Rubriigiarhiiv: saksa luule

saksa luule,Karl Gerok,Georg Eduard Luiga,1895,Olevik

Uue aasta soov

Karl Geroki Palmi lehtedelt tõlkinud G. E. Luiga.

Meil uueks aastaks vana Jumal
Veel jäägu saatjaks armuväes.
Ta omi lapsi vanal ajal
Ju toetas kange käe najal –
Me tulevik on Tema käes.

Meil uueks aastaks vana Jumal
Veel jäägu saatjaks armu väes.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks –
Kall’ vett Jehoova kaevudes!
Pea ta ka lumehanged kaotab
Ju nurmel, niidul välju laotab
Meil vilja, rohtu külluses.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks
Küll vett Jehoova kaevudes!

Meil uueks aastaks vanad mured,
Ei veel meil hingamise maa.
Veel käime teed; pea paistab päike,
Pea sadab vihm, pea veereb äike,
Veel on meil vaja võidelda.

Meil uueks aastaks vanad mured,
Ei veel meil hingamise maa.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu veelgi kannab maa,
Toob lilled meie aasadele,
Veel tuleb linnu hääl, nii hele
Meid tervitama rõõmuga.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu veelgi kannab maa.

Meil uueks aastaks vana usku,
See kingib kindlalt võitu tääl.
Õnn sull, mu rahvas! Küll su sõnad
Siin edasi, kui valgust nõuad
Ja Kristus seisab lipu pääl.

Meil uueks aastaks anna usku,
See kingib kindlast võitu tääl.

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.
Säält jäägu ära vanad patud,
Vaen, vana, saagu unustud
Ja vana vanne kadugu!

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.

Olevik nr. 1, 3. jaanuar 1895, lk 18.

saksa luule,Emanuel Geibel,Elise Aun,1897,Nelipuhi-Leht

Pühade tundmus

Kuis ülendad sa vaimu pörmuvilust,
Sa kullast särav kevadene päik’!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust –
Kus ial astun – öitsva lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldavalt hõiskav linnu-koor;
Nii sammun jälgedeta sügavusse,
Kus ringi roheline metsaloor.

Mis magus õhk siin tõuseb lilleluhas,
Kus loodus sajakordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhulaintel lahtelt ligineb.
Ja puude ladvul heljub mahus müha –
See ohvri õhk käib taevavõlvini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt vajub põlvili.

Ma tunnen eluvaimu tulekeeli
Siin mööda lehvivat mu otsa eest:
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igavest.
Ei mõte enam palve sisse mahu –
Kaob värviilu päik’se helgissa,
Ja minu rinnas hingab önnis rahu,
Mis ühtgi tunnistust ei tarvita.

E. Geibel’i järele Elise Aun.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 3.

saksa luule,Martin Luther,1897,Amerika Eesti Postimees

Jumal on me kindel linn

Jumal on meie kindel linn
Ja kilp ja möek ning oda:
Ta aitab oma rahvast siin
Ta kaitseb oma koda,
Ehk pölegu meil eel
Vaenlase viha meel,
Ehk suur ta kavalus
Ja hirmus tugevus,
Et pole maa pääl sarnast.

Ei saa küll meie omast väest
Vaenlase vastu pandud,
Kuid tema vöitleb meie eest,
Kes Isast meile antud.
Sa tunned teda vist?
Ta nimi Jeesus Krist!
See Issand Seebast,
Muud pole Jumalat,
Saab meile vöidu andma.

Ehk olgu ilm täis kuradid,
Kes tahaksid meid neelda,
Ei karda meie kedagi,
Neid Jumal tahab keelda!
Ehk kurat mässaku
Ja vihas turtsugu,
Ei siiski vöimust tal,
Sest ta on kohtu all,
Uks söna lööb ta maha.

See söna ikka seisma jääb,
Ehk müristagu pörgu:
Ehk maa ja taevas hukka läeb,
Ei Jeesu kirik nörgu!
Ei vötku kurje nöuu
Meilt ihu, vara, auu:
Et mingu igavest!
Ei saa nad kasu sest:
Ta riik jääb siiski meile!

Martin Luther 1483 – 1546.

Amerika Eesti Postimees nr 1, 1. märts 1897, lk 1.

saksa luule,Heinrich Heine,Mart Pukits,1896,Linda

Laulutiivul

Ma laulutiivadel kanda
Sind tahan, mu südame neid,
Siit ära Gangese randa –
Koht ilusam ootab sääl meid.

Täis öisi sääl rohuaed kahab
Kuu vagusa valguse all
Ja lootuslilleke tahab,
Et ilmuks ju noppija tall.

Ja sinilillid, nad ala
Maast piiluvad tähtede pääl,
Ning armastuslugusid sala
Roos jutustab roosile sääl.

Gazellid, nii targad ja kained,
Neil löbustas ainuke töö;
Vast vulavad püha jöe lained –
Ja muidu nii önnis on öö.

Sääl liugleme alla siis pikka,
Sääl ootab meid palmide ring
Ja öndsamas unenäos ikka
Meil armu ja rahu joob hing.

Heine järele M. Pukits.

Linda nr. 45, 21. november 1896, lk 704.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Mart Pukits,1896,Linda

Metsavahi Manni

Saksakeelest M. Pukits.

Sääl nõgustiku harjul
Veel seisab metsa varjul
See üksik majake.
Sääl kõndis puude vilul
Ta unenäode ilul
Ja vaatas mõttes kaugele.

Siis, nagu vaikses valus,
Ta köndis metsa salus,
Truu koer ta kõrval käis.
Ta tihti istus maha
Ning tsast metsakaha
Käo hüüd kuulatama näis.

Siis nägin teda aga
Ma aknal õite taga
Nii üksi, üksinda.
Ja targad tuvid tõtsid,
Ta pihust toitu võtsid. –
Kuid tema seisis kurvana.

Päev päevalt aga vilu
Ka viimse roosi-ilu
Ta palgelt ära viis.
Pea surnukirstus vagas
Ta mirdi-ehtes magas,
Veel ilusam kui elus, siis.

Nüüd ilmakärast lahus
Ta puhkab hauarahus,
Ta nimi risti pääl.
Säält lugegu s e e teda,
Kell’ truuks jäi murtud süda,
Ja põlvitagu palvel sääl.

Linda nr. 44, 14. november 1896, lk 684.

saksa luule,Rudolf Löwenstein,Märt,1894,Linda

Hingevõitlus

Rudolf Löwensteini järele.

Kust sain ma seda uhket jõudu,
Kui minu rinnal olid Sa,
Mis siis mu hingest läbi lehvis
Nii taevaliku väega?

Kui örnaks musuks vajusivad
Meil huuled kokku värinal,
Siis tundma arvasin, et nagu
Maa põhi köiguks meie all.

Sa kohkusid, mind tõrelesid,
Mu palg löi häbist punama:
End armastada lubad ikka.
Kuid kahjuks – mitte suudelda!

Märt.

Linda nr. 41, 14. oktoober 1894, lk 655.

saksa luule,Adelbert von Chamisso,L. G.,1894,Linda

Naese armastus ja elu

(A. v. Chamisso järele L. G.)

Magus sõber, vaatad
Imestades mind,
Ei sa tunne seda,
Mis mul tunneb rind!
Ei sa tea ial
Kuis võin nutta ma,
Mis mu põue liial
Täitnud lõkena!

Kuis mu rinnas tundmus
Arusaamata,
Et ei sõnadega
Suuda seleta!
Tule, pääke peida
Minu rinnale,
Kõike rõõmu hüüda
Võin siis sinule.

Juba mõnda asja
Emalt nõudsin ma,
Hella ema ütles
Kõik, mis teadis ta:
Örnalt mulle õppas
Kätki seadimist,
Kui mull’ kõrgelt antaks
Päeva õnnelist.

Nüüd sa põhjust tead
Miks võin nutta ma;
Ehk ei vöi sa näha
Pisart langema?!
Ära kaugel mine
Pöksvalt rinnalta,
Et ma kindlamine
Sind vöiks pigista!

Siin mu sängi ligi
Ruum on kätkile,
Kus mu unenäoke
Jöuab ilmsile;
Kiigest koidu-kumal –
Sinu sarnane –
Väike önne-jumal.
Naerab minule!

Linda nr. 38, 23. september 1894, lk 606, 607.

saksa luule,Heinrich Heine,Jakob Tamm,1899,Linda

Mere kaldal

Me olime merekaldal
Kord kaluri maja ees …
Veest kerkis õhtune udu
Ja heljus õhu sees.

Ja tornisse, nagu ikka,
Siis pandi tuled sääl;
Ning uduses kauguses hakkas
Laev paistma mere pääl.

Me rääkisime sellest,
Kuis elab meremees,
Ja vee ning taeva vahel
On hirmu ja rõõmu sees.

Me rääkisime maadest,
Mis lõuna, mis põhja all;
Missugune rahvas on kuskil,
Missugused kombed tal:

Kuis Gangese kaldal lehkab
Täis lotoslillesid aas,
Ja ilusad inimesed
On nende ees põlvili maas;

Kuis Lapimaal inimesed
On määrdunud, madalad;
Nad küpsetavad kalu
Ja ühes koos karjuvad.

Meid neiud kuulasivad …
Kõik jäi siis vagusaks …
Laev kadus silmist ära
Ja ilm läks pimedaks.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 555.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),H. Mulkson,1896,Linda

Surnud varblane

Kass oli karates kaelaluu murdnud
Varblase isaksel, vanaksel,
Murre on varblase rahval, et surnud
Peremees pisuksel pereksel:
Sinna ja tänna nad lendavad nüüd
Öhu seest kostab meil kaebtuse hüüd.

Kaeru sääl pölleaga välja toob piiga,
Riputab kanadel söögiksa,
Ei sest ka varblased arvagi liiga,
Tulevad kanadel vöörsiksa:
Sinna ja tänna nad lendavad nüüd,
Unusud surnud ja kiisukse süüd.

Nönda siin ilmas on lugu, oh usu:
Kutsub sind surm kord siit enesel,
Unustud oled sa peagi, rusu.
Kasu ei enam suust kellegil
Sest siis sa inime, röömusta siin
Kuni sa elad, ja unusta piin.

Saksa keelse laulu järele H. Mulkson.

Linda nr. 34, 5. september 1896, lk 528.

saksa luule,Johanna Ambrosius,Elise Aun,1898,Linda

Kaks ema

“Mu poeg on tema olnud, mu pojaks jääb ta ka
Kui ka nüüd otsitakse tad taga kohtuga:
Tad liigutasin põlvel, ta olnd mu meelehää,
Kui puhkas emarinnal ta väike, armas pää.
Kui teised teda laitvad, lääb vesiseks mu silm –
Ta oli hää ja vaga, – tad võrgutanud ilm!
Kui ka tad kinni võetaks ja vangi tema lääb.
Mu poeg on tema olnud, mu pojaks ikka jääb.”

“Ja minul,” ütleb teine, “mul pole enam lst
Ma olen väljakiskund tad omast südamest.
Kes truudusvannet murdnud, mis ülemal ta and’
Niisugust last ei ola ma mitte sünnitand.
Kas kannatagu vaeva, või olgu vangis ta.
Ta minule on surnud. – ei teada taha ma.
Ja kui mu väsind keha saab rahu mulla all.
Siis öelge: üksi elas, ei poega olnud tal.”

Nii kuulsin kõnelevat kaht vana emakest,
Mul oli mõlematest küll hale südamest –
Kui õhtu kätte jõudis, siis tasa läksin ma
Kus nende majad seisid, öö oli vaikne ka.
Neid nägin käed risti ja Piibel põlve pääl
Ja läbi pisarate mul kuuldus nende hääl,
Sääl lambivalgel emad, nuuksudes mõlemad,
Sest ärakadund pojast sääl lugesivad nad.

Iohanna Ambrosiuse järele E. Aun.

Linda nr. 33, 11. august 1898, lk 558.

saksa luule,Joseph von Eichendorff,Anton Suurkask,1896,Linda

Rändaja laulik

Kas lauldes läbi laane
Vöi üle jääse kaane,
Kuid ikka reisi teel.
Kui vaevalt idas koidab,
Ilm alles tasa, vaik,
Siis läbi hinge loidab,
Sääl ilus õiepaik!

Eks körgel linnud lenda
Ja pilved üle enda,
Kuid kiirem mötte luul.
Kui linnud ja kui tuul.
Köik pilved langvad alla,
Kuid möttekäik on valla:
Ta töuseb taevasse!

J. v. Eichendorffi j. A. Suurkask.

Linda nr. 32, 22. august 1896, lk 496.

saksa luule,Julius Wolff,Leena Mõru,1891,Linda

Sinule

Oh, kõik lilled tahaks keita
Sulle üheks kimbuks ma,
Ja Su ümber pärjad heita,
Naerdes vaataks vällja Sa.

Sull’ kõik linnud tahaks püida,
Kõik, mu meele järele,
Kui nad okstes mõtsid hüida,
Juhtisin nad Sinule.

Oh, kõik varandused kanda
Mulla põuest tahaks ma,
Et ma Sull’ nad võiksin anda,
Suur ja rikas oleks Sa!

Oh mis on mull, ja mis võin ma,
Vaene ma kui sinagi.
Mis mull olli, Sull’ ju tõin ma,
Ja mind ennast pealegi.

Julius Wolf’i järele: Leeni.

Linda nr. 30, 27. juuli 1891, lk 485.

saksa luule,Emanuel Geibel,Mart Pukits,1899,Linda

Kui mõtlen

Kui mõtlen vaiksel öösel
Su pääle üksinda,
Siis käib mu hingest läbi
Kui armas on kandlimäng,
Nii kallist salarõõmu
Võib harvalt leida hing.

Mu süda on kui sõrmus,
Mis kullast valmistud,
Sa olend nagu pärli
Ta sisse palmistud.
Nii nagu pärli kullas
Nii läigid sina sääl
Ja kannad mind kah sala
Su oma hinge pääl.

Sull’ õhkan tänu, armsam
Ma selle õnne eest;
Kõik lilled tooks ma tänuks,
Sull’ õitsva oru seest;
Nii palju kui sääl õisi,
Nii tihti mõtlen sind,
See käib mu hingest läbi,
Teeb õnnelikuks mind.

E. Geibeli järele M. Pukits.

Linda nr. 28, 6. juuli 1899, lk 460

saksa luule,Eduard Ferrand,Mart Pukits,1899,Linda

Haua ääres

Me’ seisame haua ääres.
Sääl lehvis õrn lillede lehk
Ja hauarohuga tasa
Veel mängis õhtune õhk.

Sääl rääkis ta kartlikult, tasa:
Kui ilmast kord lahkun ma,
Ja minu mälestus vaevalt
Veel elab su laulusse;

Kui üksinda kaugel ilmal
Sind igavus kurvastab.
Ja ainult öösise unes
Mu vaim sind musutab:

Siis tule mu laua juurde,
Mis õitega ehitud.
End kummarda kalmule alla,
Kui oled wäsinud.

Ja kimbu lõhnawaid õisi
Tood ühes sa minule;
Mind äratab sügawast unest
Su tasane ast’mine.

Siis sosistan suuga tasa,
Nii hellalt ja salaja.
Kui seekord, mul südamesõbrad
Me olime sinuga.

Kui läheb keegi mööda,
Ta mõtleb, et see on tuul,
Mis õrnalt õitega mängib
Ja kahistab lehti puul.

Kõik, kuidas sa ilmas elad.
Pead mulle sa teatama.
Ja mina jutustan sulle,
Mis unes sust nägin ma.

Kui tähed siis säravad taevas
Ja tulnud on hiline tund.
Siis soovime üksteisel tasa
Hääd ööd ja magusat und.

Siis vaiksel hämarus-valgel
Läed trööstitult koju sa
Ja oma lillede varjus
Jään jälle ma magama.

Ed. Ferrandi järele M. Pukits.

Linda nr. 27, 29. juuni 1899, lk 442

saksa luule,Thomas Körner,Märt,1894,Linda

Armujoovastus

Truus armus lööb mu süda sala,
Oh neiu, sulle lõpmata;
Ma sinu poole ihkan ala,
Mu ülem siht, see oled sa.

Su nimi õndsas pühaduses
On minu rinnas asumas
Ja kõiges auus ning iluduses
Su pilti näen ma säramas.

Arm võrsub välja õrnast idast.
Ta õied ei löö närtsima.
Oh neiu, õndsast õnnepidust
Mull’ unenäodes räägid sa.

Ma julgelt võtan kandli kätte,
Sest vaimususest paisub rind,
Ning minu voolav laulu-läte,
Ta nimetab siis ainult sind!

Mul taevaks on su vaga vaade,
Su rinnanaal mu paradiis;
Sa minu õnne ülem aade,
Saaks omaks sind … ma õnnis siis!

Ma lauldes rõõmus, valus hüian,
Täis igatsust on minu rind;
Ma elus õnne kätte püian
Ja igavesti ihkan sind!

Th. Körneri järele Märt.

Linda nr. 19, 13. mai 1894, lk 302, 303

saksa luule,Emanuel Geibel,Leena Mõru,1891,Linda

Kui lahkuvad kaks südant

Emmanuel Geibel’i järele: Leeni

Kui lahkuvad kaks südant,
Kes kord end armastand,
Siis tundvad valu hirmsat,
Kuis pole suuremat.
Mis kurbtust kõlab sõnadest:
Jäe Jumalaga igavest!
Kui lahkuvad kaks südant,
Kes kord end armastand.

Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus:
Siis just kui kauks päeva
Mull päik’se heledus.
Mull kõlas kõrvus imelest:
Jäe Jumalaga igavest!
Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus.

Kui kevade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid,
See huule, mis mind suut’lend,
On tumm ja külm ju näib.
Üht sõna kuulsin veel selgest:
Jäe Jumalaga igavest!
Mu kevade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid.

Linda nr. 18, 4. mai 1891, lk 293

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Elise Aun,1891,Linda

Vaba!

Oh vali saatus! rõhu peal mu rinda,
Mu südamesse viska valu tuld,
Mind muredega keida põrmu pinda,
Mind peta, piina, vaeva armutult.

Mind ustavatest lase ära anda
Ja hävita mu julgust, rõõmustust!
Ja rautse ahelasse lase panda
Mu toimetust, mu rõõmust tegevust.

Jääks muuda sõbra südameid mu vastu,
Mu armsatelt mind lase vihkada.
Mu elu puult sa raiu laastult laasin,
Mu rinnast riisu viimne vara ka.

Ei pia mind mitte siduma see side,
Ma tõusen ikka jälle jalgele,
Mu vaba vaimu ümbert langeb pide,
Ta vaatab kõrgelt alla ilmasse.

HIng üles lendab armastuse tiivul,
Siit püha valgusele läheneb,
Ei julguseta seisa valu viivul, –
Kui ka kõik elu õnned kadunud.

Ja usklikult ma aiman armu võitu,
Mu rinnas elab minu paleus.
Ma näen vaimus uue elu koitu,
Mis igas piinas minu rõõmustus.

Saksakeelest –e. –n.

Linda nr. 17, 27. aprill 1891, lk 271

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Maarja,1897,Linda

Öösel

Nüüd mööda päevakära
Öö pime tuleb eel.
Ja kõrgel taevas rändab
Kuu tasa oma teed.

Sean rõõmsalt käsa kokku,
Ma tean, Sa valvad mind!
Mu Jumal ja mu Isa
Näen enda ligi Sind.

Sa vaatad läbi tähte
Mu kambri sisse ka,
Ei öö sind tohi keelda,
Sest v a l g u s oled Sa.

Sa näed mu südamesse,
Tood troosti rahuga.
Mu palgelt pisart pühid
Nii õrnalt, salaja.

Saksa keelest Maarja.

Linda nr. 14, 10. aprill 1897, lk 216

saksa luule,Carl Hermann Busse,Matthias Johann Eisen,1898,Linda

Tütarlapse laul

Karl Busse järele –i.

Mu ema ikka vaatab mu pääl –
Oh paha ju ei tea mu meel.
Kuid järgesti töötada ma ei saa,
Käed koos, jään mõtetes istuma:
Mu nooruse päevad lendavad,
Mu silmad vaatmisest väsivad –
Mu unenägude kuningas,
Mil tuled, ma ammu sind ootamas?

Eile kesk öösel, unenäo sees
Kui kõlinat kuulsin ma ukse ees:
Su vankrit ma arvasin veerevat –
Pääst jalani tundsin ma värinat.
Siis palja jalu hüppasin ma,
Et ainus kord aknast sind vaadata
Oh petlik uni! – ei kedagit näind ­–
Siis aeglaselt voodi ma tagasi läind. –

Mu kuningapoeg, kust leian sind ma?
Mu vaene hing igatseb otsata!
Mil ehin end mirdililliga,
Mil viid mind sa pulmapilliga?
Ei emalt ma usalda küsida
Ja õekest mul ei olegi ka.
Sest tihti valusalt nutan ma
Mu kuningapoeg, mind päästa Sa!

Linda nr. 13, 24. märts 1898, lk 219