Riiminud A. M. Saar.
Tahad rõõmsast elada,
Kahte kotti kanna:
Ühte korja hoolega,
Teisest välja anna!
Goethe järele.
Kõike me hoolas püüdmine
Kääb arvast, kogemata õnneks:
Kuis õitseks siis küll lilleke,
Kui tema päikse hiilgust tunneks!
Goethe järele.
Olevik nr. 21, 19. mai 1890, lk 596.
K. Siebeli j. B. Weber.
Kirju liblik lendles
Lillelt lillele
Lahkeid tervitusi
Hüüdis õitele.
Sinilillekene
Niidu nõlvilla
Õedest unustatud
Õitses üksinda.
Liblik sinilillel
Tihti võersil käis; –
Miks ta teistest armsam
Olevat tal näis?
Olevik nr. 20, 19. mai 1898, lk 469.
Mörike. A. Grenzsteini tõlge.
Lehvi, lehvi, kevade,
Lehvi tasa meie õue,
Meie põksuvasse põue,
Lehvi meie südame!
Vaikselt uinub veel
Lill kui ema süles –
Vaata, kevade ju teel:
Ärka, ärka üles!
Olevik nr. 20, 16. mai 1895, lk 474.
Geibeli järele L i n n u k e.
Õrn roosikene tõuseb
Veeüssast ülesse!
Ta lehed värisevad,
Nupp on kui lumeke.
Kuu puistab hõbevalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Veeroosi rüpesse.
Vees ujub roosi ümber
Üks valge luigekem
Ja laulab õnneviisi,
Silm veereb lillele.
Ta laulab õnneviisi
Ja laulab otsata:
Oh õieke nii valge,
Kas aru saad sest sa?
Olevik nr. 19, 11. mai 1892, lk 402.
Hoffmann von Fallerslebeni j. B. Weber.
Me haljal aasal õitseb
Üks kaunis lilleke.
Ta õis kui selge taevas
Nii lahke, sinine.
See kena lillekene
Ei palju rääki tea,
Ta ainult tasa hüüab:
Mind sina meeles pea!
Kui vastu mulle särab
Silm lahke, sinine,
Siis tuleb minul meelde
Mu kaunis lilleke.
Ei rääki saa siis mina,
Kuid süda, armsam, tea,
Mul tasa, aralt hüüab:
Mind sina meeles pea!
Olevik nr. 19, 7. mai 1896, lk 449.
Saksakeelse aine järele M. Lillenupp.
Kas sa mõistad lille meeli,
Kuna kosub kevade,
mida hallik kulla keeli
Hüüab orus ojale?
Kas sa mõistad õhu mängi,
Liikumist ja läikimist,
Mis teeb vabaks vaesid hingi,
Päästab meelt ja murelist?
Kas sa kuuled laulu kõla,
Kuis ta kostab kaasikust,
Linnu laulu hõbe hela,
Ime häälte ilusust?
Tead sa, mis tähte telgil
Tähel ütleb tähe suu,
Kui sa vaatad õhtu helgil
Ilma, mis on määratu?
See on armastuse õhe,
Ilmast tungib läbi ta,
See on püha armu puhe –
Käsib, põrm, sind loota ka!
Olevik nr. 18, 30. aprill 1896, lk 424.
Göthe laul, Joh. Liivi tõlge.
Hõissa, meister sõitis ära!
Seda ootsin ammu juba.
Nüüd kord ise olen härra,
Oma tuba, oma luba.
Neid, kes teda orjand,
Tööle saadan ka,
Nõia teadust korjand
Selleks küllalt ma.
Tööle! Tööle,
Sala väed,
Vaime käed;
Maapind liigu,
Saada üles vete voole,
Lustil kõigu, liigu, kiigu.
Vana luud, nüüd nurgast tule,
Mustad kaltsud selga võta;
Sulaseks mul täna ole,
Minu käsku täitma tõta.
Seisa! – jalad alla!
Otsa pää – nii! soo!
Ise õlal võta,
Vett mul kiirest too.
Tööle! Tööle,
Sala väed,
Vaime käed;
Maapind liigu,
Tule välja, vete voole,
Supeluseks liigu, kiigu!
Näe, luud jookseb jõe ääril
Nagu mees! Näe, vett ju võtab!
Välja sirutatud sääril
Koormaga ta kodu tõtab!
Vaatke, kuis ta kallab,
Tõrde vinnab vee;
Unest tooma tallab,
Juba ujub tee!
Pea – oota!
Nüüd sul luba
Seista juba,
Las’ meid sääda!
Oh nüüd hääd ei ole loota,
Ei ta taha seisma jääda!
Häda! Sõna meelest unund,
Kuis tad jälle luuaks luua,
Surma köit ma endal punund,
Ta võib kõigil otsa tuua!
Uued täied tõrred
Jõest veab ta,
Riiulid ja õrred
Kõik ju laentessa.
Oot, ma pärin:
Jäta orjus,
Muidu korjus
Võllas kõlgud!
Huuh! mu ihus algab värin,
Silmad tal kui tule välgud!
Oh sa elus saatan põrgust,
Hukka saadab terve maja!
Voolab ju kui põrgu kurgust
Vesi üle iga raja!
Kõik üks vana luud,
Mis ei kuula sõna,
Kepp, ei asi muud,
Uputa võib täna.
Kui ei lepi
Sina hääga,
Ma sind väega
Kinni taban,
Kirvega su, vana kepi,
Kümnest kohast lahti raban.
Katki! – Oo, ta tõuseb jälle,
Tõuseb, oh ei vaim või surra,
Endsel kujul nähtavale –
Vaimu luid ei kirves murra!
Ähh! hoop hästi käinud!
Pihuks puruks ta.
Nüüd on häda läinud,
Nüüd saan rahu ma.
Häda, häda!
Vaata lugu:
Põrgu sugu
Uuest kasub!
Sulaseid saab mitu sada,
Igaüks neist tööle asub.
Kõigil tõrred, pütid süles,
Oh, mis tahad ära teha!
Müüril mühab vesi üles –
Oo – säält meister ise näha!
Ilma ots on jõudnud,
Meister, kõik mu süüd;
Vaimusi ma nõudnud,
Põrgu kaelas nüüd. –
“Luuad, taimed,
Nurka! nurka,
Pühkme urka,
Kus põhk, sasi!
Ilmuge säält siis kui vaimud,
Kui teid käsib m e i s t e r i s i.”
Olevik nr. 18, 6. mai 1891, lk 377, 378.
(Saksa lauliku Th. Körneri laul, mida ta pärast lahingit sõjaplatsil, kuhu ta ennast arvas surevat, on luuletanud.)
Jaan Parv.
Haav valutab, ju sinised on huuled; –
Mu veri tardub, meeled segi läevad;
Siin lõpevad mu noored elupäevad –
Nii kui sa tahad, Jumal, kes mind kuuled!
Mu lõbusamad lapsepõlve luuled –
Nüüd ainult noorusunenäoks nad jäävad!
Kuid mis mu silmad kõrgemalt siit näevad,
Ei seda pikka laial’ surma tuuled!
Ja mis ju siin kui pühadust ma tundsin,
Mis juba noorelt põuepõhjas kandsin,
Üks kõik, mis talle aga nimeks andsin, –
See hiilgab nüüd mu ees nii selgel läigil
Ja juhib mind mu lahkumise käigil
Siit ülesse, kus rahupaik on kõigil.
Olevik nr. 17, 25. aprill 1894, lk 389
Schellingi järele V. Grünstamm.
Mu rinda õrnalt täidab
Üks imeline läik.
Mis salast valgust heidab,
Kui hele ehakäik;
See on su kuldne kuju,
Mu maim talt värskust joob,
Ta viib mult muretuju,
Mull’ paradiisi toob.
Kui lindu liugeldes
Ma ligi teda näen,
Kui aga igatsedes
Tall’ ligemale laen
Ja kui mu ihkav süda
Ju põksub rahutult,
Siis, aga siis, oh häda,
Siis põgeneb ta mult!
Oh kuldene, ei taha,
Sind kaisutada ma,
Vaid ainulle sind näha,
Muud ma ei ihalda.
Sa oled minu elu,
Mu õnn ja igatsus,
Sest vii mult kord ju valu
Ja kaota kannatus.
Toob iga päeva kume
Uut lootust meil’gi ju
Ja kirjutab me nime
Veel elu raamatu,
Sest las’ mind haljendada
Su ligi alati.
Ja olgu sinu sõda
Mu päralt surmani.
Olevik nr. 16, 21. aprill 1898, lk 377.
Saksa keelest Mart Tamm.
Ju puhtel tõusis Lihavõttes
Üks lõokene õhusse;
Säält kõrgelt – sini laentes tõttes –
Ta laulis alla rõõmsaste.
Ja kui nii helkis lõo laul õhust,
Siis kõlas tuhat häälel ilm:
Oh tõuse maa, sind surma rõhust
Ju päästnud Looja armu silm!
Oh tõuske, tõtke vetesooned
Ja kiitke kohal Issandat!
Sa tõuse mets, et päikese jooned
Sind haljendama panevad!
Te tulge kannikesed, eeli
Nüüd ootjal ilmal ütlema
Ja kuulutama lille keeli:
“Nüüd eluvaim käib läbi maa!”
Oh tõuske, roidund inimesed,
Kes talveunes oigate,
Kõik vangis vaibund hingelised,
Kes mure paelus soigate.
Maist puhub Looja vägi läbi,
Oh laske sisse eluõhk!
Kui Simson, saatke vang häbi
Ja hingest eemal mure rõhk.
Oh tõuske, leinariides vaimud,
Kel lootus hauda langenud,
Ja teie nutma jäänud ainud,
Kel armsad surma suikunud
Ning teie, meelest juhmiks jäänud,
Kes eksiteedel hulgute –
Oh tõuske, – ilm on uneks saanud:
See ime on, oh märgake!
Sest eluväest vast rõõmustate,
mis teie üle oovanud;
Jah loodus-kevadene saate
Ka vaimudesse voolanud:
Mis kuiv, see haljendada püiab
Mis surnud, ärkab elama
Kui Looja Vaim me üle hüiab:
“Nüüd hommik tulnud – tõuske ka!”
Olevik nr. 16, 20. aprill 1891, lk 338.
Hermann Kurzi järele J. Parv.
Häämeelega istun
Ma veskis kui võin;
Siin väriseb põrmand
Ja vabiseb sein;
See hingest käib läbi
Kui kartus ja piin,
Ja mõndagi tundmust
See äratab siin.
Mu Mari, mu ingel,
See elab ka siin,
Veel aasta või rohkem,
Siis kodu ta viin.
Kuid arm toob ka murel –
Ei midagi saa,
Mul puudub veel kodu
Ja maja ja maa!
Ja nagu siin lained
Nüüd ruttavad teel,
Ja väriseb veski,
Ja vabiseb meel,
Nii elust ka läbi
On rutata mul –
Nii väriseb maapind
Mu jalgade all!
Olevik nr. 15, 14. aprill 1898, lk 353.
A. v. Chamisso järele G. Õis.
Mõis mäel on lusti ja lõbu sees,
Sest praegu seal pulmapidu on ees;
Kõik hõiskavad õnnel, puhumas pill,
Kuid mõrsja on nukker kui närtsind lill.
Ta närtsinud sellel’, kes meeles tal veel,
Kuid pole ta peigmees siin pulma teel:
All kõrtsis istub ta hulga ees
Ja viiulit mängib müra sees!
Ta mängib ja pää läheb halliks tal,
Kõik keeled katkevad kärinal,
Ka viiul viimati kukub käest.
Ehk hoiab küll kinni kõigest väelt …
Küll kole, kui nõnda tuleb surm,
Kui süda on soe ja nooruses nurm:
Ei suuda seda siin vaadata ma,
Või muidu vast arust jään ilma ka. –
Miks sõbrad sõrmega näitate mind!
Oh hoia Issand, ma palun sind,
Et mõistust ei kaotaks ma elu sees;
Ole ise ka vaene mängumees!
Olevik nr. 15, 11. aprill 1894, lk 348.
Carl Hermanni järele B. Weber.
Sa truudust, armu vandusid
Mull’ kerge meelega:
Su vanded tuulde tuiskasid –
Su meelest läinud ma.
Kuid selle aja mälestus
Ei kao mu rinnasta:
Ei üksgi valu, kurvastus
Su kuju kustuta! –
Olevik nr. 14, 8. aprill 1897, lk 327.
Mia Holmi laul, tõlkinud M. Kiisk (?)
Väikses palves tõstan käed
Kõrge tähte poole ma:
Hellad tähed, ööde küünlad,
Võtke vähe pidada!
Vaiksed tähed, jahutage
Minu valu palavat,
Minu südamesse saatke
Ühte ainust pisarat!
Aga tähed mind ei kuule,
Edasi nad rändavad:
Kõrgest nagu uhkelt alla
Külma pilku saadavad.
Olevik nr. 14, 4. aprill 1894, lk 325.
Saksa keelest Mart Tamm.
Kõrget seisis taevas päike
Valged pilved looril ees; –
Meri oli vaikseks jäänud,
Mina tüüril mõtetes
Nägin laevas nägemise –
Poolelt ilmsi – une sees:
Ilma Lunastaja ise –
Kristus seisis minu ees.
Oh kuis lehvitavad tema
Valged riided tuule käes!
Oh kuis suureks muutus tema! –
Ilma täitis Vägimees:
Tema pää see puutus taeva,
Käed ta laotas laiali
Kõiki õnnistades tõstes
Üle maa ja merede.
Rinnas kandis südamena
Tema puna päikese,
See säält loitis leekidena, –
Kiirgas heldust ilmale.
Selle päikse kiired näitsid
Õrna valgust üle maa,
Armu soojusega täitsid
Külmemadgi kohad ka.
Kellad kostsid helinaga
Eemalt armsa healtella, –
Selt kui lillist ahelaga
Tõmbasivad iluga
Meie laevad luikedena
Oma poole rannale,
Kust linn paistis – väga kena –
Mulle silmi selgeste.
Majad kuldse tornidega
Olid selle linna sees:
Aiad ala haljusega
Lehkasivad tema ees.
Rahu valitses ses linnas,
Vaeva ei sääl teinud töö:
Ilu hiilgas ikka hinnas,
Seda varanud ei öö.
Valges riides inimesed
Käisid puhta teede pääl,
Palmioksad rohelised
Haljendasid käes neil sääl.
Ja kui tulid vastu kuskil,
Tutvustasid kõiki neist
Südamlikult üksteist uskel,
Armsalt suuteles teist.
Ja siis vaatsid üles poole
Lepitaja südame,
Miilest oovas vere voole
Päikse kiirtel hellaste.
Viimaks kooris kolmkord hüüdsid
Jeesust Kristust Päästjana,
Teda hulgal pühaks kiitsid:
Auu sull’, Õnnistegija.
Olevik nr. 13, 30. märts 1892, lk 281.
Heine järele J. Parv.
Ma tuikusin tumedas mõttes
Su inglike pildi ees;
Mul oli kui oleksin elu
Veel leidnus su silmade sees.
Su huulede ümber nii armsalt
Õrn naeratus lehvivat näis:
Su silmad, need oleksid läinud
Kui kurbtuse pisaraid täis …
Mu silmi ka pisarad tulid
Ja voolasid valuga –
Ei uskuda siisgi ma suuda,
Et olen Sind kaotand ma!
Olevik nr. 13, 28. märts 1894, lk 303.
(Sõnad kuulsale Rubinsteini laulule)
Saksa keele j. M. Lillenupp.
Igapäev käis imeilus
Keisri-tütar jalutamas
Õhtu viivul kaevu ääres,
Kussa laine lustil laksub.
Igapäev ka ilus ori
Õhtu viivul viivul kaevu ääres,
Kussa laine lustil laksub –––
Igapäev talt kadus jume –
Kadus jume.
Ühel õhtul keisri tütar
Küsib otse orja käest:
Sinu nime tahan teada,
Sinu kodu, sinu sugu!
Ori vastas tall’:
Mu nimi Mahomet
Ja kodu Jemen –
Ja mu sugu, see on Asra,
Kesse sureb – armastades.
Olevik nr. 10, 7. märts 1895, lk 237.
F. Bodenstedti järele G. Õis.
All aias õhkas õitsilind
Ja kaebas kurvalt ühtelugu:
Mis aitab see, et meie sugu
Võib lahkelt laulda võsa vilus,
Niikaua kui me põu ja pugu
Ei ehi, lehi lille-ilus!
Õis jälle õhkas peenra pääl
Ja kaebas kurvalt igal ajal:
Mis aitab see, et rõõmsal rajal
Ma ehin, lehin lille-ilus,
Niikaua kui ma kaunil kajal
Ei vilista või võsa vilus!
Neid luuletaja lepitas.
Ta lausus: leina pole vaja!
Ta oma laulus linnukaja
Ning lillelehti ühte pandis:
Ja iga maja, iga raja
Tall’ tuhatkordset kiitust kandis.
Olevik nr. 10, 7. märts 1894, lk 231.
Heine järele O. Grossschmidt.
Ma võtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida –
Ja et ma armule siis avaks rinna.
Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma
Ja võtku armu endal kerjata,
Kuid armu eest sain ikka põlgdus hinna.
Nii eksisin ma ümber sinna, siia –
Ei armu kuskil, põlgdust üleliia,
Ja haigelt, kurvalt pöörsin koju ma.
Sääl tulid sa mull’ vastu, kallis ema,
Su silmist tulukest näin läikinema,
See oli arm, mis ot’sin asjata.
Olevik nr. 10, 5. märts 1896, lk 241.
Max Kalbecki järele B. Weber.
Meid viivad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist vii koju,
Ei üksgi sihile.
Ma eksisin neil teedel –
Nüüd süda jahtunud:
Mul on, kui oleks hauas
Mull ase valmistud,
Kui oleks kuldsel armul
Jää, lumi katteksa,
Kui otsiks tema jälgi
Ma ilmas asjata.
Meid viivad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist vii koju,
Ei üksgi sihile.
Olevik nr. 7, 18. veebruar 1897, lk 163.
Hermine v. Hillerni järele J. Parv.
Ma nägin Sind unes, mu kallim, –
Sa seisid altari ees;
Su kõrval seisis mõrsja
Sääl pulma ehete sees.
Ta kleit ja juuks on kaetud,
Küll tuhande pärliga –
Need pärlid on pisarad, mida
Su pärast valand ma.
Need pärlid on hiilgavad, kallid,
Ja mõrsja on õnnelik ka:
Mu pisaratega teda
Nii uhkesti ehtinud sa …
Olevik nr. 7, 17. veebruar 1898, lk 160.
Kurt Mülleri saksakeelne laul K. E. Sööt’i tõlkes.
Oh mu vaene ema, ära nuta,
Kuuled minult halva sõnume ….
Kõigist haavadest, mis sulle löönud,
Peab olema see viimane.
Oh mind hukka mõistavad mu sõbrad,
Sõbrad eksitaval eluteel ….
Ainult kaks, mu ema ja mu Jumal,
Nemad annavad mull’ andeks veel.
Olevik nr. 7, 14. veebruar 1894, lk 159.
K. Woermanni järele* M. Lipp
Liigu, laevukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga.
Laula laevas, neiu noori,
Laula laulu lõbusat
Merest, kellel mõrsjaloori
Pakkund kuulsad kuningad.
Sõjasarved, luid ja rammu
Süütke meeste südame:
Muistse võidu vannik ammu
Kadund kalda kõntsusse!
Unista, mu hingekene,
Imelinna iludest,
Kuna koit nüüd kullaline
Paistab rahu pilvedest.
Liigu, laevukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga!
* K. Woermanni saksakeelse laulu, millest siin tõlge ilmub, on A. Läte komponeerinud ja see kanti komponisti juhatusel Dresdeni aastalõpu-kontserdil märtsikuul 1897 ette.
Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1898, lk 89.
Saksakeelest M. Tamm.
Vaik kannatuse-ingel
Käib läbi ilma-maa;
Kus on ja häda hingel;
Sääl kohe trööstja ta.
Ta silmist rahu särab,
Kell, armas, vaga viis.
Kui ilm su ümber kärab,
Ta ligi hoia siis.
Ta vaigistab kõik valu,
Teeb nutja naerule,
Viib läbi leina-palu
Roht-aida armsaste.
Ja kui sul hinges haavad,
See ingel – seda tea –
Teeb, et nad terveks saavad,
Ehk küll ei sust nii pea.
Ei kostust kohe anna
Kui temalt küsid sa,
Ta ütleb sull’ “veel kanna,
Pea puhkele saad ka!”
Sind käe kõrval käitab,
Ei räägi sõnagi,
Ja sihi poole näitab:
Nii ikka edasi.
Olevik nr. 3, 16. jaanuar 1896, lk 74.
Heine järele J. Parv.
Su naeratus on hiljaks jäänud,
Su ohkamine – hilja see!
Need tunded ammu ära lämbund,
Mis leekisid kord sinule.
Su vastuarmastus on hilja!
Su armupilgul, hellaste
Nad hiilgavad mu südamesse,
Kui päikse kiired hauale …
Olevik nr. 2, 11. jaanuar 1893, lk 39.