Minu kurva elu sisse
Paistis kord üks täheke,
Aga pea ta kustus, kadus,
Pime öö jäi järele.
Kui vast lapsed pimeduses
Hirmu aimu tunnevad,
Siis nad seda kinni kattes
Valjul häälel laulavad. —
Mina ka — suur laps ja sõge —
Pimeduses laulan nii,
Kuigi laul ei julgust kata,
Trööstib ta mind ometi.
H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.
Uus Aeg nr 31, 30. juuli 1899, lk 7.
Mu ilus kalaneiu,
Eks sõua sa rannale
Ja istu minu juurde,
Siis juttu vestame.
Ja julgelt minu rinnal’
Oma pääke lase sa;
Sa merd ei iial karda,
Kui sõuad paadiga.
Mu süda on kui meri,
Kus torm ja laenetus,
Kus mõnda kallist perli
Tal varjab sügavus.
Heine järele P. Jakobson.
Uus Aeg nr 30, 23. juuli 1899, lk 4.
Ütle, kus see ilus neiu,
Keda oma laulus kiitsid,
Kui sa õnnelikud tunnid
Tema armukaenlas viitsid?
Oh need leegid ammu kustund,
Ja mu süda külm ja kale;
Tuhakruusi sellest armust
Toob see raamat nähtavale.
Heine järele vabalt P. Jakobson.
Uus Aeg nr 29, 16. juuli 1899, lk 7.
Rudolf Löwensteini aatel.
Kui eila, armsam Hellakene,
Sind musutasin salaja,
Siis punastades, kullakene,
Sa tõrelesid minuga.
Ja häbenedes läksin mina
Su juurest, rumal poisike.
Ent siisgi olla, ütled sina,
Ma väga kallis sinule.
Kas aimad ise, nägus Hella,
Mind raskel’ proovil sead sa:
Sind armastamast mind ei keela,
Ei luba aga suudelda.
H. Annila.
Uus Aeg nr 5, 29. jaanuar 1899, lk 6.
Ma sõrme panen huulde pääle,
Ja palun Sind nüüd vaikida, —
Mikspärast tahad võerastele
Sa oma südant avada?
Mis tunnevad Su valust nemad,
Mis sinu rõõmust teadvad nad?
Küll uskuda võid taeva sinat,
Kuud, tähti, päikest läikivat.
Ka pilvil’, laentel’, õitel’, puudel’
Võid oma valu kaebada, —
Kui inimeste sekka tuled
Siis aga püüa vaikida.
Saksa keelest Anton Suurkask.
Sakala nr 52, 28. detsember 1896, lk 2.
(Heine.)
Kui teaksid õiek’sed, õrnad,
Kuis põue mul palavalt keeb, —
Nad nutaksid minuga härdalt
Ja kannaks, mis kergitust teeb.
Teaks ööpik ja laululind lahke,
Kuis haige mu mõte ja meel —
Siis hüiaks veel rõõmsamalt õhtu,
Mul lõbusat lugu ta keel.
Ja teaksid tähedki taevas,
Mind viletsat võitlemas siin —
Nad tuleks ja trööstiks mind vaevas,
Jääks jahemaks palavam piin.
Ei keegi neist tunne mu häda,
Mis südant nii valusalt sööb —
Üks ainuke teada võib seda:
See sinna veel haavugi lööb! —
J. Alp.
Sakala nr 44, 2. november 1889, lk 4.
Esmalt mõtlin meelta heita,
Arvates, ei kanna jõud.
Kandis, jõudsin siiski võita,
Aga kuda? — jätke nõuud!
Heine järele A. Daniel.
Sakala nr 39, 2. oktoober 1889, lk 3.
Seal orus halli kivi all
Näed kalmu küngast sa —
Siin mulda maeti muistsel a’al
Mu armas — isamaa.
Must kotkas kõrgel keerutab,
Surn’d kangelase hing;
Aast’ aastalt ta teed tähendab
Seesama lennu ring.
Ning kivil tuetab tugev mees
Ta näitab tuttav mul; —
Vaat’, taeva poole pilkudes,
Tal leinas liigub huul:
“Kui lendaksid sa taeva-all
“Veel aastad aruta,
“Nad siiski saaksid meie maal
“Sind kaarnaks pidama.
“Sest mis siin paleusi peab,
“On suurem silmapind,
“Mis aga tolmuks toitu saab,
“On kotkas, kuninglind.
“Ka minu püid käis pilve teed
“Ning küll mind kiusati,
“Nüüd aga pean ma valgus’ tööd
“Vist jätma tõistele.
“Siin kalmul tahan kurta ma
“Ja surra kivi peal,
“Ehk saan, kui lähen lahkuma,
“Maad kalli künka all.
“Oh, tule, kotkas pilvedes,
“Ja sure minuga!
“Ei või sull võõra õhu sees
“Maad olla elada.”
Graf Strachwiz’i järele M.
Sakala nr 32, 30. oktoober 1882.
Et kaduge mu une kujud,
Kes enne hiilgasite ees,
Te’ põgenejad luule ilmast
Nüid uitke jäädvalt udu sees.
Kes võib te’ petismängu usku?
Kõik tume käik! Kõik ämar öö!
Te’ õnne aegu tõotate,
Ei siiski katke mure vöö!
Guido René järele P.
Sakala nr 31, 1. august 1887, lk 3.
Wilhelm Hauffi järele.
Oh võiksin küsida, mis tema silmist
Mull’ õnnestades vastu naeratab,
Miks, kui ma vaikselt tema kõrval kõnnin,
Ta lahke palge õrnalt punetab?
Kas teab ta, miks vaikivad mu huuled,
Mis imet igatsus mu rinnas teeb?
Oh teaksin ma, kas on see armu sära,
Mis õnnestades tema silmist keeb?
Mikspärast värises ta käekene,
Kui eila õhtu lahkusin ma t’ast?
Mis pani palgeid temal punetama,
Kui vaatsin silmi tale sügavast’?
Ta pani roosiõit, mis tale andsin
Sääl palveraamatusse hellasti.
Mikspärast? kuna ta ju roosikesi
On oma rinnal kannud alati.
Mikspärast vaikis ta, kui kõnelesin?
Kas teab ehk ta, et minu kurvas rinnas
Üks valus igatsus mull’ piina teeb?
Oh julgeksin ma Tiiukesel’ üelda,
Mis minul nii vaikselt õnnes joovastab!
Oh võiksin küsida, mis tema silmist
Mull’ õnnestades vastu naeratab!
Ernst Ilmatar.
Sakala nr 29, 17. juuli 1897.
Armastus, kui vaikne tuvikene
Kurja kulli kiusul keereldes
Rõõmul kiitles varjul veereldes:
Juba käes mu kallis kodukene!
Vaene tuvi — puhas petja mõte!
Hale lugu ilma sünduses —
Vaevalt kodu vilgub vaatuses:
Juba kullil tige tapma tõte.
Vaat’ nüid vaene kõrgel õhuturjal
Maa ja taeva vahel võõrsil sõidab,
Kodu kuskil, kuhu ära peidab;
Sest see süda, kus veel õnneharjal,
Nagu muiste õitseks õiepärjal
Maa pealt kadun’d! Kust veel seda võidab?
G. A. B. järel A. Tõeleid.
Sakala nr 27, 9. juuli 1888.
Chamisso järele.
Ei või rääki, kirjutada,
Ei või üelda mis mul on;
Rõõm mul rinnas, kurb mul süda,
Ei või nutta, naljatada,
Ei või teada, mis mul on.
Töö ei taha edeneda;
Kõik nii halb mu ümber on!
Kuis nii rahutu mu süda,
Ei või mitte naljatada,
Ei või teada, mis mul on.
Ei või tunda ei või teada,
Ei või üelda, mis mul on. —
Küll siis, kui võiks laulu lüia,
Küll siis võiks sull’ teadust tuua,
Mis mu südamek’sel on.
Ernst Caligula.
Sakala nr 23, 16. juuni 1893, lk 2.
Teate kus viibin ma
Õhtu iha vilul? —
Orus oja kaldala
Õitsva õite ilul.
Armsa asupaigale
Mina öösel tuigun,
Mitu tundi järgeste
Istun seal ja suigun.
Lillid unes püiavad
Teha m’uga juttu,
Kannikesed hüiavad:
“Kuule meie nuttu!
Musu meie õiesuul
Kibuvist on annud,
Aga oh, ta okashuul
Meid on närtsitanud!”
Kannikestel läheneb
Ämblik, noor ja vaga,
Ütleb: “”Valu väheneb
Olge rahul aga!
Parem, on et armu piin
Nutustab teil silma,
Kui et valust vaba siin,
Jäete armust ilma!””
Saksakeelest M. Kampmann.
Sakala nr 22, 29. mai 1891.
Kus õõgab süda armastuses,
Oh ärge teda puutuge!
Kes seda jumalikku sädet
Siin kustutab, ei hästi tee.
Kui ial leida laias ilmas
Üks vaikne, püha paigake,
Siis on see noor ja vaga süda,
Kes armastab nii hellaste.
Oh jätke tal see unenägu,
See hiilgav õilme kevade;
Ei tea te’ mis paradiisi
See unenäoga rikute.
Küll murdus mõni tugev süda
Kui riisuti talt armastust;
Ja mõni hing saand kannatades
Täis viha, pilget, pimedust.
Ka mõnel rind on valus lõhkend.
Ja valjuste ta kisendand
End heites ilma tolmu sisse —
Ta ingel hinges surma saand.
Siis kaebate küll enda peale;
Ei kahetsuse pisarad
Tee närtsin lille õitsma jälle,
Ei ära surn’d südameid.
Geibeli järele E. Aun.
Rääk rükki orases, ta nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline vägi
Tad vabalt taeva alla hüis:
“Oh taata ette, lõo, vahest
“Sind kotkas seal võib tabada
“Ta põlgab laulu rinnast, lahest,
“Mis kõrgel hõiskad vabana.
“Sa lenda alla, sest siin rohus
“On julgem, kui seal sini õhus!”
Kuid lõõritades ikka üles
Lõo tõusis, keerles kõrgemal!
Seal vabas, taeva õhu süles
Ta laulis healel elaval:
“Ka võtku kotkad mind ka piirde
“Neid varitsegu sada mind,
“Ei nende kurjalaste tiir-tee
“Mind kohuta. Ma vaba lind,
“Ja vabadust ma tahan kiita,
“Sa, rääk, võid rohus aega viita!”
Sturmi järele A. Daniel.
Sakala nr 18, 26. mai 1890, lk 4.
Üks veike laul, kust tuleb see,
Et teda nõnda kalliks piad!
Mis on ta sees? — Kas seda tead? —
Ta sees on osa mõtte mõnu,
On heale kõla, tõe sõnu,
On sees — täis hing ja süda!
Saks. k. A. Daniel.
Sakala nr 18, 24. mai 1886.
Mine! Nüid mu nõuu tead,
Tarvita su noorusaega,
Õpi targem olema,
Õnne vankumata vaega
Ja (?) kaaluda ei saa:
Vajuma või tõusma pead,
Valitsema, võitu saama,
Teenima ja kautama
Hõiskama või kanda valu,
Sell või alas olema.
Goethe järele K.
Sakala nr 18, 4. mai 1894, lk 2.
Saksakeelest A. —el.
Vana eit, pää valge, raamat ees,
Istub laua ääres otsides,
Raamat, kaaned tolmust laetud
Laudilt tolmunult ta võetud.
Oli aeg, kus ta ka ilus uus,
Aega nüüd ju viinud igavdus.
Otsides ta lehti lennutab
Tumet silma leidu selgitab:
Kõltund tamme lehekene tuim,
Ammu närtsind, pleekin’d, kõdun’d, kuiv.
Leht kord kasvas oksal tamme puus
Oh need ajad suikvad surma suus!
Lehte nähes lendab eide meel
Selle peale, kes kord noorus’ teel
Lehte, noppis, andis temale,
Siis kui õitses elukevade
Enne, kui tal suikus surmal’ silm:
Oh, need ajad läind, nüid tõine ilm!
Sakala nr 16, 12. mai 1890, lk 1.
Siis oled tõeste läinud armas,
Mu kallim sõudnud kaugel nüid.
Veel kõlab harjunenud kõrvas
Su iga sõna, iga hüid!
Nii asjata, kui ränd’ja silma
Kõrg’ taevast vaatleb ihaga,
Kus lõo peidet’ õhu ilma
Pääkohal hõiskab kõlaga:
Nii tungib ikka jälle kartes
Mu vaade läbi metsa maa.
Sind kõik mu laulud hüidvad kurtes:
Nüid tagasi oh tule sa!
Saksakeelest A. Daniel.
Sakala nr 13, 30. märts 1885.
(Schilleri järele.)
Veel teda näen — ta õekeste keskel,
Kui kõige ilusam ta seisis seal;
Just nagu päikest vaatsin lõune paistel,
Tast kaugel jäin, ei julgend ligedal.
Hirm paisutas mull rinda, puna põskel,
Kui teda lausa ilus nägin teal,
Ja kiirest, nagu kannaksid mind tiivad,
Käed kandli keeli helisema lõivad. —
Mis mina sellel silmapilgul tunnud,
Ja mis ma laulnud, mõtlen asjata; —
Uus vaim mull hingesse uut elu annud,
Seal püha tundmust hüidnud ärkama.
On hinge, keda mitmed aastad köitnud,
Nüid kõigest paeltest peastnud lahti ta,
Ning heali tundsin sügavamas rinnas,
Mis uinusid seal taevalikus õnnes.
Ja ammugi, kui kadund kandle kõla,
Meel viimaks jälle selguneda sai,
Siis nägin ilusama huuledela,
Õrn armastuse leeke loitma lõi.
Kõik taevad lootsin läbi lendes valla,
Kui vaikne, magus sõna kõrvu jäi —
Oh ülevel, seal õntsa vaimu kooril,
Ma tunneks heali veel nii pühal toonil! —
“Truu süda tunneb lootusena nõrkust,
End argduses ei avaldada jõua —
Ma tunnen tema peidus kallist väärtust,
Tean, õnnetus võib õnnel nuhtlust tuua.
Tal’ siiski osaks antud elu headust:
Arm üksnes tohib armu õisi murda,
Sest kõige parem palk on südamelle,
Kus leiab armu, tõtata ta sülle. —
J. Alp.
Sakala nr 12, 21. märts 1887.
Kui rahvas rõõmsalt õhtu ihal
Veel lõpetavad päeva tööd,
Siis seisad sina mõtte kihal,
Su lahkust matvad mure ööd.
Sul on su elu õnn ja headus
Rask’ võitlemistes mööda läind,
Ja üksina veel kibe teadus
Su trööstjaks, seltsiliseks jäänd.
Sa suguvõsa oled jätnud
Ja isamaja pühad raad,
Ning osalt sinu usku matnud,
On teadusmere kõrged vood.
Kõik vagad muistse jutu kujud
On hirmutanud mõtte töö;
Nii üksina sa rändad, ujud,
Siit läbi pilkse pime öö.
Sa näed siin ilmas tühja vaeva;
Mis aitab sul kõik auu ja muu?
Sa luuled omal õnne taeva,
Ei siiski rahu leia suu.
Et tõe põhjadele jõuda,
Käi valitud teed edasi —
Sind tahtvad mõtte tiivad sõuda
Ju vaatma tähte radasi.
Ludwig Pfau järele N (?). A.
(Schilleri järele.)
Miks põlgad meie rõõmsaid noorus-viise
Ja õpetad, et tühi armastus?
Sa seisad jahes talve külmas ise
Ja pilkad meie kuldset õilme kuud.
Kord kui veel ise noorus nurmel võitlid,
Kõik elu hakata, kui kangelane näid,
Üht õnne taevast kahe käega hoidsid
Ja armu jooki neiu huultelt jõid.
Oh süda, kui siis raske ilma kera,
Ta käigist oleks kukkund kõrvale,
Ei armu meres uinudes ta kära,
So kõrv ei oleks kuulnud poolestki!
Sest mõtle veel so noorus õitsvaid aegi,
Eks armastus kõik valjust ümberlöö?
Kui meie silm ka seda nii ei näegi,
Ei taevaliseks inimest sa loo.
Õnn sellele, kell’ kärel elu keskel,
Soe veri pisut palavamalt keeb —
Las’ jääda õntsamate ilma lastel
Mis surelik vast võimata siin näeb.
Eks sunni muldne seltsiline seda
Meil’ Loojast antud vaimu vangi eneses —
Ta keelab meid siis puhtaks ingliks saada,
Ta järel kõnnin — inimlikus väes —
J. Alp.
Sakala nr 8, 21. veebruar 1887, lk 2.
Kord seisis põllumees ta vilja väljal
Ja laulis nurisedes: “Poleks ootnud! —
“Küll olen kündnud, külvand, näinud vaeva
“Ja puhast lõikust viljalt saada lootnud:
“Umbrohtu täis põld siiski! Kust se saand?
“Siin vaenlane küll külvi toimetand!”
Seal tuleb jookstes tema pojakene
Nii õnnelik, täis käeke ilu õisi.
Ta põllu sihest noppind noorukene
Neid õisi siniseid ja valgeid tõisi
Ja hõiskab: “Isa, vaata! mahedast
“Need külitud on taeva Jumalast!”
Saks. k. A. Daniel.
Sakala nr 6, 1. märts 1886, lk 2.
Õnnest maha jäetud:
Kuhu tema oma sammu säeb,
Sinna ikka õnnettus tal omaseks jäeb.
Kui midagi saatuse jõul korda lääks,
Kui ikka oma ettevõttele kindlaks jääks,
Siis saatuse abil Sa sooviga
Kindla sihile saaks.
Kasu, mis tõise valu läbi saabub
Toob õnnetust, on varsti kaotud.
Kaan imemisega kaotab väiklast valu
Kuid ürikselt vältab inimese tulu.
Lind, mis aavatud tiivast,
Uks, mis ilma on hambast,
Niisamma kuiva puud ja tiiki.
Vaest (inimest) arvatakse nende liiki.
Noort elu juhtigem nõnda,
Et vanadus rõõmu saab tunda!
Nõnda juhtige oma eluaega
Et taeva rõõmu saaksite kaeda.
L. Frize järele
H. Luhaäär.
Sakala nr 5, 31. jaanuar 1887, lk 2.
Ära urise mitte, puudel! Pühad helid,
Mis nüüd mu tervet hinge täitvad,
Ei sünni kokku sinu kisaga.
Küll teotavad inimesed seda,
Mis nad ei mõista,
Ning hää ja auusa asja pääle,
Mis raske kuulutada neil,
Nad tõstvad nuramise hääle.
Peab koergi nende kombel tegema?
— — — — — — — — — — —
Kui mitte sa mu tarest lahku ei taha
Siis puudel, jäta urin, haukumine maha!
Nii eksitavat selli, kes mul tüli tõi,
Ma enda ligidal ei salli või.
Sakala nr 5, 3. veebruar 1895, lk 2.