Karu tegi lõunasöögi,
Kutsus kokku sugulased
Ja kõik teised metsalised,
Kes tal’ aga silma sattus.
Sünni-, nimepäev või matus
Mis sääl oli? – Aga pidu
Tegi karu auule edu.
Kiidab kaval kanavaras.
– “Vaata kus mul õige paras!
Kelle tantsu kiidad sina,
Tantsib nii, et kui taoks tina!”
Sosistab tal hundi onu,
“Ära aja tühja joru…”
– “Ise oled vana loru!
Eks sull’ lõuna maits’nud puder?”
Kostab kelmilt reinuvader,
“Tants on vilets, mis sest lugu,
See ei kosuta ju pugu;
Lõuna eest ma annan tänu
Kui ta uhkust suurendame.
Õhtul veel ehk süüa saame.”

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 142, 5. oktoober 1891, lk 2.

Ahv vanas eas kuulda sai,
Kui nägemine töntsiks jäi,
Et viga kerge paranda’:
Kuid ainult prillid ostku ta.
Neid ostis poole tosina.
Küll pöörab prilla nii, küll na:
Kord lagipääle vajutab,
Kord saba otsa rip’ma seab,
Neid nuusutab, neid lakub ka,
Ei prillid võta aidata.
“Oh võtku pagan!” sõidab mees;
“Küll valet palju ilma sees,
Nii luisati mull’ prillidest –
Ei pole kasu karvakest.”
Ahv kurbtuses ja vihaga
Siis kivi vastu viskas ta
Kõik prillid pihuks-põrmuks ka –
Jäi’d ainult killud hiilgama.
***

On õnnetuseks ilma sees,
Veel mõnigi nii tola mees:
Kui asjast õiget aru’p saa,
Siis laimab ilma lõpmata.
On aga tola tähtjas saks,
Siis saab ta asja kiusajaks.

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 141, 4. oktoober 1891, lk 2.

Üks mõisnik, vürst või teine mees,
Kes palju reisin’d ilma sees
Kord kodupõllul sõbrale
Nii hooples, luiskas meheke,
Ja kõigile, mis olemas
Ta valet sekka riputas:
“Ei,” räägib ta, “mis näinud ma
Ei seda enam näha saa;
Teil on siin vaene viis –
Kord külm, kord liialt sooja saab,
Kord päike kaob, kord kõrvetab.
Vaat’, sääl on paradiis!
Kui mõtled, aina rõõmustad,
Ei tarvis küünalt, kasukat,
Ei ilmas tea, mis on sääl öö,
Vaid aasta läbi suine päev!
Ei keegi külva, istuta,
Kõik küpseb, kasvab kuhjaga!
Kord Roomas kurki nägin ma
Oh, Looja. sa!
Kas usud? tõesti, kullake,
See oli mäe suurune!”
– “Mis ime see. Eks ilma pääl
On imet siin, on imet sääl,
Kes aga mõistab märgata,”
Nii vastab sõber, “praegu ka
Me võime imet vaadata;
Niisugust, arvan kindlasti,
Ei pole sina kuskilgi
Veel leidnud ilma sees.
Näed, silda, mis meil ees
Säält üle jõe käib,
Kust tee meil viib?
Üks lihtne töö, kuid imelik:
Säält mööda’p pääse valelik,
Ehk poolest saadik hädasti,
Siis kukkub, vette kaobki.
Kes aga mitte’p valeta,
See sõitku kas või tõllaga.”
” – Ons vesi siin ka sügav jões?”
” – Jah, uppuda võib küllalt mees.
Nüüd näed, mus sõber, mida veel
Sa pole leidnud reisiteel.
Ehk Rooma kurk küll suur,
Ei vaidle ma,
Vist, nagu mägi, ütlesid mull’ sa?”
– “Ei mägi just küll mitte,
Nii suur on küll, kui maja.”
– “See raske uskuda!
Las’ olla; siisgi ka
On imelik see sild,
Kust üleminna vaja:
Et valelikku’p kanna ta.
Veel tänavu, nüüd kevadel,
(Kõik sellest asjast teavad)
Säält kukkusi’d, ja leiti veest
Üks rätsep ja kaks kirjameest,
Kes ajalehta seadvad.
Ka kurk, mis maja suurune
On imelik, kui tõsi see…”
– “Noh, ära liialt imetle;
Peab teadma, kuda asjad neil:
Sääl pole majad nii, kui meil, –
Kõik väikesed onnid;
Kaks meest ehk võivad vaevaga
Küll ühe sisse pugeda,
Ei seista saa, ei istuda
Võib hädavaevalt ronida!”
– “Las’ olla nii, kuid kurgike
On siisgi ime ilmale,
Kus kahel ruumi sees.
See sld meil siisgi imelik:
Kes on siin tubli valelik.
Ei viite sammu astu mees –
Kui juba sipleb vees.
Ehk Rooma kurk küll ime ka….”
– “Kas tead ka,” lausus luiskaja,
“Kes meid siit sillast üle a’ab –
Ehk madalamat kohta saab.”

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 140, 3. oktoober 1891, lk 2.