(Heine järele).

Ära karda, et ma armu
Tunnistan maailmale,
Kui mul huuled sinu ilust
Voolavad kui lätteke.

Nii kui lille metsa peidus,
Magab vaikselt varju all
Kõik see põlev sala asi,
Mis mul põues lõkeval.

Lõhnab välja tule-kibe,
Roosist — ära karda sa.
See maailm ei usu lõkkeid:
Saab neid luuleks pidama.

K.