Robert Burns’i järele G. E. Luiga.

Mu arm on õilme roosipuus
Mis õitseb lehekuul,
Ja iga sõna tema suus
On ime magus luul.

Kuis ilus oled sa mu eel,
Nii hell on arm mu sees,
Ma armastan sind, kuni veel
On merepõhi vees.

Kui kaljud kokku sulavad,
Kui kuivab merepind,
Kui kuu ja päike kustuvad –
Hing seni ihkab sind.

Nüüd üürikeseks lahkun ma,
Siis tulen usinast’,
Ei kümmetuhat versta ka
Mind keela tulemast!

Olevik nr. 38, 21. september 1892, lk 785