Karoline Rudolphi järele J. S.
Sa ojake nii hõbevalge, selge
Kül tõttab ruttu edasi,
Ja mina seisan kaldal mõttes:
Kust sina tuled? lähed nii?
Ma tulen tumest kalju külest
Mu käik käib läbi rohtude;
Mu laente kohal lehvib hellalt
Me taeva kuju sinine.
Sest on mul rõõm ja rõõmus lapse meel;
Ma tõttan teeta edasi – – –
S e e, kes mind hüüdis kaljust üles,
Eesmärgil’ viib mind t õ e s t i.
Saarlane nr 23. 10. juuni 1897, lk 3.
Must silm, vaata õrnas armus
Minu pääle heldeste,
Tasa, hellalt, leegitsedes,
Arvamata magus öö!
Võta kõik maailma minult
Oma sala paistega! –
Ei siis su õrnat läiget
Igavest’ ei unusta!
Lenau järele A. Paulmeister.
Saarlane nr 22, 30. mai 1895, lk 3.
Heine järele Elly Weltmann.
Sind igal öösel näen ma unes,
Et pigastad mul armsalt kätt,
Ja sinu julge ette heites
Ma valan valust silma vett.
Mu pääle sina õrnalt vaatad
Ja pääd nii tasa raputad,
Su silmad ime armsalt läikvad
Ja pisarad neist voolavad.
Mu kõrvu rääksid sala sina
Üht magust sõna viimaks sääl,
Üht lille kimpu nägin mina
Mis panid sa mu rinna pääl’.
Kui unest ärkasin ma üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas –
See oli meelest ära läin’d…
Saarlane nr 19, 13. mai 1897, lk 3.
Rückerti järele A. P. – r.
Ma olin vanaks saanud,
Kurb kõlas minu viis;
Siis sind ma nägin, neiu,
Ja nooreks sain ma siis.
Ma tundsin talvet ligi
Kui langev haava leht;
Kui minu haua juurde
Veel ilmus kord üks täht. –
Nüüd tahan mina õnnes
Nii kaua hõisata,
Kui viimaks mulla sülle
Ma heidan puhkama.
Sa õitsev roosipõesas,
Su õilmed tegivad,
Ei vanad armsad viisid
Veel rindus paisuvad.
Veel ükskord minult kõlab
Õrn armu-laulu hääl,
Et ööpikuks ma saanud
Su õitsva oksa pääl.
Saarlane nr 18, 6. mai 1897, lk 3.
Lenau järele A. Paulmeister.
III
Läbi metsa lähen mina
Sagedast õhtu a’al
Järve kaldale ja mõtlen
Sääl, mu neiu, sinu pääl!
Siis kui öö end välja laotab,
Kuu end näitab taeva seest,
Kõrkjad sala kohisevad:
Siis ma nuttan tasakest’.
Ma kui kuuleks siis su hääle
Läbi öise vaikuse
Ja kui kauks ta viimaks ära
Järve sügavusesse.
IV.
Pilvi ajab tuul
Üle metsa, soo,
Aga siisgi nad
Rahu mull’ ei too.
Kõrgeist pilvedest
Välgud langevad.
Ma kui näeksin sind
Järvel kõndivat.
Sa kui lendaksid
Selles loodus’ väes
Ja su juukste salk
Lehviks tuule käes.
V.
Vaikselt üle järve pinna
Kumab ilul lahke kuu.
Hõbedases roosi ehtes
Paistab kaldal iga puu.
Mina vaatan nuttes maha.
Kui ma su pääl mõtlen nüüd
Tungib minult hingest läbi
Nagu vaikne palve hüüd.
Saarlane nr 15, 17. aprill 1897, lk 3.
Kui raskel tunnil muredest
On muljutud mu meel:
Üht ime palvet tasakes’
Siis sosistab mu keel.
Sel palvel armsas kõlassa
Nii õnnestav võim näib,
Ja püha, äramõistmata
Tast läige välja käib.
Hind koormast vabastatud saab sees,
Jääb kahtlus kaugele,
Usk südames, silm läigib vees,
Nii kerge mul, nii hää…
Lermantovi järele Sulev.
Saarlane nr 13, 31. märts 1898, lk 2.
Lenau järele A. Paulmeister.
I.
Üle järve lahkub päike;
Vaikseks jääb mu üksik paik.
Lembri oksad lang’vad vette –
Ja see on nii sügav vaik.
Ju ma lahkusin mu armsast:
Silmist jooksvad pisarad!
Kurvalt kohavad siin lembrid,
Kõrkjad tuules kiiguvad.
Minu kurvastuse sekka
Paistad sina trööstides,
Nagu eha-täht veepinnalt
Vastu paistab särades.
II.
Öö ju jõuab; pilve salgad
Toovad vihma; valge vaht
Tungib marul kalda poole.
Järv, kus on su eha-täht?
Aga järvelt vastu paistab
Ainult pimedus ja öö. –
Ei ka sinu arm ei tungi
Minu kurvastusesse!
Saarlane nr 13, 1. aprill 1897, lk 3.
Sturmi järele I.
P o i s s nuttab – ema hellalt hoiab
Ta kallikest küll käte pääl,
Kuid nõder nutust erutatud
Ei taha unest teada veel.
Siis ema laulusid tall’ laulab,
Ja magusamaks saab ta hääl,
Ja üle väikse voodikese –
Koob uni nõidusringi tääl.
Ja kui see viis nii mahelt heljub,
Jäeb vaiksemaks ka nutmine,
Ja väikse kinnivajund silmist
Vee-pisar pilgub eemale.
Siis ara käega hellalt katab
Ta magajat veel vaibaa;
Küll suutleks ka – ei seda’p julge
Vast äratab õrn musu ta!
Ta vaatab tad nii kaua, kaua –
Läeb ära, tuleb usinast’
Ja teeb mis järel’ ei või jätta –
Ta kummardab ja suutleb last!
Siis vajub, tõusvas tänu tundes
T ä i s õ n n e voodi ette ta!
Loeb kindlat palvet tasa sõnal
Ja läheb rahupaika ta.
Saarlane nr 9, 4. märts 1897, lk 3
Ma nägin unes: Sa mu juurde tõtsid,
Nii ütlemata ilus olid Sa;
Mu üle tasa kummardada võtsid
Öö rahus, kui ju hingas ilmamaa.
Su ilus suuke puudutas mu huuli
Nii õrnalt, imelise rutuga,
Ja hinges tundsin ma kui pehmeid tuuli
Mind tervitavat armu jutuga…
Veel nägin unes, et Sa õhtu rahus
Mull’ armastusest juttu ajasid;
Ma viibisin kui masest ilmast lahus,
Mu rinnas hõiske hääled kajasid…
Kui häkitselt Sa kadusid mult ära
Ja kadus minu ime-nähtus ka:
Mu ärk’mine ja tõusva koidu sära
Mult ajasid mu õnne minema.
M. Zimmermanni järele vabalt K. Kindlam.
Saarlane nr 9, 3. märts 1898, lk 3.
Viisil: Mu südamest ja meelest.
Nüüd vagad laulge rõemsalt,
Sest armu aeg on käes.
Ju meile tuleb taevast
Auu-Issand, abimees.
Ta madal, tasane,
On siiski ilma toitja,
Kuradi vägev võitja,
Ja surma rikkuja.
Ta sõidab eesli seljas,
On ohvriks meie eest;
Ta tahab olla väljas. –
Jääb meile igavest,
Ei kaduvat too ta,
Vaid tahab lunastada,
Ja surres meile saata,
Mis kestab lõpmata.
Ei riiki ega krooni
Siin ilmas otsi ta
Ta jättis taeva trooni,
Ja riiki maha ka.
Ta taha oma auu
Siin varjule nüüd panna,
Ja kuulda Isa sõna,
Ja täita tema nõuu.
Kõik vaesed, vaevalised
Siin kurjal ajalgi,
Kes ristis, hädalised
Siin maa peal olete;
Nüüd julged ommeti,
Tal’ rõemu lugu lööge
Kuningal’ laulu tooge,
Kes teie ülem hea.
M. Schirmer – A. K.
Ristirahva Pühhapäevaleht nr 49, 5, detsember 1899, lk 401.
Heine järele.
Mäe orus on ratsanik ratsutamas
Tal murest on muljutud meel!
“Viib õnnede hõlma mind tundmata tee
Või valmilt haud ootamas eel?!
Ja kostust tal annab kajade keel:
“Haud ootamas eel!” –
Ja ratsanik ohkab, ja rinnale siis
Ta kurvalt vajutab pää.
“Jah, nõnda mind saatus siis surmale viib –
Mis sest, eks hauas ju hää!”
Ja kajana kostub hääl üle mäe:
“Eks hauas ju hää!”
Ta edasi sõidab, ja pisaraid hulk
Näib põskedel säramas silm,
“Kui lubab mind meelitav rahulist und,
Eks ole siis minul haud õnnede ilm!”
Hääl vastuseks kõlab – kuid kõrvale külm:
“Haud õnnede ilm!”
Heinr. Ostrat.
Postimees nr 292, 28. detsember 1892, lk 2.
Ju paistsid tähed taevas
Nii ime iluga.
Mind avateles õue
Öö armsa rahuga.
Ja mets, nii vaga, juhtis
Mind alla järvele,
Et tema pinda näha,
Mis taeva järele.
Ja palju väikseid laeneid
Tuul pani veerema.
Ja tähed vete voolel
Lõid nagu kustuma…
Ka inimese hing on
Kui täht, mis järve veel –
Säält laeneil rõõm käib üle
Ja valu eluteel.
Mülleri järele J. T.
Postimees nr 289, 30. detsember 1899, lk 1.
Ma nõuan Sinult, mis ei aega viida
Üht iludust, mis süda anda võib;
Ma nõuan, mis Sind ilmale ei liida,
Üht ingel-puhast lapselikku meelt.
Need südamete kalliks andeks jäävad,
Mis kõige kenam ehe elule.
On Sinu ilm, mis teised Sinu saavad;
Kui elad tall’, siis sured minule.
Hoffmann v. Fallerslebeni järele Ilmuv.
Postimees nr 287, 19. detsember 1892, lk 2.
All metsas seisab vana rist
Kuld-õhtupäikse käes,
Tad armastus ja palvus vist
Teeb templiks usuväes.
Sest see, kel südames on piin,
Sel kohal kaebtust teeb,
Ja mõni kurb hing ütleb siin,
Mis lootus temas keeb.
Nii mõnda pärga lillidest
Toob vaga rändaja,
Siin pisart valab silmaveest
Siit troosti leiab ta.
Oh rändaja, kes mööda lä’ed,
See tulgu meelde sull’:
Sa närtsimas mu pärga näed,
Kuid usk ei närtsi mul!
Saksakeelest – mpm –
Postimees nr 284, 16. detsember 1892, lk 2.
Petöfi järele.
Täht langeb kõrgelt ülevelt,
Mul pisar veereb palgedelt;
Mis tähte kõrgelt alla toob?
Arm pisaraid mu silmist joob.
Täht langeb ta, ja pisar ka,
Nii kestab ilmas lõpmata.
Ch. Orras.
Postimees nr 278, 9.detsember 1892, lk 2.
Hirmsas vihas taevas ilma sõitleb,
Nõnda tamme lõhub, nagu võitleb;
Äik’se hääl käib kose kohast üle,
Ja ta oma välgu löögi vitsal
Nuhtleb vahus laente käigil kitsal,
Et ta tõustes täidab kalda süle.
Indianid seis’vad kose kohal,
Kuulavad, kuis laened lõhk’vad kohal,
Metsad nagu hädaohu kojad.
Üks on vana mees, kel juuksed hallid,
Kellel lõpmas ajad kurvad, kallid,
Kaks teist tema suured, pikad pojad.
Vana mees nüüd poege pääle vaadab,
Valu tema pilgul’ varju saadab,
Mustemat kui pilved taevatelgil,
Silm tal pillub selgeid välgukiiri,
Nagu äike üle pilve piiri,
Ja ta hüüab vihas valjul helgil:
“Needmist iga valge viimsel’ sammul’,
Lainil’, kes nad siia kandnud rammul,
Kus nad nagu sandid tulnud randa!
Needmist tuulel’, kes neil tõukas purje!
Sada korda nean kaljuturje,
Et neil hukatust ei suutnud anda!
Veelgi võõrsil siia kandvad vooled
Lendes nende laevad, surmanooled,
Merel kõrget masti tuul ei murra!
Muud need röövlid pole jätnud meile,
Kui veel hinged, kes täis viha neile:
Tulge lapsed, tulge, siin võib surra!”
Nõnda ütles vana, läh’vad alla
Päästma kalda pajult paati valla,
Sõudma kiirelt süda jõe pääle,
Et siis heita mõlad vahus voole,
Üksteist hoides sõuda kose poole –
Tõst’vad surmalaulu lauldes hääle.
Vahetpidamata paugub Äike,
Surma paadi ümber välgu läike,
Kajaklinnud häälitsevad valjult;
Juba mehed jõudvad, palgil higi,
Kõrge sadamale lause ligi,
Kus nad kukuvad kui järsult kaljult.
Lenau järele J. Leppik.
Postimees nr 277, 12. detsember 1898, lk 2.
On vainu äärel kõrtsike,
Sääl elab ilus naeseke.
Must juuks kui öö ja silm täis tuld,
Rind punnil, keha sirge kuld.
Kuid kahju, ilu rikub tal:
Riid roosi-suul, uss keele all
Kui tuleb koju, tülitseb,
Lööb, keda saab, ja kära teeb.
Mees istub nurgas hirmu täis:
Kord läbi maja sõna käis.
“Tatar tuleb!”
Siis rahval hirm, nutt, jooks ja peit
Kuid väljas ilus kõrtsi-eit,
Ei karda tema ial meest
Ei jookse tatarlase eest.
Ja tugev tatar tuleb nüüd,
Tal tuli silmas, hinges püüd
Ja himu saada ilus’t naist,
Ta kargab ligi, haarab teist,
Ja niudest näpsab naesek’se
Ta juurde hobu seljale.
Mees kurblik, ilus naene läeb!
Ta siis veel teda röövlil näeb.
Kui naene kaob kauguses
Mees ohkab leina silmavees.
“Vaene tatar!”
Ungari keelest Karoly Kisfaludy jär. K. A. H.
Postimees nr 276, 15. detsember 1894, lk 2.
Küll kõigi juurde tulen ma,
Kes tahes või ka tahtmata,
Kas saksa saalis, sauna sees,
Sul tembutan ma ikka ees;
Teen rikkaks ja teen vaeseks sind,
Ei käega katsuda või mind.
Sull’ tõtt või nalja luiskan ma,
Mind siiski ei saa kohusta’.
Vene keelest TH. Lõbuleid.
Postimees nr 275, 5. detsember 1892, lk 2.
Vaat’, orukese äärel,
Sääl küla otsa teel.
Kaks lauljat elab lõbul
Kel väga üks on meel.
Hall ööpik, esimene.
Meel kurblik, elu karm:
Talt ilu ära riisus
Kord armastuse harm.
See teine, see on lõo.
Kes maani alandlik,
Tal tolmu karva riie,
Ja toaks võsadik.
Kui aga laulu löövad
Kord lõo, ööpik, hell.
Üks taeva poole tõusest
Ja teine lehtedel:
Siis nõidlik iluheli
Teeb välja elusaks,
Ja taevastgi siis langeb
Tilk rõõmu pisaraks.
Ungari keelest Garaj järele K. A. H.
Postimees nr 271, 9. detsember 1894, lk 2.
Kui ema nad matsivad mullasse,
Kus enam ei näe ega kuule see,
Tast järele jäivad kolm jõuetut last,
Kolm tütrekest nutma tad kibedast –
Kaks suuremat, kolmas veel väikene,
Kõik armsad nad olivad emale –
Kuid surm, kui see ema neilt ära viis
Ta hauale üheskoos tõttasid siis. – –
Sääl üks seisis sõnata, silmavees
Kui lõhkeks ta süda tal valu sees
Ja teine, see palvetes troostita:
“Oh sureks, oh näeks pea emakest ma!”
Ja kolmas, ees istudes haua pääl,
Ta lillega mängis ja küsis kord sääl:
“Kes meile, mu õeksed, ütelda teaks,
Kus ema nii kaua küll olema peaks?
Kus eesmase silm säras valuvees,
Sääl ema end liigutas haua sees
Ta õhkas, tundes teise paluvat häält,
Ta nuttis kuuldes kolmandat küsivat säält.
J. N. Vogli järele K. Põhjalane.
Postimees nr 271, 1. detsember 1892, lk 2.
(Saksakeelest.)
Mu luule eest mind ära täna,
Sind peaksin tänama:
Su silmist lugesin kõik laulud,
Nad kuulsin Sinu häälest ma.
Nii tagasi sul ainult annan,
Ma sinu päralt igavest’ –
Kas oma laule sa ei tunne,
Neid sõnumid su südamest?
A. Haava,
Postimees nr 270, 30. november 1893, lk 2.
Mu hauale ei kivi,
Ei risti soovi ma,
Vaid väiksed valged lilled
Sääl võivad õitseda.
Ju terve eluaja
Mind rõhus raske rist,
Seepärast mulla põues
Und ihkan rahulist.
Lätikeelest M. Pukits.
Postimees nr 266, 25. november 1893, lk 2.
Heine järele.
Sind luuletiibadel kanda,
Ma tahan, mu kallike,
Siit kauge India maale
Ja Gangese kaldale.
Kuuvalgusel varsti sääl näha
Üks õitsev rohuaid,
Kus lillesid mitte väha
Ja armsasti lehkavaid.
Kus sinililled kõik vaat’vad
Maast taeva nii vagusi
Ja roosid sääl jutustavad
Häid lõhnavaid lugusi’.
Sääl lillede luule-lugu
Gazellid päält kuulavad,
Ja eemalt võib kuulda sugu
Ka püha jõe kohinat.
Sääl istume palmi vilus
Me kahekest armsaste
Ja õndsa unenäo ilus
Siis rahu sääl maitseme.
M. N.
Postimees nr 264, 23. november 1892, lk 2.
(ПАРУСЬ.)
M. Lermontovi järele Vene keelest.
Üks puri paistab laen’te laugel
Nüüd hommikuse udu a’al…
Mis otsib tema rajal kaugel?
Mis jättis maha kodumaal?
Vaat’, laened võt’vad laksu lüüa;
Mast paindub tuule järele…
Oh häda! ei ta õnne püüa,
Ei õnne eest ka põgene.
All särab vete sinivoogu
Pääl läigib päik’se kuldakiir;
Kuid tema palub maruhoogu,
Kui oleks marus rahupiir.
P. Kangur.
Postimees nr 264, 23. november 1892, lk 2.
(Tõlge.)
Vaikne, vaikne tuulekene
Mängib puude lehtes,
Veerev õhtupäikene,
Kiirgab kulla ehtes.
Järve kaldal painduvad
Põõsad luule kujul,
Laenetele annavad
Musu armu tujul.
Noormees väikse paadiga
Heljub järve pinnal,
Mängib kannelt, laulab ka
Armastaval rinnal.
Kaldamaja läve pääl
Ootab teda neiu,
Vaatab vastu meelehääl –
Ta ju tema peiu.
M. Pukits.
Postimees nr 262, 20. november 1893, lk 2.