Rubriigiarhiiv: Ivan Krõlov

vene luule,Ivan Krõlov,Määratlemata,Timotheos Kuusik,1891,Valgus

Valelik

(Лжецъ)

Üks mõisnik, vürst või teine mees,
Kes reisind palju ilma sees,
Kord kodu põllul sõbrale
Nii luiskas, hooples mehele,
(Ka kõigile, mis olemas,
Ta valet sekka riputas):
“Ei,” räägib ta, “mis näinud ma,
Ei seda enam näha saa, —
Teil on siin vaene viis:
Kord külm, kord liialt sooja saab,
Kord päike kaub, kord kõrvetab…
Vot seal on paradiis!
Kui mõtled, aina rõõmustad!
Ei tarvis küinalt, kasukat,
Ei ilmas tea, mis on seal öö,
Vaid aasta läbi suine pää;
Ei keegi külva, istuta;
Kõik küpseb kasvab kuhjaga.
Kord Roomas kurki nägin ma,
Oh, Looja sa!
Kas usud? tõeste, kullake,
See oli mäe suurune!”
“Mis ime see! Eks ilma peal
On imet siin, on imet seal,
Kes aga mõistad märgata,”
Nii kostab sõber; “praegu ka
Me’ võime imet vaadelda,
Niisugust, arvan kindlasti,
Ei pole sina kuskilgi
Veel leidnud ilma sees.
Näed silda, mis meil ees,
Sealt üle jõe käib,
Kust tee meil viib,
Üks lihtne töö, kuid imelik:
Sealt mööda ‘p pease valelik;
Ehk poolest saadik hädasti,
Siis kukub, vette kaubki.
Kes aga mitte ‘p valeta,
See sõitku kas või tõllaga!”
— “Kas vesi on ka sügav jões?”
— “Jah, uppuda võib küllalt mees.
Nüid näed, mu sõber, mida veel
Sa pole leidnud reisi teel…
Ehk Rooma kurk küll suur,
Ei vaidle ma,
Vist nagu mägi, ütlesid mull’ sa?”
— “Ei mägi just küll mitte, —
Nii suur on küll kui maja.”
— “See raske uskuda!
Las’ olla; siiski ka
On imelik see sild,
Kust üleminna vaja:
Ei valelikku kanna ta!
Veel tänavu, nüid kevadel,
(Kõik sellest asjast teadvad)
Sealt kukkusid ja leiti veest
Üks rätsepp ja kaks kirjameest,
Kes ajalehta seadvad.
Tõest, kurk, mis maja suurune,
On imelik, — kui tõsi see…”
— “Noh, ära liialt imetle,
Piab teadma, kuida asjad neil:
Seal pole majad, nii kui meil,
— Kõik väikesed onnid!
Kaks meest ehk võiksid vaevaga
Küll ühe sisse pugeda,
Ei seista saa, ei istuda,
Sa hädavaevalt ronid!”
“Las’ olla nii, kuid kurgike
On siiski ime ilmale,
Kus kahel ruumi sees.
Ka sild on tõeste imelik:
Kes on siin tubli valelik,
Ei viite sammu astu mees,
Kui juba sipleb vees,
Ehk Rooma kurk küll ime ka…”
— “Kas tead ka,” lausus luiskaja:
“Kes meid siin sillalt üle a’ab,
Vast madalamat kohta saab.”

Krõilovi järele L e n n u l a.

Valguse lisaleht nr 11, 20. märts 1891, lk 88.

vene luule,Ivan Krõlov,Timotheos Kuusik,1891,Valgus

Hiir ja Rott

(Мышь и Крыса)

“Kas kuulsid, naaber, uudist ka?”
Hiir jookstes rotil’ pajatas.
“Kaks sattun’d kimpu lõviga…
Või nüid meil’ põli tulemas!”
— “Ä’ rõemusta, mu kullake,”
Nii kostab rott siin hiirele,
“Ä’ looda tühja õnne peal’;
Kui küined lahti peasvad teal,
On lõvil päevad loetud ka:
Ei kassist keegi jagu saa!”

—–
Eks nähtud ole siin ja seal:
Kui kardab argpüks mõnda,
Siis mõtlen ta, et selle peal’
Ka teised vaatvad nõnda.

Krõilovi järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 8, 20. veebruar 1891, lk 64.

vene luule,Ivan Krõlov,G. Soom,Määratlemata,1890,Valgus

Kivi ja vihmauss

“Mis kära teed sa siin, sa rumal vihma hoog!
Eks vaatle ometi, kas pole patu roog!”
Nii vihma sajatas, kord kivi põllu sees,
Mis ammust ajast ju, siin kündjal tüliks ees:
“Ja rõemus pealegi ta üle rahvas nii!
Mis kasu teinud ta siis nõnda ometi?
Küll ammu oodeti, kui kallist sõbra meest
Nüid kõigist sadaski paar tundi pilve seest!
Ma aasta-sajad siin: nii vagane ja vaik,
Kus tõugatakse mind, seal on mu asupaik; —
Ja siiski tänu ma ei kuule kunagi,
Lä’eb keegi mööda mu’st — ei lausu sõnagi.
Tõest õigest’ öeldakse: täis valet on maailm,
Ka iial näinud pole siin õigust minu silm.”
— Pea ometi kord suu!” seal hüidis Vihma-uss,
“See vihma märjuke on päris õnnistus!
Ta’st põudne põlluke uut jõuudu rammu sai
Ja põllumehele head lõikus’ lootust tõi;
Ning miks ei märka sa, et sinust ühtki head
Ju pole põllus siin, sa tüliks veel, kas tead!”

——–
Nii kiitleb mõni mees, et ametis on ta
Siin selle valla sees ju teenin’d elu a’a,
Kuid seda ‘p märkasin, et kohta täidab ka,
Kui põllus kivigi, niisamma kasuta.

Vene keelest Krõilovi järele G. Soom.

Valguse lisaleht nr 7, 11. märts 1890, lk 56.

vene luule,Ivan Krõlov,J. U.,1888,Sakala

Orav

Vist külas pidupäev võis olla,
Kui rahvas mõisa akna alla
Nii kogus hulgana:
Ta jooksis oravat seal rattas vaatama. —
Puu otsast lähedalt ka räästas imestas,
Kuis jooksis orav nii et käpad välkusivad
Ja saba, karvane, tal laenetas.
“Mull’ ütle, mehike,” talt küsib räästas, “miks nii ruttad,
Mis toimetus sind nõnda sunnib seal?”
— “Oh, sõbrake! miks seda küsid veel!
Käskjala eest ma terve päeva siin jooksen isandal;
Ei aega süia, juuagi ma saa,
Ei aega hinge tagas’ tõmmata!”
Ja uuest jooksma orav hakkas rattas jälle.
— “Saan aru nüid,” tal ära minnes ütles räästas seal;
“Sa jooksed küll, kuid aga sellesamma akna peal.”

Nii vahel mõnikord ka elus vaatad:
Kuis oma talituses keerleb, vehkleb mees;
Seal pahandab ja kõigest hingest kisub ta,
Kuid sammu edasi ei ial saa,
Just nagu orav ratta sees…

Krõlovi järele J. U.

Sakala nr 24, 18. juuni 1888, lk 3.

vene luule,Ivan Krõlov,August Tobber,1895,Sakala

Kivi ja ussike

Krõilovi järele A. T õ e l e i d.

“Mis mühin, kohin siin! Mis kole kõrval!”
Nii vihma sõimas kivi põllu sõrval:
“Ja kõik, eks vaata, rõõmu tundvad temast!
Nad nagu kallist kaimu kaua ootsid.
Mis hääd nad õige märjast mehest lootsid?
Ta paaril tunnil lõppis sahisemast.
Oh võtaks ilm ka mind kord tähel’ panna:
Ju mitu põlve siin ma vaikselt seisan;
Ma rahul, kuhu soovid, viska, kanna;
Kuid tõsist tänu hirmus vähe leian.
Ei kaebdus tõeste ole tühine,
Et ilmas õiglus hoopis väetike!”
— “Suu kinni!” ütles tale ussike:
“See loik siin, kui küll vähe aega sadas:
Vaat’, peletatud siisgi põud,
Ju viljaväljal tõine jõud,
Ja põllumehel kindlam lootussõud;
Ent sinuga on põld ja rahvas hädas.”

***

“Ma teen’sin kümneid aastaid!” kiitleb mõnigi;
Kuid, nagu kivist siin, ei kasu kübetki. —

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 45, 8. november 1895, lk 357.

vene luule,Ivan Krõlov,Otto Hinzenberg,1896,Postimees

Madu ja mees

Krõilovi järele.

Kord roomas mehe juure lahkelt madu
Ja rääkis talle: “Vaenlus saadab kadu,
“Sest parem ühel meelel elame;
“Ma olen tõesti üsna teiseks saanud:
“Mu kevade ja oma nahka a’anud
“Ja uue kuue võtnud omale!”

Kuid mees ei uskund petja valejuttu:
Ta võttis tubli kepi kätte ruttu
Ja ütles: “Kuub sul uus on tõesti,
“Kuid mõtted vanad, süda endne kuri!”
Mees andis valu, madu varsti suri,
Ei saanud petis kurja tehagi.

O. Hinzenberg.

Postimees nr 160, 24. juuli 1896, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Mart Pukits,1891,Postimees

Teekäijad ja koerad

Kaks sõpra õhtu ajal kõndisivad
Ja enda vahel juttu ajasivad,
Kui aiavärava pääl häkisti
Koer hauk’ma hakkas valjusti;
Ta järgi teine, kolmas – ikka veel,
Suur kari koeri jooksis kokku teel.
Üks meestest tahtis võtta kivi juba,
Kuid teine rääkis: “Sõber, luba:
“Ei seega saa sa koeri vaigista,
“Vaid valjumini sunnid haukuma:
“Nüüd läh’me edasi, küll näha saad,
“Et nad meid rahul jätavad.”
Ja tõesti, kui nad sammu sada
Vastu jõudnud ära jalutada,
Jäi’d koerad juba vaikimale;
Nad läksi’d veel nii palju sammu –
Ja vaata: koerad vaikind ammu,
Ei tulnud häältgi enam kuuldavale. –

Kui kadedad sind kuskil näevad,
Siis tormavad sull’ hulgal vastu;
Kuid ära ehmata, vaid kindlalt astu:
Las’ hauku nad, – küll viimaks vaiki jäävad.

Krõilovi järele M. Pukits.

Postimees nr 151, 16. oktoober 1891, lk 3.

vene luule,Ivan Krõlov,Mart Pukits,1891,Postimees

Talupoeg ja uss

Uss korra talu õue ronis
Ja räägib: “Kuula, naaber Tõnis!
“Nüüd võime sõbralikult elada,
“Sul pole tarvis mu eest kaitseda,
“Sa näed, nüüd parem olen koguni,
“Sest uue naba sain ma kevadi.”
Ei kasu toonud ussi kõne,
Vaid malga tõmbas mehikene
Ja räägib nii: “Ehk sa küll uues nahas,
“Kuid süda on seesama sinu kehas,
“Miks pettust räägid minule –”
Ja siis lõi ussi purule. –

Kui oled kaotanud sa usaldust,
Võid muuta, kuda tahad, välimust –
Ei päästa jõua sa end sugu,
Vaid juhtuda võib kergelt ussi lugu.

Krõilovi järel M. Pukits.

Postimees nr 150, 15. oktoober 1891, lk 3.

vene luule,Ivan Krõlov,Mart Pukits,1891,Postimees

Vares ja rebane

Küll tuhatkord on ilmal õpetatud,
Et palju kahju saadab meelitus:
Kuid kasu pole sellest veelgi saadud –
Veel ikka sõnakõlin petjatel on suus. –
Kord vares ühe tüki juustu sai;
Ta istus uhkusega kuuse-puus
Ja tahtis sööma hakata – kuid jäi
Veel mõtlema – ja hoidis juustu suus.
Sel pilgul juhtus sinna rebane,
Sest juustulõhn tal puutus ninasse.
Suu tilgub vett, – ta vaatab – juustu näeb,
Ning tasa hiljukesi kuuse alla läheb.
Ta saba keerutades varest silmitseb
Ja mesimagusasti juttu teeb:
“Mu tuvike, küll oled ilus sa!
“Kui uhke kael ja pärli silmakesed!
“Su lauluheli on vist ingliline!
“Oh laula, kallike! See pole ime,
“Et ilu-suusta kõlab ilus hääl;
“Vist oled linnuriigi kuninganna!”
Pääs keerles varesel täis uhkust sääl,
Hing rinnus kinni jäi, ei vastu panna
Ta jõudnud reinukese meelitustele,
Vaid avas noka lahti laulule,
Juust kukkus, – oma teed läks rebane,

Krõilovi järel M. Pukits.

Postimees nr 149, 14. oktoober 1891, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Mart Pukits,1891,Postimees

Luik, haug ja vähk

Kui sõbrad ühes meeles pole,
Ei nende tööst siis kasu tule,
Vaid ilmaaegu ennast väsitavad
Ja vaeva ainult tunda saavad. –
Luik, haug ja vähk kord võtsi’d vedada
Üht vankert kõiges koormaga
Ja kolmekesi ette astusivad.
Küll kõigest jõuust nad vedasivad,
Kuid koorm ei liigu, ehk küll suuremat
Ei näitnud raske tema olevat:
Luik tõmbas taeva poole ülesse,
Vähk tagasi, haug vete sülesse.
Kes süüdi neist, kes õige – tea ei minu meel,
Kuid koor’m säälsamas tänini on veel.

Krõilovi järele M. Pukits.

Postimees nr 147, 11. oktoober 1891, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,1891,Postimees

Hiir ja Rott

“Kas, naaber, kuulsid uudist ka?”
Hiir jookstes rottil’ pajattas:
“Kass sattun’d kimpu lõviga –
Vot, nüüd meil põli tulemas!”
– “Ä rõõmusta, mu kallike,”
Nii vastab rott siin hiirele:
“Ä’ looda tühja õnne pääl!
Kui küüned lahti pääsvad sääl,
On lõvi päevad loetud ka –
Ei kassist keegi jagu saa!”
Eks ole nähtud siin ja sääl:
Kui kardab argpüks mõnda,
Siis mõtleb ta, et selle pääl
Ka teised vaatvad nõnda.

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 143, 7. oktoober 1891, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Timotheos Kuusik,1891,Postimees

Lõunasöök karu juures

Karu tegi lõunasöögi,
Kutsus kokku sugulased
Ja kõik teised metsalised,
Kes tal’ aga silma sattus.
Sünni-, nimepäev või matus
Mis sääl oli? – Aga pidu
Tegi karu auule edu.
Kiidab kaval kanavaras.
– “Vaata kus mul õige paras!
Kelle tantsu kiidad sina,
Tantsib nii, et kui taoks tina!”
Sosistab tal hundi onu,
“Ära aja tühja joru…”
– “Ise oled vana loru!
Eks sull’ lõuna maits’nud puder?”
Kostab kelmilt reinuvader,
“Tants on vilets, mis sest lugu,
See ei kosuta ju pugu;
Lõuna eest ma annan tänu
Kui ta uhkust suurendame.
Õhtul veel ehk süüa saame.”

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 142, 5. oktoober 1891, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Timotheos Kuusik,1891,Postimees

Ahv ja prillid

Ahv vanas eas kuulda sai,
Kui nägemine töntsiks jäi,
Et viga kerge paranda’:
Kuid ainult prillid ostku ta.
Neid ostis poole tosina.
Küll pöörab prilla nii, küll na:
Kord lagipääle vajutab,
Kord saba otsa rip’ma seab,
Neid nuusutab, neid lakub ka,
Ei prillid võta aidata.
“Oh võtku pagan!” sõidab mees;
“Küll valet palju ilma sees,
Nii luisati mull’ prillidest –
Ei pole kasu karvakest.”
Ahv kurbtuses ja vihaga
Siis kivi vastu viskas ta
Kõik prillid pihuks-põrmuks ka –
Jäi’d ainult killud hiilgama.
***

On õnnetuseks ilma sees,
Veel mõnigi nii tola mees:
Kui asjast õiget aru’p saa,
Siis laimab ilma lõpmata.
On aga tola tähtjas saks,
Siis saab ta asja kiusajaks.

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 141, 4. oktoober 1891, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Timotheos Kuusik,1891,Postimees

Valelik

Üks mõisnik, vürst või teine mees,
Kes palju reisin’d ilma sees
Kord kodupõllul sõbrale
Nii hooples, luiskas meheke,
Ja kõigile, mis olemas
Ta valet sekka riputas:
“Ei,” räägib ta, “mis näinud ma
Ei seda enam näha saa;
Teil on siin vaene viis –
Kord külm, kord liialt sooja saab,
Kord päike kaob, kord kõrvetab.
Vaat’, sääl on paradiis!
Kui mõtled, aina rõõmustad,
Ei tarvis küünalt, kasukat,
Ei ilmas tea, mis on sääl öö,
Vaid aasta läbi suine päev!
Ei keegi külva, istuta,
Kõik küpseb, kasvab kuhjaga!
Kord Roomas kurki nägin ma
Oh, Looja. sa!
Kas usud? tõesti, kullake,
See oli mäe suurune!”
– “Mis ime see. Eks ilma pääl
On imet siin, on imet sääl,
Kes aga mõistab märgata,”
Nii vastab sõber, “praegu ka
Me võime imet vaadata;
Niisugust, arvan kindlasti,
Ei pole sina kuskilgi
Veel leidnud ilma sees.
Näed, silda, mis meil ees
Säält üle jõe käib,
Kust tee meil viib?
Üks lihtne töö, kuid imelik:
Säält mööda’p pääse valelik,
Ehk poolest saadik hädasti,
Siis kukkub, vette kaobki.
Kes aga mitte’p valeta,
See sõitku kas või tõllaga.”
” – Ons vesi siin ka sügav jões?”
” – Jah, uppuda võib küllalt mees.
Nüüd näed, mus sõber, mida veel
Sa pole leidnud reisiteel.
Ehk Rooma kurk küll suur,
Ei vaidle ma,
Vist, nagu mägi, ütlesid mull’ sa?”
– “Ei mägi just küll mitte,
Nii suur on küll, kui maja.”
– “See raske uskuda!
Las’ olla; siisgi ka
On imelik see sild,
Kust üleminna vaja:
Et valelikku’p kanna ta.
Veel tänavu, nüüd kevadel,
(Kõik sellest asjast teavad)
Säält kukkusi’d, ja leiti veest
Üks rätsep ja kaks kirjameest,
Kes ajalehta seadvad.
Ka kurk, mis maja suurune
On imelik, kui tõsi see…”
– “Noh, ära liialt imetle;
Peab teadma, kuda asjad neil:
Sääl pole majad nii, kui meil, –
Kõik väikesed onnid;
Kaks meest ehk võivad vaevaga
Küll ühe sisse pugeda,
Ei seista saa, ei istuda
Võib hädavaevalt ronida!”
– “Las’ olla nii, kuid kurgike
On siisgi ime ilmale,
Kus kahel ruumi sees.
See sld meil siisgi imelik:
Kes on siin tubli valelik.
Ei viite sammu astu mees –
Kui juba sipleb vees.
Ehk Rooma kurk küll ime ka….”
– “Kas tead ka,” lausus luiskaja,
“Kes meid siit sillast üle a’ab –
Ehk madalamat kohta saab.”

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 140, 3. oktoober 1891, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Mart Pukits,1892,Postimees

Hunt ja lõvi

Krõilovi järele.

Lõvi murdis lambatalle
Lõuna-söögiks endale;
Aga koera-kutsikale
Tuli mõte saada säält ka omale.
Ulatas siis oma väikse käpa
Tallekese liha järele,
Kuid ei lõvi teinud talle äpa,
Laskis heldelt oma lauale.
Seda nähes tuli hundil mõte pähe:
“Vist on lõvil jõudu õige vähe,
“Kui ta laseb nõnda sündida.”
Ja ka tema julgel sammul
Astus ligi, lõuad hammul,
Aga õnnetus käis temaga –
Pidi lõvi hambas elu kaotama!
Süües lõvi ise lausus nõnda:
“Kutsikaks vist arvasid sa enda,
“Aga ei, – sa oled vana ju,
“Tema alles rumal, jõuetu.”

M. P.

Postimees nr 128, 13. juuni 1892, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Jakob Tamm,1898,Postimees

Jänes jahil

(I. Krõilov.)

Kes need karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad?

Metsaloomad ühes seltsis,
Needap karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad.

Pik-kõrv aga üksi puudus,
Jänes ei olnud jahi pääl.

Saak oli rohke ja rasvane…
Teda sääl ilma tülita
Jahivennad oma vahel
Jaotama hakkasivad.

Jänes astub ka jaole:
Krapsab karu kõrvast kinni,
Hakkab omale agema.

“Kuule, kontjalg, kus sa oled?”
Teised sääl temale ütlevad:
“Siin on kütid saaki saamas,
Jahimehed jaotamas;
Polnud sind karu püüdemas,
Pole sul ka saagist osa.”
Jänes aga vastab julgesti:
“Tasa, tasa, taadikesed!
Kes see karu üles ajas,
Hirmutas säält teie ette,
Lageda pääle läkitas?..
Eks see olnud mina ise –
Seda ma tean selgesti.”

Metsaloomad sääl laginal
Äkki naerma hakkasivad.

Hooplus küll oli avalik,
Siisgi päris naljapärast
Jahilised jagamisel
Osakese karu kõrvalt
Jänesele sääl jätsivad.

Ümber pannud: Jakob Tamm.

Postimees nr 121, 5. juuni 1898, lk 3.

vene luule,Ivan Krõlov,O. Neufeldt,1891,Postimees

Kägu ja kukk

“Küll sina, kukeke,
Võid laulda valjusti!”

“”Mu kägu kuldane,
Sa laulad ilusti
Kui mõni moosekant,
Ke’l lauluks kõrge and!””

“Kui aga laulad sa –
Sääl hõljuks ingliviis;
Kui aga kuulan ma –
M’us asuks paradiis!”

“”Sa oled künnilind,
Tõest’ – laulu-vägimees,
Ke’l määramata hind
On auuga oota ees!””

“””Oh kägu, kukeke!”””
Nii sõnas varblane,
“””Te üksteist kaitsete
Siin oma kiiduga –
Ja sellest maitsete,
Mis teilt veel kaugelta!”””
—

Mispärast kiitis kägu kukke?
See pärast, et kukk kiitis kägu.

Vabalt Krõilovi järele A. O. Uuspõld.

Postimees nr 111, 29. august 1891, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,A. T.,1890,Postimees

Karskuse sõpradele

(О. Крылов’i mõte)

Kord naaber naabrilt astjat laenuks võttis
Et selles pidukalja valmista’.
Ja rõõmsal meelel kodu poole tõttes
Ta mõtles, nüüd hääd kalja pruulida
Ma võin, sest nüüd ma olen astja leidnud
Mis selle tarbeks just kui loodud näis
Kuid mehike! Ta oli ennast petnud
Mis parata ta vaenekene võis,
Sest astjas oli viin ju ennem seisnud
Ta keetes siis ja põletades katsust
Tast viina haisu eemal tõrjuda
Kuid viimaks nägi, et ta vaev ja raskus
Kõik jäi – ja oli hoovis tuluta.
Sest astjas ei see jätnud paha nalja
Vaid rikkus ikka ära tema kalja.

***
Sest vanemad, te mõistge, saage aru
Ja hoidke lastest nagu tulukest
Te’ eemal v i i n a, ett ta juba vara
Ei võtaks hukka saata õrnakest.
Sest see, kes korra viina ohvriks langen’d
Ei seda naljalt lahti lase ta
Vaid ta on igavesti langen’d, kadun’d
Ja hukka läinud ilma armuta. –

A. T.

Postimees nr 86, 4. august 1890, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,1889,Postimees

Haned

Teed mööda ruttab talumees
Ta ajab hanekarja ees;
Ta tublisti neid materdab;
Siis rutemini linna saab –
Ei turupäeva tohi ta
Ju mööda lasta kasuta.
Kus kasu meeli mõlgutab
Sääl kriitik silmi pilgutab.
Ei mina küll ei laida meest,
Ja haned vast’gu selle eest,
Et ühe teekäijale
Nad kaebasivad kurjasti:
“Me õnnetumad ilma sees,
Meil sundijaks siin talumees
Ju just kui lihtsaid hanesi
Meid materdab veel koguni.
Ei seda märka rumal ta,
Et meid ta peaks auustama:
Sest meie esivanemad
Kord Rooma linna päästsivad, *)
Sääl nende auuks veel tänini
Saab pühitsetud pühasi!”
– “Mis puutub see siis teitesse?”
Nii vastab reisja nendele
“Eks meie esivanemad…”
– “Tean, tean ju jüll, mis tegid nad.
Kuid ütelge, mis kasu te
Ka ise teinud olete?”
– Kord meie esivanemad
Ju Rooma linna päästsivad!”
– “See vana laul! Mul ütelge,
Mis ise teinud olete?”
– “Me ise?” ei küll midagi”
– “Mis kasu on siis teitelt nii?
Las’ teie esivanemad
Kõik rahulisti puhkavad,
Mis tegid, auu sai nendele;
Te üksnes praeks kõlbate!”
Mu laul saaks märksa pikemaks,
Kui haned mitte ‘p vihastaks.

Krõilovi järele eestistanud T. Kuusik.

*) See oli 390 a. enne Kristust. Vaenlased (Gallialiased) võitsivad Rooma linna ära. Suurem osa Roomlasi kaitsesivad endid ja oma vara üksnes veel Kapitolias. See oli kindel koht keset linna järsu mäe otsas, müüridest ja vallidest sisse piiratud. Ühel ööl tahtsivad vaenlased ka seda kindlat kohta kätte saada. Nad ronisid üksteist alt upitades, salamahti valli pääle ja säält üle müüri. Üksgi koer ei kuulnud nende tulekut, ju see ikka nii kõpu-kõbinata sündis. Haned aga, nii pea, kui inimest müüril aimasivad, pistsivad kaagutama ja tiibu lahutama. Roomlased ärkasivad unest ja kihutasivad kutsumata külalised tagasi. Varsti jõudis ka väljast poolt abi ja linn sai päästetud.
Sest ajast saadik seadsivad Roomlased enestele “hanepüha”. Preestrid piduriietes käisivad mööda linna; ühel neist hani süles ja selle järele veeti koera noori otsas. Hani preestriga saivad rahva poolt palju suuri kingitusi ja neid võeti hõiskamisega vastu, aga vaest koera pekseti keppidega nii kaua kuni see suri. Nõnda pidasivad Roomlased endid sel puhul elajate jumalaiks ja tasusivad lastelastele, mitmest ja mitmest põlvest saadik, esivanemate hääd ja kurjad teod kätte. Meie soovime Roomlastelt koera kohta heldemat otsust, nagu me seda ka endile, (kelle esivanemad, kes teab, mis kõik ära tegivad) Taeva Taadilt loodame.
T. K.

Postimees nr 85, 29. juuli 1889, lk 3.

vene luule,Ivan Krõlov,Jakob Tamm,1893,Postimees

Eesel ja ööpik

(Krylov.)

Kord eesel nägi ööpikut
Ja ütles temale: “Et kuule, sõber, sina
Suur laulik olevat, kuis olen kuulnud mina:
Kas tõsi on see jutt?
Ma teada tahaksin – tee õige proovi,
Löö laulu mulle! – täida minu soovi!
Sääl ööpik lahke siis ka laulu alustas:
Lõi laksu, vilistas
Ja tuhat iseviisi eesli ette kandis:
Nii õrnasti vast helistas,
Vast nagu pajupillist kõla kuulda andis,
Vast nagu kõrvu pragisema pandis.
Kõik kuulasivad rõõmu sees
Siis laulikut, kes kiidab koitu, eha;
Tuuli vaikis, teised linnud häält ei julgend teha;
Maas oli kari; karjamees
See kuulatades hinge kinni hoidis;
Ta õnnest üle kees
Ja õrnalt pilku kaasa poole heitis.
Laul lõppes ära. Eesel laskis longu pää
Ja ütles: “Kõlbulik! Tõtt öelda vaja:
Sa igavust ei pääle aja!
Kuid selles leidsin vea,
Et kukke sa ei tea!
Kui tahad soovi kuulda võtta,
Siis kuke juurde laulukooli tõtta!”
Mis tegi ööpik vaene? Üles hüppas ta
Ja teise metsa sisse lendas rutuga.

***
Oh Jumal! Päästa meid ka eeslite käest Sa!

Jakob Tamm.

Postimees nr 81, 15. aprill 1893, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Mart Pukits,1893,Postimees

Sääsk ja karjane

Krylovi järele Pukits.

Loomi koerte hooleks andes, karjus
Magas soojal päeval põõsa varjus;
Tema juurde roomas uss, va õel,
HImukalt suus nilpsas kihvti-nõel.
Õnneks sääsk, kes ligikorral valvas,
Lendas rutem, karjust ninast salvas,
Nii et ülesärkanedes see
Tegi otsa ussi elule.
Aga enne seda veel
Oli sääsekene surma-teel:
Karjus, pääste-töös nii valusas,
Uniselt ta katki pigistas. –

Nõnda juhtub tihti elu sees:
Ütleme, et kehvaline mees
Mõnda suuremat vast suudab aidata,
Juhtub teda selleks halvama,
Et ta unest üles ärkaks,
Oma eksitusi märkaks:
Tõesti sünnib temaga,
Nagu selle sääsega.

Postimees nr 76, 9. aprill 1893, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Mart Pukits,1892,Postimees

Sisask ja tuvi

Kord sisask juhtus püüdepaela.
Küll raputas, küll tahtis lahti kaela;
Noor tuvi sellest aga rõõmu tundis.
“Kui häbi,” räägib ta, “kes sind siis sundis
“Keskpäeva ajal köide minema!
“Ei mind nad kinni poleks saanud,
“See pääle julge olen ma.”
Kuid vaata — juba oli võrku jäänud.
Sest võta õpetust, et teise häda
Sul pole õigust ial hirvitada.

Krõilovi järele M. P.

Postimees nr 63, 18. märts 1892, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Mart Pukits,1892,Postimees

Kukk ja pärlitera

Kukk sõnnikut kord lõhkus jalgega,
Ning leidis pärlitera hunikust
Ja räägib: “vaata tühidust,
“Kus peaks küll tema kõlbama?
“Kas pole rumalus, et kallis peetaks teda?
“Kuid odra-tera üle võin ma rõõmustada:
“Ei sära nõnda ta, kuid kõlbab toiduks.”
Ma mitu venda
Ka nägin otsustavat nõnda:
Mis nad ei aru saan’d, sai neile laiduks.

Krõlovi järel M. Pukits.

Postimees nr 61, 16. märts 1892, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Mihkel Kampmaa,1890,Postimees

Vari

Poiss vallatusel mässas, müllas, jahtis,
Ja enda varju kinni püüda tahtis,
Kuid aga vaevalt astus ainsa sammu,
Siis oli vari paigalt juba ammu.
Poiss jooksis asjata tükk maad; siis hüüdis:
“Et mine, mine, kui sa mind ei taha,
Läen tagasi! — Jäe igavest’ must maha!” —
Teel vaatas ümber: Vari poissi püüdis.

Oh neiud, lugege mu valmi!
Mis arvate? Ei kõnele ma teist,
Vaid laulan troostiks seda salmi,
Neil, kes on õnnepüüdel kurvaks läinud meist’
Nii mõni püüab õnne praegu,
Ja näeb vaeva ilmaaegu.
Ning teisi, kes tal pöörnud selga,
Õnn ise püüdmast sugugi ei pelga.

Krõilovi mõtetel M. Kampmann.

Postimees nr 60, 5. juuni 1890, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Mart Pukits,1893,Postimees

Uss ja lammas

Uss lamas põõsas peituvas
Ja terve ilma üle kurjustas.
Sest kurja teha on tal ülem püüd, —
See tale loodud nii, et pole tema süüd.
Sääl kepsu lüües tuli lamba-tall,
Ei aimanud, et uss on põõsa all.
See roomas välja, nõelas tallekest;
Ja hirmus valu võitis vaesekest, —
Kõik veri soontes kihvtist kihises.
“Mis tegin sulle ma?”
Nii küsib kurjalt ussilt ta.
Kuid uss vast nõnda vastu sihises:
“Kes teab? Ehk selleks tulid sa,
Et tahtsid ära tappa mind —
Seepärast karistan nüüd sind.”
— “Oh ei!” veel tallekene hädaldas,
Siis viimses valus elu lõpetas. —

Kel süda nõnda loodud juba,
Et sõprust, armastust ei tunne ta,
Ja kurjusele annab hinges luba,
See kõiki kurjategijateks arvab ka.

Krylovi järele M. Pukits.

Postimees nr 57, 13. märts 1893, lk 2.