Rubriigiarhiiv: vene luule

vene luule,Aleksandr Puškin,Jakob Tamm,1897,Eesti Postimehe õhtused kõned

Tondid

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista; pilved ees;
Tuimalt läbi lendva lume
Tungib valgus tuisu sees.
Sõidan, sõidan, püsi pole;
Kõlinal käib aisakell;
Küll on tüütu, küll on kole
Laial väljal lumisel,

„Lase sõita!“ – „Sõit ei läha!
Hobused on väsinud.
Jälgi pole kusgil näha, –
Tee on ära tuisatud…
Mis sääl teha, herra, sajab;
Kuhu jõuame, kes teab…
Tont meid vistist kõrva ajab,
Mööda välja ümber veab.

Vaata, sääl ta ongi, risu,
Lumega mind loobib nüüd,
Vaata, eks ta hobust kisu;
Orgu püüda meid tal püüd.
Sääl ta versta-postiks muutus,
Seisis otse sõidu ees;
Sääl kui säde silma puutus
Kadus jälle tuisu sees.“

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista, pilved ees;
Tuimalt läbi lendva lume
Tungib valgus tuisu sees!
Vastupidamist on väha,
Aisakell jäi häkki vait;
Saan ei nihku… „Mis sääl näha?“
– „Kas on känd, või hundimait?“

Tuul see hulub, tuul see nutab,
Hobused need norskavad…
Hirmutaja ära ruttab,
Silmad väljal välguvad…
Hobused need saavad hoogu,
Kõlinal käib aisakell…
Vaimud löövad endid loogu
Lagendikul, lumisel.

Laiad, pikad, nagu londid,
Vaevalisel valgusel
Lennul keerlevad need tondid,
Nagu lehed sügisel.
Kuhu endid küll nad veavad,
Miks nad kurvalt laulavad?
Kas nad nõia pulme peavad,
Kodukäijat matavad?

Tuiskab, sajab; öö on tume
Kuu ei paista; pilved ees;
Tuimalt läbi lend’va lume
Tungib valgus tuisu sees.
Tondid laialt lennul julgel
Kõrgel, kõrgel keerlevad,
Vingumisel, valjul huilgel
Minu südant muljuvad.

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 51, 18. detsember 1897, lk 408 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,Apollon Maikov,Jakob Tamm,1897,Eesti Postimehe õhtused kõned

Tütrele

A. Maikovi järele Jakob Tamm.

Ei olla või, et kuri ta!
Ta elab veel, ta üles ärkab!
Näe, näe, nüüd tahab rääkida,
Teeb silmad lahi, naerab, märkab,
Mind märkab ta ja kaelustab,
Siis aru saab, miks nutan mina,
Ning mulle õrnalt sosistab:
„Näe tühja ka, mis nutad sina!“
Oh ei… on vait… ei tõsta häält…
Ei liigu…

1867.

Juba ta puusärgis on
Õitega piiratud nüüd!:..
Aga mis varjud on need
Valgetes riietes sääl?
Kas on ta lootused vast,
Mõtted, mis elu sees kõik
Seltslasteks olivad tal;
Need, kelle kaasas ta käis,
Kellega kõneles ta,
Kes teda saatsivad siin
Metsa sees väljade pääl?
Sõnata nutavad nad,
Leinates kaelatsi koos
Ümber neilt lahkunud õe…
Nutavad… aga ta veel
Naeratab nendele … Näe!
Näe, neile naeratab ta…
Oh sina armuta surm!

1867.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 14. august 1897, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,Apollon Maikov,Jakob Tamm,1897,Eesti Postimehe õhtused kõned

Tütrele

A. N. Maikowi järele Jakob Tamm.

Ju waatas uue tähe läige
Mu hingesse, kus tume ilm –
See on mu tütrekene wäike,
See on ta selge, puhas silm.
Ma tema selgest, puhtast silmast
Näen midagi kui jäädawat,
Mis tungib läbi sellest ilmast,
Näib kaugusesse waatawat.

1856.

Ta waewalt, waewalt wast ju hakkas rääkima,
Ka waewalt käima sai, kiuid siisgi naiste kuju
On temas näha ju, täis edewuse tuju …
Kui kutsun teda wast suuandmisele ma
Ja sõnad kallimad kõik kulutan ju ära, –
Ta hoidja kaela poeb ja naerab, silmis sära,
Käed tema ümber lööb, ja kärmelt, palawalt
Ta palgeid musutab nii mitu, mitu sõõmu,
Ning üle õla siis mind waatab kawalalt; –
Mu nähtaw kadedus ju temale teeb rõõmu.

1857

III

Need lapse silmad, oh kuis julgelt waatawad
Täis õnne, õrnust, hääd nad kõikidele silma –
Kas inimestele, kes saadetud on ilma,
Ning nende kohal nüüd nii õrnalt heljuwad.

(Pooleli.)
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 7. august 1897, lk 256 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,Mihhail Lermontov,Herman Niggol,1899,Eesti Postimehe õhtused kõned

Testament

Ma räägiks, armas sõbrake,
Kord sala Sinuga,
Sest ainult vähe öeldakse
Mul olla elada.

Sa kodu läed, et kuule sest….
Kuid mis! ei minu saatusest
Sääl osa võta keegi, –
See haiget mull’ ei teegi.

Ja peaks mõni küsima…
Kes olla küll võib see?
„Ta langes sõjas,“ räägi Sa,
„Kuul tungis südame.“

Truu soldatina suri ta
Ning viimselt soovis tervita’,
Kui surmavari laugel,
Veel kallist kodu kaugel.

Mu isa, ema vististi
Ei ela, usun ma.
Tõtt ütelda, ei ma sooviksgi
Neid kurvastada ka.

On elus nad, neil’ räägi Sa:
Ta laisk, ei viitsi kirjuta’;
Polk saadeti teel sõtta,
Säält ära ta ei tõtta.

Sääl naabruses noor neiuke….
Mis olnud tuttav Sull’.
Ei minu järel küsi see, –
Ükskõik see ongi mull’.

Tall’ puhast tõtt Sa kõnele,
Sa tühja ära kahetse.
Ja kui ta nutab sugu,
Ei sellest ole lugu.

Lermontovi järele Hermann Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 5. august 1899, lk 320 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,Aleksandr Puškin,Herman Niggol,1897,Eesti Postimehe õhtused kõned

Elusõit

Ehk raskesti koorm pääle lasub,
Kuid vanker veereb kärata.
Hall vanake – aeg, pukil asub,
Oh vankert kindlalt juhib ta.

Rind paisub rohke õnne sunnil,
„Las’ käia!“ rõõmsalt hüüame,
Kui vara hommikusel tunnil
Meil algab kaunis sõidutee.

Ju lõunel väsimus meid võidab –
„Oh tasamini!“ palume,
Kuid vanker vanaviisi sõidab
Siin üle orge, küngaste.

Ja õhtul vagusi me jääme,
Sõit tuimaks ju on teinud meid,
Nii suikudes me öösse lääme, –
Aeg aga ajab hobuseid. –

Pushkini järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,Mihhail Lermontov,Herman Niggol,1898,Eesti Postimehe õhtused kõned

Vang

Avage uks, kindel, raske,
Mis mind peab võimsasti,
Vabalt minna te mind laske,
Kus mu neid ja hobune.

Sääl mu neidu, õrna, hella,
Teretan ma musudella,
Siis truu hobu turjala
Steppi tõttan tuulena.

Kuid ma vaene pole vaba,
Aken, liiga kõrges ta.
Uksel ees on kindel taba,
Müüri lõhkuda ei saa.

Uhkes toas minu piiga
Viibib kaugel siit, – oh liiga!
Hobu vabalt stepissa
Jookseb võistu tuulega.

Ümber paljad seinad näha,
Istun ma siin troostita.
Püha kuju ees veel näha
Lambike näib suitsema.

Kuulda on mul ainult aga,
Kudas kindla ukse taga
Sammumas öö vaikuses
Tuim ning kare tunnimees.

Lermantovi järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 11, 12. märts 1898, lk 88 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,Apollon Maikov,Karl Oniks,1886,Eesti Postimehe õhtused kõned

Ema ja lapsed

„Miks sa, mamma, ühtelugu
Kurdad taga õekest?
Taeva õues meie Manni –
Kuuleme su sõnadest.“

„Ah, ma tean, taeva õues!
Taevas ’pole heinamaid,
Ega lilli, ega rohtu,
Ega kirjuid liblikaid.“

„Mamma, mamma, taeva õues
Taeva inglid laulavad,
Koit ja ämarik sääl punab,
Ööd on valged, ilusad.“

„Ah sääl ’pole väetil mammad
Kes ka vaataks ukse na’al,
Kui ta lille, liblikaga
Valatust teeb murumaal.“

A. Maikov’i järele Karla Oniks.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 9. veebruar 1896, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,Aleksei Koltsov,Jakob Tamm,1898,Eesti Postimehe õhtused kõned

Teine käharjuukselise mehe laul

Kuldsel ajal läheb
Juuks, kui humal, keerdu,
Aga eks ta maha –
Mure muljut veerdu.

Oh, ta veerdub maha –
Mure teda murrab;
Teda mure murrab,
Mitte tamm ei katku.

Ära sünni sina
Õnnelapseks ilma –
Sünni kannatlikuks,
Valmiks vaeva alla.

Elu pole vali
Künnil üle käia.
Kurbtust tuul ei kanna
Nagu pilve mööda.

Häda pole maru –
Kõigutab ta künkaid;
Nägematult kaasas
Kõigil pool ta kõnnib.

Uiskudel ei pakku
Tema eest ei jooksta:
Leiab lagendikul,
Otsib metsas üles.

Süda tunneb aga:
Juba istub juurde,
Juba käe kõrval
Käib ka sinu kaasas.

Viletsuste vaevas
Valutab sul süda;
Kõik, mis teed, läeb nurja,
Pole õnne kusgil.

See – jäi rahe alla,
Selle – võttis tuli!…
Oled paljas, kerge –
Keegi sind ei taha.

Vallakogu hulka
Kästakse sul minna –
Viisud paned jalga
Ilma rättideta.

Kuuehilbu selga
Tõmbad tuulevarjuks,
Habeme lööd hakki,
Mütsi pähe vaotad.

Tasa siis jääd seisma
Teiste selja taha.
Et ei näeks teised
Sinu kadund õnne.

A. Koltsovi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 5. veebruar 1898, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,Aleksei Koltsov,Jakob Tamm,1898,Eesti Postimehe õhtused kõned

Esimene käharjuukselise mehe laul

Rõõmu ajal läheb
Juuks tal rumal keerdu;
Kui ei ole muret –
Ei ta maha veerdu.

Kamm ei teda katku –
Õnn on tema õli;
Keerdu teda käänab
Puhkev rõõmupõli,

Oledgi ehk vaene,
Aga käharpääga:
Nagu nõiavõimul
Kõik sul käes on hääga.

Mis su hing vast ihkab,
Nagu maast see tärkab,
Igalt poolt saad õnne,
Igaüks sind märkab.

Mis vast nalja! mõtlid –
Täide sai su nali;
Raputasid juukseid –
Kõik on valmis – vali!

Kus ei hiilgus mõju,
Käharjuuks sääl võtab;
Mis ei meeldi – vaatad:
Kohe eest sul tõttab.

Hää on ilmas olla
Käharjuukselisel;
Rõõmus ilmas olla
Mustakulmulisel.

Ikka jooksvad jutud,
Vastas pole vaeva;
Laulud kõlisevad,
Läbi kõige päeva.

Ja neid jutta, laula,
Külaneiud teavad;
Neid nad talve öödel
Mõttes ette seavad.

Käharjuukstelt kõigilt
Kiitust, auu on saada;
Nende abil ilmas
Kõik on korras – vaata.

Kübarat ei mure
Käharjuukstel vaota…
Poiss, et laula rõõmsalt,
Ära julgust kaota.

A. Koltsovi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 5, 29. jaanuar 1898, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,Aleksandr Puškin,Jakob Tamm,1897,Eesti Postimehe õhtused kõned

Taline tee

Läbi õrna udusüle
Kuu see tungib kõrguses,
Kurva lume-välja üle
Kurba valgust külvates.

Mööda maanteed, pikka, pikka,
Saan see sõidab sahinal,
Kellukene kõlab ikka
Ühesoodu aisa all.

Misgi tuttav hinge täidab
Postipoisi laulmisest;
Laul kord rõõmuküllust näitab,
Kord ta kaebab kurbtusest.

Muidu ümbrus tühi, vaga –
Pole tuld ei talu sääl…
Verstapostid üksi aga
Välkumas on välja pääl.

Igav, tüütu… Homme juba
Olen, Liina, Sinu pool…
Kamin köeb… Soe tuba…
Sind mul näha ainus hool.

Kella seier kiirelt rühib,
Varsti keskööd näitab ta;
Kesköö võõrad välja pühib,
Meid ei aga lahuta…

Tee on tüütu… Suik ju sume,
Sulub postipoisi suud…
Kellukene kõlab, kume, –
Udu-vari katab kuud.

A. S. Puschkini järele J. Tamm
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 16. jaanuar 1897, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,Vladimir Solovjov,Jakob Tamm,1896,Eesti Postimehe õhtused kõned

Põlemata põõsas

Ma, patuori, hirmsas vihas
Egiptlasel lõin hinge seest,
Kuid nuhtlust kartes, nõrkus lihas,
Ei maksnud kätte vende eest.

Võim puudus võitlemise tarvis,
Ma põgenesin – hääd ei näind,
Nüüd olen Midiani kõrbes
Ju mitu aastat ümber käind

Kui kõrbe poeg, kel laiskus palgel,
Ma tühje tõid siin toimetand
Ja Midiani naese jalgel
Pääd hooletumalt painutand.

Veel harva nagu läbi udu
Näen vaimu ees siin vältimas
Ma pilta sääl, kus võõrsil kodu,
Kus vennad higis orjamas.

Näen templi saali suurt ja uhket –
Sääl päikse papp mind õpetas;
Sääl nikerdused – arvul rohked –
Sääl Niilus mööda voolamas.

Veel kuulen vende hoige kisa
Sääl timukate naeru all,
Ja vande häält, mis kostma visa,
Ning laste nuttu lagedal.

Kuid eile – sääl ma kõrbes vaeses
Sain uue jõuuga täidetud,
Kui põles kibuvitsa põõsas,
Ei aga ära põlenud.

„Kui kibuvits,“ hääl hüüdis: „jõle
Nii on mu rahvas teiste ees,
Kuid tema vaim ei ära põle –
Ma olen vandund enda sees.

Kuis pilv läeb mööda küsimata,
Nii auu läeb teistel rahvastel,
Kuid nagu põõsas põlemata
Jääb ilma pääle Israel.“

W. Solovjevi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 2, 12. jaanuar 1896, lk 16 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,autor määratlemata (vene),Georg Eduard Luiga,1894,Eesti Postimehe Lisa

Kaks keisri laulu

(Nende laulude ilusad viisid on Kuhlbars’ist välja antud raamatus „школьная гусельки“ No 62 ja 60).

Õnn meie Keisrile,
Isamaa kaitsjale,
Õnn Temale, õnn Temale!
Kurjuse keelajal’,
Õiguse hoidijal’,
Vagade varjajal’
Õnn järgeste!

Oh Jumal taevast säält,
Kuule me’ palve häält,
Meid õnnista, meid õnnista?
Kurbtuses kannatust,
Õnne sees alandust,
Õigust ja vagadust
Meil’ anna Sa!

Tölkinud G. E. L.

Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile!
Nii meil vanemadgi laulsid
Ühes meeles valjuste.

Nõnda ühes meeles hüüab
Täna veel kõik Venemaa,
Keisri nime kuulda kannab
Poolel’ ilmal’ auuga.

Käi siis kõigist ilmast läbi
Meie laul ka valjusti;
Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile.

Tölkinud G. E. L.
Eesti Postimehe Lisa nr. 50, 10. detsember 1894, lk 396 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,Mihhail Lermontov,Villem Vaher,1895,Eesti Postimehe Lisa

Udu-laev

Lermantovi tõlke järele.

Kui tõusnud ju taevasse tähed
Ja valgustud vahutav pind,
Laev libedalt laenetes liigub
Ja purjedel lendab kui lind.

Ei kaldu ta kõrgemad mastid,
Ei lipudgi lehvine pääl
Kui koledalt aknadest välja
Suurtüki suud vaatavad sääl.

Ei ole ta kapteni kuulda,
Ei madrusid näha sääl saa,
Kui tormid ta tugevat keha
Küll kaljude otsa ei a’a.

Sääl kaugede merede turjal
Üks kaljusaar kerkineb vees;
See kaare pääl surnuhaud näha,
Kus keiser on puhkamas sees.

Ja valjude vaenlaste läbi
Ta saarele sängitud sai,
Et enam säält välja ei pääseks,
On kalmule pantud paas lai.

Kesköö a’al, kui aasta läind mööda,
Mil ingel ta hinge siit viis,
Vees vaiksesti kallaste poole
Üks udulaev ligineb siis.

Haud avaneb häkisti üles,
Sest keiser on ärganud nüüd;
Ta pääs on kolmnurkline kübar
Ja selgas hall lahingu-rüüd.

Käed vägevalt rinnale heites
Pääd vaotab mõtete vool.
Ta läheb ja tüürile istub –
Laev purjedel lendab kui nool.

Ta lendab siit Prantsusmaa poole,
Kus maha jäi kuulsus ja kroon,
Kus maha jäi vahvam, truuim vägi
Ja poeg, kellel pärida kroon.

Ja kaugelt ju kodumaa kallast
Ta öösise udu sees näeb,
Rind jälle siis rahutult peksab
Ja silmis välk vehkleda väeb.

Ja kaldale kindlamal sammul
Ta kohe lääb kartmata siis,
Sääl vahvamaid võitlejaid hüüab
Just nii, kui neid võidule viis.

Kuid ilmas on laial kõik vägi
Ja puhkamas igavest und;
Europas ja Afrikas paljuid
Viis surmale vahvuse sund.

Ja kindralid kutset ei kuule –
Neist mõned on langenud sõjas,
Kuid mõned on andnud tad ära,
Nüüd siplevad ahmuse lõjas.

Jalg vastu maad pahaselt põrub,
Et nurja on läinud kõik püüd,
Ja vaiksema kalda pääl jälle
On kuulda ju halelik hüüd.

Ta kutsub nüüd armsamat poega,
Kes üksi võib aidata veel;
Pool ilmamaad osaks tall annaks
Kui ise käiks Prantslaste eel.

Kuid närtsis ta kuninglik võsu
Täis lootust ja võimu küll rind,
Ja keiser veel kaua sääl seilab –
Tal armas on Prantsusmaa pind.

Ta seilab ja raskesti ohkab
Kuni koitma lööb hommiku pool
Ja pisarad liivasse jooksvad
Tal silmist nii valusal hool.

Siis jälle lä’eb nõidlikku laeva,
Pääd vaotab valude vool,
Ehk käsi küll käskivalt vehkleb –
Laev tagasi lendab kui nool.

Vilh. Vaher.
Eesti Postimehe Lisa nr. 39, 29. september 1895, lk 308 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,Anton Delvig,B. Weber,1895,Eesti Postimehe Lisa

Oh sa ööke…

Oh sa ööke
Öökene,
Oh sa ööke
Tormine!
Miks oh ööke
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Sa ei sära
Tähte’ga,
Sa ei helgi
Kuuk’sega
Ikka mustad
Pilvedest?
Kus ka sina
Öökene,
Nagu mina
Mehike
Kurbtusega
Tutvaks said?
Kui ta asub
Südame
Nukraks teeb mind
Korraga;
Ei siis tule
Meeldegi
Tervitada
Neidusi,
Unustan siis
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Rõõmsalt lauldes
Hulkuda,
Ringi mängis
Tantsida;
Vaid ma nutan
Ärdaste
Kurvalt teistest
Lahkudes
Heidan kõva
Voodisse
Nagu vilu
Hauasse.

Venekeelest Baron A. A. Delvigi järele B. Weber.
Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 28. juuli 1895, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

vene luule,Ivan Krõlov,A. O. Olea,1891,Eesti Postimees

Luik, haug ja vähk

Kui selsil ühendust ei ole,
Ei mingit asja välja tule,
Vaid asjata siis nähtaks vaeva;
Ka kahtlane – kas saadaks taeva….
Kord kui ja vähk ja vana haug
Üht koormat merel viia võtsid
Ning seega randa minna tõtsid.
Kas nahast välja tirivad,
Ei paigastgi tad tõmba nad!
Luik tahab koormat pilvel’ kanda;
Seks teised ei või järel anda
(Siin ühendus on üsna laug):
Vähk tagasi – las sõralt killud! –
Haug edasi – ei nalja olnud!…
Kes süidi neist – ei meie kohus,
Vaid koorem juba mere rahus.

Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 29, 3. august 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,A. O. Olea,1891,Eesti Postimees

Kvartet

(nelja healega laul.)

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma võita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõverjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – viulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude varju.
Seal võttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, vennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarvis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti vastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsivad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu väed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle viisist luhta.
„Ei nõnda lähe vaprad mehed:
Teil viltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kvartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proovi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraavi..
Siin juhtus ööpik neile võeraks.
Kõik lauljad tõstsid palve heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid valest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega võidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kaval lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Vabalt Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,A. O. Olea,1891,Eesti Postimees

Lõvi ja hunt

Kord tegi lõvi suure palli,
Kus ainult naabreid võeti salli;
Ei kutsik kartnud lõvi viha:
Ta kääpas laualt tükki liha;
Tsaar vihastas see peale palju;
Ei siiski näitnud kutsul’ valju…
„Või nõnda pehme lõvi süda?!
Siis ’pole vähimatgi häda
Kui napsan lamba kähku
Ja tuhat-nelja panen plehku?“
Nii mõtles hunt, pea lamba varas,
Ta Tsaari laualt võtta haaras –
Oh! saagi püik läks üsna rappa:
Hunt, mehike, sai lõvilt tappa.
„Tsaar kuule minu palve heale!
Ja vaata enne pitsu peale?“ …
„Ah sina, kaval pisuhänd,
Nii püiad vabandada end?
Tea! – kutsikal on rumal meel:
Tall’ andeks anda võis küll meel;
Kuid sina, vana rasva’ rauk,
Lä’ed minu kõhtu nagu mauk!“
Veel korra tegi kriim-silm: näuks!
Ju lõvi kõhus – kaval kräuks.

Krõilovi järele A. O. Olea
Eesti Postimees nr. 21, 1. juuni 1891, lk 3

vene luule,Aleksei Merzljakov,A. O. Olea,1891,Eesti Postimees

Kevade-hommik

Oi, kui ilus on kõik ümbrus!
Oi, kui rõõmus on kõik loodus!
Mitmet karva lilli ehtes
Naeratavad meile luhad!
Nagu hõbe helme lehtes
Läig’vad lastest metsad, kohad;
Nagu siidi laente voodes
Nurmed liig’vad tuulte hoodes.

Kust see iludus kõik sünnib,
Et nii rõõmul’ ümbrust sunnib?
Millest laulab pillidena
Meile õhu-koorikene?
Mis seal õrna lilledega
Sõnab mahe tuulekene?
Mis seal tuulte hoode süles
Sõudvad jõel alla – üles?

Lapsed! hommik ilmus juba –
Pühitsust täis ’ilma tuba;
Öösest sündides, ta peab
Oma sündimise päeva.
Nagu peremees ta seab
Korrale kõik maa ja taeva,
Tõuseb üles taeva läiki,
Hüiab loodust pidu-käiki.

Kiitus’ga kõik tõst’vad lisa
Vastu oma päeva isa:
Tere! meie elu tooja,
Kes sa meile kingid rammu. –
Ärka üles! vaata! – looja
Meile liginenud ammu;
Ööse vari katab teda
Jälle – üles! – kartke seda –

Jumal andis rõõmu peale
Meile päeva ja ka heale:
Laulge linnud! Laulge vennad!
Lahutage endid – lillid!
Rõõmus kihisege väljad!
Kõlagu meil metsas pillid!
Rahvas, armastage vendi,
Sõpru, nagu – ise endi!“

Mersläkovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 19, 18. mai 1891, lk 3

vene luule,Apollon Maikov,W.....,1892,Eesti Postimees

Ema ja laps

Uinu, uinu lapsuke,
Uinu hellalt unesse!
Hoidjaks sulle võtsin ma
Päikse, tuule, kotkaga.

Kotkas lendas kodusta,
Päike pilve varjula;
Tuulelt kiige kolmeks ööks
Kiiguta sai minu tööks.

Tuuleke, kus käisid sa?
Võitlesid vist tähtiga,
Jooksid läbi mere, maa,
Lusti lõid sa laentega?

Ei ma mängind laentega,
Tähti julgend puutuda;
Hoidsin üksi lapsukest,
Kiigutasin kiigekest.

A. Maikovi järele W…..
Eesti Postimees nr.11, 21. märts 1892, lk 4

vene luule,Nikolai Grekov,W. Warju,1892,Eesti Postimees

Kaks pilve

Vene lauliku N. Grekovi laul.

Kaks pilve kord lendasid sinaval nõlvil,
Üks ajas teist tuliselt taga;
Üks oli neist heledat valgemat värvi,
Ja teine – must piksevihm aga.

Ja vihaselt mustem käis valgema kannul,
Just nagu ta sooviks ehk saada
Nii valgeks kui teine, nii hiilgada kõrgel,
Seks soovis tal järele a’ada…

Kõik asjata. Valge pilv kõrgemal kerkis, –
Tal kiiremalt edenes sõue –
Kuid teine, see pimenes koledal kombel –
Ja korraga kõmistas kõue…

Vihm puistunes pisarail pimedast pilvest,
Kui tähendaks nukramat nuttu,
Et valge pilv, mida ta taga nii ajas,
Talt põgenes ära liig ruttu…

Eestistatnud V. Varju
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

vene luule,autor määratlemata (vene),Moritz Maximilian Põdder,1882,Eesti Postimees

Jumal ei jäta vaeseid lapsi aitamata

Vene keelest.

Õhtu tähed kiirgasivad,
Vaikne oli kõik maailm,
Lumi säras, üksnes õues
Paukus talve käre külm.

Küla tuisan’d tänavates
Vaarus vaene lapsuke,
Vana hilbukeste kattel
Värises ta ihuke.

„Jumal!“ kaebas lapsukene
„Külm ja nälg, mull’ vaevaks saad.
„Kes mind soendab ja toidab,
„Oh, sa helde Taeva taat?“

Küla eit käis sama teeda,
Kuulis vaese nuttu teelt
Võttis kaasa, andis süüa,
Rõõmustas ta kurva meelt.

Pani marjukese sängi,
Kattis sooja vaibaga.
Sõba silmil, nägu naerul –
Juba uinus magama.

Jumal toidab metsa linnud
Lilled lastel kosutab,
Ju ta siis ka vaeseid lapsi
Ikka hädast avitab.

– dd –
Eesti Postimees nr. 16, 14. aprill 1882, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Hunt ja kurg

Kord vana kriim-silm, lamba varas
A’as kondi kurku… Paras! paras!
Ju surma kutsar kiirel sammul
On liginemas hundi kannul…

Seal astus pika-noka pappi,
Kurg, ahnepäitsukesele appi:
Ta ajas hundil kurku kaela
Ja tõmbas välja luise naela.

Nüid enam hunt ei ähkin’d valus;
Tal tohter vaeva palka palus.
„Ve-he! või see eest vaeva palka?
Oot’, oot’, sa, tänamata!… malka!

Või tema seda veel ei teagi,
Et mina kink’sin talle peagi? – “
Nii tõstis kriim-silm riidu, kära:
„Kas ükskord ju saad emal ära!…“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt

Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Hunt ja karjane

Hunt lauda ukse taga silmas,
Kuis karjus, Jukku, tappis lammast.
„Ei õigust ’pole siinses ilmas!“
Nii mõtles hunt ja ihkus hammast;
„Kui mina oleks teinud seda,
Mis praegu karjus võtab teha,
Siis… tulge appi… Not’ge teda!…
Vaat’, jälle siin – ta põrgu-keha!“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Ahv ja peegel

Ahv silmas peeglist oma varju
Ja võttis karut laita karju:
„O, vaad’ke! küla Triinud, Liisud,
Tal kõrvad nagu vanad viisud;
Kui hirmsad, korbalised põsed,
Just nagu vana kase kosed!
Eh, eh hee! lõhki naeraks mina:
Va’ karul lossus, longus nina;
O, minu armsad suguvennad
Vaat’, käpad nagu pudru männad!…
Kui mina karu sugust oleks,
Ei ma siis metsast välja tuleks:
Kõik rahvas naeraks minu välja,
Kui mõnda ilma komet-nalja!“
Va’ karu seisis peegli taga;
Kõik kuulas pealt ja oli vaga.
Kui ahv ol’ lõpetanud laimu,
Siis karu maanitses va’ kaimu:
„Nii palju ära laima, vend:
Sa naersid välja ise end’!…“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Eesti Postimees

Lõvi saagi pea

Kord neli sõpra ühte lõivad,
Mis peale klaasid kokku jõivad.
Et metsast loomi kokku a’ada
Ja ühe võrra ära ja’ada;
Need olid: lõvi, reinuvader,
Koer ja ka hunt, kes jooksma – ager.
Rein-vader sokku kinni püidis
Ja oma sõpru ja’ama hüidis:
„Hei, naabrid, sõbrad, tulge kokku,
Ma püidsin ühe rasva’ sokku!“
Kõik naabrid, sõbrad, jooksid sinna,
Kus ohvri lõhn neil puutus ninna.
„Vaat’, reinuvader, kulla veli,
Meid sinuga on kokku neli;
Eks ole õige: rasva sokku
Me’ ja’ame täiest’ nelja jakku!“
Nii kaval lõvi juttu algas
Ja ühist sõprust maha salgas:
„Siit otse ajan läbi vagu,
Sest muidugi see – minu jagu;
Vaat’, see on mu, e lõvi mina – –
Te’ tohi sinna pista nina;
Ka kolmas jagu – täitsa minu,
Seepärast, et kõven olen; –
Kes neljat jagu püiab kääpa,
See enam oma jalal – lääpa. –

Vabalt Krõlovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 13, 5. aprill 1891, lk 3