koore sisse
Südameni pead sa,
Kuni selge märg säält hoovab
Hele kuldse kiirtessa.

Peat ta vool ehk kuivab,
Puuke uuest puhke läeb,
Tervitab veel mõnda suvet,
Aga haava-lõige jääb.

Mõtle, neiu, puuk’se haava
Kaugel ida piirilla.
Mõtle ka see mehe pääle,
Keda nutvat nägid sa.

A. T. Kaljuvald.

Postimees nr 99, 5. mai 1895, lk 2.

Ma tulewiku pääle kartes waatan

Lermontowi järele J. R. 

Ma tulewiku pääle kartes waatan,
Ja minewiku pääle mõtlen hirmuga,
Ma argselt pilku oma ümber saadan,
Et wõiksin halastajat hinge leida ma…
Kas ilmub ial weel mul päästja ingel,
Kes awaldab mu igatsejal hingel,
Miks peaksin elama, mis pean lootema?
Kas ütleb keegi, mis ma süüdi teinud,
Et saatus kurjalt minust üle käinud,
Mu südant pannud mure ohkel leinama?

Mult elu armutu on ära wõtnud
Kõik armuõnne, lootused ja rahu ka…
Küll tulewikul’ rõõmsast wastu tõtnud
Ma oleks… Praegu walus ohkan, waikin ma.
Ei ots weel pole tulnud hädadele,
Mu süda murele ja kurbtusele
On aina asupaigaks saanud lõpmata.
Kui roosinupp, mis puhkes õite ilus
Ja närtsis põhjatuulte karmis wilus,
Nii saatus oma ohvriks teinud ta…

Olevik nr 47, 21. november 1895, lk 1122.

Wiimsed lilled

Sergei Sosanowi järele wabalt A. Rennit

Wiimseid kurbe suweandekesi
Ettewaatlikult ma täna tuppa tõin.
Närtsind õiekestes hiilgas kaste,
Mida musutades ma säält jõin,
Nagu mõrsja palgest pisaraid…

Kalmult korjasin need lillekesed,
Kus mu sõbrad, tutwad hingamas,
Ja neid waates mõtlen nende pääle,
Keda hing mul enne armastas,
Ja kes muidu unustatud said.

Sügisene öö, sa ustaw õde,
Minu hingele, mu mõttele
Hoia õitsemas weel mõnda lille
Mõrsja — surma pulma-pärjasse,
Kes mul sosistab et: “aeg on nüüd!”

Olevik nr 46, 14. november 1895, lk 1097.

 

Raheli kaew

Karl Geroki järele G. E. Luiga.

Õhtu päike Haranis weereb juba madalale,
Noormees, wäsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, wenna wihal lahkuma.

Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Wõeras rahwas, wõeras maa toowad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Wennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?

Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”

Neiu silmad särawad tall’, kui õnnetähed taewast,
Wõersil leiab kodu ta, leiab rahu reisiwaewast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendawad kui päewad, saak tal kaswab külluses.

Igal pool, kus taewa wõlw warjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Wägewama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema waim neil pühendab.

Ei sa muidu, rändaja, taewa redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su wägew karjane
Wiib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.

Kussa Jordan kastab maad, wõid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlwili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma wäärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.

Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074

Maria Stuarti laul

Prantsuskeelse laulu järele, mis Maria Stuart aastal 1542 Prantsusmaalt lahkudes luuletas

L. Eichwaldt

Hääd terwist, kallis Prantsusmaa,
Mu kaswukoht, kus rahu sees
Ma rõõmu tundsin lapsena:
Sa kaod kui udu silma ees.

See laew, mis sinult kannab mind,
Wiib poolt mu waimust endaga,
Kuid teine pool ei jäta sind,
Maid jääb su juurde elama.

Sääl kõndes kadund õnne raal
Saab ta mu südant sundima,
Et kõigel oma elu aal
Sind meelest ta ei unusta.

Olevik nr. 36, 5. september 1895, lk 859

Lõvi kasvatamine

Krõlovi mõistujutt. A. Grenzsteini tõlge.

Jumal kinkis lõvile
Noore priske pojukse.
Enne veel kui möödas aasta,
Pojukene tõusis maasta,
Tuli välja pesassa
Kuningana sammuma.

Isa hüüdis rõõmuga:
See mu järeltulija!
See käib auusalt isa rada –
Seda tarvis kasvatada
Suure riigi kuningaks,
Valitsejaks vägevaks.

Kes on, keda lasen ma
Poja tsaariks kasvata,
Et ta auusalt krooni kannaks,
Riigil’ rahval’ rammu annaks?
Lõvi isa küsis nii,
Ajas asju aegsasti.

Võtan vahest rebase?
Ta on tark ja terane.
Kui ta kuulus valetaja!
Rikub kuningliku maja,
Rikub noore kuninga,
Kes on t õ e tõsteja.

Võtan müti? Olla ta
Kange korrapidaja.
Aga mütt ei kaugel’ näe,
Kitsast urkast ta ei läe.
Valitseja üle maa
Peab vabalt vaatama.

Aga lõupart? Vägev mees
Raske sõjakunsti sees!
Kuid – ei tunne politikka,
Eksib tsiviilasjus ikka,
Ainult kange lõhkuja –
Riigil tarvis kosuda. –

Lõvi otsis hoolega –
Parajat ei leidnud ta.
Olid ühel suured head,
Olid tal ka suured vead.
Kasvatada kuningast,
Seks on tarvis kangelast.

Kotkas, õhu kuningas,
Oli kõrgel lendamas,,
Nägi, kuida lugu paha,
Tuli pilve piirilt maha,
Võttis kuulsa kuninga
Oma hoolde kasvata!

Isa-lõvil rõõmus meel,
Et kord asi õigel teel:
Valitsejat valitseja,
Suure riigi talitseja
Tahtis targaks õpeta’,
Isa muret lõpeta’.

Lõvikene lõbuga
Võttis õppust kotkalta.
Armurikas linnupere
Kandis üle maa ja mere
Noore lõvi kuulsuse.
Kiitust, tänu kotkale!

Sõudis aasta, sõudis kaks,
Lõvi kasvis kangemaks;
Isa teda kodu ootis,
Riik tast rohket rõõmu lootis.
Viimaks jõudis kodu ta
Koolitarkust näitama.

Riigi suured ülemad
Lõvi juurde tõtsivad;
Rahvast murrus kokku sõudis,
Lõvi koolist kodu jõudis,
Isa teda kaisutas ­–
Kuis see rõõmu paisutas!

Poeg, nii tõstis isa häält
Kuningliku trooni päält,
Mina astun alla hauda,
Sina valitseja-lauda:
Ütle, kuida mõtled sa
Riiki, rahvast õnnesta’!

Isa, seda olen ma,
Kätte õppind kotkalta:
Loomi tarvis õpetada
Käima uue aja rada –
Õpetan neid hoolega
O k s a l   p e s i   p u n u m a.

Hilja troonilt hüüeti,
Parandust veel püüeti:
Poeg, su kasvatus läind luhta
Pääd sul tuleb uuest uhta –
Kui sa valitsejaks saad;
Tunne rahvast, tunne maad!

Olevik nr. 28, 11. juuli 1895, lk 666.

Sind armastan

Prantsuse k. –rgn.

Sind armastan ma kuni lilled ilul
Weel sinu kodu õied ehiwad,
Ja kuni kuldsel kewadisel wilul
Weel linnud leht’des armust laulawad.

Sind armastan ma, kuni tähtesära
Weel õhtal hoowab sinu kambrisse,
Kui kuldne koit a’ab pimeduse ära
Ja annab aset uue päewale.

Sind armastan weel siis, kui truuduseta
Sa armuwande murrad, tõotuse;
Ehk süda mul küll lõhkeb lootuseta –
Ta tuksub siisgi ainult sinule.

Olevik nr. 25, 20. juuni 1895, lk 594

Kewade usk

Karl Geroki järele G. E. Luiga (M. Vogelbergi puulõikega).

Kui waatan kõike loodust kewade,
Kus mets ja muru roheliseks kiirwad,
Kus õite ilu ilmub oksale,
Kus öödgi läbi linnud laulma jäewad:
Siis woolab lootus minu hingesse,
Ei usu ma, et käes ju wiimsed päewad,
Mil kõik see ilm, mis patust rikutud,
Saab kohtumõistjast põrmu lõhutud.

Mu palgele kui armusõna tooja
Siis puhub lõunatuul nii lahedalt,
Mu meelest on, kui hoiaks helde Looja
maad otse emakätel hellemast’:
Weel wiigipuu saab ühe suwe sooja,
Weel päikse paistel, kastet ülewalt,
Weel arm tal ühe aasta aega annab,
Kas ometi ta wiimaks wilja kannab!

Ja kui siis lapse pääle waatan ma,
Ta silma, mis on waga, walskuseta,
Kes waatab loodust puhta rõõmuga
Ja kelle süda kedagi ei peta –
Siis jälle ma ei taha uskuda,
Et rahwa sugu lugu lootuseta,
Et ta on kuiwand puu ja kõlbmata
On mujale, kui tules põlema.

Siis rõõmustab mu meel, et Looja pale
Weel täitsa kadund pole looduses,
Weel sünnib lapsi meie Jumalale,
Kui kastetilku koidupuna sees.
Kes teab, mis sestgi lapsest nähtawale
Kord tuleb, prohwet, ehk üks mägimees?
Sest Jumalal on teesid mitu sada,
Kuis oma usu wõtab awaldada.

Olevik nr. 24, 13. juuni 1895, lk 570

Hoia

H. Lingg. A. Grenzsteini tõlge.

Künnilind, oh kuule mind:
Hoia laulu-pugu!
Künnilinnu kaunim lugu
Saatis puuri tema sugu.

Künnilind, kuule mind,
Laulu lõbu hukkab sind.

Lilleke, nii lõbune,
Ära nõnda sära!
Kes su imesära näeb,
Kohe noppima sind läeb,

Lilleke, lõbune,
Sära saadab surmasse.

Neiuke, nii nägune,
Waata warmalt ette!
Oled linnu, lille sugu:
Mõtle nende kurba lugu!

Neiuke, nii nägune,
Waata ette warmaste.

Olevik nr. 21, 20. mai 1895, lk 498

Tondid

A. Puschkin’i järele –rgn.

Pilw, see tormab, pilw, see keerleb,
Pilwelt pilub kahwand kuu;
Lumi lausa langeb, weerleb;
Pime öö on otsatu!
Sõidan, sõidan laual luhal,
Kellukene kõliseb …
Hirmus, hirmus tormi uhal
Sõita – lumi keerleb, keeb!

Hei, las’ käia! … “Jõudu pole,
Isand, raske hobustel;
Silmad matab tuisk mul kole,
Lumi lasub lausa teel.
Jäljed kadund! Mis nüüd teha!
Teelt me eksind eemale!
Tont meid juhib, see on näha
Keerleb, weerleb kaugele.

“Waata, sääl ta tantsib, kallab,
Puhub, sülgab silme mull’;
Waata, sääl ta orgu kallab
Hirmund hobu eksiteel;
Sääl ta pistab lumest pea
Wõera werstapostina;
Sädemena wilgub, pea
Kaob pimedusse ta!

Pilw, see tormab, pilw, see keerleb.
Pilwelt pilub kahwand kuu;
Lumi lausa langeb weerleb,
Pime öö on otsatu!
Käia jõudu enam pole;
Järsku waikis kelluke;
Hobud seiswad … – Näe, mis kole
Kogu sääl! “Wist hunt on see.”

Tuisk, see tormab, tuisk, see hulub,
Hobused ju norskawad.
Waat’, ju eemale ta silub,
Silmad aina hiilgawad!
Hobused ju jälle sõitwad;
Kõliseb ju kelluke …
Näe, kus waimud lausa uitwad
Walgel lumel laiale!

Otsatumalt, inetumalt
Keerleb tondi kari sääl,
Nagu lehed rahutumalt
Sügisesse tuule wäel …
Kas neid palju? Kuhu tõtwad?
Haledasti huluwad.
Kas nad kodukäijat matwad,
Nõida mehel’ panewad?

Pilw, see tormab, pilw, see keerleb.
Pilwelt pilub kahwand kuu;
Lumi lausa langeb, weerleb;
Pime öö on otsatu!
Tondid kari karja pääle
Kõrgusesse keerlewad,
Kohutades kaebehääle
Südamesse saadawad.

Olevik nr. 14, 1. aprill 1895, lk 332

Asra

(Sõnad kuulsale Rubinsteini laulule)
Saksa keele j. M. Lillenupp.

Igapäew käis imeilus
Keisri-tütar jalutamas
Õhtu wiiwul kaewu ääres,
Kussa laine lustil laksub.
Igapäew ka ilus ori
Õhtu wiiwul wiiwul kaewu ääres,
Kussa laine lustil laksub –––
Igapäew taltr kadus jume –
Kadus jume.
Ühel õhtul keisri tütar
Küsib otse orja käest:
Sinu nime tahan teada,
Sinu kodu, sinu sugu!
Ori wastas tall’:
Mu nimi Mahomet
Ja kodu Jemen –
Ja mu sugu, see on Asra,
Kesse sureb ­– armastades.

Olevik nr. 10, 7. märts 1895, lk 237

Uue aasta soow

Karl Geroki Palmi lehtedelt tõlkinud G. E. Luiga.

Meil uueks aastaks wana Jumal
Weel jäägu saatjaks armuwäes.
Ta omi lapsi wanal ajal
Ju toetas kange käe najal –
Me tulewik on Tema käes.

Meil uueks aastaks wana Jumal
Weel jäägu saatjaks armu wäes.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks –
Kall’ wett Jehoowa kaewudes!
Pea ta ka lumehanged kaotab
Ju nurmel, niidul wälju laotab
Meil wilja, rohtu külluses.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks
Küll wett Jehoowa kaewudes!

Meil uueks aastaks wanad mured,
Ei weel meil hingamise maa.
Weel käime teed; pea paistab päike,
Pea sadab wihm, pea weereb äike,
Weel on meil waja wõidelda.

Meil uueks aastaks wanad mured,
Ei weel meil hingamise maa.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu weelgi kannab maa,
Toob lilled meie aasadele,
Weel tuleb linnu hääl, nii hele
Meid terwitama rõõmuga.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu weelgi kannab maa.

Meil uueks aastaks wana usku,
See kingib kindlalt wõitu tääl.
Õnn sull, mu rahwas! Küll su sõnad
Siin edasi, kui walgust nõuad
Ja Kristus seisab lipu pääl.

Meil uueks aastaks anna usku,
See kingib kindlast wõitu tääl.

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.
Säält jäägu ära wanad patud,
Waen, wana, saagu unustud
Ja wana wanne kadugu!

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.

Olevik nr. 1, 3. jaanuar 1895, lk 18

Armulaul

Saphiri järele J. Parv.

Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.

Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;

Kuni viimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.

Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkva okaspõõsasse,
Ämaruse õue.

Haigest rinnast hoovake
Verd siis lauludesse!
Küll see hallik voolab siis
Iga südamesse.

Sest et ainult tumedas
Näete vikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida vett nii klaari!

2.

Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.

On end arm ta õe kaenlas
Väljanutnud vaiksesti,
Tuleb lootus linnutiivul
Troosti tooma rohkesti.

Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutvad,
Nutvad endid pimedaks …

Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788