H. Heine järele.
Köök ja kokk sul oli’d tutvad,
Iga uks ja akan ka;
Kus ma neidu näha püüdsin,
Ikka tulid ette sa.
Nüüd sa kosid minu neiu –
Sõber, asi on ju hull
Hullem veel, et selle juurde
Õnne soovima pean sull.
Luiga.
Postimees nr 190, 4. detsember 1891, lk 3.
Venekeelest Mereschkovskij järele.
Ehk lootsid sa, et kahvatanud palgel
Su juurde tulen ma kui kerjaja
Ning palun luba nutta sinu jalgel,
Kes sa mind eemal lükand’ valega?
Oh tühi mõte! kas sa veel ei tea,
Kõik ilmas alati ei pidu pea.
On kusgil võitlus, töö ja auusad püüded,
Sääl väärtuseta on su iluhüüded.
Mull’ avab suureilma hele viir:
Mu päralt on veel suremata loodus
Ja uhke vabadus ning lehkav noorus
Ja Rafael ja Dante ja Schekspiir.
Küll lootsid sa, et ma ei jäta nuttu
Vaid ägan, ohkan sinu jalge ees –
Ei, häbi on mul olla silmavees,
Mind unusta, kuis unustan sind ruttu!
Oh mõistuseta, edev lapsuke,
Mu vihaväärt sa pole tõeste!
Võiks mõista sina, määrne jõud ja vägi
Siis oli alandlikult sinu ees,
Kui sinu silm su jalge ees mind nägi,
Kus mängisid sa mu’ga armast’es,
Et pärast ära-anda kerguses:
Siis häbipuna sinu palet kataks
Ja armastust, mis sa nii halvaks pandsid
Ning truudust, mis nii kergelt hauda kandsid
Ei mitte mina, vaid küll ise sa
Meelt äraheitva valuga
Ja tummas ahastuses taga nutaks.
G. E. Luiga.
Postimees nr 191, 28. august 1892, lk 2.
Kellel palju on, see saab
Palju rohkem juurde saama,
Kellel aga vähe on,
Sellestgi saab ilma jääma,
Pole sull aga midagi,
Ah, siis las’ end matta maha,
Elu õigus, naru kael
On siin ainult sell, kell raha.
Heine järele G. E. Luiga.
Postimees nr 98, 30. august 1888, lk 3.
Naestel’ örnalt vasta tulge,
Siis neid varsti võidate,
Kuid kes kärme on ja julge,
Saab veel rutem sihile.
Goethe jär. G. E. Luiga.
Postimees nr 57, 23. mai 1889, lk 2.
Arm kui magus hälli laul:
Ta uinutab sind magama.
Kuid uinud sa, siis vaikib laul
Ja sina ärkad üksinda.
Stormi järele Miina Luha.
Postimees nr 21, 21. veebruar 1889, lk 2.
Kuni tähed rändavad
Taeva telgil,
Tasakesti hüüdvad nad
Laulu helgil:
“Õnnist tühjust jätsime,
Magust rahu,
Rahutult nüüd rändame —
Kuhu? Kuhu?
Lormi järele Miina Luha.
Postimees nr 21, 21. veebruar 1889, lk 2.
Me süda on üks eeslike,
Tal on kaks kõrva pikka,
Ta on ka isemeelne loom
Ja koorma kandja ikka.
Ta kannab risti igavest’
Ja sagest’ vastu tõrgub.
Siis jookseb liiga kiiresti,
Et löökidest ju nõrgub.
Ta nahk peab paks küll olema,
Et löökidest ei lõhke.
Ja kui ta kõige rumalam,
Siis arm on suur ja rohke.
Carmen Sylva järele Miina Luha.
Postimees nr 18, 14. veebruar 1889, lk 3.
Rumeenia kuninganna Elisabeth (1843-1916), kirjanikunimega Carmen Sylva 1860. aastatel.
Stormi järele Miina Luha.
Tuules kõlab hälli laul,
Päike paistab armsal auul,
Põllul paisvad vilja pead,
Oksal seisvad marja riad,
Õnnistud on mets ja maa –
Naine noor, mis mõtled sa?
Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 2, 15. veebruar 1889, lk 108.
Luuletanud Rumenia laulik Bolliac.
Eest rahvas, tee päält ära eest! Siit läeb üks rändaja.
Siin kandvad neli vaest meest üht kirstu õlaalla,
Ja kirstus viisil viletsal üks väsind uinuja,
Ei ligi ega kaugemal näe ühtki nutma sa.
Kui keegi tast ei hooligi, ei temast küsi ka,
Kuid rahvas hetke põlvili, ehk ta küll kerjaja.
Eest rikkad, sest siin ilmas minemas üks vaene rahusse,
Ta pimed silmad pigistas nälg kinni valuste.
Ja tornilt kõlab kella hääl: “Eesmärgil on ta nüüd,
Ta kannatustel ots on pääl, tal käes on rõõm ja hüüd.”
Küll hauassa on ühe hääd, nii sant, kui kuningas. —
Sest vait, vait kroonikandjad pääd, sant mööda minemas.
Eest uhked, kõrged ära eest, siit läeb üks kerjaja.
Ta elu kadus ilma seest, ta ise kaub ka.
Ju ussikesed ootavad all mulla põues tad;
Nii kanged ilma võitijad, kui tema, kauvad.
Surm viib ju korda mööda nii, kui vaese, rikka ka.
Nüüd uhked, hoidke tagasi, siit läeb üks kerjaja.
Tee lahti, teie vägevad, siit läeb üks rändaja,
Vaiksesse aeda viiaks tad ja pannaks puhkama.
End valmistage varvalt ka ju viimse kohtule,
Küll kuuleb viimne mõistija ka vaese kaebduse.
Oh ärge püüdke pilgata, teil raske nuhtlus jäeb.
Eest vägevad, üks kerjaja Jumala juurde läeb.
Eestistanud G. E. Luiga.
Oleviku Lisaleht nr 14, 4. juuli 1888, lk 220-221.
Nikitin. G. E. Luiga tõlge.
Labidas sügava haua siin kaevas.
Elu, mu elu, küll valu sind vaevas,
Elu, nii koduta, kurblik ja tume,
Elu, kui sügise öö, nii pime,
Aimas su osa — küll kibe on ta,
Nõnda kui tuluke põllul, kaud sa.
Kustu siis! — Pea su pisaraid mööda,
Kirsti kaas kindlasti katab su ööda
Maa seda matab, kes vaeva siin näinud.
Üks aga jällegi ilmast on läinud,
Üks, keda leinama keegi ei jäe,
Üks, kelle surm ühtgi pisart ei näe.
Kuule, mis hõbene keelede kõlin,
Kuule, mis mureta laulude helin,
Vaata, mis sinises taevases meres
Heljub üks lõuke pilvede peres.
Vaiki, mu elu ja ahastav piin,
Kurblikud laulud, kõik vaiki nüüd siin!
Olevik nr 51, 18. detsember 1889, lk 125.
Ivan Nikitin (1824-1861)
Karl Geroki järele G. E. Luiga.
Õhtu päike Haranis veereb juba madalale,
Noormees, väsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, venna vihal lahkuma.
Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Võeras rahvas, võeras maa toovad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Vennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?
Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”
Neiu silmad säravad tall’, kui õnnetähed taevast,
Võersil leiab kodu ta, leiab rahu reisivaevast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendavad kui päevad, saak tal kasvab külluses.
Igal pool, kus taeva võlv varjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Vägevama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema vaim neil pühendab.
Ei sa muidu, rändaja, taeva redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su vägev karjane
Viib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.
Kussa Jordan kastab maad, võid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlvili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma väärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.
Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074.
Aleksei Koltsovi laul.
Kelle haud on see,
Üksik vaikne haud?
Värskel kalmu künkal
Seisab raagus rist;
Ümberringi kauge
Lage rohu laan ….
Kes siin jättis elu,
Leidis ranna siin?
On siin Tatarlane
Öösel pimedal
Kuriteo teind?
On ta meelemässus
Tuksva Vene vere
Ära valanud?
Või on neiu noori,
Niidult tulija,
Oma kallikesta,
Kesse noorelt närtsis,
Nutnud valusalt?
On ta tema matnud
Vaba taeva alla
Laane lahusse
Lillekeste hõlma?
Tuule maru mässab,
Hulub haua pääl!
Kuivand rohu kõrsi
Puhub mööda laant
Haualt mööda ta ….
Äratada tahab
Hauas uinujat: –
Aga ei ta iial
Seda lagendikku,
Seda hauarinda
Suuda ärata!
G. E. L. tõlge.
Olevik nr. 42, 19. oktoober 1892, lk 867.
Robert Burns’i järele G. E. Luiga.
Mu arm on õilme roosipuus
Mis õitseb lehekuul,
Ja iga sõna tema suus
On ime magus luul.
Kuis ilus oled sa mu eel,
Nii hell on arm mu sees,
Ma armastan sind, kuni veel
On merepõhi vees.
Kui kaljud kokku sulavad,
Kui kuivab merepind,
Kui kuu ja päike kustuvad –
Hing seni ihkab sind.
Nüüd üürikeseks lahkun ma,
Siis tulen usinast’,
Ei kümmetuhat versta ka
Mind keela tulemast!
Olevik nr. 38, 21. september 1892, lk 785
Ü. p. G. E. Luiga.
Üks tapuväät aiassa üksinda
Kasvab maas madalas,
Neiuke nooruke valuga
Kibedast’ nuttemas.
Oh Jumal, haljendav, õitsev, miks
Kõrgel’ ei kerki sa?
Oh armas nooruke neiu, miks
Kaebad nii kibedast sa?
Kas humalas üles võib kasvada,
Kuna ei ingegi all!
Kas neiu silm rõõmus võib saärada,
Puudub ta kajakas tal?
Olevik nr. 38, 17. september 1890, lk 940.
Внимая ужасам войны.
Nekrassovi järele G. E. Luiga.
Kui kuulen igal hommikul
Ma uusi ohvreid sõja kärast:
Ei naist, ei sõpra hale mul,
Ei kahju kangelase pärast:
Ah, naene teab end trööstida,
Ka parem sõber unub ruttu,
Kuid ühte hinge tean ma,
Kes ial ei suuda jätta nuttu.
Kesk meie püüdeid tühjemaid,
Kus pettus, valskus õitseb ilmas,
Veel tõeste püha pisaraid
Ma olen näinud ühe silmas.
Need vaese ema pisarad,
Mis lapse järel voolavad,
Kes vere väljal leidnud haua.
Ei kustu need, kui ialgi
Ka oma kurtud oksasi
Ei leinapaju tõsta jõua.
Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 756.
H. Ibseni järele G. E. Luiga.
Mäletan veel, kui oleks see täna just,
Et lehes ma nägin mu esimest luuletust;
Ma pingi pääl ikka ja mõelsin ju nägin und,
Ma mõelsin ja plaanisid tegin – oh õnnelik tund!
Ma ehitan lossi, küll tore peab saama see,
Kaks tiiva, üks suur ja teine neist veikene:
Suur koduks saab suurele luule vaimule,
Ja veike veiksele kenale neiule.
Küll ilus ja tore plaan oli mu vaimu ees,
Kuid kahju, et hiljem sääl segadust leidku sees,
Sest meister sai mõistlikuks, loss aga hulluks jäi:
Suur tiiv liig veikene, veike veel lapitud sai!
Olevik nr. 37, 14. september 1892, lk 764.
Chomjakovi järele Vene keelest G. E. Luiga
Suur on töö, võidelda valves,
Tõrjuda hõelust ta teel.
Kannata, armasta palves,
Sest aga suurem on veel.
On sulle haavasid annud
Kibedalt kiusatad käed,
On sind ehk kütkesse pannud
Nurjatud validad väed.
Maha kui pettes sind jäeti,
Piinati päevad ja ööd –
Võta siis uskus, sa väeti,
Tee seda suuremat tööd.
Temale antud on tiivad,
Kergelt, ja vägevalt need,
Ülesse kõrgel sind viivad,
Kuhu ial vaen ei saa teed.
Üle vangikoa harja
Üle kisa ja kära,
Üle vaenlaste karja
Üle viib kaugel sind ära.
Olevik nr. 28, 9. juuli 1890, lk 741.
J. Lautenbachi Läti laul. Tõlkinud K. E. L.
Kolme värvi taeva sina
Hoiab ilma otsani,
Kolme värvi pean mina
Üliarmsaks alati.
Üks on värvi roosikarva,
Teine lume läikega,
Kolmas hiilgab kullakarva
Üle laia ilmamaa.
Üks see kumav koidu läike,
Teine hõbekuues kuu,
Kolmas sätendaja päike,
Heledam kui ükski muu.
Oh, kuis täidavad nad rinda
Imelise võimuga!
Süda, tunne nende hinda,
Isamaad nii armasta!
Olevik nr. 27, 2. juuli 1890, lk 722.
Püha Jago*
Venekeelest G. E. Luiga
Püha Jago suri ära
Ja siis tuli taevasse,
“Oled meelepärast mulle,”
Ütles Jumal temale.
“Et sa maa pääl olid vaga,
Võid nüüd taevas elada,
Ja mis ial ka veel palud
Tahan täita armuga.”
Ja siis palub püha Jago:
““Anna Sa mu kodumaal
Palju rikkust, palju päikest.””
“Seda saab Hispanial.”
““Anna ikka sõjaväele
Vaprust minu kodumaal.
Anna vastu neil ju kuulsust.””
“Seda saab Hispanial.”
““Tarka valitsust veel anna,
Et võiks õigus elada!””
“Tarka valitsust veel tahad?
Võimatu, jah võimatu!
“Siis ju päris paradiisiks
Muutuks sinu kodumaa
Ja kõik inglid põgeneksid
Taevast sinna elama.
“Sedaviisi tuleks taevas
Korratus ja segadus –
Sellepärast jäägu teile
Teie vana valitsus.”
* Santi-Jago on vagaaegse vaga jutu järele Hispania maa patron, s. o. kaitseja ja eestkostja.
Olevik nr. 24, 16. juuni 1898, lk 555.
Saksa keelest K. E. L.
Laitsin teraval sõnal
Halbdust siin ilma sees,
Laitsin rumalust, toorust
Nagu suur kriitika mees.
Ette tõin viimse kui vea,
Näites kui peegli sees –
Keegi ei põland mu tegu,
Vihkand mind ükski mees.
Aga kord julgesin kiita
Ühte ma teiste ees –
Nüüd on mul kitsikus käes,
Vaenlane iga mees.
Olevik nr. 24, 14. juuni 1893, lk 521.
Karl Geroki järele G. E. Luiga (M. Vogelbergi puulõikega).
Kui vaatan kõike loodust kevade,
Kus mets ja muru roheliseks kiirvad,
Kus õite ilu ilmub oksale,
Kus öödgi läbi linnud laulma jäevad:
Siis voolab lootus minu hingesse,
Ei usu ma, et käes ju viimsed päevad,
Mil kõik see ilm, mis patust rikutud,
Saab kohtumõistjast põrmu lõhutud.
Mu palgele kui armusõna tooja
Siis puhub lõunatuul nii lahedalt,
Mu meelest on, kui hoiaks helde Looja
maad otse emakätel hellemast’:
Veel viigipuu saab ühe suve sooja,
Veel päikse paistel, kastet ülevalt,
Veel arm tal ühe aasta aega annab,
Kas ometi ta viimaks vilja kannab!
Ja kui siis lapse pääle vaatan ma,
Ta silma, mis on vaga, valskuseta,
Kes vaatab loodust puhta rõõmuga
Ja kelle süda kedagi ei peta –
Siis jälle ma ei taha uskuda,
Et rahva sugu lugu lootuseta,
Et ta on kuivand puu ja kõlbmata
On mujale, kui tules põlema.
Siis rõõmustab mu meel, et Looja pale
Veel täitsa kadund pole looduses,
Veel sünnib lapsi meie Jumalale,
Kui kastetilku koidupuna sees.
Kes teab, mis sestgi lapsest nähtavale
Kord tuleb, prohvet, ehk üks mägimees?
Sest Jumalal on teesid mitu sada,
Kuis oma usu võtab avaldada.
Olevik nr. 24, 13. juuni 1895, lk 570.
Наедине сь тобою, брать.
Lermotovi laul. G. E. Luiga tõlge.
Ma räägiks sõber sinuga
Kord nelja silma all:
Mul vähe ilmas elada,
Mu ots on ligidal!
Lääd kodu, pea meeles sa,
Noh, mis? … mu pärast leinama
Ei hakka sääl küll keegi,
Sest õigust kõigil räägi.
Ja kui vast küsib mõni huul …
Noh, kes küll oleks see! –
Siis ütle, et mu püssikuul
Tõi haava südame.
Et surin auuga Tsaari eest,
Et pole abi arstidest,
Et lasen kodu rada
Veel viimselt tervitada.
Mu isa, ema vaevalt sa
Küll leiad elu teel,
Ja tõeste, kahju oleks ka
Neid kurvastada veel!
Kui leiad neid, siis ütle sa
Et ma ei viitsi kirjuta,
Et saadeti meid sõtta,
Kust kodu ma ei tõtta.
Noort naabri neidu tead sa …
Me lahkund ammu ju …
Ei minu järel küsi ta …
Mis kadund, kadugu!
Mu surmast tõtt tall jutusta,
Mis tühjalt hingest hoolida –
Ja teeb ta nutust nägu,
Siis pole sest suurt lugu.
Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398.
Слышу ли голос твой.
Lermontovi laul. G. E. Luiga tõlge.
Kuulen su armsat häält,
väriseb rind,
Süda mul hüppab
kui puuri sees lind.
Vaatvad su säravad
silmad mu pääl,
Põuest siis lendab hing
vastu neil sääl.
Nutta ma tahaks,
täis õnne on rind …
Kaela sull hakkaksin
suuteleks sind. …
Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398.
(Что такое деньги?)
Барон A. Тутаевь.
G. E. Luiga.
Targa juurde astus laulik,
Hakkas nõnda küsima:
“Ütle mulle, mis on raha?
Sõbrakene, seleta!”
Tark nii kostis laulikule:
– “Mitu korda sinu salm
Elu tühjust tunnistades
Ütles: raha, see on tolm,”
– “Tõsi küll,” nii lausus laulik,
“Siisgi selles asjas sa
Oma arvamist mull’ ütle,
Oma tarkust avalda.”
Seades sõrme otsa pääle
Kostis tark: – “Mu sõbrake:
Mõistus paneb ilma liik’ma,
Raha aga … mõistuse.”
Olevik nr. 13, 26. märts 1890, lk 436.
Karl Geroki Palmi lehtedelt tõlkinud G. E. Luiga.
Meil uueks aastaks vana Jumal
Veel jäägu saatjaks armuväes.
Ta omi lapsi vanal ajal
Ju toetas kange käe najal –
Me tulevik on Tema käes.
Meil uueks aastaks vana Jumal
Veel jäägu saatjaks armu väes.
Uus õnn meil tulgu uueks aastaks –
Kall’ vett Jehoova kaevudes!
Pea ta ka lumehanged kaotab
Ju nurmel, niidul välju laotab
Meil vilja, rohtu külluses.
Uus õnn meil tulgu uueks aastaks
Küll vett Jehoova kaevudes!
Meil uueks aastaks vanad mured,
Ei veel meil hingamise maa.
Veel käime teed; pea paistab päike,
Pea sadab vihm, pea veereb äike,
Veel on meil vaja võidelda.
Meil uueks aastaks vanad mured,
Ei veel meil hingamise maa.
Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu veelgi kannab maa,
Toob lilled meie aasadele,
Veel tuleb linnu hääl, nii hele
Meid tervitama rõõmuga.
Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu veelgi kannab maa.
Meil uueks aastaks vana usku,
See kingib kindlalt võitu tääl.
Õnn sull, mu rahvas! Küll su sõnad
Siin edasi, kui valgust nõuad
Ja Kristus seisab lipu pääl.
Meil uueks aastaks anna usku,
See kingib kindlast võitu tääl.
Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.
Säält jäägu ära vanad patud,
Vaen, vana, saagu unustud
Ja vana vanne kadugu!
Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.
Olevik nr. 1, 3. jaanuar 1895, lk 18.