Rubriigiarhiiv: 1895

Ema ja laps

Chamisso järele J. Leppik.

1.

Kuis hädaks saanud ajas
Rõõm ella heidele!
Ta üksi koles majas
Ja nutab ärdaste.
Ta armsa lapse pannud
Nad kitsa kirstusse,
Ja leina laulul kannud
Siis vilu hauasse.

2.

Kui valge kirstu pääle
Maa kukkus kalmusse
Ja tumelt tegi hääle
Mis kuulda ülesse,
Siis valu eide rinda
Sääl täitis lõpmata
Ja kattis mulla pinda
Ta pisaratega.

3.

Kui kevadises ilus
Päev paistab kõigile,
Eit istub üksi vilus
Ja nutab nukraste;
Kui teistel valu võtab
Öö oma rahuga,
Ta oma kambri tõttab,
Et last sääl leinata.

4.

Nii jällegi tall nuttes
Ei silmi tule und,
Ja lapsest sonib jutus
Ehk käes küll kesköö tund.
Ta oma lapse rammul
Näeb ukse avama,
Ja endsel kergel sammul
Siis juure ruttama.

5.

Oh ema, maa sees rahus
Ei või ma viibida,
Et minust alles lahus
Sa nutad lõpmata.
Su pisaraid näen mina
Mu hauda voolama,
Mu särgike ja lina
Kõik märjad nendega.

6.

Oh ema, naerul sinna
Mu kalmu kambrisse
Hääd õhku lase minna,
Siis kuiv sääl uueste;
Siis sinu selget silma
Laps vaatab rõõmuga,
Nii kuda õitsvat ilma
Siin enne vaatas ta.

7.

Oh ema, ära nuta!
Mis pisar voolab sull’?
Sa parem alla rutta,
Kus asu antud mull’!
Sääl oma last, sa kaisus,
Võid armul kallista,
Kui pehme lille haisus
Võid rahus uinuda.

8.

Nii troosti sõnu tema
Sääl kuuldi rääkivat;
Sest tunnist saadik ema
Ei nähtud kaebavat.
Küll kahvatas ta palge,
Kuid silm jäi selgeks tal:
Ta läind, kus päeva valge,
Ei ial paista all.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 12. aprill 1895, lk 118—119.

Enne — ja siis

Kord olin mina külas,
Kus ilus neiu elas,
Maailmal tundmata.
Ma tahtsin õrnaste
Üht musu omale —
“Ei ial,” ütles ta,
“Sa musu’ ‘saa!”

Kui lahkumise tunnil,
Ma armu õrnal sunnil
Ta juurde läksin nüüd —
Siis langes soojaste
Ta minu rinnale!
Üht musu tundsin ma
Ma huultela!

Ümberpannud A. Paulmeister.

Saarlane nr 28, 11. juuli 1895, lk 2.

Nii elu lääb

Nii elu läeb,
Kõik vaiksed rõõmud, valud ajas kaovad,
Me elu küünlad tasa alla vaovad.
Me näeme und siin ühest, teisesta
Ja kaotame kõik aated ajaga –
Nii elu läeb,

Nii elu läeb,
Kui sala kalju mere laente vahus
Võis laeva lõhku, kesse rändas rahus,
Nii suured valud meie elu lõhkvad,
Et surma ahastuses hinged õhkvad –
Nii elu läeb.

Nii elu läeb
Ja kuni õhkukene kätte jõuab
Hing ehmatades endalt otsust nõuab:
Mis eesmärk oli sinul silma ees,
Mis püüdsid eksitava elu sees?
Nii elu läeb.

Nii elu läeb
Ja äkist öö on käes, ilma hoolimata
Me hauast mööda sammub oma rada  –
Oh igavene ilma Juhtija,
Kas nii me saatust oled loonud sa?
Nii elu läeb,

Nii elu läeb.
Oh kohkvel süda, miks nii küsid sa,
Su Loojad, ligemest sa armasta;
Sel käsul eesmärk, õnnistus on sees.
Las elu jääb, meil paradiis on ees,
Meil Jumal jäeb.

Alide v. Schwarzkoppen’i järel Elise Aun.

Postimees nr 210, 20. september 1895.

Hirsau Jalakas

Sääl Hirsau varemetes
On kena jalakas,
Ta üle porsun’d müüri
On vabalt mühamas.

Ta juures hoidvad teda
Sääl kloostri varemes
Ei katust ole enam
Tal tüliks kasvades.

Et kitsa-müüridesse
Ei õhk, ei päike saa,
Seepärast üle müüri
Ta tõusis väega.

Nüüd neli seina näit’vad
Kui oleks varjuks nad,
Et tema kroon ja oksad
Võiks saada ilusad.

Ka Wittenbergi kloostris
Kord kasvas kena puu,
Ta lõhkus porsun’d lae,
Mis nõrk ja armetu.

Oh kõrge päikse vägi,
Sa hauad valgustad!
Oh taeva võim, sa tõused
Ja kõiki elustad!

Uhlandi järel P. J.

Postimees nr 153, 15. juuli 1895, lk 2.

Kevade troost

Ju pehmelt puhub õhtu tuul,
Ja künnilind ju laulab puul,
Kõik loodus uueks läinud.
Näe, kudas õitseb lilleke!
Mu süda, ära muretse,
Sa kevadet ju näinud.

Ilm ehib iga päevaga,
Ei tea, mis saab veel tulema,
Ei lõpe õitsemine.
Kõik hiilgab, heljub orus, mäel,
Mu südames kui salaväel
Ka algab õitsemine.

Uhlandi järele P. Jakobson.

Postimees nr 135, 22. juuni 1895.

Kaukasia laul

Jõevesi voolab kohinal,
Mäed paist’vad ööl kuupaistelisel
Ja kasak oma piigi na’al
On väsimusest puhkamisel.
Oh kasak, ära uinu sa,
Mäemees ehk tuleb salaja.

Paat kiigub kasakaga vees,
Ta tõmbab noota jõest välja,
Oh kasak, surm on nooda sees,
Jõel paha tund, ei ole nalja.
Kas noolt ei kuule vuhama?
Mäemees ehk tuleb salaja.

Ja vaata, vetel läikivail
On rikkad kasakate külad,
Kus lust ja tants on nooremail –
Oh põgenege, kerged jalad,
Ja piigad, vaad’ke hoolega!
Mäemees ehk tuleb salaja,

Puschkin’i jär. P. Jakobson.

Postimees nr 135, 22. juuni 1895, lk 3.

Küsimised

(Heine järele).

Kus mühab öösi kohutav rand,
Üks noormees seisat’leb;
Rind ärdalt tal tuksub, pää kahtlustest kihab
Ja tumedal huulil ta laenetelt pärib:

“Oh öelge, mis tähendab elu?
Seda muistest mõistatust mõistke,
Mille kallal ju mitu pääd end on murdnud,
Pääd, mida Egiptuse kaabud on katnud
Ehk Türgi turbanid, pigi mütsid:
Parukapääd ja tuhat teisi
Vaeseid auravaid inimese päid. –

Mis tähendab inime, öelge!
Kust on ta tulnud? Kus läheb ta?
Kes elab sääl kõrgel kuld tähtede piiril?”

Rand ümiseb vana harjunud viisi,
Tuul kohab ja pilvede rünkad rändvad,
Osavõtmata külmalt säravad tähed,
Ja üks narrike ootab vastust.

A. T. Kaljuvald.

Postimees nr 103, 12. mai 1895, lk 2.

Mehe pisarad

(Anastasius Grüni järele).

Neid, kas nägid, kuis ma nutsin?
Vaata, naeste pisarad
On kui taeva-kaste tilgad,
Mis sääl õites säravad.

Kas neid ööne pime nutab,
Kas neid hommik naerdes toob,
Ikka lille kosun’d ärkab
Sest tad kaste uueks loob.

Aga mehe pisar näib mull’
Hele vaiku ida pool,
Sügavamast puude rinnast
Harva käib ta vaba vool.

Lõikama ta koore sisse
Südameni pead sa,
Kuni selge märg säält hoovab
Hele kuldse kiirtessa.

Peat ta vool ehk kuivab,
Puuke uuest puhke läeb,
Tervitab veel mõnda suvet,
Aga haava-lõige jääb.

Mõtle, neiu, puuk’se haava
Kaugel ida piirilla.
Mõtle ka see mehe pääle,
Keda nutvat nägid sa.

A. T. Kaljuvald.

Postimees nr 99, 5. mai 1895, lk 2.

Ma tuleviku pääle kartes vaatan

Lermontovi järele J. R. 

Ma tuleviku pääle kartes vaatan,
Ja mineviku pääle mõtlen hirmuga,
Ma argselt pilku oma ümber saadan,
Et võiksin halastajat hinge leida ma…
Kas ilmub ial veel mul päästja ingel,
Kes avaldab mu igatsejal hingel,
Miks peaksin elama, mis pean lootema?
Kas ütleb keegi, mis ma süüdi teinud,
Et saatus kurjalt minust üle käinud,
Mu südant pannud mure ohkel leinama?

Mult elu armutu on ära võtnud
Kõik armuõnne, lootused ja rahu ka…
Küll tulevikul’ rõõmsast vastu tõtnud
Ma oleks… Praegu valus ohkan, vaikin ma.
Ei ots veel pole tulnud hädadele,
Mu süda murele ja kurbtusele
On aina asupaigaks saanud lõpmata.
Kui roosinupp, mis puhkes õite ilus
Ja närtsis põhjatuulte karmis vilus,
Nii saatus oma ohvriks teinud ta…

Olevik nr 47, 21. november 1895, lk 1122.

Viimsed lilled

Sergei Sosanovi järele vabalt A. Rennit

Viimseid kurbe suveandekesi
Ettevaatlikult ma täna tuppa tõin.
Närtsind õiekestes hiilgas kaste,
Mida musutades ma säält jõin,
Nagu mõrsja palgest pisaraid…

Kalmult korjasin need lillekesed,
Kus mu sõbrad, tutvad hingamas,
Ja neid vaates mõtlen nende pääle,
Keda hing mul enne armastas,
Ja kes muidu unustatud said.

Sügisene öö, sa ustav õde,
Minu hingele, mu mõttele
Hoia õitsemas veel mõnda lille
Mõrsja — surma pulma-pärjasse,
Kes mul sosistab et: “aeg on nüüd!”

Olevik nr 46, 14. november 1895, lk 1097.

Raheli kaev

Karl Geroki järele G. E. Luiga.

Õhtu päike Haranis veereb juba madalale,
Noormees, väsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, venna vihal lahkuma.

Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Võeras rahvas, võeras maa toovad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Vennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?

Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”

Neiu silmad säravad tall’, kui õnnetähed taevast,
Võersil leiab kodu ta, leiab rahu reisivaevast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendavad kui päevad, saak tal kasvab külluses.

Igal pool, kus taeva võlv varjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Vägevama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema vaim neil pühendab.

Ei sa muidu, rändaja, taeva redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su vägev karjane
Viib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.

Kussa Jordan kastab maad, võid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlvili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma väärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.

Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074.

Maria Stuarti laul

Prantsuskeelse laulu järele, mis Maria Stuart aastal 1542 Prantsusmaalt lahkudes luuletas.

L. Eichwaldt.

Hääd tervist, kallis Prantsusmaa,
Mu kasvukoht, kus rahu sees
Ma rõõmu tundsin lapsena:
Sa kaod kui udu silma ees.

See laev, mis sinult kannab mind,
Viib poolt mu vaimust endaga,
Kuid teine pool ei jäta sind,
Maid jääb su juurde elama.

Sääl kõndes kadund õnne raal
Saab ta mu südant sundima,
Et kõigel oma elu aal
Sind meelest ta ei unusta.

Olevik nr. 36, 5. september 1895, lk 859.

Lõvi kasvatamine

Krõlovi mõistujutt. A. Grenzsteini tõlge.

Jumal kinkis lõvile
Noore priske pojukse.
Enne veel kui möödas aasta,
Pojukene tõusis maasta,
Tuli välja pesassa
Kuningana sammuma.

Isa hüüdis rõõmuga:
See mu järeltulija!
See käib auusalt isa rada –
Seda tarvis kasvatada
Suure riigi kuningaks,
Valitsejaks vägevaks.

Kes on, keda lasen ma
Poja tsaariks kasvata,
Et ta auusalt krooni kannaks,
Riigil’ rahval’ rammu annaks?
Lõvi isa küsis nii,
Ajas asju aegsasti.

Võtan vahest rebase?
Ta on tark ja terane.
Kui ta kuulus valetaja!
Rikub kuningliku maja,
Rikub noore kuninga,
Kes on t õ e tõsteja.

Võtan müti? Olla ta
Kange korrapidaja.
Aga mütt ei kaugel’ näe,
Kitsast urkast ta ei läe.
Valitseja üle maa
Peab vabalt vaatama.

Aga lõupart? Vägev mees
Raske sõjakunsti sees!
Kuid – ei tunne politikka,
Eksib tsiviilasjus ikka,
Ainult kange lõhkuja –
Riigil tarvis kosuda. –

Lõvi otsis hoolega –
Parajat ei leidnud ta.
Olid ühel suured head,
Olid tal ka suured vead.
Kasvatada kuningast,
Seks on tarvis kangelast.

Kotkas, õhu kuningas,
Oli kõrgel lendamas,,
Nägi, kuida lugu paha,
Tuli pilve piirilt maha,
Võttis kuulsa kuninga
Oma hoolde kasvata!

Isa-lõvil rõõmus meel,
Et kord asi õigel teel:
Valitsejat valitseja,
Suure riigi talitseja
Tahtis targaks õpeta’,
Isa muret lõpeta’.

Lõvikene lõbuga
Võttis õppust kotkalta.
Armurikas linnupere
Kandis üle maa ja mere
Noore lõvi kuulsuse.
Kiitust, tänu kotkale!

Sõudis aasta, sõudis kaks,
Lõvi kasvis kangemaks;
Isa teda kodu ootis,
Riik tast rohket rõõmu lootis.
Viimaks jõudis kodu ta
Koolitarkust näitama.

Riigi suured ülemad
Lõvi juurde tõtsivad;
Rahvast murrus kokku sõudis,
Lõvi koolist kodu jõudis,
Isa teda kaisutas ­–
Kuis see rõõmu paisutas!

Poeg, nii tõstis isa häält
Kuningliku trooni päält,
Mina astun alla hauda,
Sina valitseja-lauda:
Ütle, kuida mõtled sa
Riiki, rahvast õnnesta’!

Isa, seda olen ma,
Kätte õppind kotkalta:
Loomi tarvis õpetada
Käima uue aja rada –
Õpetan neid hoolega
O k s a l   p e s i   p u n u m a.

Hilja troonilt hüüeti,
Parandust veel püüeti:
Poeg, su kasvatus läind luhta
Pääd sul tuleb uuest uhta –
Kui sa valitsejaks saad;
Tunne rahvast, tunne maad!

Olevik nr. 28, 11. juuli 1895, lk 666.

Sind armastan

Prantsuse k. –rgn.

Sind armastan ma kuni lilled ilul
Veel sinu kodu õied ehivad,
Ja kuni kuldsel kevadisel vilul
Veel linnud leht’des armust laulavad.

Sind armastan ma, kuni tähtesära
Veel õhtal hoovab sinu kambrisse,
Kui kuldne koit a’ab pimeduse ära
Ja annab aset uue päevale.

Sind armastan veel siis, kui truuduseta
Sa armuvande murrad, tõotuse;
Ehk süda mul küll lõhkeb lootuseta –
Ta tuksub siisgi ainult sinule.

Olevik nr. 25, 20. juuni 1895, lk 594.

Kevade usk

Karl Geroki järele G. E. Luiga (M. Vogelbergi puulõikega).

Kui vaatan kõike loodust kevade,
Kus mets ja muru roheliseks kiirvad,
Kus õite ilu ilmub oksale,
Kus öödgi läbi linnud laulma jäevad:
Siis voolab lootus minu hingesse,
Ei usu ma, et käes ju viimsed päevad,
Mil kõik see ilm, mis patust rikutud,
Saab kohtumõistjast põrmu lõhutud.

Mu palgele kui armusõna tooja
Siis puhub lõunatuul nii lahedalt,
Mu meelest on, kui hoiaks helde Looja
maad otse emakätel hellemast’:
Veel viigipuu saab ühe suve sooja,
Veel päikse paistel, kastet ülevalt,
Veel arm tal ühe aasta aega annab,
Kas ometi ta viimaks vilja kannab!

Ja kui siis lapse pääle vaatan ma,
Ta silma, mis on vaga, valskuseta,
Kes vaatab loodust puhta rõõmuga
Ja kelle süda kedagi ei peta –
Siis jälle ma ei taha uskuda,
Et rahva sugu lugu lootuseta,
Et ta on kuivand puu ja kõlbmata
On mujale, kui tules põlema.

Siis rõõmustab mu meel, et Looja pale
Veel täitsa kadund pole looduses,
Veel sünnib lapsi meie Jumalale,
Kui kastetilku koidupuna sees.
Kes teab, mis sestgi lapsest nähtavale
Kord tuleb, prohvet, ehk üks mägimees?
Sest Jumalal on teesid mitu sada,
Kuis oma usu võtab avaldada.

Olevik nr. 24, 13. juuni 1895, lk 570.

Hoia

H. Lingg. A. Grenzsteini tõlge.

Künnilind, oh kuule mind:
Hoia laulu-pugu!
Künnilinnu kaunim lugu
Saatis puuri tema sugu.

Künnilind, kuule mind,
Laulu lõbu hukkab sind.

Lilleke, nii lõbune,
Ära nõnda sära!
Kes su imesära näeb,
Kohe noppima sind läeb,

Lilleke, lõbune,
Sära saadab surmasse.

Neiuke, nii nägune,
Vaata varmalt ette!
Oled linnu, lille sugu:
Mõtle nende kurba lugu!

Neiuke, nii nägune,
Vaata ette varmaste.

Olevik nr. 21, 20. mai 1895, lk 498.

Tondid

A. Puschkin’i järele –rgn.

Pilv, see tormab, pilv, see keerleb,
Pilvelt pilub kahvand kuu;
Lumi lausa langeb, veerleb;
Pime öö on otsatu!
Sõidan, sõidan laual luhal,
Kellukene kõliseb …
Hirmus, hirmus tormi uhal
Sõita – lumi keerleb, keeb!

Hei, las’ käia! … “Jõudu pole,
Isand, raske hobustel;
Silmad matab tuisk mul kole,
Lumi lasub lausa teel.
Jäljed kadund! Mis nüüd teha!
Teelt me eksind eemale!
Tont meid juhib, see on näha
Keerleb, veerleb kaugele.

“Vaata, sääl ta tantsib, kallab,
Puhub, sülgab silme mull’;
Vaata, sääl ta orgu kallab
Hirmund hobu eksiteel;
Sääl ta pistab lumest pea
Võera verstapostina;
Sädemena vilgub, pea
Kaob pimedusse ta!

Pilv, see tormab, pilv, see keerleb.
Pilvelt pilub kahvand kuu;
Lumi lausa langeb veerleb,
Pime öö on otsatu!
Käia jõudu enam pole;
Järsku vaikis kelluke;
Hobud seisvad … – Näe, mis kole
Kogu sääl! “Vist hunt on see.”

Tuisk, see tormab, tuisk, see hulub,
Hobused ju norskavad.
Vaat’, ju eemale ta silub,
Silmad aina hiilgavad!
Hobused ju jälle sõitvad;
Kõliseb ju kelluke …
Näe, kus vaimud lausa uitvad
Valgel lumel laiale!

Otsatumalt, inetumalt
Keerleb tondi kari sääl,
Nagu lehed rahutumalt
Sügisesse tuule väel …
Kas neid palju? Kuhu tõtvad?
Haledasti huluvad.
Kas nad kodukäijat matvad,
Nõida mehel’ panevad?

Pilv, see tormab, pilv, see keerleb.
Pilvelt pilub kahvand kuu;
Lumi lausa langeb, veerleb;
Pime öö on otsatu!
Tondid kari karja pääle
Kõrgusesse keerlevad,
Kohutades kaebehääle
Südamesse saadavad.

Olevik nr. 14, 1. aprill 1895, lk 332.

Asra

(Sõnad kuulsale Rubinsteini laulule)
Saksa keele j. M. Lillenupp.

Igapäev käis imeilus
Keisri-tütar jalutamas
Õhtu viivul kaevu ääres,
Kussa laine lustil laksub.
Igapäev ka ilus ori
Õhtu viivul viivul kaevu ääres,
Kussa laine lustil laksub –––
Igapäev talt kadus jume –
Kadus jume.
Ühel õhtul keisri tütar
Küsib otse orja käest:
Sinu nime tahan teada,
Sinu kodu, sinu sugu!
Ori vastas tall’:
Mu nimi Mahomet
Ja kodu Jemen –
Ja mu sugu, see on Asra,
Kesse sureb ­– armastades.

Olevik nr. 10, 7. märts 1895, lk 237.

Uue aasta soov

Karl Geroki Palmi lehtedelt tõlkinud G. E. Luiga.

Meil uueks aastaks vana Jumal
Veel jäägu saatjaks armuväes.
Ta omi lapsi vanal ajal
Ju toetas kange käe najal –
Me tulevik on Tema käes.

Meil uueks aastaks vana Jumal
Veel jäägu saatjaks armu väes.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks –
Kall’ vett Jehoova kaevudes!
Pea ta ka lumehanged kaotab
Ju nurmel, niidul välju laotab
Meil vilja, rohtu külluses.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks
Küll vett Jehoova kaevudes!

Meil uueks aastaks vanad mured,
Ei veel meil hingamise maa.
Veel käime teed; pea paistab päike,
Pea sadab vihm, pea veereb äike,
Veel on meil vaja võidelda.

Meil uueks aastaks vanad mured,
Ei veel meil hingamise maa.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu veelgi kannab maa,
Toob lilled meie aasadele,
Veel tuleb linnu hääl, nii hele
Meid tervitama rõõmuga.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu veelgi kannab maa.

Meil uueks aastaks vana usku,
See kingib kindlalt võitu tääl.
Õnn sull, mu rahvas! Küll su sõnad
Siin edasi, kui valgust nõuad
Ja Kristus seisab lipu pääl.

Meil uueks aastaks anna usku,
See kingib kindlast võitu tääl.

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.
Säält jäägu ära vanad patud,
Vaen, vana, saagu unustud
Ja vana vanne kadugu!

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.

Olevik nr. 1, 3. jaanuar 1895, lk 18.