Rubriigiarhiiv: Saarlane

vene luule,autor määratlemata (vene),Johann Trull,1887,Saarlane

Kes see oli

(Vene keelest.)

Palju põlist metsa kaudu,
Mööda sammeldunud radu
Sõitis päälik rutates
Sääl, kus Neeva kohises.

Vaata, salk sääl kuusekesi;
Päeva paistel läigib vesi —
Jõe ääres onni sees
Seisis vana kalamees.

Oma paati sääl ta vaatles,
Vahel õhkas, vahel saatles:
Pea valu tegi tal,
Et poln’d paadil põhja all.

Päälik hobust hoida püüdis
“Jõudu tööle!” valjust hüüdis;
Korra polkas vanake,
Pööris pea teisele.

Lausus: “Ilmas imet näha!
On neil vahest maad ehk näha?
Linna soo pääl’ rajavad,
Rahvast senna ajavad.

Vaat, kus juhtunud hull lugu
Mis teind pahareti sugu!
Paat neil teele juhtunud:
Kõik ta põhi lõhutud.” —

“Sest ei maksa teha kära,
Küll see parandame ära,”
Ütles päälik pääle see
Tõttas tööle kärmeste,

Hästi seadis kaared tiheks
Tõrvas ära, tegi sileks;
Kangelase käega siis
Paadi vete veere viis.

Pani peost ära kerve,
Ütles vanal: “Paat on terve!
Laadogal’ kas mine sa
Peetri õnneks püüdema.” — —

“Peetri õnneks!… õige kena —
Imelik, kes oli tema?
Kirvega on üsna viks
Ja päält näha… ei tea miks?

Nii sääl arvas vanakene,
Laenetelle tõukas vene;
Lausus: “Tarvis igal a’al
Teadus, nõutud võeral maal.”

Joh. Trull.

Ajalehe Saarlane kaasanne Saarlase Lisa nr 7, 10. august 1887, lk 2.

vene luule,Mihhail Lermontov,Carl Pulk,1894,Saarlane

Elu-karikas

(Lermantov’i järele.)

Kinni kaetud silmadega joome
Meie kuldsest elu-karikast,
Tema kuldseid ääri märjaks teeme
Silma pisar’tega sagedast’.

Aga kui meil viimaks katte langeb
Enne surma ära silmadelt,
Ja kui üheks katega meilt läheb
Kõik, mis eksita’nd meid õigelt teelt —

Siis me’ alles näeme, et on olnud
Tühi kuldne elu-karikas,
Et ta mitte meie oma ‘polnud,
Et ta jook oln’d — pettav kujutus.

C. P—lk.

Saarlane nr 50, 13. detsember 1894, lk 2.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Artur Paulmeister,1896,Saarlane

Oh Alpi mäed!

Saksakeelest A. P.

Oh Alpi mäed, kui toredasti
Teid õhtu pilved piiravad,
Oh teaksite kui sagedasti
Mu mõtted teile lendavad.

Oh mahus Alpi sarve kõla
Nii vägev, siisgi vaikene!
Sa rõõmuks karme, valuks hella,
Sus rõõm ja valu ühtlasi!

Oh vaikne järv, su üle pinna
Küll metsad veelgi kohavad!
Oh millas jõuan mina sinna
Kus sinu laened säravad?

Ma laulan, kui veel õhtu valgel
Kõik puhtad õndsas vaikuses.
Siis pisaraid ma tunnen palgel
Ja igatsust mu südames.

Saaarlane nr 47, 19. november 1896, lk 3.

vene luule,Mihhail Lermontov,Saaretaat,1896,Saarlane

Puri

Lermontov’i järele Saare taat.

Näen purju lehvil laente rinnal
Kui tõuseks udu sini veelt…
Mis otsib ta siin võõral rannal?
Mis a’ab tad ära kodumaalt?

Tuul vilistab, teeb laentel mängi
Mast maru möllus murdub ju…
Ei õnne eest ta ära’p tungi,
Ei õnne otsi õnnetu!

Pää kohal tal on kuldne päike,
Suur sinav meri ümbruses…
Ta aga otsib tormi-paika,
Kui oleks rahu tormides!

Saarlane nr 46, 12. november 1896, lk 3.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Carl Pulk,1894,Saarlane

Sinilill

(Das Veilchen.)

Sinilill ilusast õitseb,
Kevadel kenamal a’al,
Magusast, magusast lõhnab
Aedades, aasade pääl.

Ehk ta küll ilusaks õitseb,
Siisgi nii alandlik ta:
Lehtede alla end peidab,
Vaevalt t’a leida võid sa.

Kui ehk sull’ elu teel tähtsust
Osaks on annetud ka,
Põlga niisama siis uhkust,
Alandlik ole ka sa.

C. P—lk.

Saarlane nr 45, 8. november 1894, lk 2.

rootsi luule,autor määratlemata (rootsi),Ida Saar,1896,Saarlane

Tähte valgel

Rootsi keelest Ehala.

Lase oma mõlad olla,
Laevamees!
Vaata üles tähte valla,
Laevamees!

Kõik peab kenat kuu-ööd vaatma,
Kunni haud saab silmi katma:
Sest siis kiigu, liigu, helju
Kerge laev, nii hellasti!
Tähte valgel tunned kalju,
Pääsed uhkelt edasi.

Lase oma mõlad olla,
Laevamees!
Vaata üles tähte valla,
Laevamees!

Saarlane nr 44, 29. oktoober 1896, lk 3.

vene luule,Mihhail Lermontov,A. Kuldsaar,1894,Saarlane

Elu meri

Elu meri — igavest mäslev,
Hiilgav — võimuses himmude meri
Mis lõpmata nii ligitõmbav? —
Mida peidab su põhjuse vari. —

Su kõrgemeelsed — külmad laened,
Mis võimus hiilgavad himmude vool —
Neis hukka saavad auusad meeled
Ka süüta südamed — eksituse teel. —

Lermantov’i järele A. Kuldsaar.

Saarlane nr 36, 6. september 1894, lk 2.

ainetel (lähteteksti viiteta),Artur Paulmeister,1895,Saarlane

Enne — ja siis

Kord olin mina külas,
Kus ilus neiu elas,
Maailmal tundmata.
Ma tahtsin õrnaste
Üht musu omale —
“Ei ial,” ütles ta,
“Sa musu’ ‘saa!”

Kui lahkumise tunnil,
Ma armu õrnal sunnil
Ta juurde läksin nüüd —
Siis langes soojaste
Ta minu rinnale!
Üht musu tundsin ma
Ma huultela!

Ümberpannud A. Paulmeister.

Saarlane nr 28, 11. juuli 1895, lk 2.

vene luule,Aleksei Merzljakov,K. Kindlam,1898,Saarlane

All lagedama oru sees

(Среди долины ровныя)

All lagedama oru sees,
Kesk küngast kõrgemat,
Näen võimsas ilus oma ees
Üht tamme kasvavat.

Lai tamm ta seisab üksinda,
Nii kõigil näha sääl;
Nii üksi, üksi vaene ta
Kui nekrut vahi pääl!

Kas paistab kõrgelt päikene:
Kes lä’eb ta varju all?
Ehk kärgib pilvest äikene:
Kes annab kaitset tall’?

Ei käharpääga mändisi,
Ei ühtki pajukest,
Ei rohelisi põõsaidgi
Ta ligi ainukest.

Oh puulgi igav üksinda
On orus kasvada!
Kuis kibe noore hingele
Veel elu armuta!

On küllalt kulda, hõbedat:
Kell’ võin neid kinkida?
On auu ja kuulsust hiilgavat:
Kus võin neid tarvita?

Saan tutvatega kokku teel,
Neil — tere! ütlen ma,
Ehk näen muid inimesi veel —
Paar sõna — vaikin ka.

Mõnd’ nendest ise kardan ma
Ja teine põlgab mind.
Jah ainult õnne päevadel
Kõik peavad armsaks sind!

Kust leida rahu, süda, sull’,
Kui kõue kärkival?
Ei tõtta sõber appi mull’
Ta magab mulla all!

Mul pole hõimu, sugulast,
Siin kaugel võõral raal;
Ei armastatud armukest
Mul hingmas rinna naal!

Ei nuta rõõmul vanake
Me’ pääle vaadates;
Ei mängi mu ees lapsuke,
Nii õrnalt naerates!…

Kõik kulda ära annaks ma,
Kõik auu ja kuulsustki —
Kui kodumaa ning armsama
Võiks saada tagasi!

A. Мерзляков’i järele K. Kindlam.

Saarlane nr 24, 16. juuni 1898, lk 2-3.

Caroline Rudolphi,J. S.,1897,Saarlane

Ojakene

Karoline Rudolphi järele J. S.

Sa ojake nii hõbevalge, selge
Kül tõttab ruttu edasi,
Ja mina seisan kaldal mõttes:
Kust sina tuled? lähed nii?

Ma tulen tumest kalju külest
Mu käik käib läbi rohtude;
Mu laente kohal lehvib hellalt
Me taeva kuju sinine.

Sest on mul rõõm ja rõõmus lapse meel;
Ma tõttan teeta edasi – – –
S e e, kes mind hüüdis kaljust üles,
Eesmärgil’ viib mind t õ e s t i.

Saarlane nr 23. 10. juuni 1897, lk 3.

saksa luule,Heinrich Heine,Elvine Feldmann,1897,Saarlane

Unenägu

Heine järele Elly Weltmann.

Sind igal öösel näen ma unes,
Et pigastad mul armsalt kätt,
Ja sinu julge ette heites
Ma valan valust silma vett.

Mu pääle sina õrnalt vaatad
Ja pääd nii tasa raputad,
Su silmad ime armsalt läikvad
Ja pisarad neist voolavad.

Mu kõrvu rääksid sala sina
Üht magust sõna viimaks sääl,
Üht lille kimpu nägin mina
Mis panid sa mu rinna pääl’.

Kui unest ärkasin ma üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas –
See oli meelest ära läin’d…

Saarlane nr 19, 13. mai 1897, lk 3.

saksa luule,Friedrich Rückert,Artur Paulmeister,1897,Saarlane

Vanaduse kevade

Rückerti järele A. P.  – r.

Ma olin vanaks saanud,
Kurb kõlas minu viis;
Siis sind ma nägin, neiu,
Ja nooreks sain ma siis.

Ma tundsin talvet ligi
Kui langev haava leht;
Kui minu haua juurde
Veel ilmus kord üks täht.  –

Nüüd tahan mina õnnes
Nii kaua hõisata,
Kui viimaks mulla sülle
Ma heidan puhkama.

Sa õitsev roosipõesas,
Su õilmed tegivad,
Ei vanad armsad viisid
Veel rindus paisuvad.

Veel ükskord minult kõlab
Õrn armu-laulu hääl,
Et ööpikuks ma saanud
Su õitsva oksa pääl.

Saarlane nr 18, 6. mai 1897, lk 3.

austria luule,Nikolaus Lenau,Artur Paulmeister,1897,Saarlane

Laulud järve ääres

Lenau järele A. Paulmeister.

III

Läbi metsa lähen mina
Sagedast õhtu a’al
Järve kaldale ja mõtlen
Sääl, mu neiu, sinu pääl!

Siis kui öö end välja laotab,
Kuu end näitab taeva seest,
Kõrkjad sala kohisevad:
Siis ma nuttan tasakest’.

Ma kui kuuleks siis su hääle
Läbi öise vaikuse
Ja kui kauks ta viimaks ära
Järve sügavusesse.

IV.

Pilvi ajab tuul
Üle metsa, soo,
Aga siisgi nad
Rahu mull’ ei too.

Kõrgeist pilvedest
Välgud langevad.
Ma kui näeksin sind
Järvel kõndivat.

Sa kui lendaksid
Selles loodus’ väes
Ja su juukste salk
Lehviks tuule käes.

V.

Vaikselt üle järve pinna
Kumab ilul lahke kuu.
Hõbedases roosi ehtes
Paistab kaldal iga puu.

Mina vaatan nuttes maha.
Kui ma su pääl mõtlen nüüd
Tungib minult hingest läbi
Nagu vaikne palve hüüd.

Saarlane nr 15, 17. aprill 1897, lk 3.

vene luule,Mihhail Lermontov,Vassili Mölder,1898,Saarlane

Palve

Kui raskel tunnil muredest
On muljutud mu meel:
Üht ime palvet tasakes’
Siis sosistab mu keel.

Sel palvel armsas kõlassa
Nii õnnestav võim näib,
Ja püha, äramõistmata
Tast läige välja käib.

Hind koormast vabastatud saab sees,
Jääb kahtlus kaugele,
Usk südames, silm läigib vees,
Nii kerge mul, nii hää…

Lermantovi järele Sulev.

Saarlane nr 13, 31. märts 1898, lk 2.

austria luule,Nikolaus Lenau,Artur Paulmeister,1897,Saarlane

Laulud järve ääres

Lenau järele A. Paulmeister.

I.

Üle järve lahkub päike;
Vaikseks jääb mu üksik paik.
Lembri oksad lang’vad vette –
Ja see on nii sügav vaik.

Ju ma lahkusin mu armsast:
Silmist jooksvad pisarad!
Kurvalt kohavad siin lembrid,
Kõrkjad tuules kiiguvad.

Minu kurvastuse sekka
Paistad sina trööstides,
Nagu eha-täht veepinnalt
Vastu paistab särades.

II.

Öö ju jõuab; pilve salgad
Toovad vihma; valge vaht
Tungib marul kalda poole.
Järv, kus on su eha-täht?

Aga järvelt vastu paistab
Ainult pimedus ja öö. –
Ei ka sinu arm ei tungi
Minu kurvastusesse!

Saarlane nr 13, 1. aprill 1897, lk 3.

saksa luule,Julius Sturm,Määratlemata,I.,1897,Saarlane

Ema

Sturmi järele I.

P o i s s nuttab – ema hellalt hoiab
Ta kallikest küll käte pääl,
Kuid nõder nutust erutatud
Ei taha unest teada veel.

Siis ema laulusid tall’ laulab,
Ja magusamaks saab ta hääl,
Ja üle väikse voodikese –
Koob uni nõidusringi tääl.

Ja kui see viis nii mahelt heljub,
Jäeb vaiksemaks ka nutmine,
Ja väikse kinnivajund silmist
Vee-pisar pilgub eemale.

Siis ara käega hellalt katab
Ta magajat veel vaibaa;
Küll suutleks ka – ei seda’p julge
Vast äratab õrn musu ta!

Ta vaatab tad nii kaua, kaua –
Läeb ära, tuleb usinast’
Ja teeb mis järel’ ei või jätta –
Ta kummardab ja suutleb last!

Siis vajub, tõusvas tänu tundes
T ä i s õ n n e voodi ette ta!
Loeb kindlat palvet tasa sõnal
Ja läheb rahupaika ta.

Saarlane nr 9, 4. märts 1897, lk 3

M. Zimmermann,K. Kindlam,1898,Saarlane

Ma nägin unes

Ma nägin unes: Sa mu juurde tõtsid,
Nii ütlemata ilus olid Sa;
Mu üle tasa kummardada võtsid
Öö rahus, kui ju hingas ilmamaa.

Su ilus suuke puudutas mu huuli
Nii õrnalt, imelise rutuga,
Ja hinges tundsin ma kui pehmeid tuuli
Mind tervitavat armu jutuga…

Veel nägin unes, et Sa õhtu rahus
Mull’ armastusest juttu ajasid;
Ma viibisin kui masest ilmast lahus,
Mu rinnas hõiske hääled kajasid…

Kui häkitselt Sa kadusid mult ära
Ja kadus minu ime-nähtus ka:
Mu ärk’mine ja tõusva koidu sära
Mult ajasid mu õnne minema.

M. Zimmermanni järele vabalt K. Kindlam.

Saarlane nr 9, 3. märts 1898, lk 3.